Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

I. Asjaolud. Asjaolud.

Hagiavalduse kohaselt võttis kostja isiklikult hagejalt viimase kodus 21.06.1999.a. neljakuulise tähtaajaga laenuks 111 200 Eesti krooni ja 3 000 Saksa marka, kokku summas 135 200 Eesti krooni. Laenuprotsendiks lepiti 10% ja kostja kohustus laenu tagastama 21.10.1999.a. Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud. Pärast korduvaid meeldetuletusi tasus kostja 07.06.2003.a. hagejale 25 000 krooni, kuid tasumata on võlasumma 110 200 krooni. Kostja kohtule 02.12.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses kinnitab, et 21.06.1999.a. laenas tema A R’i kodus viimaselt 800 Inglise naela, 1 200 Saksa marka ja 27 000 Eesti krooni, mille ta lubas tagastada nelja kuu jooksul intressiga 10% summalt Eesti kroonides, ja kirjutas selle kohta võlakirja. Kostja kinnitas, et lahkus hageja kodust viidatud summaga, kuid lepingu tingimustest kinni pidada ta ei suutnud. 21.11.1999.a. tagastas ta osa rahast summas 28 000 krooni. Rahalised kitsikused jätkusid ning siis pakkus kostja hagejale võla katteks metsakinnistut, samuti võimalust tasuda ülejäänud summa võlast traktoriga metsaveoteenuse osutamisega. 2003.a. kohtus kostja hagejaga juhuslikult xxxx ja siis hageja teatas, et hakkab otsima muid võimalusi võla kättesaamiseks. 07.06.2003.a. maksis kostja hagejale 25 000 krooni, rohkem maksmisi ei ole olnud. Kostja leiab, et hagi on esitatud tarbetult, sest asja oleks võinud lahendada ka kokkuleppel. Kohus 19.03.2009.a. otsusega rahuldas A R’i hagi A R’i vastu osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 36 380 krooni. Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2009.a. otsusega tühistati Viru Maakohtu 19.03.2009.a. otsus täielikult ja saadeti asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. 13.05.2010.a. toimunud eelistungil kohus rahuldas kostja taotluse allkirja ekspertiisi läbiviimiseks, määras eelistungi toimumise ajaks 15.07.2010.a. ja 21.05.2010.a. määrusega määras viia tsiviilasjas läbi käekirjaekspertiis. Kohtule 14.06.2010.a. saabunud ekspertiisiaktist nähtuvalt on tõenäoline, et 21.06.1999.a. xxxx koostatud võlakirjal olev A R’i allkiri on kirjutatud A R’i poolt. Seega on laenusuhet kinnitav poolte allkirjastatud võlakiri olemas. 06.07.2010.a. saabus kohtule kostja täiendav vastuväide hagiavaldusele, milles kostja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ja esitab täiendavalt aegumise vastuväite. Kostja leiab, et nõue on aegunud ja palub TsMS § 449 lg. 3 kohaselt teha asjas aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsus, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. II. Asja kohtulik menetlus. menetlus. Kohtuistungil hageja seletab, et jääb oma nõude juurde ja palub kostjalt võlgnevus välja mõista. Tegemist on laenuga, mis on antud kostjale allkirja vastu. Ekspertiis on kindlaks teinud, et A R on võlakirjale allkirja kirjutanud. Võlakirja kirjutamine toimus hageja kodus ja hageja abikaasa juuresolekul. Muid rahasid polnud kui kroonid ja Saksa margad. Raha on kostja maksnud ühel korral 25 000 krooni, ülejäänud on maksmata. Kostja istungil selgitab, et võlakirjal ei ole tema allkiri, ta on kaks korda raha tagasi maksnud ja võlgneb umbes 8 000 krooni, mille ta võib ka ära maksta. Kostja kinnitab, et maksis hagejale tagasi raha kaks korda, ühel korral 27 000 krooni ja 07.06.2003.a. 25 000 krooni. Kostja palub lahendada aegumise taotlus. Tunnistaja E R ütleb, et võlakirja kirjutamine toimus nende kodus, olid Eesti kroonid ja Saksa margad, muid rahasid polnud. Margad olid pangas vahetatud selleks, et minna Saksamaalt autot ostma. A andis ära kõik kodus olnud Saksa margad, võlakirja kirjutas A R ise alla. Abikaasa on rääkinud, et raha on tagasi makstud kahel korral, kuid millises summas, seda ei tea. Tunnistaja A R ütleb, et tema teab vanemate jutu järgi, et vanemad olid otsustanud A.R’ile laenu anda ja tol korral ta nägi ka raha lugemist, ei enamat, sest oli teises toas ja käis sealt ruumist, kus võlakirja tehti, ainult mööda. III III. II. Maakohtu otsuse põhjendused.

Kohus, kuulanud ära pooled ja tunnistajate ütlused, leidis, et eelkõige tuleb lahendada kostja taotlus hagi aegumise kohaldamise ja vaheotsuse tegemise kohta. TsÜS § 143 sätestab aegumise mõistena, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu. TsÜS § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja nõude aluseks olevad asjaolud on tekkinud enne 01.07.2002.a. Tulenevalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, s.o. siis Tsiviilkoodeksit (edaspidi TsK). Kehtinud TsK § 163 järgi tekkisid kohustised lepingutest või muudest alustest. Pooltel on allkirjastatud dokument, mis on käsitletav laenulepinguna. TsK § 272 lg. 1 järgi laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 272 lg. 2 järgi loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. Raha saamist ei ole vaidlustatud. TsK § 272 lg. 3 kohaselt võisid pooled iga võla, mis on tekkinud ostustmüügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. TsK § 273 sätestas kohustuse sõlmida laenuleping kirjalikus vormis, kui summa on üle viiekümne rubla. See nõue on täidetud. Kostja on raha saamist tunnistanud oma allkirjaga võlakirjal. Raha tagastamine pidi toimuma nelja kuu jooksul ositimaksetena. Viimase makse tähtaeg oli 21.10.1999.a. Raha on tagastatud summas 25 000 krooni, mida hageja kinnitab, ja tagastamata summas 110 200 krooni. Laenuleping on tehing. Alates 01.09.1994.a. kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. 01.09.1994.a. kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS S § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Käesoleval juhul on võlgnevuse nõude esitamise aeg A R’ile tekkinud 22.10.1999.a., kuna 21.10.1999.a. saabus võla tasumise lõpptähtaeg. Seega algas aegumistähtaja kulg kogu nõude osas 22.10.1999.a., s.o. peale viimast võla tasumise tähtaja möödumist, ning nõue ei olnud Võlaõigusseaduse jõustumisel 01.07.2002.a. seisuga aegunud. VÕSRS § 9 lg. 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.a. VÕSRS § 9 lg. 2 näeb ette, et kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS või VÕS sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. VÕSRS § 9 lg. 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-i sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna kehtiva seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt ja ei esine ka VÕSRS § 9 lg. 3 nimetatud asjaolusid, siis tuleb arvestada kehtivas seaduses sätestatud aegumistähtaega kolm aastat alates 01.07.2002.a. Järelikult aegus hageja nõue 01.07.2005.a. TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lg. 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega, kui 07.06.2003.a. aegumine katkes kostja poolt hagejale 25 000 krooni tasumisega, mida pooled mõlemad kinnitavad, siis algas hagi aegumise kulg uuesti 08.06.2003.a., kuid hagi on ikkagi aegunud, sest järgnev kolm aastat täitus 07.06.2006.a. Hagi on aga kohtule esitatud 07.11.2008.a.

Hageja viide sellele, et kostja puhul kehtib 10-aastane aegumise tähtaeg, on tõendamata ja on vastuolus hageja enda selgitusega. Ei ole võimalik arvata, et kostja on hoidunud kohustuse täitmisest kõrvale tahtlikult, kui hageja ise kinnitab, et kostja on omalt poolt pakkunud võlgnevuse tasumiseks erinevaid variante, sealhulgas võla tagastamist kasvava metsa näol. Ka Riigikohus on oma lahendeis 3-2-1-15-09, 3-2-1-79-09 leidnud, et ainult tehingu poole tahtlusele viitamine ei ole TsÜS § 146 lg. 4 kohaldamiseks piisav. Samuti selgitab hageja ise, et andis kostjale ajapikendust lootuses, et kostja leiab raha võla kustutamiseks. Ajapikendust pooltel vormistatud ei ole. Samas saanuks hageja anda kostjale ajapikendust nt. ka juba jõustunud kohtulahendi täitmise käigus. Seega tuleb järeldada, et hageja on lasknud nõude aeguda teadlikult. Riigikohus on 14.11.2007.a. lahendis 3-2-1-101-07 p. 11 leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Aegumise kohaldamist on Riigikohus käsitlenud ka oma paljudes muudes otsustes 3-2-1-57-08, 3-2-1-8-07, 3-2-1-108-08. Tulenevalt viidatud seadusesätteist on kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks põhjendatud rahuldada ja lähtuvalt aegumise kohaldamise taotlusest teha asjas vaheotsus lõppotsusena, toetudes TsMS §-s 449 sätestatule, mille lg. 3 kohaselt kohus võib teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Antud juhul on nõue aegunud, järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata ja kostja pole oma kohtukulude nõuet esitanud, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus kohaldas TsÜS §-de 142-143, 146-147, TsK §-de 162, 272-273 sätteid ning juhindus TsMS §-de 441-442, 449 lg. 3, 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik:

/allkiri/

Sirja Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

Lea Herne

Kohtuotsus jõustus 26. augustil 2010. a. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.