Tsiviilasja number
2-08-4895
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Margo Klaar ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.10.2010 Tallinnas
Tsiviilasi
Nikolai Bedritski hagi Klavesti OÜ vastu liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
20 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.01.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Klavesti OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21.09.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Nikolai Bedritski (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX
esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk Kostja Klavesti OÜ (registrikood 10022112, asukoht Vilmsi 7, 10126 Tallinn), esindaja Riho Viik
Harju Maakohtu 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr. 2-08-4895 tühistada ja teha uus otsus. Jätta Nikolai Bedritski hagi Klavesti OÜ vastu liklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Poole menetluskulud esimese ja teise astme kohtutes jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Asjaolud Klavesti OÜ töötaja Sergei Abovjan põhjustas 18.09.2007 liiklusõnnetuse Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva mnt 23 kilomeetril. Sergei Abovjan juhtis kostjale kuuluvat veoautot Sisu registreerimismärgiga XXXXXX ning ei andnud tagasipööret sooritades teed vastassuunas otse liikunud sõiduautole VW Golf registreerimismärgiga XXXXXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel hävis Nikolai Bedritskile kuuluv sõiduauto ja Tamara Bedritskaja sai tervisekahjustusi ning toimetati SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ravile. Tamara Bedritskaja viibis statsionaarsel ravil 18.09.2007 kuni 21.09.2007 ja ambulatoorsel ravil 22.09.2007 kuni 07.11.2007. Tamara Bedritskaja vajas igapäevast hoolt, kuna jalaluu murru tõttu oli ta liikumisvõimetu. Tamara Bedritskaja ei saanud ise liikuda isegi hügieenitoimingute tegemiseks vannituppa, rääkimata muust liikumisest. Seetõttu oli vajalik tema abikaasa igapäevane toetus ja juuresolek. Seoses abikaasa hooldamisega ning transpordivahendi kaotusega ei saanud Nikolai Bedritski täita varem sõlmitud töövõtulepingut D. AS-ga ja pidi lepingu üles ütlema. Töövõtulepingu ülesütlemisega kandis hageja kahju 39 000 krooni miinus tulumaks. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud tulu 30 420 kroonini ja viivise kuni hagi esitamiseni 220 krooni ja alates hagi esitamisest viivise 9,17 krooni päevas. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja püüab võtta kostja vastutusele kolmanda isiku tegude eest, kes tekitas vahetult kahju. Kostjale on samuti tekitatud varalist kahju kohustusliku liikluskindlustuse maksesumma tunduva suurendamise ja kulutuste taastusremondi näol. Tekib olukord, et realiseerides formaalsetel alustel oma subjektiivset õigust ja nõudes kostjalt oluliste rahaliste vahendite väljamaksmist, põhjustavad hagejad ise teadlikult kostjale varalist kahju. Hageja taoline käitumine rikub heatahtlikkuse põhimõtet. Tõenditest ei nähtu, millisel määral vajas hageja abikaasa kodusel ravil alalist hoolitsemist. Töövõtulepingu tingimused on ilmselgelt vasturääkivad, lepingu tingimused ei ole konkretiseeritud. Samuti tekitab kostjas kahtluse, millisel määral on hageja, arvestades tema 72-aastast vanust, võimeline kvaliteetselt täitma lepinguga sätestatud tööde mahtu esitatud tähtajaks. Kostjal on õigus eeldada, et töövõtu õiguslik suhe tellija ja töövõtja vahel on näiline tehing. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise 30 420 krooni, viivise alates 15.01.2008 kuni hagi esitamiseni 220 krooni ja viivise 09.02.2008 alates 9,17 krooni päevas kuni kahju hüvitamiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohtule esitatud 17.09.2007 töövõtulepinguga on tõendatud, et hagejal oli kokkulepitud 180 valuvormide valmistamine perioodil 17.09.2007 kuni 10.11.2007 vähemalt 20 tükki nädalas kokku tasuga 39 000 krooni (bruto). Liiklusõnnetus juhtus 1 päev pärast lepingu sõlmimist. Leping nägi ette iganädalaselt 180 valuvormi valmistamise, mida hageja juhtunud liiklusõnnetuse tõttu ei saanud täitma asuda. Kohtule esitatud avaldusest nähtub, et seoses hageja sattumisega liiklusõnnetusse ja seoses sellega, et ta abikaasa sai vigastusi ja vajas peale liiklusõnnetust igapäevaselt abi, ei saanud hageja asuda täitma 17.09.2007 töövõtulepinguga võetud kohustusi, mistõttu lepingu ülesütlemine hageja poolt oli põhjendatud ja otseses põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Seega hagejal jäi saamata tulu 30 420 krooni (39 000 krooni – tulumaks). Kostja ei ole esitanud tõendeid millest nähtuks, et hageja ei oleks saanud eelmärgitud summat kui kostja töötaja süül ei oleks juhtunud liiklusõnnetust. Samuti on jäänud paljasõnaliseks kostja väide, et hageja ja töövõtja vahel 2(5)
sõlmiti näiline tehing. Samuti on kostja viited hageja vanuse kohta ainetud. Töövõime sõltub konkreetse isiku võimest teha tööd mitte vanusest. Kostja väide, et hageja oleks võinud vähendada kahju palgates hooldaja ei ole tõendatud ega ka põhjendatud. Eelkõige hoolitsevad kannatanu eest pereliikmed. Kostja esindaja ei osanud konkreetselt selgitada, kust oleks saanud hageja liikumatule abikaasale päevapealt hooldaja. Kostja põhjendused selle kohta, et hageja oleks võinud võtta kellegi teise hooldajaks, ei ole olulised, kuivõrd hagejal oleks olnud hüvitamiskohustus olenemata sellest, kes tegelikult isikut hooldab, st kas sellega tegeleb pereliige või vastava väljaõppega palgaline töötaja. Kostja väide, et arsti arvates oleks hageja abikaasa saanud ka ringi liikuda, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Liiklusõnnetuses saadud vigastused ei piirnenud ainult jalal külgmise pekse murruga, vaid sellele lisandus terve keha põrutus ja valulikkus rindkeres, raskused hingamisel, mille kinnituseks oli rindkere kontroll. Ilmselt täie tervise juures olles puudub vajadus teha uuringuid, mis on loetletud haigusloo väljavõttes. Hagejal tekkis seoses abikaasa eest hoolitsemise vajadusest saamata jäänud tulu, mille ta oleks saanud täites töövõtulepingut. Kui ei oleks liiklusõnnetust toimunud, ei oleks tekkinud hagejal vajadust abikaasa eest hoolitseda ja hageja oleks saanud täita töövõtulepingut. Seega on kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja töötaja tegevusega, kelle tekitatud kahju eest vastutab tööandja (kostja). Hagejale tekitati varaline kahju, mis väljendub saamata jäänud tulus 30 420 krooni ja mille peab hüvitama kostja kui kahju põhjustanud isiku tööandja. Kuna kostjal on tekkinud hagejale kahju hüvitamise kohustus, on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 kohaselt kostjalt ka viivise tasumist. Hageja esitas kostjale ettepaneku kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks. Kostja keeldus 14.01.2008 vastuses kahju hüvitamast. Seega loeb hageja viivise maksmise algusajaks 14.01.2008. Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud, seega on viivise nõue põhjendatud. Apellatsioonkaebus Kostja tunnistab kohtuotsust osaliselt 10 420 krooni osas ja vaidleb vastu 20 000 krooni väljamõistmisele ning palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus on tõendeid valesti hinnanud. On ebatõenäoline, et hageja pidanuks tööle hakkama just samal ajal, kui õnnetus juhtus. Teiseks on ebatõenäoline, et 72-aastase isikuga sõlmiti lühikeseks ajaks töövõtuleping tööde tegemiseks, milles hageja ei pidanud üldse füüsilist tööd tegema ja piirdunuks vaid üldise tööde juhendamisega ja tööde kvaliteedi järelevalvega. Sellist tööd on väga harva leida, eriti füüsiliselt rasketes metallitöödes. Kolmandaks oli töö just sama pikk, kui pikalt ta pidi abikaasa eest hoolitsema. Neljandaks pidi abikaasa oma jalaluumurruga ikka väga saamatu olema, et ta pidevat abi vajas ja hageja tööl ei saanud käia. Viiendaks pidi hageja ise ikka väga saamatu olema, et ei suutnud sellise tasuva ja kerge tööotsa ajaks abikaasalale abistajat leida. See olnuks talle ju majanduslikult kasulikum, kui töötasu ja hooldaja tasusid võrrelda. Kõike kokku võttes ei ole hageja ausalt ja heas usus käitunud. Kui töövõtuleping oli tõeline ja vähetõenäolised asjaolud realiseerunuks, siis olnuks loomulik, et hageja leiab kas võimaluse kahju vähendamiseks kedagi appi leida või seoses töö konsultatiivse iseloomuga ise lõunaks kodus abis käia. Selliselt käitudes oleks kostja kahju oluliselt väiksem. Kohtus ei ole 3(5)
hageja selgitanud, miks ta selliselt kahjusid vähendades ei käitunud. Mingit põhjendust, miks ta kedagi appi ei kutsunud või ei saanud, pole ta esitanud. Ka pole hageja tõendanud, et abikaasal kipsis jalaga üldse abi vaja oli. Tõenditest see ei nähtu. Arstid ei ole kirja pannud, et abikaasa on liikumisvõimetu ja vajab enda kõrvale kedagi kodus liikumisel appi. Kipsis jalaga seda tavaliselt ei vajatagi, iseasi kui abikaasal tulnuks väljas pikki vahemaid läbida, mida aga hageja ei ole väitnud. Lisaks on kohus jätnud arvestamata, et tööl käies oleks hagejal mitmesuguseid lisakulutusi, alates transpordist. Töölepingus pole kirjas, et transpordi- jm lisanduvad kulutused hagejale hüvitatakse. Kohus aga mõistis välja kogu saamata jäänud tulu 30420 krooni. Hageja abikaasa oli kipsis jalaga kodus ajavahemikul 22.09.2007 kuni 17.10.2007. Seega lõppes abikaasa ambulatoorne ravi enne tööleping kestvust 10.11.2007. Seega on arusaamatu, mis takistas hagejal vähemalt neil päevadel oma töövõtulepingus võetud ülesandeid täita. Hageja ei ole tõendanud, et ka sellel ajal oli tööülesannete täitmine võimatu ja kostja on talle kahju põhjustanud. Kostja pole kahju tekitamises süüdi või pole süüdi kogu sissenõutava kahju tekitamises. Kostja pole süüdi, et hageja töövõtulepingut täita ei saanud. Neid asjaolusid ei ole kohus pidanud vajalikuks uurida ega põhjendada ja on selle asemel punktis 12 lihtsalt seaduse tekste tsiteerinud. Seega jääb arusaamatuks, miks kohus on just nii otsustanud. Vastuoluline on kohtu väide, et kuna eelkõige hoolitsevad kannatanu eest pereliikmed ja kostja esindaja pidanuks konkreetselt selgitada oskama, kust oleks saanud hageja liikumatule abikaasale päevapealt hooldaja. Kohe samas väidab kohus, et polegi üldse oluline, kas hooldajaks on pereliige ja kas hooldajat oli võimalik leida, sest hüvitamiskohustus tekkinuks sellegi poolest ka hooldajale. On ju üldteada, et hooldajate palgad on alla keskmise Eesti palga, samas kui hageja töövõtulepingu palk ületas Eesti keskmist palka vähemalt kahekordselt (39 000 krooni). Lisaks oleks saanud hageja tööl käia ja teha seda töölepingu lõpuni kuni 10.11.2007. Seega kuna kips võeti ära juba 17.10.2007 ja ambulatoorne ravi lõppes 07.11.2007, siis neist ühel või teisel ajal muutus abikaasa liikumisvõimeliseks ja kodust abi ehk hooldajat polnuks enam vajalik kasutada, so kulusid hooldajale maksmisest ei tekkinuks. Seega tulnuks tasuda hagejal vaid hooldaja tasu 26 päeva eest ehk 11 300 krooni või kuni 10.11.2007 50 päeva ja 21 700 krooni. Igatahes olnuksid kulutused oluliselt väiksemad. Hooldajate leidmine ei ole tänapäeval probleemiks ja seda teenust pakuvad mitmed füüsilised ja juriidilised isikud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb rahuldada. Asjas on võimalik teha uus otsus hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohtu on ebaõigesti kohaldanud VÕS 53. peatüki sätteid lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohta. Maakohus ei ole arvestanud VÕS §-is 127 lg. 2 sätestatut. Lepinguväliselt kahju tekitamisest tulenevaid kohustusi reguleerivate sätete eesmärk ei ole kaitsta liiklusõnnetuses kannatadasaanud isiku hooldajat kahju eest, mida too kannab 4(5)
saamata jäänud töötasu näol, mis tekkis seoses kannatanu hooldamise vajadusega. Seega puudub hagi rahuldamiseks õiguslik alus.
Margo Klaar
Tiit Kollom
Gaida Kivinurm
Osaliselt tühistatud Riigikohtu 09 03 2011 otsusega nr 3-2-1-174-10
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.