Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3-2-1-46-09). Kasutuseeliseks ja saadud tuluks on laenuintress, mida kostja sai OÜ Instmark nõusolekuta blokeeritud raha väljalaenamise eest. Kostja tavaline laenuintress oli 2007. a. 7, 2% ehk 775.845, 10 krooni, millest hageja nõuab 500.000 krooni. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja eeldas kuni 2. oktoobrini 2007. a. (maakohtu sama kuupäeva määruse saamiseni), et vaidlusaluse kolme konto blokeering on kehtestatud RAB-i poolt. Hageja ei teadnud, et blokeering 23. veebruarist kuni 2. oktoobrini 2007. a. oli seatud kostja enda initsiatiivil. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud. Võlgnik peab VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg. 7 lause 3 järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega tuleb tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg. 7 lause 3 järgi (Riigikohtu lahend 3-2-1-3-09). Üldjuhul on kahju arvestamine võimalik üksnes pärast kahju saabumist ehk pärast seda, kui kahju tekitamine on lõpetatud. Senikaua, kuni kahju tekitamine jätkub, ei saa võlausaldaja arusaadavalt ja usutavalt välja arvestada ja tõendada, kui suur kahju tal lõpuks tekib ning kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise lõppemise järgselt (2. oktoobril 2007. a.) oli võimalik tekitatud kahju kindlaks teha. Viivitusintressi nõue hakkab kulgema 1. jaanuarist 2008. a. ja ei ole ka tänaseks aegunud. Arvestada tuleb ka arvelduskonto omapära, mis seisneb selles, et toiminguid tehakse Instmark OÜ maksekäsundi alusel. Seega on iga maksekäsundi täitmata jätmine korduva kohustuse rikkumine ja kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154. Kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult ning jätnud Instmark OÜ tegevuse õiguslikust küljest teavitamata. Kuivõrd blokeering leidis aset ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) rikkumisega, siis tugines hageja lisaks lepingulisele vastutusele ka seadusest tulenevale nõudele, millele rakendub 10-aastane tähtaeg (TsÜS § 149). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas aegumise vastuväite ning taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kostja vaidles vastu 10-aastasele aegumistähtajale. RAB kohustas kostjat arestima kõik Instmark OÜ kontod alates 7. veebruarist 2007. a. kaheks tööpäevaks. Alates

Hageja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Hageja saab esitada kostja vastu nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Puudub vaidlus, et Instmark OÜ ja kostja vahel on 29. mail 2006. a. sõlmitud arvelduskonto leping ning Instmark OÜ nõuded kostja vastu tulenevad sellest, et kostja väidetavalt rikkus nimetatud lepingut, blokeerides Instmark OÜ kontod õigusliku aluseta. VÕS § 101 lg. 1 p. 3 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel, s. t. muu kui võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist. Seega saab hageja kahjunõudeks olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg. 2) ning lähtuda tuleb VÕS § 127 jj sätetest. Hageja leiab, et kostja on 22. märtsi 2010. a. vastuses võtnud omaks asjaolu, et kostja blokeeris omal initsiatiivil vaidlusalused kontod 23. veebruarist 2. oktoobrini 2007. a. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kohtu hinnangul ei ole kostja seda asjaolu omaks võtnud, vaid on oma vastuses ja aegumise vastuväite esitamisel lähtunud hageja poolt hagis esiletoodud asjaoludest. Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo 7. veebruari 2007. a. ettekirjutusega kohustati kostjat kehtestama Instmark OÜ suhtes arvelduskontodele kasutamise piirang kaheks tööpäevaks alates 7. veebruarist 2007. a. 8. veebruari 2007. a. ettekirjutusega kohustati kostjat arestima täiendavalt üks Instmark OÜ konto, mis ei ole asjas vaidlusalune konto. Seega kehtis RAB-i ettekirjutus vaidlusaluse kolme konto suhtes kuni 8. veebruarini 2007. a. ning kostja võtab omaks, et edasi olid kontod blokeeritud kostja enda initsiatiivil ning seda kuni Harju Maakohtu 2. oktoobri 2007. a. määruse tegemiseni, millega kohus arestis Instmark OÜ vaidlusalused kolm kontot. Puudub vaidlus, et Instmark OÜ sai kontode blokeerimisest kohe teada. Hageja väitel arvas Instmark OÜ, et blokeering vaidlusalusel kolmel kontol jätkus pärast 8. veebruari 2007. a. RAB-i poolt. Ebausutav on hageja esindaja väide, et Instmark OÜ oli nii hõivatud raha päritolu kohta dokumentide saamisega, et ei pidanud oluliseks järele uurida, mis alusel kontod on jätkuvalt blokeeritud ning et Instmark OÜ sai suuliselt teavet RAB-ilt, et kehtestati täiendav blokeering. Instmark OÜ pidi teadma RAB-i ettekirjutustest ning kontode blokeeringute õiguslikust alusest ning vastupidised hageja esindaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Seega on tuvastatud, et 9. veebruaril 2007. a. pidi Instmark OÜ teadma, et kolme vaidlusaluse konto blokeering pärast 8. veebruari 2007. a. on kehtestatud kostja poolt. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on ka tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg. 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg. 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kostja väidetav lepingurikkumine sai tuleneda sellest, et seoses kontode blokeeringuga ei saanud Instmark OÜ kostja juures avatud arvelduskontodel olevat raha kasutada ega käsutada ning seda perioodil 9. veebruarist 2. oktoobrini 2007. a. Seadusest ei tulene otseselt,

millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg. 7 lause 3 järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (Riigikohtu lahend 3-2-1-3-09). Seega tuleb nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg. 7 lause 3 järgi. Enne 2. oktoobrit 2007. a. ei olnud möödunud võimalikust arvelduskonto lepingu rikkumisest mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamise nõudmiseks, kui arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kui eeldada, et kostja poolt kehtestatud kontode blokeering oli ebaseaduslik, siis oli Instmark OÜ-l õigus nõuda kontol oleva rahaga arvelduste teostamiseks antud korralduste täitmist perioodil 9. veebruar - 2. oktoober 2007. a. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 3. 1 oli kostjal kohustus krediteerida kontot kliendi kasuks laekunud maksete ulatuses ning debiteerida seda vastavalt kliendi korraldustele. Väidetavalt toimus selline lepingurikkumine kostja poolt kuni 2. oktoobrini 2007. a., kus pank nimetatud lepingulist kohustust Instmark OÜ ees ei täitnud. Seega ei saa hageja poolt esitatud kahjunõue olla aegunud, kuna hagi on esitatud 18. veebruaril 2010. a. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus ei tunnustanud hagejal alusetu rikastumise nõude võimalikku olemasolu kostja vastu ja teha asjas uus otsus, millega tunnustada, et praeguse tsiviilasja saab lahendada alternatiivselt kahel erineval õiguslikul alusel: lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisnõudena või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena, kvalifitseerida vastavalt pooltevaheline õigussuhe ning jätta ka alternatiivnõude osas aegumine kohaldamata. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, hageja vaheotsust ei vaidlusta. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et lepingulise kahju hüvitamise nõude olemasolu ei välista alusetu rikastumise nõuet (Riigikohtu otsused 3-2-1-46-09 ja 3-2-1-134-09). Ka võlasuhte kehtimise ajal kehtinud VÕS redaktsiooni § 729 lg. 9 nägi ette, et arvelduslepingust tuleneva kahju hüvitamise nõue ei välista ega piira nõuete esitamist muul alusel, eelkõige alusetust rikastumisest tulenevate nõuete esitamist. Seega põhineb esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel (VÕS § 1037 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg. 8) ning on ebaõige osas, millega jäeti üheselt arusaadavalt lahendamata alternatiivnõude võimaliku eksisteerimise ja aegumise küsimus. Praeguse seisuga ei ole teada, kas kohtud esimese alternatiivnõude rahuldavad või mitte, mistõttu menetluse hilisematel etapil võivad aktualiseeruda ka teine ja kolmas alternatiivnõue. On otstarbekas lahendada nende aegumise küsimus kohe, üheaegselt esimese alternatiivnõude aegumisega, et vältida täiendavate vaheotsuste tegemist ja nende ükshaaval vaidlustamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja teostas hageja eriõiguseellase pangakontode omaalgatusliku blokeeringu alates 23. veebruarist kuni 2. oktoobrini 2007. a. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja omaalgatuslik blokeering kehtis ajavahemikul 9. veebruarist kuni

maakohus oma kohustust tõendeid analüüsida. Kuna lepingurikkumise alguskuupäev võib omada õiguslikku tähendust aegumise kohaldamise küsimuses, võis see rikkumine mõjutada asja otsustamist hageja kahjuks. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt pidi maakohus sedastama, et kostja omaalgatuslik blokeering kehtis 23. veebruarist 2007. a. Seega ei olnud hagi esitamise hetkeks 18. veebruaril 2010. a. möödunud kolm aastat ja ükski nõue ei saanud olla aegunud sõltumata sissenõutavaks muutmise kuupäevast. Isegi kui ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ta alustas arvelduskonto lepingu rikkumist 9. veebruaril 2007. a., ei saanud alusetu rikastumise nõue aeguda. Alusetu rikastumise nõude (nii nagu ka mistahes muu nõude) aegumistähtaeg hakkab kulgema alates selle sissenõutavaks muutmisest. Riigikohtu otsuses 3-2-1-42-09 on selgitatud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg. 7 lauset 3, mille kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Mõistlik aeg selles tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Mõistlik aeg vaidlusaluse kohustuse täitmiseks saab olla kaks nädalat (analoogia näit. VÕS §-ga 250, § 310 lõikega 1, § 400 lõikega 2, § 409 lõikega 3, § 416 lõikega 1, § 458 lõikega 1). Seega ka siis, kui kostja omaalgatuslik blokeering leidis aset 9. veebruaril 2007. a., muutus apellandi eriõiguseellase alusetu rikastumise nõue sissenõutavaks 23. veebruaril 2007. a. Hagi esitamises ajaks ei olnud nõude sissenõutavaks muutmisest möödunud kolm aastat. Alusetu rikastumise nõude sisuks on kasutuseelise hüvitamine (Riigikohtu otsus 3-2-1-46-09). Raha kasutuseeliseks on muuhulgas (viivitus)intress. Vastavalt VÕS § 307 lõikele 3 intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. (Viivitus)intressi kui korduva kohustuse aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154). Järelikult ei saa (viivitus)intressi nõue aeguda enne 1. jaanuari 2011. a. Vastavalt TsMS § 150 lõikele 2, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta ka pärast aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Kuna kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, siis ei saanud aeguda ka alusetu rikastumise nõue. Alusetu rikastumise nõude täitmist saab nõuda isegi siis, kui kahju hüvitamise nõue oleks aegunud. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu vaheotsuse tühistada ning rahuldada uue otsusega apellandi taotlus aegumise kohaldamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et hagejal saavad olla vaid lepingulisest suhtest tulenevad nõuded kostja vastu ning et hageja väidetav õiguseellane oli kohe teadlik nii kontode blokeerimisest 7. veebruaril 2007. a. kui ka sellest, et kolm vaidlusalust kontot jäid blokeerituks ka pärast 8. veebruari 2007. a. Kostja ei nõustu aga vaheotsuse põhjendustega, mis puudutavad vaidlusaluse nõude aegumistähtaja algust. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, s. h. kahju hüvitamist nõuda on võlausaldajal õigus kasutada alates lepingu rikkumise hetkest. Kõik õiguskaitsevahenditest tulenevad võimalikud nõuded, mida hageja saaks arvelduskonto lepingu oletatavast rikkumisest tulenevalt kostja vastu esitada, s. h. hagis esitatud kahju hüvitamise nõue, on tehingust tulenevad nõuded. Selleks, et tuvastada, millal algas Instmark OÜ õiguskaitsevahenditest tulenevate nõuete (s. h. kahju hüvitamise nõue) aegumistähtaeg, tuleb hinnata seda, millal tekkis Instmark OÜ-l õigus õiguskaitsevahendeid kasutada, sest just see on TsÜS § 147 lõikes 2 mõistes ajahetk, millal õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega algas ka hageja nõude aegumine TsÜS § 147 lõike 1 kohaselt vastavast ajahetkest. VÕS § 101 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja kasutada õiguskaitsevahendeid alates hetkest, mil võlgnik on kohustust rikkunud. Seega algab õiguskaitsevahendist tuleneva nõude

aegumistähtaeg TsÜS § 147 lõigete 1 ja 2 kohaselt hetkest, mil leiab aset kohustuse rikkumine, mis on aluseks õiguskaitsevahendi kasutamisele. Väidetav rikkumine leidis aset

otsuses 3-2-1-64-08 märgitu, mille kohaselt hakkas hagi kahju hüvitamiseks aeguma järgmisel päeval pärast seda päeva, millal hageja oli saanud teada kinnistu ning selle olulisteks osadeks olevate hoonete müügilepingust, et hagi aegumise alguse osas kohaldub varasema TsÜS § 116 esimene lause ning et kahju hüvitamise hagi aegus varasema TsÜS § 113 lg 1 ja VÕS-i rakendusseaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 3 järgi. Ülaltoodut on Riigikohus kinnitanud ka oma otsuses 3-2-1-133-05. Poolte seisukohad vastastikuste kaebuste kohta Kumbki pool vaidleb vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 656 lg. 1 p. 5 ja § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi aga saata menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Maakohus leidis otsuses õigesti, et hageja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Kohus on ka õigesti leidnud, et pooltel oli arvelduskonto leping ja hageja saab esitada kostja vastu nõudeid selle lepingu rikkumisest tulenevalt. Oma järeldust selle kohta, nagu saaks hageja kostja vastu esitada nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks, ei ole maakohus põhjendanud. Selle järelduse osas ei vasta otsus TsMS § 442 lg. 8 nõuetele, sest otsus ei sisalda mingit põhjendust selle kohta, milliste asjaolude ja tõendite alusel maakohus taolise järelduse tegi ning miks ta ei nõustu selles osas hageja faktiliste väidetega. Vaheotsusega lahendas maakohus üksnes hageja lepingurikkumisele tugineva kahju hüvitamise nõude aegumise küsimuse, leides, et see nõue ei ole aegunud. Samas ei tuvastanud maakohus otsuses faktiliste asjaolude kogumit, mida nõude aegumise üle otsustamine oleks eeldanud. Otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud, see ei vasta TsMS § 436 lg. 1 (kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud) ja TsMS § 442 lg. 8 lause 1 (otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas) koosmõjust tulenevale otsuse piisava põhjendatuse ja seadusele vastavuse nõudele ning annab ringkonnakohtule TsMS § 656 lg. 1 punktis 5 sätestatud aluse otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisele. Maakohus märkis otsuses õigesti, et lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 järgi üldjuhul kolm aastat, TsÜS § 147 lg. 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, TsÜS § 147 lg. 2 ja VÕS § 82 lg. 7 lause 1 järgi muutub nõue sissenõutavaks aga hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samuti on õige tõdemus, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, seega ei ole kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud ning võlgnik peab VÕS § 82 lg. 3 kohaselt kohustuse täitma ja võlausaldaja võib sama paragrahvi lg. 7 lause 3 kohaselt selle täitmist nõuda kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Seejuures tuleb arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Taoliselt on lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude sissenõutavust aegumise kontekstis käsitlenud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-3-09, millele maakohus oma lahendis on viidanud. Maakohus põhjendas hageja poolt esitatud lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudele aegumise kohaldamata jätmist asjaoluga, et kostjapoolne lepingurikkumine (hageja konto blokeerimine) kestis väidetavalt kuni 2. oktoobrini 2007. a., hagi esitati aga 18. veebruaril 2010. a. Kuigi maakohus ei märkinud otsuses sõnaselgelt, millal möödus pärast lepingurikkumist mõistlik aeg kostjale kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks ja hagejale selle nõudmiseks, võib otsusest siiski järeldada, et maakohtu arvates ei möödunud see aeg enne 2. oktoobrit 2007. a. Seejuures ei nähtu otsusest, millistel motiividel kohus

taolisele järeldusele jõudis. Otsusest ei nähtu ka, et kohus oleks arvestanud vaidlusaluse kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanek eeldab kostja lepingurikkumist, hagejale selle tagajärjel kahju tekkimist ja hageja teadlikkust sellest. Seega tuli kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks eelkõige kindlaks teha, millal kostja lepingurikkumise tulemusel hagejale kahju tekkis ja millal hageja taolisest kahjust teada sai või teada saama pidi. Maakohus tuvastas otsuses üksnes, millal leidis aset kostjapoolne lepingurikkumine, mis seisnes hageja konto blokeerimises, ei tuvastanud aga, kas ja millal hagejale seeläbi kahju tekkis, rääkimata hageja teadmisest. Konto blokeerimisega iseenesest ei kaasne alati kahju. Selle lepingulise kohustuse täitmise olemust, viisi ega kohta, mis hageja väidetel talle kahju tekitas, maakohus otsuses samuti ei käsitlenud. Teadmata, milles seisneb hageja kahju, millal see tekkis ja millal hageja kahjust teadlikuks sai, ei ole võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude aegumise üle. Ringkonnakohtul ei ole võimalik otsuse puudust kõrvaldada, sest asjas tähtsa asjaolude kogumi olulises ulatuses esmakordsel tuvastamisel apellatsioonikohtus rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Pealegi on tegemist vaheotsusega, millega aegumist ei kohaldatud ja vaidlust sisuliselt ei lahendatud ning kooskõlas TsMS § 449 lg. 3 lausega 2 jätkub menetlus maakohtus nii või teisiti. TsMS § 449 lg. 3 iseenesest küll võimaldab teha vaheotsust aegumise kohta ka juhul, kui kohus aegumist ei kohalda, edasises menetluses peaks maakohus aga vajadusel muuhulgas kaaluma ka seda, kas oleks otstarbekas ja tsiviilkohtumenetluse ülesannetega (TsMS § 2 – tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega) kooskõlas teha vaheotsust aegumise kohaldamata jätmise kohta olukorras, kus nõude aegumise üle otsustamiseks on vajalik tuvastada valdav osa nende faktiliste asjaolude kogumist, mille tuvastamist eeldab nõude sisulise põhjendatuse üle otsustamine. Et tsiviilasi saadetakse maakohtule tagasi uueks arutamiseks ja edasiseks menetlemiseks, siis ei anna kolleegium hinnangut apellatsioonkaebuste asja sisu kohta käivatele väidetele.

Imbi Sidok

Peeter Pällin

Malle Seppik

Jõustunud Riigikohtu 17 02 2011 otsuses nr 3-2-1-168-10 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.