Eesti Haigekassa (registrikood: 74000091; asukoht: Tallinn Lembitu 10) hagi Eduard Vinogradovi (viibimiskoht: Viru Vangla) vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
38 852.25 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 26.02.2010. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eduard Vinogradovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Eduard Vinogradov, esindaja advokaat Sergei Politšev Vastustaja Eesti Haigekassa, esindaja Tiivi Salvan
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 26.02.2010. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud täies ulatuses Eduard Vinogradovi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Eesti Haigekassa esitas 14.09.2009 maakohtule hagiavalduse Eduard Vinogradovi vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks summas 38 852.25 krooni. Hagiavalduse kohaselt pani kostja nähtuvalt Viru Maakohtu 14.05.2008 otsusest kriminaalasjas nr 1-05-1276 (jõustunud 05.11.2008) toime KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava teo. Ta lõi 09.06.2005 N.K. kaks korda noaga pähe ja kõhtu. Kannatanule osutasid arstiabi SA Narva Haigla ja SA TÜ Kliinikum. Hageja kui SA Narva Haigla ja SA TÜ Kliinikum lepingupartner ravi rahastamise lepingu järgi tasus SA Narva Haigla ja SA TÜ Kliinikum esitatud raviteenuste arvete alusel N. K osutatud teenuste eest perioodil 09.13.06.2005 8833.25 krooni ja 30 019 krooni, kokku 38 852.25 krooni. Kannatanu ravikulude tasumisega hagejale tekitatud kahju ja kostja poolt toime pandud teo vahel on otsene põhjuslik seos. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 26 lg 1 kohaselt on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt käesolevas tsiviilasjas kostja ei tunnista, et tema tekitas N.K. kehavigastusi. Kohtuotsus kriminaalasjas ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv. Kostja kaebab kohtuotsuse edasi Euroopa kohtusse. Kannatanu ei saanud kindlustushüvitusi, kuna ta on surnud; kuna kannatanu oli kindlustatud isik, siis haigekassa on juba saanud rahalisi vahendeid tema ravimiseks kannatanu tööandjalt sotsiaalmakse näol. Esitatud raviteenuste arvetest ei ole näha, et need on seotud N.K. ravimisega. Arvetelt nähtub, et samasuguseid teenuseid on osutatud korduvalt ühel päeval, hageja ei ole esitanud tõendeid, et kõik raviteenused olid vajalikud kannatanu ravimiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 26.02.2010 otsusega hagi ning mõistis välja E. Vinogradovilt Eesti Haigekassa kasuks 38 852.25 krooni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 190 lg 2 ja 5 alusel mõistis kohus kostjalt välja riigituludesse esindajatasu 4140 krooni.
Otsuse kohaselt on Viru Maakohtu 14.05.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-05-1276 tõendatud, et kostja on pannud toime esimese astme kuriteo, kus kannatanu surma põhjustasid kostja teod. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut abi ning lg 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires. RaKS § 29 lg 1 ja 3 kohaselt võtab Haigekassa kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. SA Narva Haigla ja SA TÜ Kliinikum on Haigekassa lepingupartnerid. Haigekassa lepingupartneriga sõlmitud ravi rahastamise lepingu p 6.1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud esitama tasumiseks esmajärjekorras vältimatu abi osutamise raviarved, seejärel lepingumahu olemasolul plaanilise ravi arved. RaKS § 26 lg 1 kohaselt on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi, samuti kindlustusandjate suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitisi sama kindlustusjuhtumi raames. Seega kui kindlustatud isikule – N.K. – tekitati vigastusi, mille tõttu ta vajas arstiabi, on Haigekassal õigus nõuda isikult, kes põhjustas kindlustatud isikule vigastuse, s.o kostjalt, tervishoiuteenuste osutamise ja ravimite eest raha tagasi.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. Vinogradov taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et käesolevas tsiviilasjas kostja ei tunnistanud ennast süüdi selles, et tema tekitas N.K. kehavigastusi. 14.05.2008 kohtuotsus kriminaalasjas ei ole tsiviilasja lahendamisel kohtule siduv. Seda kohtuotsust ei saa kasutada tsiviilasjas dokumentaalse tõendina faktiliste asjaolude tõendamiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06, p 24). Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid. Kohus ei ole viidanud konkreetsetele kriminaalasjas kogutud või muudele tõenditele. Hageja neid kohtule ei esitanud. Kohtuotsusest ei ole näha, milliste tõendite alusel tegi kohus järelduse, et esitatud raviteenuste arved tõendavad ravikulusid N.K. raviks. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et raviteenuste arvetes osutatud isikukood kuulub N.K. le. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei nõustunud kostja väitega, et N. K oli kindlustatud isik ning Haigekassa juba on saanud rahalisi vahendeid tema raviks tema tööandjalt sotsiaalmakse näol. Lähtudes sellest ei olnud hagejal RaKS § 26 lg 1 kohaselt tagasinõudeõigust kostja vastu. Kohus mõistis põhjendamatult kostjalt välja riigituludesse esindajatasu 4140 krooni. Viru Maakohus rahuldas 07.12.2009 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustuseta.
5.Eesti Haigekassa vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja menetluskulude kostja kanda jätmist.
Vastuväidete kohaselt on TsMS § 229 lg 1, 2 ja § 272 lg 2 järgi tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla dokumentaalne tõend. Dokumendid on ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-98-08 seisukohale, et kriminaalasjas tehtav kohtulahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik, kuid on käsitatav ühe tõendina ja kohus peab kriminaalasjas tehtud kohtulahendi tõendina arvestamata jätmist põhjendama. Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus on uurinud kõiki tõendeid kogumis. Kohus on viidanud kohtulahendile nr 1-05-1276, millest lähtuvalt luges kohus tõendatuks kostja poolt N.K. põhjustatud tervisekahjustuse. Raviteenuste arvetelt nähtuvalt on teenust osutatud alates 09.06.2005, s.o kuupäevast, mil kohtuotsuses nr 1-05-1276 toodu kohaselt toimus intsident kostja ja N.K. vahel. Põhi- ja kaasuvad diagnoosid raviteenuste arvetel kattuvad tekitatud kehavigastuse piirkonnaga. Samuti nähtub, et tervisekahjustuse välispõhjuseks on rünne terava esemega. Tsiviilkohtumenetluses eeldatakse dokumendi õigsust, seega saab selles toodut vaidlustada, esitades vastuväidete kinnitamiseks omapoolsed tõendid, mis lükkavad ümber esitatud dokumendis toodu. Kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud. Isikukood on riigi poolt kodanikele ning alaliselt riigis elavatele isikutele omistatav unikaalne numbrikombinatsioon. Kuna tervishoiuteenuste osutamisel on tuvastatud isik, kellele teenust osutatakse, on kantud raviteenuste arvetele isiku ainulaadne isikukood. Isikuandmete kasutamisel tuleb lähtuda minimaalsuse põhimõttest. Selle kohaselt tuleb andmete kasutamisel piirduda sellega, mis on vajalik andmete kasutamise eesmärgi saavutamiseks. Isikukoodi kasutamine on kindlasti põhjendatud, kui tegemist on suurte andmekogumite automatiseeritud töötlusega. Eesti Haigekassa on avalik-õiguslikke ülesandeid täitev asutus ning puudub alus kahelda esitatud andmete õigsuses. RaKS § 26 lg 1 kohaselt on haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi. St kui kindlustatud isikule tekitati vigastusi, mille tõttu ta vajas arstiabi, nõuab haigekassa isikult, kes põhjustas kindlustatud isikule vigastuse, tervishoiuteenuste osutamiseks tehtud kulud tagasi. N.K. osutatud tervishoiuteenuste kulud on sellised, mille puhul on olemas alused RaKS § 26 lg 1 rakendamiseks. Eesti ravikindlustus järgib solidaarsuse printsiipi (RaKS § 1 lg 1): haigestumisel ei sõltu haigekassa poolt tasutava tervishoiuteenuse maksumus sellest, kui palju on konkreetse inimese eest makstud sotsiaalmaksu. Eristamisele kuulub ravikindlustuse kui tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras ning RaKS § 26 sätestatud tagasinõude alused. Kohus on pädevalt juhindunud menetluskulude osas TsMS § 162 lg-st 1 ja § 190 lg-test 2, 5.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
7.Apellandi väide, et hageja nõue on tõendamata, ei ole õige. Hageja esitas nõude suuruse tõendamiseks kaks raviteenuste arvet seeria EI nr 220691 summas 8833.25 kr ja seeria TY nr 455091 summas 30 019 kr (tl 8-12). Nimetatud arvetel on märgitud kindlustatud isiku isikukood, põhidiagnoos „Põse ja temporomandibulaarse piirkonna lahtine haav“, välispõhjused 99 „rünne terava esemega“, kaasuvad diagnoosid S 31.1 + kõhuseina lahtine haav ja S06.3 + aju koldeline vigastus (lk 8- 12). Maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas märkinud õigesti, et hageja tõendas oma nõude suurust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas ei sätesta seadus tõendamiskoormise reeglist erandit. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et olukorras, kus hageja esitas tõendid oma nõude suuruse tõendamiseks, ei piisa kostjal vastuväite esitamisest, et seda ümber lükata. Kui kostja leidis, et hageja nõue on põhjendamatu või ülemäärane, siis oleks ta pidanud kas omalt poolt esitama tõendid või taotlema kohtult tõendite kogumist. Kostja ei ole maakohtus ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks esitanud ning ei ole esitanud taotlusi ka ringkonnakohtule. Kostjat esindab õigusteadmistega esindaja, seega oli kostjale seadusega ettenähtud tõendite esitamise võimalus tagatud.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevat asjaolu, et kostja on isik, kes vastutab vaidlusaluse kindlustusjuhtumi toimumise eest ja kelle vastu sai hageja tagasinõude esitada. Apellant ei ole otsuses vaidlustanud maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamist. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (kehtis kuni 31.12.2008) § 5 kohaselt on vältimatu abi käesoleva seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Sama seaduse § 6 lg-te 1 ja 2 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut abi ning tervishoiutöötaja on kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole vaidluse alla seatud hageja esitatud asjaolu, et isik, kellele kostja õigusvastase ründe tõttu raviteenust osutati, vajas vältimatut abi. Apellandi väide, et asjas ei ole tõendatud, et hagejal kahju tekkimise põhjustas kostja, ei ole õige. Ravikindlustusseaduse § 26 lg 1 kohaselt on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi, samuti kindlustusandjate suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitisi sama kindlustusjuhtumi raames. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud Viru Maakohtu otsuse, millega tunnistati kostja süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja karistati 12-aastase vangistusega selle eest, et ta 09.06.2005 lõi kahe noaga korduvalt N.K. , millega tekitas viimasele vigastusi. Hageja on esitanud raviteenuse arve, millelt nähtub, milliseid teenuseid N.K. 09.06.2005 osutati. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et raviteenust osutati selle tõttu, et isikut oli noaga korduvalt löödud.
9.Apellandi väide, et kostja kohta tehtud jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas 1-05-1276 ei olnud kohtule otsuse tegemisel siduv, on õige. Apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-41-06 on aga eksitav. Viidatud lahendi tegemise ajal kehtis TsMS § 94 lg 3, mille järgi kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend oli kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv üksnes piiratud ulatuses. Käesoleval ajal ei ole kriminaalasjas tehtud lahend üldse tsiviilasja läbivaatamisel kohtule siduv, tegemist on ühe lubatava dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt, mida saab teiste tõenditega kogumis hinnata ja mida saab teiste tõenditega ka ümber lükata. Maakohus luges õigesti hageja esitatud ainsa tõendi alusel kostja vastutavaks isikuks RKS § 26 lg 1 järgi, kuna kostja ei esitanud oma väidete kinnituseks, et tema kriminaalasjas märgitud tegu toime ei pannud, ühtegi tõendit. Apellanti esindab õigusteadmistega isik, kes pidi teadma, et kostja paljasõnaline vastuväide ei ole piisav, et ümber lükata jõustunud kohtuotsuses tuvastatu. Ringkonnakohus kordab, et maakohtul ei olnud teisi tõendeid, mida hinnata, kuna kostja neid ei esitanud, seetõttu leidis maakohus õigesti, et haginõue on täies ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
9.Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu määratud menetluskulude jaotuse ning kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda.
Egon Konsand
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.