2-09-63104/18 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

29.Detsembril 2009 vastuväite. Hagi on esitatud 7. Juunil 2010. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. Juunil 2007. a rahvusvahelise krediitkaardi lepingu nr 2007012272 (edaspidi leping), mille alusel väljastas hageja kostjale VISA Gold krediitkaardi kuu krediidilimiidiga 20 000 krooni. Kostja rikkus lepingut tagastades kasutatud krediidilimiidi summa hagejale üksnes osaliselt. Hageja blokeeris 1. Septembril 2007 krediitkaardi lepingu p 4. 13.2 alusel. Lepingu p 12.5 kohaselt leping lõpeb, kui krediitkaart on olnud blokeeritud 60 päeva järjest. Laenuleping lõppes 7. novembril 2007. Hageja nõue seisuga 6. Juuni 2010 on 6908.72 krooni, millest viivis on 3096.24 krooni, intress on 1038.95 krooni ja tagastamata laenujääk on 2773.53 krooni. Hageja palub nimetatud summa kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudest määraga 12 % aastas alates 7. Juunist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda (lk 17). Kostja vaidleb hagile vastu (lk 40). Kostja on laenu tagastanud 18. Juunil 2010. Intressi ja viivise nõue ei ole seaduse järgi õige, sest leping on lõpetatud. Selles situatsioonis kehtib VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas laenu jäägist, aga mitte 12% aastas, mida nõuab hageja. Pank pöördus kohtusse alles kolme aasta pärast, sellega soovivad nad rohkem kasu. Kostja palus 2007. a maksegraafikut, pank ei tulnud talle vastu, vaid blokeeris arve. 2008 -2009 oli kostja töötu, peres oli raske finantsolukord. Kõik menetluskulud peab maksma pank. Hageja kinnitas kohtule 26. Augustil 2010, et kostja on tasunud 21. Juunil 2010 2773.53 krooni, millega on põhivõlg tasutud. Muus osas jääb hageja oma seisukohtade juurde (lk 44). 6. Septembril 2010 selgitas hageja kohtule, et viivisearvestuses tugineb hageja VÕS § 113 lg viimasele lausele. Lepingu järgi on fikseeritud intressimääraks 16%, siis tulenevalt lepingu p-st 1.7 on hageja võimaldanud kostjale lepingus sätestatust madalamat intressimäära 12%. Viivisearvestuses on lähtutud samuti 12%-st (lk 48). Hageja on esitanud kohtule intressi- ja viivisearvestuse (lk 27), mille matemaatilist õigsust ei ole kostja vaidlustanud.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt võib lepingus olla ette nähtud intressi maksmise kohustus. Lepingu järgselt on intressimääraks 16 % aastas, mida hageja on kooskõlas lepingu p-ga 1.7 vähendanud 12%-le aastas. Laenu maksete aruandest (lk 25) nähtub, et kostja on krediiti kasutanud, seega on tal tekkinud ka kohustus maksta lepingu järgset intressi. Laenu maksete aruandest nähtub, et hageja nõuab intressi perioodi eest kuni 6. November 2007, millal leping kehtis. Kostja ei ole intressi arvestuse õigsust vaidlustanud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Lepingu p 9.4.3 kohaselt on hagejal õigus nõuda tarbijast konto omanikult viivist seadusega kehtestatud määras võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et lepingu p 9.4.3 tähenduses on seadusega kehtestatud viivisemääraks VÕS § 415 lg-s 1 kehtestatud viivisemäär, milleks ongi hageja poolt nõutav 12 % aastas. Kostja väide, et käesoleval juhul tuleb viivisemääraks pidada §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7 % aastas, ei ole kooskõlas VÕS § 113 lg 1 sätestatuga. Kuna pooled on lepinguga näinud ette kõrgema kasutusintressimäära kui seadusjärgne viivisemäär, siis on kehtiv viivisemäär võrdne lepingust tuleneva kasutusintressimääraga, mis on 12% aastas (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause). Kuna kostja täitis oma kohustuse lõplikult alles 21. Juunil 2010 on ka pärast lepingu lõpetamist viivise nõue põhjendatud. Kostja ei ole viivise arvestuse matemaatilist õigsust vaidlustanud. Hageja poolt nõutav viivis on arvestatud perioodi eest 21. August 2007 – 6. Juuni 2010, kusjuures kõige suurem põhiosa võlgnevus oli sel perioodil 26 962 krooni. Hageja on arvestanud kõik kostja poolt senini tasutud rahasummad põhivõla katteks. Seega ei ületa nõutav viivis ka põhinõuet. Kostja ei ole oma väiteid raskest majanduslikust olukorrast tõendanud. Kohus on seisukohal, et nõutav viivis on proportsionaalne rikutud kohustusega. Seoses põhinõude rahuldamisega kohtumenetluse ajal tuleb hagi rahuldada osaliselt intressi ja viivisenõude osas. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 4135.19 krooni. Kuna põhinõue on rahuldatud jääb rahuldamata ka hageja nõue täiendava viivise väljanõudmiseks. Kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv 1200 krooni hageja kasuks.