Tsiviilasja number
2-09-3949
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. oktoober 2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
Viktoria Müürsepa hagi Irina Ksendzova vastu võlgnevuse 371 000 krooni, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
392 028, 28 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.03.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktoria Müürsepa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16. september 2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja Viktoria Müürsepp (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXX XXXXXXX), esindaja Jelena Lehter Kostja Irina Ksendzova (IK XXXXXXXXXX, elukoht
esindaja adv Jaan Tedder
Tühistada Harju Maakohtu 09.03.2010 otsus ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Hageja nõue
Viktoria Müürsepp esitas 30.01.2009 Harju Maakohtule hagi Irina Ksendzova vastu 371 000 krooni võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks. Hageja ja kostja sõlmisid suulise laenulepingu, mille alusel ajavahemikul 01.02.2006 kuni 04.04.2006 kandis hageja üle kostja pangakontole laenu kogusummas 371 000 krooni. Laenusumma kanti kostja pangakontole kaheksa osamaksena. Poolte suulise kokkuleppe kohaselt andis hageja kostjale laenu tähtajaga kaheks aastaks arvates viimase laenuosa ülekandmisest, seega oli laenusumma täieliku tagastamise tähtajaks 04.04.2008. Nimetatud tähtajaks kostja laenusummat hagejale ei tagastanud ega pakkunud mõistlikke variante laenu tagasimaksmiseks. Kuna laenulepingu tähtaja kohta kehtis poolte vahel vaid suuline kokkuleppe, mille olemasolu kostja ei tunnista ning hageja ilmselt ei suudaks seda tõendada, siis laenusuhete selgemaks tegemiseks pöördus hageja 05.12.2008 kostja poole laenulepingu ülesütlemiseks ning esitas kirjaliku nõude laenu tagastamiseks, paludes laenusumma tagastada pärast kahekuulise tähtaja möödumist ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte posti teel 12.12.2008. Seega tulenevalt VÕS § 398 lg-st 1 oli laenusumma tagastamise tähtajaks 12.02.2009. Hageja palus kostjalt välja mõista tagastamata laenu põhiosa 371 000 krooni. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista nimetatud summa kui alusetult saadud rahasumma. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista 10 514, 14 krooni viivist ning viivise kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista intressi 10 514, 14 krooni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on esitanud kostja vastu hagi pahatahtlikult, moonutades tegelikke asjaolusid. Hageja ei ole esitanud kohtule dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et hageja andis kostjale laenu 371 000 krooni. Ajavahemikus 01.02.2006 kuni 04.04.2006 tagastas hageja oma kontolt kostjale varemsaadud laenu summas 371 000 krooni. Tegemist oli laenuga, mille kostja oli andnud hageja abikaasale G. M.. 2005.a lõpus pöördus hageja abikaasa kostja poole laenu 400 000 krooni saamise palvega, kuid kuna kostjal nõutud summat ei olnud, andis ta G. M. protsendita laenu summas 371 000 krooni. Laenusumma saamisel andsid hageja ja tema abikaasa kostjale üle laenu saamist kinnitava võlakirja, mis oli vormistatud hageja nimelt. Seega oli hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping, kus laenuandjaks oli kostja ning laenusaajaks hageja. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on suulise laenulepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud lepingu ülesütlemise avalduse. Lepingu ülesütlemise avalduse ei tõenda laenulepingu sõlmimist poolte vahel. Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et leping oli sõlmitud tähtajaga kuni 04.04.2008. Laenulepingu ülesütlemise avalduse on hageja koostanud 05.12.2008. VÕS § 195 regulatsiooni kohaldamise eelduseks on kehtiva lepingu olemasolu poolte vahel. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli leping, oli see 05.12.2008 hageja enda kinnitusel lõppenud. Lõppenud lepingu ülesütlemine ei ole VÕS § 195 eelduste puudumise tõttu võimalik, mistõttu ei ole hageja ülesütlemisavaldusel ka mingit õiguslikku tähendust. Kohtumenetluses on hageja asunud ka seisukohale, et suuline laenuleping oli sõlmitud tähtajatult. Tähtajalist kestvuslepingut ei ole võimalik muuta ühepoolselt tähtajatuks kestvuslepinguks. Hageja on esitanud kostjale raha ülekandmise tõendamiseks oma konto väljavõtte, millelt nähtuvad kaheksa makset selgitusega „võlg“. Samas ei tõenda hageja konto väljavõte raha laenuna väljamaksmist kostjale. Veenev ei ole hageja seletus sõna „võlg” märkimise kohta maksekorralduse selgituse lahtrisse telleri soovitusel. Hageja on esitanud kohtule oma konto väljavõtte, millelt nähtub arveldamine hageja abikaasa G. M.. Maksete selgituseks on hageja samuti märkinud „võlg”. Kohtuistungil on hageja kinnitanud, et abikaasaga tal laenusuhe puudus ja „võlg” märkis ta kõigi nende maksete tegemisel, mis on tehtud saadud laenurahast. Seega on hageja ise kinnitanud, et sõna
„võlg” märkimine ei tähendanud makskorraldusel näidatud isikule laenu andmist. Hageja seletuse kohaselt on ta lõpetanud Tartu Ülikooli juristina. Seega puudus hagejal igasugune sisuline vajadus paluda tellerilt abi juhuks, kui hageja soovib raha laenuna välja maksta. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja esmane põhikohustus. Hageja ei ole tõendanud kostjale laenusumma väljamaksmist, mistõttu puudub kostjal vajadus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Hageja peab esmalt tõendama raha kostjale ülekandmise. Laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Mõlemad eeldused on täitmata, mistõttu on hageja nõue esitatud õigusliku aluseta ja on põhjendamatu. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostjal puudus vajadus hagejalt laenuvõtmiseks ning kostjal oli piisavalt rahalisi vahendeid ka laenu andmiseks. Hagejalt väidetava 15 000 krooni laenu saamise hetkel oli kostja enda konto jääk 729 153, 52 krooni. Eeltoodu põhjal ei ole veenev hageja väidet selle kohta, et kostjal oli igal korral raha vajaduseks mingi põhjus. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejalt raha saanud, puudub vajadus analüüsida hageja alternatiivset nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Kostjal puudub põhikohustus hageja ees, mistõttu puuduvad ka kõrvalkohustused.
Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus rikkus otsuse tegemisel olulisel määral menetlusõiguse norme, hindas valesti asjas kogutud tõendeid ning jättis kohaldamata materiaalõigusnormid. Maakohtu otsus on rajatud vaid tõendamata jäetud kostja kirjalikel seisukohtadel ja kostja istungil antud seletustel. Hageja esitatud tõendid jättis kohus hindamata ning hageja väljatoodud asjaolud arvestamata. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et 2005.a seisuga oli tal mingi korteriomand, mille võõrandamise tehingus võis ta olla müüja. Kinnitusraamatu andmete kohaselt oli kostja kinnistu Saku vallas XXXXXXX külas XXXXXXX XXXX X omanikuks alates 20.07.2005 kuni 28.03.2007. Seega võisid tal tekkida kinnistu müügist saadud rahalised vahendid alles 2007.a märtsis, mitte aga 2005.a lõpus. Hageja aga esitas laenu võimaldamiseks olevate rahaliste vahendite olemasolu kinnitamiseks pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et 30.01.2006 laekus hageja kontole 1 535 000 krooni, millest ta kandis kostjale üle laenuna 371 000 krooni. Samuti ei tõenda Swedbanki tõendid kostja pangakontode jääkide kohta seisuga 20.03.2006, 21.03.2006, 03.04.2006 ja 04.04.2006 kostja väidet vabade rahaliste vahendite olemasolu kohta 2005.a lõpus. Ka kohtuistungil ei suutnud kostja selgitada, kuidas ta sai 2005.a lõpus hagejale laenu anda. Kohtu seisukoht, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja on hagejalt raha saanud, on arusaamatu, kuna faktiline asjaolu, et hageja kandis kostjale üle 371 000 krooni, on tõendatud hageja pangakonto väljavõttega. Kostja ei eita hagejalt raha saamist. Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, et kostja konto andmete põhjal on võimalik tuvastada, kas kostjale oli tol hetkel laenu saamine vajalik või mitte. Kohus eksis, märkides, et kostja konto seis on tuvastatud konto väljavõttel, kuna kostja konto väljavõtet ei olnud kohtule esitatud. Kostja on esitanud vaid kaks tõendit pangakontodele laekumiste ja kontode jääkide kohta. Pangatõenditest tulenevate andmete põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et kostja ei võinud saada ka laenu. Kostja esitas tõendi arvelduskontole tehtud laekumiste kohta, kuid jättis esitamata andmeid väljaminekute kohta. Samuti tuleb arvestada, et kostja on kinnisvaramaakler, kes ilmselt võtab vastu ka kolmandate isikute rahasummasid. Näiteks 09.11.2009 Swedbanki tõendist selgub, et notar Heli Mõttus kandis kostjale üle 100 000 krooni selgitusega „korteri XXXXX X-XX müügihinna osa“, kuid kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt ei ole kostja kunagi olnud nimetatud korteriomandi omanik.
Maakohus on jätnud hageja ühe nõude põhjendusteta rahuldamata. Kohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja ei ole tõendanud laenusuhete olemasolu poolte vahel, s.t et hageja ei tõendanud vaidlusaluse summa üleandmist kostjale laenuna. Samas ei ole kohus selgesõnaliselt nõustunud ka kostja seisukohaga, et tegemist oli kostjale laenu tagastamisega. Kuna hageja ja kostja esitavad vaidlusaluse õigussuhte kohta täiesti vastandlikke seisukohti, pidi kohus siiski tuvastama esitatud tõendite põhjal, millised õigussuhted poolte vahel olid, arvestades ühtlasi seda, et hageja on esitanud ka alternatiivse nõude. Haginõue, mis põhineb alusetu rikastumise sätetel, kuulub rahuldamisele. Juhul, kui tegemist ei olnud kostjale laenu andmisega, siis puudus mistahes alus raha ülekandmiseks kostjale. Vande all antud seletuse kohaselt andis kostja 371 000 krooni laenu G. M.. Seega ei leidnud kinnitamist laenusuhete olemasolu hageja ja kostja vahel. Samas ei esitanud kostaja ühtegi tõendit selle kohta, et raha oli G. M. laenuna üle antud. Kostja ei osanud vastata hageja küsimusele, millal ja millisel viisil laen üle anti, s.o kas sularahas või ülekandega. Kostja ja G. M. vahel laenusuhete olemasolu väljaselgitamiseks esitas hageja korduvalt kohtule taotluse G. M. tunnistaja ülekuulamiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Hageja palub tunnistajana üle kuulata G. M., kes oskab anda ütlusi selle kohta, kas 2005.a lõpus oli tema ja kostja vahel sõlmitud laenuleping. Kostja peamine ja ainuke vastuväide hagile on see, et hageja abikaasa G. M. oli 2005.a kostja antud 371 000 krooni laenusaajaks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud ajast osavõtnud isikute seiskohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kohus ei ole tõendeid hinnates järginud TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevaid nõudeid ning on jätnud hageja alternatiivse nõude sisuliselt lahendamata. Hageja, nõudes kostjalt laenulepingu alusel laenuks antud raha tagastamist, tugines hagiavalduses pooltevahelisele suulisele lepingule ning ajavahemikus 01.02.2006 - 04.04.2006 hageja pangakontolt kostja kontole tehtud ülekannetele summas 371 000 krooni. 01.06.2009 hagi täpsustuses (tl 51-55) esitas hageja, lähtudes kostja vastuväitest laenulepingu puudumise kohta, alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel õigusliku aluseta saadud rahasumma kostjalt välja mõistmiseks. Nii oma esialgses kirjalikus vastuses (tl 43-46) kui ka hilisemas täpsustavas vastuses (tl 78-82) on kostja väljendanud seisukohta, et viidatud pangaülekannete puhul oli tegemist hageja poolt kostjalt võetud laenu tagastamisega, mitte aga laenulepingu alusel raha laenuks andmisega kostjale (väidetavalt tagastas hageja kostjale G. ja Viktoria Müürsepa poolt 2005.a lõpus võetud laenu, mida kinnitavat ka pangadokumentides märgitud selgitus „võlg“). Ühtlasi väitis kostja, et hagejal puudusid rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks. Hageja on seevastu ka kõigis hilisemates menetlusdokumentides vaielnud vastu kostja väitele võlgnevuse puudumise kohta ning taotles 16.11.2009 esitatud dokumendis nii tunnistaja kui poolte vande all ülekuulamist (tl 73-75). Kuna kostja väitis laenu andmist G. M., siis taotles hageja nimetatud isiku ülekuulamist. 02.12.2009 esitas hageja kohtule oma pangakontode väljavõtted ajavahemiku 01.09.2005 - 04.04.2006 kohta. 12.01.2010 menetlusdokumendis (tl 120-122) palus hageja muuhulgas kohustada kostjat esitama kohtule oma pangakontode väljavõtted.
Maakohus leidis põhjendatult, et lepingu ülesütlemise avaldus ei tõenda iseenesest lepingulise suhte olemasolu, asudes samas aga seisukohale, et ka pangaülekanded selgitusega „võlg“ ei tõenda raha laenuna väljamaksmist kostjale. Kuna hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist, leidis kohus, et kostjal puudub vajadus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada: laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt; kuna mõlemad eeldused on täitmata, on hageja nõue õigusliku aluseta ja põhjendamatu. Lisaks sellele, tuginedes kostja pangakonto väljavõttele, leidis kohus, et kostjal puudus vajadus laenu võtmiseks, sest tal endal oli piisavalt rahalisi vahendeid. Ühtlasi märkis kohus, et kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejalt raha saanud, puudub vajadus analüüsida hageja alternatiivset nõuet. Eeltoodud käsitlusega kolleegium ei nõustu. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et ajavahemikus 01.02.2006 - 04.04.2006 on hageja kandnud kostja pangakontole üle kokku 371 000 krooni. Küll vaidlesid pooled selle üle, millega konkreetselt oli kõnealuse raha puhul tegemist. Seega on väär maakohtu seisukoht, nagu puuduksid tõendid selle kohta, et kostja on hagejalt raha saanud. Tuvastamaks, millisel eesmärgil hageja kostja kontole raha üle kandis, tuli kohtul hinnata esitatud tõendeid. Kui kostja väitis, et hageja tasus vaidlusaluste ülekannetega talle oma võlgnevust, tuli tema tõendada väidetava laenusuhte olemasolu. Vaid ülekannete selgitusena märgitud „võlg“ kostja väidet ei kinnita. Ka kostja pangakontode väljavõtete (tl 112-114) põhjal ei olnud kohtul alust järeldada, et kostjal puudus vajadus laenu võtmiseks. Nimetatud dokumentidest nähtuvalt on neis fikseeritud erinevate kontode jäägid teatud ajahetkel (tl 113), samuti rida kontodele tehtud ülekandeid (laekumised), mis iseenesest ei tõenda isiku varalist võimekust. Pealegi ei vaja see asjaolu praeguses menetluses tuvastamist. Selle asjaolu põhjal ei saa järeldada hageja väidetud võlasuhte puudumist. Samas on kohus jätnud tähelepanuta hageja väite (millele kostja vastu ei vaielnud), et kostja tegutseb kinnisvaratehinguid vahendava maaklerina (millele viitavad ka kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX tehtud ülekanded ja erineval ajahetkel fikseeritud kontojäägid). Asja materjalist ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha hageja taotluse suhtes, milles paluti kohustada kostjat esitama oma pangakontode väljavõtted ajavahemiku 01.09.2005 31.12.2005 kohta (kostja väidetud laenu andmine toimus 2005.a lõpus). Eeltoodust nähtuvalt on maakohus hinnanud poolte esitatud tõendeid valikuliselt ja pealiskaudselt, tehes nende põhjal ebaõigeid järeldusi. Kui kohtule esitatud tõenditest ei piisanud asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks ja vaidluse lahendamiseks, oli kohtul võimalik teha pooltele ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks (TsMS § 230 lg 2). Seetõttu ei pea kolleegium ka põhjendatuks tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seadusega sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavate asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 232 lg-st 2 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu on kohtul võimalik ka tunnistaja ütluste usutavust hinnata (mitte aga võtta eelnevalt seisukoht nende ebausutavuse kohta). Samas, kui kohus leidis, et laenulepingul põhinev hageja nõue ei ole tõendatud, tuli kohtul lahendada hageja alternatiivne nõue alusetult saadu tagastamiseks. Selle nõude rahuldamata jätmiseks tuli kostjal tõendada, et tal oli õiguslik alus hagejalt 371 000 krooni saamiseks. Sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Kuna maakohus on jätnud otsuse tegemiseks tähtsust omavad asjaolud tuvastamata ja hageja alternatiivse nõude sisuliselt lahendamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha otsuse tühistamisel uut otsust. Sel põhjusel tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid, mida esimese astme kohus pole hinnanud ega tuvastanud. Faktiliste asjaolude esmakordne tuvastamine
apellatsioonimenetluses piiraks ebaproportsionaalselt isikute kaebeõigust. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.