Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavaldus ja kirjaliku menetluse määramine COÜ (edaspidi hageja) esitas 03.07.2009 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse MM (edaspidi kostja) vastu 59 400 krooni nõudes. Kohus tegi 09.07.2009 võlgnikule makseettepaneku,

2-09-31573 mis on kätte toimetatud 19.08.2009. Võlgnik esitas 21.08.2009 nõudele vastuväite, milles võlgnik tunnustab osaliselt põhinõuet summas 26 400 krooni, ei tunnusta aga nõuet summas 33 000 krooni. Võlgniku poolt tunnustatud nõude osas tegi kohus 26.11.2009 maksekäsu. 09.12.2009 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti võlgniku poolt tunnustamata nõue summas 33 000 krooni üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 15.01.2010 hageja poolt Harju Maakohtule kostja vastu esitatud hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja vahel 13.10.2008 sõlmitud palgalaenu lepingu nr XXX alusel laenas kostja hagejalt 30000 krooni, millest 29000 krooni kanti üle ning peeti kinni 1000 krooni kui lepingutasu vastavalt lepingu p.-le 7.1.1. Põhilaenule lisandus intress, mille määraks lepingu p 7.2.2. kohaselt oli 60 % aastas ning intressiperioodi pikkuseks oli üks kuu ning esimene inressiperiood algas laenusumma väljamaksmise kuupäeval ning iga järgnev periood algas eelmisel intressiperioodi lõppemisele järgneval päeval, lepingu p 7.2.5 kohaselt. Intressi summaks ühe kuu eest oli 1500 krooni, 30000-st 5 % aastas 18000 krooni. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 13.04.2009 (lepingu p 6.3.) Kostja võis laenu tagastada varem, lepingu p 6.4. kohaselt. Hageja arvestab viivist alates 15.04.2009 1 % päevas, mis teeb viivise summaks 22200 krooni (74 px 300). Kostja ei ole hagiavalduse esitamiseni laenu ega intresse tasunud. Hageja palub kosjtjalt välja mõista intressi 7200 krooni ja viivised 22200 krooni, samuti välja mõista hageja kasuks viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, jätta menetluskulud kostja kanda. (tl 25-27). Kostja vastuväite kohaselt ta ei tunnista ebanormaalseid intresse ega viivist. Leiab, et ei ole normaalne, et laenad 30000 krooni ja nõutakse 60000 krooni, seda võiks nimetada liigkasuvõtmiseks. Tunnistab võlga 26400 krooni, mis on juba kohtutäituri poolt arestitud ja kohtutäituri kulud (tl 53). Hageja seisukoha kohaselt kui kostja peab kõrvalnõudeid ebanormaalseteks, siis miks laenutingimused sobisid talle siis kui laen talle väljastati (tl 58). Kohtumäärustega 11.06.2010 ja 27.08.2010 määras kohus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Võlaõigusseaduse § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 ja § 108 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid 13.10.2008 palgalaenulepingu XXX, millega hageja laenuandjana laenas kostjale kui laenusaajale 30000 krooni, laenu tagastamistähtaeg 13.04.2009, lepingutasu 1000 krooni, intressimäär 72 % aasta baasil, viivisemäär 1 % tagastamata laenusummalt päevas (tl 28-35). Kostja tunnistab võlgnevust põhivõla suhtes 26400 krooni, leides, et nõutud intress ja viivised on ebanormaalselt suured (tl 53). Riigikohus on lahendis 3-2-1-108-02 märkinud, et laenuintressi kokkulepe 72 % ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega ega tühine. Liigkasuvõtjalik ja heade kommetega vastuolus on kokkulepe vaid siis, kuid laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket olukorda, sellisel juhul saaks laenusaaja laenulepingu tühistada. Käesolevas asjas ei ole esitanud kostja vastuväidet, et ta oleks taotlenud hagejalt laenulepingu tühistamist. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Võlaõigusseaduse § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Võttes arvesse, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga ja pooled on kokku leppinud intressimääras 72 % aastas, ei saa kohtu hinnangul ka nõutav viivisemäär olla suurem kui 72 % aastas, so 0,2 % päevas (72:360). Võttes arvesse, et kostja on tasunud enne hagi esitamist põhivõlast 3600 krooni (30000-3600=26400), moodustab viivisemäär ühe päeva kohta 52,8 (26400 x 0,002) krooni. Hageja nõuab viivist alates 15.04.2009. Lähtudes eeltoodust moodustab kohtu poolt aksepteeritud viivis perioodi eest 15.04.2009-28.06.2009 summa 3907, 20 krooni (52,8 x 74) ja alates 29.06.2009 kuni hagi esitamiseni 15.01.2010 summa 10612,80 krooni (52.8 x 201), so kokku 14520 krooni. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on leidnud, et nõutav viivis on ebanormaalselt suur. Võttes arvesse, et kostja on kohustatud maksma hagejale krediidisumma pealt suhteliselt kõrget intressi, on kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud vähendada hageja viivisenõuet (mis ei olnud

2-09-31573 nõude esitamise ajaks kuni põhinõude täitmiseni veel sissenõutavaks muutunud) ja piirata seda summaga 14250 krooni. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi osaliselt. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult võis osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Viktor Brügel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.