Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2010. a Tartu
Tsiviilasja number
2-08-52433
Tsiviilasi
Wermontes OÜ (registrikood: 10806968; asukoht: Jõhvi Rakvere 16) hagi Sergei Gudkovi ja Andrei Popovitši vastu 903 027.87 krooni ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
903 027.87 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 16.09.2009. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Gudkovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. september 2010. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Sergei Gudkov, esindaja advokaat Velmar Brett Vastustaja Wermontes OÜ, esindaja advokaat Hillar Villers Kostja Andrei Popovitš
Tühistada Viru Maakohtu 16.09.2009 otsus. Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendis.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
- loovutatud nõudeid pole kajastatud loovutajate majandusaasta aruannetes; kuivõrd vastavalt raamatupidamise seadusele tuleb kõik majandustehingud raamatupidamises kajastada, annab see alust arvata, et loovutatud nõudeid polnud olemas; - hageja pole esitanud enne pankrotiavaldust ühtegi arvet, kuigi vastavalt lepingu lisa p-le 3 pidi ta esitama kostjatele igakuiselt arve tsessioonitasu ja intresside kohta; - leping on keerulise sõnastusega ja keeles, mida apellant ei valda, seega ei saa eeldada, et ta pelgalt dokumenti nähes sellest aru saaks; - hageja on taotlenud hagi tagamist ainult apellandi, mitte aga kostja A. Popovitši vara arvelt, mis annab alust kahtluseks hageja ja A. Popovitši vahelisest sobingust. Kuivõrd kohus ei ole nimetatud faktiliste väidete mittearvestamist põhjendanud, on ta olulises ulatuses otsuse põhjendamata jätnud; 2) kohus jättis seadusevastaselt vastu võtmata apellandi esitatud tõendid, kuna need olid esitatud hilinemisega. Apellant esitas taotluse kostjate vande all ülekuulamiseks ja hageja seadusliku esindaja ülekuulamiseks 04.06.2006 kohtuistungil ning kohus kohustas teda esitama taotluse kirjalikult 15. juuniks 2009. Apellant saatis e-kirja oma arvutist tähtaegselt, kuid lisade mahukuse ja üleslaadimiskiiruse aegluse tõttu jõudis kiri kohale 8 minutit peale 15.06.2009 lõppemist. Apellant esitas kohtuistungil kohtule vastuväite, kuivõrd taotluse hiljem esitamine ei oleks toonud kaasa kohtuasja venimist. Sellist seisukohta on avaldanud ka riigikohus (3-2-1-137-07). Kohus oleks saanud taotluse kätte ka siis 16.06.2009 hommikul, kui apellant oleks selle esitanud 9 minutit varem. Kuivõrd kohus saatis kohtukutsed alles 10.08.2009, oleks ta saanud kohustada hagejat ja kostja A. Popovitšit isiklikult istungist osa võtma. Apellant osales 01.09.2009 kohtuistungil ja seega polnud takistusi tema ülekuulamiseks vande all. Dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest keeldumist ei ole kohus üldse põhjendanud. Hageja ei esitanud vastuväidet taotlusele seoses selle hilinemisega. Kohus rikkus TsMS § 331 lg 1 nõuet, mille järgi peab kohus avaldust menetlema, kui see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-137-07 leidnud, et kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel piisavalt põhjendama. Kohus sisulisi põhjendusi ei esitanud. Vastavalt TsMS §-le 2 on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kuivõrd seadusandja on nimetanud asja õigesti lahendamist esimesena, ei või asja õiget lahendamist tuua ohvriks menetlusökonoomika nõudele; 3) vastavalt TsÜS §-le 67 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kohus pole poolte tahteavaldust välja selgitanud, vaid on eeldanud allkirja olemasolust, et tegemist on poolte tahteavaldusega. Apellant on seisukohal, et allkiri tehingul saadi kostjatelt tahtevastaselt ning ilma isiku enda teadmata ja tehingust aru saamata. Pole välistatud, et hageja kasutas ära, et kostja ei valda eesti keelt, seega oli tegemist heade kommete vastase tehinguga, mis on TsÜS § 86 järgi tühine. Tegemist ei ole pettusega või eksimusega TsÜS § 94 ja § 92 mõistes, kuivõrd TsÜS §-s 94 ja §-s 92 nimetatud pettuse ja eksimuse puhul isik teab, et sõlmib lepingu, kuigi lepingu sõlmimise otsust on mõjutanud tema enda eksimus või kellegi tahtlik eksitamine, apellant sai lepingust teada alles siis, kui kohus arestis hagi tagamiseks tema vara. Tehinguid pole kajastatud poolte raamatupidamises. Vastavalt tsessioonilepingule tuleneb nõue deebitori ja OÜ Brando Invest, deebitori ja OÜ U.M Investeeringud ning deebitori ja OÜ Edmolift vahel 01.03.2005 sõlmitud laenulepingutest, mis loovutati hagejale 01.01.2006. Tulenevalt raamatupidamise seaduse §-st 6 oleks loovutatud nõuded pidanud olema kajastatud
lepingupoolte raamatupidamises, seega ka majandusaasta aruannetes. 31.12.2005 oli I. Uudeküll juhatuse liikmeks nii deebitoris kui ka OÜ-s U.M Investeeringud. Vastavalt OÜ U.M Investeeringud 2005. a majandusaasta aruandele puudusid tal nõuded deebitori vastu. OÜ Edmolift 2005. a majandusaasta aruandest ei tule samuti üheselt välja nõude olemasolu. Väidetavalt tekkis hagejal kostjate vastu nõue 07.02.2005 summas 600 000 krooni. Vastavalt hageja 2006. a majandusaasta aruandele oli hagejal 31.12.2006 nõudeid kokku 43 340 krooni, seega ei saanud talle kuuluda nõue, mida ta kostjatelt nõuab. Asjaolu, et tehingut ei ole kajastatud raamatupidamises, ei muuda tehingut iseenesest tühiseks, küll aga kinnitab, et tegelikult tehingut ei toimunud ja loovutatud nõudeid ei eksisteerinud. Tsessioonilepingu p 6 järgi andis tsedent tsessionääridele üle kõik originaaldokumendid, mis tõendavad nõuet, kuid puudub dokumentide loetelu, samuti ei ole selge, kellele dokumendid üle anti. Nimetatud asjaolu kinnitab samuti, et tegelikult loovutatud nõuded puudusid. Kohus on ühe hagi rahuldamise põhjusena nimetanud, et kostja A. Popovitš kinnitas, et tema kirjutas lepingule alla, ja võttis hagi õigeks. Kuigi A. Popovitš on formaalselt kostja, siis faktiliselt ta seda ei ole; kuivõrd tema suhtes on välja kuulutatud pankrot, siis hagi õigeksvõtmine ei too talle kaasa täiendavaid kohustusi, küll aga tegi tema elu lihtsamaks.
I. Uudeküll ja kuulataks vande all üle apellant. 16.06.2009 esitatud taotluses oli kohtuistungil nimetatud taotlusi oluliselt laiendatud ning ainuüksi sellest tulenevalt oleks menetluse lahendamine viibinud. Hageja on nii 04.06.2009 kohtuistungil kui ka 19.06.2009 apellandi taotlusele esitatud vastuses märkinud, et apellant venitab asja menetlust. Vastustaja on esitanud seoses apellandi taotlustega oma seisukohad 19.06.2009 vastuses ja jääb nende juurde; 3) apellant on vaidlustanud kohtuotsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning vastustaja on TsMS § 631 lg 1, 2 alusel seisukohal, et apellandi sisulised vastuväited tuleb jätta tähelepanuta. Apellandi väide, et tehing on tühine ja apellandi allkirjad on saadud tema tahte vastaselt, tema teadmata ja tema poolt tehingust aru saamata, on väär, asjakohatu, paljasõnaline ja ei tugine asja materjalidele. Apellant esitas nimetatud väite pärast käekirjaekspertiisi tulemustest teada saamist. Apellant ei ole tuvastanud tehingu tühisust kohtus, kuigi tal oli selleks piisavalt aega. Apellandi tahe on väljendatud lepingus ja on kehtiv. Nõude loovutamise leping ei ole tühine. Apellant ei ole taotlenud ka selle kehtetuks tunnistamist. Õigused ja kohustused on tekkinud nõude loovutamise lepingust, mitte majandusaasta aruannetest ja seega ei saa majandusaasta aruanded nõude loovutamise lepingu olemasolul tõendada kohustuse puudumist. Apellant on nõude loovutamise lepingu allkirjastamisega kinnitanud nõudeõigust tõendavate dokumentide kättesaamist. Dokumentide loetelu puudumine ei muuda apellandi kinnitust. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid toiminguid oleks kohus pidanud tegema seoses sellega, et kostja A. Popovitš hagi õigeks võttis. Apellandi väited on asjakohatud ja ebaselged.
Maakohus jättis tõendite juurdevõtmise taotluse osas seisukoha võtmata ja määras kostjale I tähtaja kuni 15.06.2009 täiendavate tõendite esitamiseks ja hagejale tähtaja kuni 19.06.2009 taotlusele vastamiseks. Uue kohtuistungi aega maakohus kindlaks ei määranud. Asja materjalidest nähtub, et kostja I esitas taotluse elektrooniliselt 16.06.2009 kell 00.08. Hageja vastas taotlusele 19.06.2009 ning oma vastuses ei märkinud, et taotlus on esitatud hilinemisega. Maakohus määras uue kohtuistungi ajaks 01.09.2009 pärast poolte seisukohtade ärakuulamist. Ringkonnakohus leiab, et kostja I hilines taotluse esitamisega, kuid taotluste menetlemine ei oleks käesolevas asjas kaasa toonud asja arutamise viibimist, kuna maakohus ei olnud veel uue kohtuistungi aega kindlak smääranud. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras puudus maakohtul alus taotluse rahuldamata jätmiseks, kuna TsMS § 331 annab kohtule õiguse hilinemisega esitatud tõendit menetleda ka juhul, kui see ei põhjusta menetluse viibimist. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja I esitas vastuväite hageja poolt loovutatud nõude sisu osas, siis on tema taotlus asjakohane. Hageja peab hagi aluseks toodud asjaolusid tõendama, hagile ei ole lisatud nõude loovutamise aluseks olevaid dokumente. VÕS § 168 lg 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada. Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas ja millised dokumendid kostjatele üle anti. Hagist ja sellele lisatud lepingust ei nähtu, millised konkreetsed dokumendid üle anti. Hageja peab nimetama, mis dokumendid ta üle andis. Ringkonnakohtu istungil esitas hageja esindaja seisukoha, et originaalid anti kostjatele üle, kuid ta eeldab, et hagejal on ärakirjad. Kostja I jäi väite juurde, et tema lepingut sõlminud ei ole ja dokumente talle üle antud ei ole. Sellises olukorras peab kostja I tõendama, et temale dokumente üle antud ei ole, vajaduse korral on tal õigus taotleda tõendite kogumist, muuhulgas ka kolmandatelt isikutelt. Kui kostja oma vastuväidet tõendada ei suuda, siis võib ta tõendada, et loovutatud nõude aluseks olevaid nõudeid ei eksisteeri. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei arvestanud menetluses muutunud olukorra ja tõendamiskoormusega ning piiras põhjendamatult kostja I tõendite esitamise õigust. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus õiguslikku olukorda selgitama ning tagama pooltele võimaluse tõendite esitamiseks kohtu määratud tähtajaks.
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.