Tsiviilasja number
2-08-25070
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. oktoober 2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
Krista Roobi hagi Valdek Liira vastu 130 000 krooni saamiseks
Tsiviilasja hind
130 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.02.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Valdek Liira apellatsioonkaebus
Menetluse liik Menetlusosalised, nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja Krista Roop (isikukood XXXXXXXXXXX, XXXXXXX XXX XX XXXXXXX), esindaja Ain Kiis Kostja Valdek Liira (isikukood XXXXXXXXXXX, XXXXXXX XX XXXXXXX), esindaja adv Andres Lusmägi
Jätta Harju Maakohtu 26.02.2010 otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Asjaolud ja hageja nõue
Krista Roop esitas 20.06.2008 Harju Maakohtule hagi Valdek Liira vastu 130 000 krooni väljamõistmiseks Hagejal tekkis 2004.a omandivaidlus Tallinnas XXXX-XXXXX XX kinnistu üle. Infarktijärgse raske puude tõttu on hageja 100% töövõimetu. Kostja lubas hagejat asjaajamises aidata, milleks vormistati kostjale notariaalne volikiri. Kohtuvaidluses esindaja saamiseks tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida õigusteenuse leping Marek Aunveri õigusbüroo De Consilio OÜ-ga. 05.11.2004 nõudis kostja tulevikus sõlmitava õigusteenuse lepingu arvel, sellest tulenevate asjaajamiskulude katteks, hagejalt 70 000 krooni. Nimetatud summa tasus hageja kostjale sularahas ning kostja andis selle kohta hagejale allkirja-kviitungi. Õigusteenuse leping sõlmiti õigusbüroo De Consilio OÜ-ga 10.12.2004. Lepingu p 3.3 kohaselt oli hageja kohustatud tasuma õigusbüroole ettemaksuna 27 730 krooni. 30.12.2004 andis hageja kostjale sularahas 27 800 krooni õigusbüroole ettemaksu tasumiseks. Kostja andis raha saamise kohta omakäelise kviitung-allkirja. 26.06.2005 nõudis kostja hagejalt järjekordselt raha õigusbüroole õigusteenuse eest tasumiseks. Sularaha saamisel kirjutas kostja hagejale kviitungi, kus tunnistas, et on õigusabilepingu alusel osutatavate teenuste kulude katteks saanud 60 000 krooni. Hageja on tegelikult andnud kostjale üle raha eelmärgitust rohkem, kuid vastavad dokumendid on vormistatud kolmel korral. Õigusbüroo pidaja Marek Aunver oli tegev hageja esindajana omandivaidluses XXXX-XXXXX XX kinnistu üle 2005-2006.a, kuni hageja ütles õigusteenuse lepingu üles. Teisi teenuseid hagejale ei osutatud, s.h ei osutanud hagejale teenuseid kostja. Hageja nõuab tagasi seda raha, mis on antud vastavalt 05.11.2004 ja 26.06.2005 kinnituskirjadele, kokku 130 000 krooni. Selle raha sai kostja käsundi täitmiseks, kuid pole seda üle andnud õigusbüroole De Consilio ega ole ka tagastanud. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja võttis asjaajamise vastu hageja tungival palvel, saades 70 000 krooni, mille kohta andis allkirja. Sama tegi ka teise rahasummaga 60 000 krooni, kuigi see raha läks hageja elamu juurdeehituseks. XXXX-XXXXX kinnistu vaidlus oli võidetav, kuid hageja loobus ise esindusest. Kostja osales selle hagi arutamisel kokkuleppel hagejaga ja volikirja nr 43 raames ning suhtes hageja esindajana õigusbürooga. Lisaks osutas ta teenust hagejale muude kohustuste täitmisel: osutas transporditeenust, korraldas XXXXXXXXX kinnistu ladudes OÜ T. kaupade ja kinnistu territooriumi valvamise. Volikirja nr 43 ei ole tühistatud. Hageja on kiitnud heaks 11.05.2005 algusest peale kogu kostja tegevuse hageja huvides ja õiguste eest seistes. Kogu raha on kasutatud hageja huvides, s.h 32 100 krooni on tasu, mis seotud Õigusbüroo De Consilio OÜ-ga, 10 000 krooni läks kinnistu XXXX-XXXXX XX seotud probleemide lahendamisele, s.h töö dokumenteerimisele, konsultatsioonidele, telefoni vestlustele detailplaneeringuga seotud probleemidele, ehituse organiseerimisele, töömeeste juhendamisele, materjalidega varustamisele 72 päeva ulatuses, mille eest on arvestatud tasu. Kostja tasus P. Teppile 30 000 krooni, K. Liirale 15 000 krooni ja S. Liira 19 500 krooni. Selleks ajaks, kui hageja ütles lepingu üles, olid tööd tehtud. Ebaõige on hageja väide, et 130 000 krooni pole antud mitte kostjale, vaid kostja kätte selleks, et edasi anda õigusbüroole. Õigusabilepingu p 3.3 märgitud rahasumma on antud üle büroole ja rohkem ei ole hageja kostjale samaks otstarbeks (õigusbüroole üleandmiseks) raha andnud. Ainult ühes kviitungis, millele hageja tugineb, on viide õigusabilepingule, teistel sellist viidet pole. Kostja ei ole õigusbüroo töötaja. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 130 000 krooni. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ning riigi õigusabikulud, milleks anti kostjale menetlusabi, riigi kanda. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel oli leping teenuse osutamiseks, mille esemeks oli juriidilise teenuse osutaja leidmine ja milleks anti kostjale üle ka õigusbüroo poolt osutatud teenuse eest raha
tasumiseks vastavale õigusbüroole. Hageja ja kostja vaheline leping on hinnatav käsundina VÕS § 619 tähenduses. Vaidlus tekkis pooltel selle üle, mille jaoks sai kostja enda kasutusse 130 000 krooni ja kas märgitud raha on kasutatud otstarbekohaselt, s.o hageja juhiseid täites. Hageja esitatud kostja koostatud ja allkirjastatud kviitungitest nähtub, et kostja sai 05.11.2004 kviitungi alusel 70 000 krooni tulevikus sõlmitava lepingu arvel sellest tulenevate asjaajamiste katteks. Lisaks on kostja kinnitanud 26.06.2005, et ta on saanud õigusabilepingu alusel 60 000 krooni. Õigusteenuste leping õigusbürooga De Consilio on sõlmitud 10.12.2004. Lepingule on alla kirjutanud nii hageja kui ka kostja hageja esindajana ühelt poolt ja teiselt poolt õigusbüroo pidaja ja seega on kostja korraldanud esindaja leidmise hagejale õigusteenuse osutamiseks ja teavitanud sellest ka hagejat. Märgitud õigusabilepingust järeldub asjaolu, et hageja pidas vajalikuks õigusteenuse lepingu sõlmimist eelkõige õigusteenuse osutamiseks selleks pädeva õigusbüroo poolt ning mitte seda, et õigusteenust osutaks kostja ja seega on hageja väited õigusteenuse osutamisest just õigusbüroo poolt tõendatud ja tõesed. Vaidlus puudus selles, et õigusbüroo ajas hageja asju kohtus. Seega ei ole õiged kostja väited, et ka tema osutas õigusteenust hagejale sama asja raames, kuna vastasel korral puudunuks hagejal vajadus üldse õigusabi teenuse osutaja otsimiseks ja õigusabilepingu sõlmimiseks. Õigusteenuste lepingu p 3.3 järgi on ettemaks 27 730 krooni. 30.12.2004 on kostja kinnitanud, et on hagejalt saanud 27 800 krooni. Õigusabilepingu p 3.3 sätestas ettemaksu ning lisaks sätestas p 3.4 teenustasuna 1000 kr/h + käibemaks. Sellest järeldub, et tasu õigusteenuse eest ei hõlmanud vaid p-s 3.3 märgitud ettemaksu 27 730 krooni, vaid teenuse eest tuli maksta eelkõige vastavalt tehtud tööle ja kulunud ajale. Hageja 06.03.2007 kirjast kostjale nähtub, et hageja on teavitanud kostjat ja õigusbürood sellest, et kostjale on antud raha õigusteenuse eest tasumiseks õigusbüroo tarvis kokku 157 800 krooni viidates konkreetselt kostja 05.11.2004, 30.12.2004 ja 26.06.2005 koostatud kviitungitele, mistõttu ei nõustu hageja maksma nõutavat 64 000 krooni. Hageja märgib 30.04.2007 kirjas õigusbüroole veelkord, tuginedes jällegi samadele kviitungitele, et ei ole nõus esitatud arvetega, kuna on juba raha tasunud. Sellest nähtuvalt on hageja andnud kostjale õigusbüroo De Consilio osutatud teenuste eest tasumiseks 60 000 krooni ja 70 000 krooni. Seega sisaldas käsund vaidlusaluse 130 000 krooni üleandmise kohustust õigusbüroole. See, et märgitud rahasumma polnud antud üle õigusbüroole, selgus alles 2007.a, kui büroo nõudis hagejalt tasu maksmist. Seda pole kostja eitanud ja on kohtule esitanud 02.03.2007 ja 26.03.2007 büroo arved. Kohus ei nõustu kostjaga, et 05.11.2004 kviitung ja 25.06.05 kviitung pole hõlmatud õigusbürooga sõlmitud õigusteenuse lepinguga. Nimelt asjaolu, et kostjal oli ja on kehtiv volikiri nr 43 kõikide asjade ajamiseks, ei tähenda seda, et rahasummad, mis kostja sai 05.11.2004 ja 26.06.2005 kviitungite alusel, olid talle antud tema enda osutatud teenuse eest tasumiseks või muude tema poolt vahendatud teenuste eest tasumiseks kolmandatele isikutele. Õige on küll kostja seisukoht, et hageja on kiitnud tema ja õigusbüroo osutatud teod heaks, kuid hageja on need heaks kiitnud 11.05.2005. Nimetatu tähendab seda, et hageja sai kiita heaks selleks ajaks büroo ja kostja poolt osutatud teenused, ent mitte tulevikus osutatavad teenused. Heaks on kiidetud kostja ja õigusbüroo tegevus hageja huvides õiguste eest seismisel kõigis õigusasutustes. Kinnitus on antud volikirjale, mis on tehtud õigusbüroole asjaajamiseks kohtus. Kostja esitatud lepingud P. Teppiga, K. Liiraga ja S. Liiraga on aga sõlmitud pärast eelmainitud heakskiitu vastavalt 27.07.2005, 29.10.2005, 25.07.2005. Lisaks hõlmavad märgitud lepingud endast remonditöid ja sõiduki renti, kuid mitte õigusalaste teenuste osutamist ja hageja esindamist õigusasutustes. Seega ei saanud kostja hagejalt saadud 130 000 krooni kulutada nende lepingute alusel maksmiseks P. Teppile, K. ja S. Liirale ning heakskiit ei hõlmanud neid teenuseid. Märgitud asjaoludega ei ole hageja nõustunud ja kostja ei ole tõendanud vastupidist (et hageja oleks andnud juhise VÕS § 624 lg 1 alusel tasuda 130 000 krooni viidatud isikutele). Asjaolu, et hageja ütles lepingu kostjale ja õigusteenuse osutajale üles
2006.a lõpus/2007.a alguses, kui tööd olid tehtud, ei tähenda, et saadud 130 000 krooni võinuks kasutada mainitud lepingute alusel kolmandatele isikutele tasumiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt vajas hageja õigusteadmistega isikut asjaajamiseks kohtus ja kuna selleks ei saanud olla kostja, siis sõlmiti vastav leping õigusbürooga De Consilio. Pärast 05.11.2004 ja 25.06.2005 antud kviitungeid ei ole kostja esitanud mingeid aruandeid tema poolt asjaajamiseks tehtud kulude kohta ja ka kulu tõendavaid dokumente. Esimene aruanne on koostatud 30.04.2007 tehtud tööde ja kulude kohta. Aruandest nähtub, et kostja on kasutanud raha enda tasustamiseks ehituse organiseerimisel 21 600 krooni, enda tasustamiseks hageja esindamisel seoses kohtuasjaga 32 100 krooni, muudeks kuludeks hageja esindamisel 10 000 krooni, mille kohta ei ole kostja ühtegi tõendit kohtule esitanud. Veel on kostja kulutanud kolmandate isikute (P. Tepp, K. ja S. Liira) tasustamiseks. Käsundi andmisel ei olnud kokku lepitud tasu, seega oli pooltevaheline käsundileping õigusbüroo leidmiseks ja viimasega suhtlemisel hageja esindamisel tasuta; lisaks pole kostja hagejale tasunõuet esitanud. Seega ei saa olla kostjal tasunõuet hageja vastu käsunduslepingu raames VÕS § 619 järgi. Hageja ei eitanud seda, et ta on kostjale tasu maksnud, kuid märgitu ei tähenda seda, et vaidlusalusest 130 000 kroonist, mis tuli kostjal üle anda õigusbüroole, oleks võinud kostja endale tasu arvestada ilma selleks hagejaga kokkulepet omamata ja vastavat juhist hagejalt saamata. Eeltoodu alusel ei ole 130 000 krooni, mis on kostja saanud käsundi täitmiseks, kasutatud käsundi täimiseks, s.o vastava õigusteenuse lepingu raames õigusbüroole andmiseks. Kuna kostja ei ole seda raha õigusbüroole üle andnud, siis on hagejal õigus VÕS § 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 ja § 626 lg 1 alusel kostjalt nõuda väljaandmiskohustuse täitmist, s.t nõuda välja seda, mida kostja ei ole kasutanud käsundi täitmiseks. Kostja viidatud ja tühistamata volikiri nr 43 ei välista muude lepinguliste kohustuste, s.h muude käsunduslepingute olemasolu poolte vahe. Kui kostjal on hageja vastu mingeid nõudeid teiste käsunduslepingute alusel, siis on see iseseisva vaidluse objektiks. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole arvestamisele kuuluvaid asjaolusid ja tõendeid õigesti hinnanud. Kohus on jätnud objektiivselt analüüsimata kolm kviitungit. 05.11.2004 allkirjastatud kviitung tõendab 70 000 kroonise ettemaksu saamist tulevikus sõlmitava lepingu arvel, sellest tulenevate asjaajamiskulude katteks. 05.11.2004 kviitung ei nimeta õigusteenuse lepingut ega õigusteenusega seonduvaid kulusid, vaid ühte teist lepingut ja sellest tulenevaid asjaajamiskulusid. 30.12.2004 kviitungis nimetatakse aga 10.12.2004 sõlmitud õigusteenuse lepingu p-s 3.3 märgitud tasu 27 800 krooni kättesaamist. Võrreldes neid kahte kviitungit ilmneb, et tegemist on erinevate asjade jaoks mõeldud rahasummadega. 30.12.2004 kviitungist nähtub ühemõtteliselt, et tegemist oli 10.12.2004 Aunveri õigusbüroo ja hageja vahel sõlmitud õigusteenuste lepingu p 3.3 nimetatud ettemaksuga. Selles osas vaidlus puudub ja hageja seda raha kostjalt ka ei nõua. 26.06.2005 kviitungis on nimetatud õigusabilepingut, mille alusel osutatavate kulude katteks on kostja saanud 60 000 krooni ettemaksu. 26.06.2005 kviitungis ei viidata 10.12.2004 sõlmitud lepingule ega ka õigusteenuse lepingule. Selle asemel nimetatakse õigusabi lepingut. Tegemist oli õigusabi lepinguga hageja ja kostja vahel. Lepinguga ei osutatud õigusteenust, vaid abistati õigusteenuse osutamisel hagejat. Hageja ja kostja vahel sõlmitud suulise lepingu olemust peegeldavad 05.01.2005 ja 01.12.2004 Tallinna notari Liia Aigro poolt tõestatud volikirjad kostjale. Kostjat on volitatud ajama hageja tsiviil- ja muid asju kõigis kohtu-, uurimis- ja administratiivasutustes, s.h sõlmima kokkuleppeid.
11.05.2005 hageja poolt väljaantud volikirjale on omakäeliselt kirjutatud, et hageja kiidab heaks kostja tegevuse hageja huvides ja õiguste eest seismisel kõigis õigusasutustes. Omakäelises kinnituses on nimetatud eraldi kostjat ja Marek Aunveri. Sellest saab teha järelduse, et lisaks 10.12.2004 õigusteenuste lepingule, mida täitis Marek Aunver, olid veel muud tegevused väljaspool seda lepingut ja neid asju ajas kostja. Seega oli kostja 11.05.2005 viinud läbi tegevusi, mida hageja kinnitas ja heaks kiitis ja mis ei olnud hõlmatud õigusteenuste osutamisega Marek Aunveri poolt. 26.06.2005 kviitungist nähtub, et nende kostja poolt läbiviidavate asjaajamiste jaoks andis hageja ettemaksu 60 000 krooni. Kohus on hinnanud üksnes seda osa lepingust, mis puudutas 10.12.2004 õigusteenuse lepingut ja teinud sellest ebaõige järelduse, justkui oleks hageja ja kostja vaheline kokkulepe sõlmitud teenuse osutamiseks, mille esemeks oli omakorda juriidilise teenuse osutaja leidmine ja milleks anti raha tasumiseks õigusbüroole. Kohtu järeldused, justkui olnuks 05.11.2004 üle antud 70 000 krooni selleks, et kostja selle edasi annaks õigusbüroole, on ebaõiged ja ei vasta tegelikkusele. Kui 05.11.2004 antud 70 000 krooni oleks mõeldud üleandmiseks õigusbüroole, siis ei olnuks hagejal vaja anda kostjale 30.12.2004 õigusteenuse lepingu p-s 3.3 nimetatud summat, sest 70 000 kroonisest ettemaksust oleks täiesti piisanud õigusteenuse lepingu p-s 3.3 nimetatud summa tasumiseks. 30.12.2004 kviitungiga on tõendatud, et see raha oli mõeldud õigusteenuse lepingu eest tasumiseks õigusbüroole ja ühtlasi saab sellest teha ka järelduse, et 05.11.2004 tasutud 70 000 krooni on mõeldud ühe teise lepingu järgseteks asjaajamiskuludeks ja see teine leping ei ole õigusteenuste leping õigusbürooga. Õigusteenuste lepingus ei ole nimetatud, et hageja pidanuks maksma veel muud ettemaksu, kui seda oli lepingu p-s 3.3 nimetatud summa, mille hageja ka 30.12.2004 kostja vahendusel tasus õigusbüroole. Õigusteenuste lepingu p-s 2.4 on nimetatud, et õigusteenuste eest tasumine toimub hagejale esitatud arvete alusel. Arved 7024 (64 900 krooni) ja 7030 (108 600 krooni) on dateeritud vastavalt 07.03.2007 ja 31.03.2007. Seega tulnuks õigusteenuste eest raha anda õigusteenuste lepingu alusel alles pärast neid kuupäevi. Mitu aastat varem kostjale antud raha ei ole võimalik kuidagi nende arvetega seostada ja seda eriti veel olukorras, kus õigusteenuste lepingus oli ettemaks märgitud lepingu p-s 3.3 ja see oli 30.12.2004 kviitungis sõnaselgelt ka kajastatud ja tasutud. Kohus on ebaõigesti hinnanud hageja 06.03.2007 kirja. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga, vaid hageja konstrueeritud sobiliku ettekäändega mitte tasuda õigusteenuste eest õigusbüroole. Kohus ei ole arvestanud asjakohuseid tõendeid ja on selle asemel toetunud hageja omakasu silmaspidavalt koostatud kirjadele pärast seda, kui talle esitati õigusteenuse lepingus märgitud arved. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Apellandi vastavad väited ei ole õiged. Kohus ei jätnud analüüsimata apellatsioonkaebuses viidatud kviitungeid. Kui kostja väitis, et 05.11.2004 tema antud allkiri-kviitung 70 000 krooni saamise kohta (tl 3) tulevikus sõlmitava
lepingu arvel ei pidanud silmas 10.12.2004 sõlmitavat õigusteenuse lepingut, siis tuli temal tõendada, mille eest konkreetne summa talle tasuti. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu tuleneks nimetatud dokumendi kõrvutamisel 30.12.2004 dokumendiga raha saamise kohta (tl 4) üheselt, et esimese järgi üleantud raha ei käsitlenud teises dokumendis nimetatud lepingut. Sellist järeldust kohtule esitatud tõendite põhjal ei olnud võimalik teha. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema ja hageja vahel oli sõlmitud pärast 05.11.2004 raha üleandmist leping, milles kokkulepitud teenuse tasuna võis kõnealust 70 000 krooni käsitada. Et 05.11.2004 dokumendis nimetatakse asjaajamist, mitte aga õigusteenust, mille kohta sõlmiti 10.12.2004 leping hageja ja Aunver`i õigusbüroo De Consilio OÜ vahel, ei ole hinnatav kaebuses märgitud viisil. Peale hageja poolt kostjale antud volikirja ei ole ühtegi tõendit, millest võiks tuleneda pooltevaheline rahaline lepinguline suhe. Ka asjaolu, et ligi kaks kuud hiljem andis hageja kostjale üle veel 27 800 krooni ei kinnita, et eelmine summa ei olnud mõeldud edasi andmiseks õigusbüroole. Lepingulist suhet, millest võiks tuleneda hageja raha tasumise kohustus kostja ees, ei kinnita kostja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud ja nende isikute kinnitused raha saamise kohta (tl 85-92). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja märge heakskiidu kohta 11.05.2005 volikirjal (tl 46) ei käsitle kõnealuseid tehinguid-toiminguid, sest viimased on sooritatud hiljem (alates 25.07.2005). Pealegi on heakskiit antud Valdek Liira ja Marek Aunveri tegevuse kohta hageja õiguste eest seismisel õigusasutustes ning on märgitud volikirjale, milles Krista Roop volitab ennast esindama Marek Aunverit (tl 46). Märge volikirjal viitab üheselt ka kostja ja nimetatud isiku omavahelisele seosele (et kostja vahendas õigusteenuse osutaja leidmist). Lisaks eelnevale nõustub kolleegium ka maakohtu hinnanguga 26.06.2005 kviitungile (tl 5) kostja poolt 60 000 krooni vastuvõtmise kohta. Asjaolu, et kõnealuses dokumendis viidatakse õigusabi lepingule, mitte õigusteenuse lepingule ega räägita raha üleandmisest büroole, ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kui kostja väitis, et tegemist oli hageja ja kostja vahelise õigusabi lepinguga, kusjuures „lepinguga ei osutatud õigusteenust, vaid abistati õigusteenuse osutamisel“, siis tuli kostjal tõendada, milles see abi (tegevus) seisnes. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hagejat esindas õigusabi vajavates menetlustes Marek Aunver. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et hageja poolt kostjale antud volikirjad (tl 17-22) peegeldavad hageja ja kostja vahel sõlmitud suulise lepingu olemust. Asjaolu, et hageja volitas 01.12.2004 volikirjaga (tagasi võetud 05.01.2005) ja 05.01.2005 volikirjaga ennast esindama kostjat, ei tähenda, et kostjal oleks õigus saada selle eest hagejalt 130 000 krooni. VÕS § 619 kohast kokkulepet, millest võiks selline õigus tuleneda, ei ole kostja menetluse käigus tõendanud. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad TsMS § 71 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.