Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja ja AS Sampo Pank sõlmisid 19.11.2007 limiidilepingu nr 483JM20711287, millega kostjale võimaldati limiidi kasutamist summas 15 000 krooni. Kostja kohustus limiidisumma tagastama 450 krooni suuruste igakuiste maksetena hiljemalt 19.11.2011. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, siis ütles pank 06.04.2009 lepingu üles, lugedes limiidi tagastamise lõpptähtpäeva saabunuks 25.04.2009. Danske Bank A/S Eesti filiaal (AS Sampo Pank õigusjärglane) loovutas 24.07.2009 nõude hagejale, kes volitas OÜ-d Incure Inkasso Agentuur kostjalt võlga sisse nõudma. 14.05.2010 seisuga (hagi kohtusse esitamise aeg) võlgneb kostja hagejale 15 800 krooni, millest 8501,47 krooni on tagastamata limiidisumma, 2333,99 krooni intress perioodi 06.04.2009 kuni 14.05.2010 eest, 1029,11 krooni viivis perioodi 06.04.2009 kuni 14.05.2010 eest ja 3935,43 krooni kahju. Hageja on lähtunud intressi arvestamisel lepingus fikseeritud intressimäärast 19% aastas ja viivise arvestamisel viivise seadusjärgsest määrast. Hageja kahju seisneb OÜ-le Incure Inkasso Agentuur makstud teenustasus, sest hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, mistõttu sõlmis ta inkassofirmaga käsunduslepingu. Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 800 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja lisas avaldusele koopiad 19.11.2007 limiidilepingust (tl 23), kostja konto väljavõttest (tl 24-27), limiidilepingu üldtingimustest (tl 28), 06.04.2009 lepingu ülesütlemise teatest (tl 29), 31.07.2009 teatisest nõude loovutamise kohta (tl 30) ja 03.08.2009 arvest nr 6740 teenustasu maksmiseks nõude kohtuvälise menetluse eest summas 3935,43 krooni (tl 31). Kostja vastus hagile (tl 39-40) Kirjalikus vastuses hagile nõustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse summas 11 864,57 krooni (põhinõue, intress ja viivis), kuid ei nõustunud tasuma hagis taotletud kahju 3935,43 krooni. Kostjale jääb arusaamatuks, milliseid teenuseid osutas hageja esindaja hagejale 3935,43 krooni eest. Kostja hinnangul piirdus hageja esindaja tegevus kuni 03.08.2009 ühelehelise nõudekirja koostamisega. Hageja esindaja koduleheküljelt selgub aga, et juriidilise teenuse eest tasumisel vastavalt lehekülgede arvule on lehekülje hind 1000 krooni ilma käibemaksuta. Seega saab kostja arvates maksimaalne teenustasu ehk teisisõnu sissenõudekulu olla 1000 krooni, millele lisandub käibemaks. Samas on kostja hinnangul analoogsete summade sissenõudekulud väiksemad kui 1000 krooni. Näiteks otsustas Harju Maakohus 22.01.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-11713 mõista 12 742,76 krooni suuruse põhivõla sissenõudmiskuluna välja 473 krooni. Sellest johtuvalt leiab kostja, et hageja esindaja sissenõudmiskulu on suurusjärgus 500 krooni. Kostja palub arvesse võtta ka asjaolu, et hageja ja tema esindaja on seotud isikud, sest äriregistri andmetel omab Andy Noormets olulist osa nii hagejas kui hageja esindajas, olles mõlema ettevõtte juhatuse liige. Samuti selgub äriregistrist, et kuni 06.01.2009 kuulus hageja tegevusalade hulka inkassoteenuse osutamine. Kostja leiab, et nimetatud faktid seavad kahtluse alla hageja ja tema esindaja vahelise lepingu nr 416 objektiivsuse ning viitavad võimalusele kahjunõudega manipuleerida ja nõuda kostjalt põhjendamatult suurt teenustasu. Kahjunõude põhjendatuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et maksekäsu kiirmenetluses nõuti kostjalt kahjutasu 6935,43 krooni praeguse 3935,43 krooni asemel. Kostja peab vajalikuks teavitada, et ka Euroopa Parlament on asunud sissenõudekulude suurust reguleerima ning on esitanud ettepaneku, mille kohaselt peaks maksimaalne sissenõudekulu alla 1000 euro (15 646 krooni) suuruse võla korral olema 40 eurot (625,80 krooni). Kuna kostja oli kuni kohtusse pöördumiseni hageja esindajaga regulaarses kirjavahetuses ning tasus hoolimata töötu seisundist võlga vastavalt võimalusele, siis puudus hagejal vajadus kohtu poole pöördumiseks, mistõttu palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on võimalik asi lahendada kompromissiga, mille kohaselt kostja tasub hagejale kahju katteks 500 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja lisas vastuväidetele koopia 03.08.2009 nõudekirjast koos lisadega (tl 41-43), OÜ Incure Inkasso Agentuur kodulehekülje väljatrükist (tl 44-47), Ametlike Teadaannete väljatrükist 2(5)

(tl 48), äriregistri väljatrükist hageja ja hageja esindaja andmete kohta (tl 49-55), elektronkirjavahetusest kostja ja hageja esindaja vahel (tl 55-57) ning Euroopa Parlamendi Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni töödokumendist (tl 58-62). Hageja nõude täpsustus ja seisukoht kostja vastuse osa (tl 65-66, 71-25) Hageja kinnitas, et kostja on 28.06.2010 tasunud hagejale 11 864,57 krooni, millest hageja luges esimeses järjekorras tasutuks kahjuhüvitise summas 3935,43 krooni ja ülejäänud summa 7929,14 krooni arvestas põhinõude katteks. Seega võlgneb kostja hagejale 3935,43 krooni – 572,33 krooni põhinõude, 2333,99 krooni intressi ja 1029,11 krooni viivise katteks. Hageja ei nõustunud kostja vastuses esitatud seisukohtadega. Hageja oli kostja poolt võlgnevuse tasumata jätmisega seoses sunnitud pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole, millest tekkis hagejale kahju inkassofirmale tasutud teenustasu näol. Nimetatud teenustasu suuruses, mis on 15% põhinõudest, on pooled eelnevalt kokku leppinud. Teenustasu hõlmab kogu kohtuvälist menetlust, mitte ainult nõudekirja koostamist. Perioodil 03.08.2009 kuni 17.12.2009 on hageja esindaja tihedalt suhelnud kostjaga telefoni ja meili teel ning pidanud korduvalt kostjaga läbirääkimisi võlgnevuse ajatamiseks, sealhulgas valmistanud kahel korral ette kokkuleppe ja maksegraafiku, mida kostja aga ei allkirjastanud. Hageja leiab, et viitamine tsiviilasja nr 2-0911713 tagaseljaotsusele ei ole antud juhul asjakohane nagu ka Euroopa Parlamendi ettepanekule. Mis puudutab käsunduslepingu objektiivsust, siis tegemist on kahe eraldiseisva juriidilise isikuga, kellel on erinev funktsioon – hageja tegeleb laenude finantseerimisega, hageja esindaja aga inkassoteenuse pakkumisega. Sellest johtuvalt pöördus hageja ka inkassofirma poole. Tehingute tegemine kahe ettevõtte vahel, kelle juhatuse liige kattub, ei ole keelatud. Hageja palub endiselt, et kohus jätaks menetluskulud kostja kanda, kuna kohtu poole pöördumine on tingitud kostja käitumisest. Nimelt saatis hageja kostjale 2009 augustis postiga ja 2009 septembris elektronpostiga maksegraafiku kostjaga kokkulepitud tingimustel, kuid kostja ei allkirjastanud maksegraafikut ega asunud ka graafiku alusel võlga likvideerima vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele. Hageja ei olnud nõus kostja pakutud tingimustel kompromissi sõlmima. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

nõude kohtuvälise menetluse teenustasuks 15% põhinõudest, ei tõenda, et hagejale nimetatud summa ulatuses ka kahju tekkis. Inkassokulude hüvitamine on põhjendatud juhul, kui nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st kulud on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Ehkki äriregistri teabesüsteemi väljatrükist (tl 49-52) nähtub, et hageja ise tegeles kuni 06.01.2009 võlgade sissenõudmise ja inkassoteenuse pakkumisega ning edaspidi vaid laenu andmisega, ei nõustu kohus hageja väitega, et hageja oli kostja poolt võlgnevuse tasumata jätmisega seoses sunnitud pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole. Inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja lepinguvabaduse teostamisega. Hageja, omandades pangalt 24.07.2009 nõude kostja vastu, ei teinud kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kohtu arvates kostja ei teadnud ega pidanudki teadma krediidilepingu sõlmimise ajal, et nõude loovutamise korral kolmandale isikule (hagejale) sõlmib hageja krediidilepingu täitmiseks omakorda lepingu kolmanda isikuga (hageja esindajaga), mis toob kostjale kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt kahju 3935,43 krooni väljamõistmiseks rahuldamata.

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.