2-10-10864/26 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-10-10864 (nelikümmend viis tuhat) krooni. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (24.09.2010). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud LK (hageja) esitas 06.03.2010 Harju Maakohtule hagi Tallinna notar HM’e (kostja) vastu notari ametitegevusega tekitatud kahju 425 000 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BF(ik XXX) ja E (ka J ) P (ik XXX) 01.07.1992 Tallinnas abielu. Abielu kestel omandasid BF ja J P korteri aadressil XXX, Tallinn. 15.11.1994 sõlmisid Põhja-Tallinna Valitsus (müüja) ja J P (ostja) ostu-müügilepingu, mille kohaselt müüja müüs ja ostja ostis korteri koos sellele vastava muu osaga elamust (eluruum), mis asub Tallinnas XXX(praegu XXX). Vastavalt ostu-müügilepingu p 7 kuulub leping kohustuslikule registreerimisele ühe kuu jooksul Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõttes. On olemas tõend nr XXX Eesti Vabariigi Tallinna hooneregistrist, mis kinnitab, et seisuga 17.04.2000 Tallinna hooneregistris on toimik nr XXX, kust nähtub, et korter aadressil XXX, Tallinn kuulub J P ’ile. Korter aadressil XXX, Tallinn oli J P ’i ja BF’i ühisomand. 06.03.1995 koostas J P kostja juures oma surma puhuks testamendi järgneva sisuga: „Kogu oma vara, mis mulle kuulub minu surma päeval, ükskõik kus see asub või millest koosneb, sealhulgas minule kuuluva korteri aadressil Tallinnas, XXX(praegu XXX), pärandan mina omandiks oma pojale IP ’ile, sünd. 28.03.1956, elukoht XXX.“ J P suri XXXTallinnas. Kostja väljastas 24.01.2001 IP ’ile testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (pärimisasi nr XXX), milles tõendas, et testamendi alusel, mis on tõestatud tema poolt 06.03.1995 ja registreeritud registris nr XXX all, on XXX sündinud ja XXX surnud J P ’i pärijaks testamendi järgi IP . Pärandvara koosneb korterist, mis asub Tallinnas XXX. Pärimistunnistuse alusel kanti IP esmalt

2-10-10864 hooneregistrisse ja edaspidi ka 16.07.2003 kinnistusraamatusse XXX, Tallinn korteriomandi (registriosa nr XXX) ainuomanikuna. 25.09.2006 volitas IP oma venda, MP ’i, võõrandama XXX, Tallinn asuva korteriomandi. 21.03.2007 võõrandas MP volikirja alusel XXX, Tallinn asuva korteriomandi IJ’le ning IJ võõrandas 09.10.2007 omakorda nimetatud korteriomandi notariaalselt sõlmitud müügilepingu alusel oma vennale MJ’le, kes on viimane korteriomanik. 2007.a sai BF teada, et IP vormistas kostja kaudu korteri oma nimele ja võõrandas IJ’le. BF esitas Harju Maakohtule hagiavalduse IP ’i vastu, milles palus tunnistada kehtetuks 16.01.2001 avalduse, millega ta loobus XXX surnud abikaasa J P ’i sundosa pärimisest ja nõustus korteri XXX, Tallinn jätma tervikuna IP ’ile kui testamendi järgsele pärijale. Kohus tunnistas 11.03.2009 tagaseljaotsusega (tsiviilasjas nr 2-08-5222) BF’i 16.01.2001 avalduse kehtetuks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli tuvastatud fakt, et B F kirjutas 16.01.2001 dokumentidele alla ilma, et neid oleks talle tõlgitud või nende sisu ja tagajärgesid selgitatud. Peale selle jättis kostja avalduse allakirjutamise hetkel tähelepanuta, et BFon praktiliselt pime ja kurt. BFei olnud nõus loovutama XXXsurnud abikaasa J P ’i sundosa pärimisest ja ei olnud nõus korterit XXX, Tallinn jätma tervikuna IP ’ile kui testamendi järgsele pärijale. Ta oli veendunud, et temal oli õigus elada antud korteris seoses sellega, et korter oli abikaasade ühisvara ja temale kuuluv pool on tema puutumatu omand. Hageja märgib, et kostja andis välja IP ’ile pärimistunnistuse (notariaalregistri nr 713) põhjendamatult jättes kontrollimata korteri aadressil XXX, Tallinn omandiõiguse, jättes sellega BF’i ilma temale kuuluva 1⁄2 korterist ja sundosast, vaatamata sellele, et antud korter oli erastatud abielu kestel ja oli abikaasade ühisomand. BFsuri 20.03.2009. BF’i õigusjärglane (testamendijärgne pärija), on hageja. Hageja esitas kostjale jõustunud kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-08-5222 ja palus J P ’i pärimisasjas tagasi kutsuda tema poolt 24.01.2001 väljastatud pärimistunnistuse. Kostja tunnustas, et pärimisasja käigus oli sooritatud õiguserikkumised, millega põhjendamatult BF jäi ilma temale kuuluva 1⁄2 korterist ja sundosast, vaatamata sellele, et antud korter oli erastatud abiellu kestel ja oli abikaasade ühisomand. Kostja koostas ja andis välja 17.12.2009 omandiõiguse tunnistuse, milles tõendab, et 20.03.2009 surnud BF’ile, kes oli XXXsurnud E P ’i üleelanud abikaasa, kuulub perekonnaseaduse § 14 alusel omandiõigus poolele (1⁄2) mõttelisele osale nende kui abikaasade ühisomandis olevast varast (s.o korteriomandist asukohaga XXX, Tallinn). Kostja koostas ja andis välja 17.12.2009 pärimistunnistuse, mis tõendab, et XXX surnud E P ’i vara kaaspärijateks on 3⁄4 suuruses mõttelises osas IP vastavalt 06.03.1995 kostja poolt notariaalregistris nr XXX all tõestatud testamendile ning 1⁄4 suuruses mõttelises osas (sundosa saajaks) pärandaja XXX surnud abikaasa BF vastavalt pärimisseaduse § 104. Kostja tegevuses oma ametiülesannete täitmisel oli süü, millega hagejale on tekkinud kahju, sest notar oli teadlik, et BF ja J P oli abikaasad ja korter aadressil XXX oli nende ühisomand ning BF’ile, kui üleelanud abikaasale, kuulus perekonnaseaduse § 14 alusel omandiõigus poolele (1⁄2) mõttelisele osale korteriomandist aadressil XXX , kuid vaatamata sellele väljastas IP ’ile pärimistunnistuse. Pärimistunnistuse teise eksemplari esitas notar Tallinna hooneregistrile. Antud asjaolud võimaldasid IP ’il võõrandada XXX, Tallinn asuva korteriomandi ilma BF’i nõusolekuta. 21.03.2007 võõrandas MP volikirja alusel XXX, Tallinn asuva korteriomandi IJ’le ja 09.10.2007 võõrandas IJ nimetatud korteriomandi notariaalselt sõlmitud müügilepingu alusel oma vennale MJ’le. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos ning hageja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1125-03. NotS § 20 lg 1 järgi vastutab notar otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Ülaltoodu alusel kinnitab hageja, et kostja, väljastades 24.01.2001 pärimistunnistuse, rikkus notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid.

2-10-10864 Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud 62,5% korteriomandile aadressil XXX, Tallinn. Lähtudes sellest, et kogu korteri hind on 680 000 krooni, siis 62,5% moodustab 425 000 krooni. Vastavalt NotS § 14 lg 1 vastutab notar oma ametikohustuste süüliselt rikkumisest tekkinud kahju eest. Notar on NotS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õigusliku ameti kandja. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud, kuna BF sai 2007.a teada, et IP on võõrandanud korteriomanikuna korteri edasi ning et BF on kirjutanud 16.01.2001 avalduse sundosast loobumiseks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb kohtule 10.05.2010 esitatud kirjalikus vastuses hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et hageja on põhjendamatult pöördunud kohtusse alusetu ja aegunud nõudega. Kostja märgib, et notari tsiviilvastutust ametitoimingutega tekitatud kahju eest reguleerib hagis vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtinud NotS ja 01.01.2002 jõustunud RVastS. NotS § 3 lg 5 järgi vastutab notar oma ametitegevusega tekitatud kahju eest NotS § 20 sätestatud tingimustel. RVastS § 31 lg 2 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks [...] või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. RVastS § 32 kohaselt jõustus RVastS 01.01.2002. Hagiavalduse kohaselt tekitas kostja hagejale kahju ajavahemikus 16.01.2001-24.01.2001, s.o enne 01.01.2002. Seega pidi BF käesolevas asjas esitatud nõudega hagi esitama hiljemalt 01.01.2005. Hagiavaldus on Harju Maakohtule esitatud alles 06.03.2010. Seega on hagi aegunud (hagi aegus 01.01.2005). RVastS § 31 lg 3 sätestab hagi aegumiseks erandi – kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast RVastS jõustumist, siis RVastS § 31 lg 2 sätestatud aegumistähtaeg ei kohaldu. Vastavalt RVastS § 17 lg 3 on sellisel juhul hagi aegumise tähtaeg kolm aastat, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesoleval juhul sai BF oma õiguste väidetavast rikkumisest (s.o korteri omandi üleminekust IP ’ile hagis väidetud pettuse ja notari ebaõige tegevuse tulemusel) teada 31.01.2001. Seda tõendab Tallinna Hooneregistri XXXtõend nr XXX, mis on XXX antud BF’ile tema 25.01.2001 avalduse alusel ja mille kohaselt on XXX, Tallinn korteri omanik IP . Kui aga asuda seisukohale, et BF ei saanud XXX teada, et korteri omanik on IP , siis pidi ta sellest teada saama hiljemalt XXX, Tallinn korteri kinnistamisel 16.07.2003, sest korteri kinnistamisprotsessis esindas IP ’i just hageja õiguseellane (vt IP ’i 16.01.2001 volikiri BF’ile) ning IP kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 16.07.2003. Tulenevalt eeltoodust ja vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 taotleb kostja hagi rahuldamata jätmist esitatud nõude aegumise tõttu. Lisaks sellele on kostja esitanud hagile ka sisulisi vastuväiteid. Menetluse käik Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses

2-10-10864 omanik IJ tuli tema juurde ja palus tal korterist välja kolida (t lk 182). IJ on saanud korteriomandi omanikuks 21.03.2007 asjaõiguslepingu alusel 04.04.2007 (t lk 112). Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Käesolev kahju nõue tuleneb notari väidetavast ametikohustuste süülisest rikkumisest, mida reguleeris toimingu tegemise ajal notariaadiseadus (NotS) ja 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seadus (RVastS). Notari õigusvastasteks ametitoiminguteks on hagiavalduse kohaselt 16.01.2001 tõestatud avalduse (t lk 21) ning 24.01.2001 tõestatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (t lk 27) välja andmine. Toimingute tegemise ajal kehtinud NotS § 3 lg 5 kohaselt vastutab notar oma ametitegevusega tekitatud kahju eest NotS § 20 sätestatud tingimustel. Kuni 01.02.2002 kehtinud NotS § 20 lg 1 kohaselt notar vastutab otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. RVastS § 31 lg 2 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt RVastS § 31 lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast käesoleva seaduse jõustumist. Seega omab nõude aegumise küsimuse lahendamisel tähtsust see, millal hakkab kulgema 3-aastane nõude aegumistähtaeg. Selleks tuleb kohtul tuvastada, millal BFkahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesoleval juhul tugineb hageja muuhulgas 11.03.2009 maakohtu tagaseljaotsusele, millega rahuldati tema hagi ja tunnistati kehtetuks tema notari juures antud 16.01.2001 tahteavaldus. Kohus märgib, et kui teatud õiguslik asjaolu või olukord on tuvastatud, siis annab see võimaluse panna maksma sellest asjaolust või olukorrast tulenevaid nõudeid, kuid neid nõudeid on võimalik maksma panna vaid aegumistähtaja jooksul. Seega tuleb nõue esitada kohtule aegumistähtaja jooksul, sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 p 16). Samuti ei tähenda pärimistunnistuse tagasikutsumine, et notar on oma ametikohustusi süüliselt rikkunud (15.09.2009 avaldus pärimistunnistuse tagasikutsumiseks ja pärimismenetluse läbiviimiseks t lk 118-119). Nimetatud notariaalakti on koostanud ja tõestanud notar seetõttu, et hageja esitas talle vastavasisulise taotluse. Kostja on esitanud väited ja oma väidete tõendamiseks tõendid, mille kohaselt BFpidi õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt 31.01.2001. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud Tallinna Hooneregistri XXXtõendi nr XXX, mis on XXXantud välja BF’ile tema 25.01.2001 avalduse alusel ja mille kohaselt on vaidlusaluse korteri omanik IP (t lk 17). 16.01.2001 on notariaalselt tõestatud volikirjaga volitanud IP BF’it esindama teda notaribüroos ja kõigis ametiasutustes, seoses J P ’i pärimisasja lahendamisega ning valdama ja kasutama päritavat korterit XXX (t lk 110-111). Samuti tugineb kostja asjaolule, et BFpidi hiljemalt 16.07.2003, s.o korteri kinnistamisel, teada saama, et korteri omanikuks on IP , sest BF esindas IP ’i kinnistamismenetluses ning IP kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 16.07.2003 (t lk 112-113). Puudub vaidlus, et BFelas XXX korteris kuni oma surmani, mida on kinnitanud ka hageja kohtuistungil (t lk 10, 183). Hageja ei tugine asjaolule, et 2001.a oleks BF olnud piiratud teovõimega isikuks ning samuti nähtub hageja enda välja toodud asjaoludest, et BF oli teovõimeline (näiteks abiellumine 31.07.2003, testamendi koostamine 03.07.2006, hagiavalduse esitamine maakohtule 13.02.2008). Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt on BF’il raske/sügav puue, kuid see ei tähenda, et isik ei saanud aru oma tegudest (t lk 176-177). Kohus nõustub kostja esindajaga,

2-10-10864 et hageja väited on vastuolulised – hageja väidab, et aastatel 2000-2002 ei saanud BF oma raske puude tõttu väidetavaid toiminguid hooneregistris teha. Samas nähtub kohtule esitatud tõenditest, et BF on 16.01.2001 avalduse omakäeliselt allkirjastanud, esitanud avalduse hooneregistrile, ajanud J P ’i pärimise ning korteri kinnistamise asju, abiellunud hagejaga ning esitanud maakohtule hagi ning osalenud selles menetlusosalisena 2007-2009 aastatel. Tõendeid kogumis hinnates ei pea kohus usutavaks, et BF sai korteriomandi kaasomandi kaotusest teada alles 2007.a, elades ise nimetatud korteris kuni oma surmani. BF’i avalduse alusel on Tallinna Hooneregistrist väljastatud talle XXXtõend nr XXX, mille kohaselt on korteri omanikuks IP (t lk 156-158). BF oli IP ’i esindajaks volikirja alusel ka korteri kinnistamisel (t lk 110-111). Ametiasutustes IP ’i esindades kasutas BF kostja poolt koostatud ja tõestatud 24.01.2001 testamendijärgset pärimisõiguse tunnistust (väljavõtted Tallinna Linnaarhiivist, t lk 152-155). Seega BF teadis või pidi teadma nimetatud ajal, et korteri omanikuks on IP . Korteri kinnistamisel saadeti kinnistamisotsuse ärakiri XXX aadressile, mistõttu pidi BF korteri omaniku kohta teada saama hiljemalt 31.07.2003. Kohus ei loe usutavaks, et BF elas korteris ega teadnud, et korter on kinnistatud ning selle omanikuks on IP (t lk 160-173). Hageja leiab, et dokumendid, mis on kostja poolt hooneregistrist esitatud, ei ole allkirjastatud BF’i poolt. Hageja on sellisele järeldusele jõudnud visuaalsel vaatlusel ning esitanud võrdlusmaterjalina teised dokumendid (t lk 178181). Kohtu hinnangul on hageja sellesisulised väited tõendamata ja paljasõnalised. Kohtul ei ole alust kahelda, et BF on 25.01.2001 esitanud hooneregistrile tellimusavalduse ja saanud tõendi nr XXX (koopia Tallinna Linnaarhiivist, t lk 156, 158). Nimetatud tõendid (tlk 156158) haakuvad teiste tõenditega (IP ’i volikiri BF’ile, tõendil nr XXX on märgitud BF’i isikuandmed). Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et BFpidi hiljemalt XXX olema teadlik, et korteri omanikuks on IP . Tulenevalt RVastS § 31 lg 2 on nõue aegunud 01.01.2005. Kostja on esitanud hagile ka sisulisi vastuväiteid, leides, et hagejal puudub hagis esitatud nõue ka põhjusel, et kostja ei ole ametikohustusi rikkunud. Riigikohus on oma lahendis nr 32-1-92-02 p 19 märkinud, et üldjuhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. 10.05.2010 on kostja esindaja esitanud kohtule taotluse kostja eeldatavate menetluskulude tagamiseks TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel, et kohustada hagejat andma tagatise summas 160 000 krooni (t lk 121-122). Kostja põhistab taotlust asjaoluga, et hageja on käesolevas asjas taotlenud menetlusabi ning kohus on tuvastanud, et hagejal puudub sissetulek ja vara. Tagatise summa määramisel lähtub hageja TsMS § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusest nr 137. Kohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude katteks tagatise andmiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 196 lg 1 p 3 võib kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud, eelkõige juhul, kui on välja kuulutatud hageja pankrot, algatatud hageja pankrotimenetlus või kui aasta jooksul enne hagi esitamist on hageja vara suhtes toimunud täitemenetlus, ilma et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud. Õige on kostja viitamine asjaolule, et kohus on käesolevas asjas tuvastanud hageja raske majandusliku olukorra ning andnud hagejale menetlusabi. Seega on tagatise nõudmise eeldused täidetud. Samas leiab kohus, et praeguses menetluslikus olukorras pole otstarbekas panna asja menetlemine sõltuvaks menetluskulude tagatisest, kuna kohus teeb kohtuotsuse, millega jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu. TsMS § 196 lg 21 kohaselt kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, võib kohus jätta tagatise siiski täielikult või osaliselt

2-10-10864 nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane. Kohtu hinnangul oleks tagatise nõudmine hageja suhtes ebaõiglane enne, kui kohus on andnud õigusliku hinnangu hagi aegumise taotlusele. Seega jätab kohus kostja 10.05.2010 menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. 15.04.2010 määrusega on kohus vabastanud riigipoolse menetlusabi korras hageja hagi esitamisel riigilõivu summas 45 000 krooni tasumisest. TsMS § 190 lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. TsMS § 179 lg 1 menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 5 ja 6 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.