Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

lk 3 tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Kostja ei ole kunagi eitanud võlgnevust Hageja 1 ees. Kostja raamatupidaja ja Hageja 1 raamatupidaja on korduvalt suhelnud ning teostanud Hageja 1 ja Kostja vastastikuste nõuete tasaarvestusi, mida kinnitab Hageja 1 ja Kostja raamatupidajate omavaheline pikaajaline e-kirja vahetus (lisa 8). Hageja 1 on tasunud Kostjale Lepingu kehtivuse ajal alates 31. detsembrist 2002. aastal kokku 20.431.365,62 krooni (vt väljavõtet Hageja 1 raamatupidamisarvestusest, lisa 9). Hagejal 1 puuduvad käesoleval ajal mistahes võlgnevused Kostja ees. Kostja on tasunud Hagejale 1 alates 31. detsembrist 2002. aastal kokku 11.667.057,56 krooni (vt väljavõtet Hageja raamatupidamisarvestusest, lisa 10), kuid oleks pidanud tasuma kokku 12.858.270,58 krooni ehk Kostja võlgnevus Hageja 1 ees on 1.191.270,58 krooni. Hageja1 poolt Kostjale osutatud teenuste sisust ja selle kujunemisest annab täpsema ülevaate Hageja 1 raamatupidamisarvestus (vt lisa 10) ning Kostja poolt Hagejale 1 tasumata arvete sisu (lisa 11). Hageja 1 märgib, et Kostja põhivõlgnevus Hageja 1 ees oleks olnud summas 1.091.270,58 krooni (ehk 100.000,00 krooni väiksem, nagu tuvastas ülalmärgitud kohtumenetluses ka AS L & L ajutine pankrotihaldur), kuid Kostja on 20. novembri 2007. aasta kirjaga tühistanud Kostja raamatupidaja tehingu, millega vähendati Kostja võlgnevust Hageja 1 ees summas 100.000,00 krooni (lisa 12). Seega on Hageja 1 nõue Kostja ees jätkuvalt summas 1.191.270,58 krooni. Poolte vahel oli alates Lepingu sõlmimisest kujunenud välja praktika, mille kohaselt Hageja 1 tasus osaliselt Kostja kulusid seoses Kostja poolt veoteenuse osutamisega, sealhulgas tasus Hageja 1 Kostja eest teemaksud, kütusekulud ja tellis Kostjale laevapileteid, mis olid vajalikud Kostja poolt veoteenuse osutamiseks. Hageja 1 tasus väljakujunenud praktika kohaselt Kostjale veoteenuse eest (ning on seda teinud alates 2003. aasta algusest kokku 20.431.365,62 krooni ulatuses) ning Kostja tasus omakorda Hagejale 1 need kulud, mida Hageja 1 kandis Kostja eest veoteenuse osutamisel (Kostja on tasunud neid kulusid alates 2003. aasta algusest kokku summas 11.667.057,56 krooni). Kostja poolt on käesoleval ajal Hagejale 1 tasumata kulud, mida Hageja 1 on kandnud Kostja eest kokku summas 1.191.270,58 krooni. Seega võib Hageja 1 nõuda Kostjalt käesoleval ajal 1.191.270,58 krooni tasumist VÕS § 25 lg 1 ja lg 2, § 76 lg 1, § 100 ning § 101 lg 1 p 1 alusel. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 24. aprilli 2006. aasta lahendis tsiviilasjas nr 3-2-121-06, et võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tasajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Kostja on käesoleval juhul korduvalt kinnitanud (vt hagiavalduse lisasid 2, 4, 6 ja 8), et Kostjal on võlgnevus Hageja 1 ees. Seega võib Hageja 1 nõuda Kostjalt 1.191.270,58 krooni tasumist ühtlasi VÕS § 30 alusel.

lk 4 VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaastakaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg 2 järgi korraldab intressimäära õigeaegse avaldamise Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Käesoleva seisuga on nimetatud intressimäär 4%. Intressimäär oli 4% ka enne 01. juulit 2007. aastal. Seega võib Hageja 1 nõuda Kostjalt lisaks põhivõlgnevuse tasumisele viiviste tasumist 0,03014% iga põhivõla tasumisega viivitatud päeva eest (11% aastas ehk 359,05 krooni iga viivitatud päeva eest). Et vältida tarbetuid vaidlusi, vähendab Hageja 1 enda nõuet ning arvestab Kostja viivisvõlgnevust alates 03. augustist 2007. aastal (millal ajutine pankrotihaldur tuvastas Kostja võlgnevuse suuruse Hagejale). Käesolevaks ajaks on Kostja seega kohustatud tasuma Hagejale 1 viiviseid 01. juuni 2008. aasta seisuga summas 108.791,83 krooni (1.191.270,58 krooni * 0,0003014 * 303 viivitatud päeva). TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja 1 nõuab Kostjalt ülalmärgitud alustel ühtlasi viiviste tasumist kuni 01. juunini 2008. aastal summas 108.791,83 krooni ning 359,05 krooni iga viivitatud päeva eest alates 01. juunist 2008. aastal kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Alternatiivse nõude alusena näeb hageja 1 alusetust rikastumisest tulenevat nõudeõigust kostja vastu. Hageja 1 märgib, et kui asuda teoreetilisele seisukohale, et vaatamata poolte käitumisele on Leping lõppenud, võib Hageja 1 nõuda Kostja kasuks tehtud kulutuste tasumist VÕS § 1041 alusel. VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Seega võib Hageja 1 nõuda Kostjalt (teoreetiliselt, kui Leping ei kehtiks) VÕS § 1041 alusel kulutuste hüvitamist summas 1.191.270,58 krooni, mida Hageja 1 on kandnud Kostja eest seoses Kostja poolt Hagejale 1 teenuse osutamisega. Eelmärgitust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 76 lg 1 ja 3, 76 lg 2, 100, 101 lg 1 p 1 , 25 lg 1 ja 2 p a l u b h a g e j a 1 :

lk 5 seitsekümmend krooni ja viiskümmend kaheksa senti), viivisvõlgnevus kuni 01. juunini 2008. aastal summas 108.791,83 krooni (ükssada kaheksa tuhat seitsesada üheksakümmend üks krooni ja kaheksakümmend kolm krooni) ja viivisvõlgnevus 359,05 krooni (kolmsada viiskümmend üheksa krooni ja viis senti) iga viivitatud päeva eest alates 01. juunist 2008. aastal kuni põhivõlgnevuse täitmiseni;

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hageja nõuet, kuna see on täies ulatuses tõendamata ja nõudel puudub materiaalõiguslik alus. Ka puudub hageja nõudel õiguslik alus Hagiavalduse põhjendustest tulenevalt eeldab kostja, et sisuliselt tugineb hageja kolmele alternatiivsele alusele tema nõude materiaalõiguslikul põhjendamisel:

lk 6 osutamise leping rida kostjal lasuvaid täiendavaid kohustusi - lepingu 2.ptk-st tulenev kohustuste kompleks on võrreldes lepingu 3. ptk-ga silmnähtavalt suurem. Hageja 1 teadlikkust veolepingu võltsitusest tõendab ka tema hagiavalduse p-s 2.1. esitatud põhjenduste loogika. Kostjale jääb arusaamatuks, miks peab hageja toetuma VÕS § 25 ja väitma, et sisuliselt lepingus sätestatud kohustused olid muutunud praktikaks ja on kostja suhtes kohustuslikud vaid seetõttu. Kuna kostja ei ole nimetatud veoteenuse osutamise lepingut kunagi allkirjastanud, puudub tema tahteavaldus nimetatud tehingu sõlmimiseks. Seega ei oma 01.08.2002.a veoteenuse osutamise leping kostja suhtes mingit õigusjõudu. Seega ei saa nimetatud lepingut käsitleda hagiavalduses esitatud nõude alusena. Hageja on järgmisena tema nõude alusena tuginenud VÕS §-le 25. Kostjale jääb paraku ebaselgeks, milline on see konkreetne tava või poolte vahel väljakujunenud praktika, millele hageja tugineb. Edasise põhjenduse valguses viitab kosja, et VÕS § 25 lg-te 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt eristatakse sisuliselt kahte eraldi kohustavat allikat: tava - selgelt kokkulepitud tava või siis tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik; praktika - korduv käitumine, mis pooltevahelistes suhetes on tekkinud ja mis on seetõttu poolte vahel kohustusliku iseloomuga. Hagiavalduse p 2.1. 5. lõigus esitab hageja järgmise argumentatsiooni: poolte vahel kujunes välja järgmine praktika: kostja osutas hagejale 1 veoteenust; Hageja 1 tasus kostjale veoteenuse osutamise eest. kostja tasus vaatamata sellele, et osutas hagejale 1 veoteenust: a. kütusekulud b. teemaksud c. laevapiletid d. kõik muud kulud, mida Hageja 1 kandis. Eelneva põhjenduse sisu silmas pidades on tegemist loogiliselt paraku täiesti absurdse ja tõendamata argumentatsiooniga. Esmalt jääb ebaselgeks, kuidas sai kostja hagejale 1 veoteenust osutada, kui kõik hagiavalduse lisas 11 esitatud arved on vahetult seotud sõidukite valdamisega hageja 1 poolt. Seega on ilmselge, et veoteenuseid teostas tegelikult Hageja 1 ise, ent kostja tasus kõik veoteenuse osutamisega seotud kulud. Veoteenuse osutamisel on reeglina tellija isik, kes tasub kõik osutamisega seotud kulud. Hageja on siiski seisukohal, et antud juhul oli hageja tellija ja kostja vedaja. Sellest tulenevalt jääb siiski arusaamatuks, miks kujunes poolte vahel praktika, et kostja kui tegelik tellija tasub kõik kulud ja Hageja 1 kui veoteenuse osutaja ei tasu üldse mitte midagi. Eelneva põhjenduse valguses on ilmselge, et hageja kõikvõimalikud viited pooltevahelisele praktikale on meelvaldsed ja ebaloogilised. Kostja juhib tähelepanu ka sellele, et VÕS § 25 ei sea mingit erisugust tõendamiskoormist poolte vahel. Seega kohaldub tavaline TsMS § 230 lg-st 1 tulenev tõendamiskoormise jaotus. Kuna hageja pole esitanud ühtegi väljakujunenud praktika osas tema väidet tõendavat dokumenti, on hageja argumentatsioon tõendamata.

lk 7 Hagiavalduse alust ja hagiavalduse põhjendusi arvesse võttes on hageja tuletanud kostja suhtes järgmise kohustusliku käitumismustri: kuna kostja on eelnevalt vabatahtlikult tasunud sisuliselt täiesti põhjendamata arveid (vt käesoleva vastuse p 2.2.),kohustub ta tasuma kõik arved, mida Hageja 1 kostjale on esitanud. Selline põhjendus on ilmselgelt meelevaldne. Esiteks puuduvad igasugused andmed, et eelnevalt viidatud käitumine oleks poolte majandus- ja kutsetegevuses käsitletav tavana. Teiseks, ei saa nimetatud käitumine olla käsitletav praktikana VÕS § 25 lg 1 mõttes, mis omakorda kohustaks kostjat millekski. Kostja rõhutab, et kuna tema käitumine on õiguslikult käsitletav nt alusetu rikastumise nõudeid vms välistavana - kuna ta on sisuliselt tõendamata teenuste eest tasunud, oleks hea usu põhimõttega ilmselt vastuolus tasutu tagasinõudmine. Küll aga võib kostja keelduda põhjendamata arvete tasumisest ja nõuda hagejalt lisaks arvetele ka teenuse tegelikku osutamist tõendavaid dokumente. Seega on hageja viide VÕS §-le 25 ebaõige ja tegemist ei ole nõude alusega. Hagiavalduse p-s 2.2. on hageja alternatiivselt leidnud, et tema nõue põhineb kostja esindaja antud deklaratiivsel võlatunnistusel. Kostja hinnangul ei ole ükski hageja poolt viidatud dokument käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. Kostja esitab sellest tulenevalt oma esmased vastuväited: 1) kostja omaaegse esindaja Heikki Kägi 16.11.2006.a kirjas on kasutatud mõistet "AS Transiitveod on omakorda nõue AS L&L vastu 1 000 000 krooni. Kostja juhib hageja tähelepanu kahele asjaolule: a. nimetatud dokumendi Õiguslik tähendus on olnud ettepaneku tegemine kompromissi sõlmimiseks. Tegemist on lepingueelsete läbirääkimiste faasis tehtud avaldusega, mis on käsitletav vaid õiguslikult mittesiduva eesmärgina. Kostja esindaja on teinud vaid ettepaneku olemasolevate suhete korrastamiseks alustades eeldusest, et nõue on ümmarguselt 1 000 000 krooni, tegemist ei ole õiguslikult siduva tunnistusena. b. Nõude omaksvõtt eeldab selget tahteavaldust. Käesoleval juhul on kostja esindaja ilmselgelt rõhutanud, et hageja nõude summa pole tegelikult selge, kasutades tahtlikult mõistet "ümmarguselt". Ka kostja esindaja Heikki Kägi 15.03.2007.a kirjast (hagiavalduse lisa nr 4) ei saa tuletada selget tahteavaldust. Nimelt peaks VÕS § 30 sisu kohaselt võlatunnistuses selguma nõude ulatus, mille suhtes võlatunnistus on antud. Nimetatud dokumendis pole kordagi nõude summat mainitud, opereeritud abstraktsete mõistetega "võlgnevus" jne. Kostja esindaja 28.05.2008.a vastuses (hagiavalduse lisa nr 6) on esmalt mainitud, et AS L&L võlgnevus on 1 796 951 krooni, mahaarvestatuna AS L&L võlgnevus aga kokku 1 037 737 krooni. Sealhulgas on rõhutatud, et tegemist "raamatupidamisliku võlaga". Samas on nii vastuse alguses (vt lk 1 keskel) kui ka lk 2 kokkuvõtlikus osas selgelt rõhutatud, et kuna hageja nõue pole selge, vaidleb kostja nõudele põhjendatult vastu. Kostja hinnangul eeldab võlatunnistus siiski selget ja vastuolulisusest vaba tahteavaldust, millega isik tunnistab tekkinud kohustust. Dokument, milles isik selgelt väljendab, et raamatupidamises eksisteerivale kohustusele vaatamata on nõue ebaselge, ei saa olla käsitletav võlatunnistusena. Võlatunnistusena ei saa käsitleda ka hagiavalduse lisas nr 8 toodud erinevaid e-kirju, mis puudutavad kostja ja Hageja 1 raamatupidajate suhtlust. Ka nimetatud tahteavaldused ei ole piisavalt selged, et olla käsitletavad võlatunnistustena. Juhime siinkohal tähelepanu sellele, et igas e-kirjas esitatud vahed on ilmselgelt erinevad,

lk 8 mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas on need käsitletavad võlatunnistustena hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuet silmas pidades. Hageja on täiendavalt leidnud, et tema hagi aluseks võib olla ka VÕS § 1041. Kostja paraku sellega ei nõustu. Hageja põhjendused on vastuolus tema enda eelnevalt esitatud pildiga pooltevahelistest võlasuhetest. Kostja hinnangul näitab nimetatud fakt veelgi, et hageja ei oma selget ülevaadet kostja ja Hageja 1 vahelistest suhetest. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas saab hageja kostjalt nõuda mingi summa tasumist seoses teenuse osutamisega (hagiavalduse p 2.4. viimase lause sõnastus), kui väidetavalt oli Hageja 1 pooltevahelises suhtes tellija (vt 01.08.2002.a veoteenuse osutamise leping; hagiavalduse p 2.1.). Hageja nõue on tõendamata Hageja on oma nõude tõendamiseks sisuliselt esitanud vaid kahte liiki tõendusliku iseloomuga dokumente: väljavõte Hageja 1 raamatupidamisest ajavahemikus 01.01.2002.a kuni 31.12.2008.a; valiku Hageja 1 poolt kostjale esitatud arvetest ajavahemikus 30.09.2006.a. Tsiviilõigused ja -kohustused tekkivad juriidilistest faktidest. Viimased on tegelikkuses asetleidvad sündmused, mis toovad kaasa mingi õigusliku tagajärje. Seega peab mingi õigussuhte tekkimise tõendamiseks peaasjalikult tõendama nimetatud õigussuhte aluseks oleva sündmuse toimumise. Ilmselgelt ei tõenda õigussuhet tekitavat sündmust tegelikkuses isiku poolt koostatud arve. Kui isiku nõue põhineb teenuse osutamise faktil tulenevalt pooltevahelisest lepingust, peab nõude esitanud isik tõendama vastava teenuse osutamist seda vahetult fikseerinud tõenditega, nt tõend kulude kandmisest seoses kolmanda isiku nõude rahuldamisega. Kostja arvates oleks veoteenuse osutamisel seega kohane teenuse osutamist tõendada järgmiste tõenditega: veokiri (VÕS § 775) vm sarnane dokument, millest selguks veo marsruut ja tellija vastavad juhised; saatedokumendid (VÕS § 780) sh nt TIR vihiku või CEMT-registri väljavõtted; veoteenuse osutamisel kolmandatele isikutele tasutud arved; teatud juhtudel ka lastikiri (VÕS § 806 ja 807). Hageja pole paraku hagiavaldusele seoses arvetega nimetatud tõendeid esitanud. Veoteenuste osutamisel ei saa väidetavat teenuse osutamist pidada tõendatuks vaid arvete ja väidetava teenusepakkuja raamatupidamise väljavõtete esitamisega, puudub vastupidist tõendav õigusnorm, tava või praktika (vt vastuse p 2.1.3). Seega on hageja nõue tõendamata. Hageja esitatud tõendid on vastuolus tema varasema tegevusega. Seega ei saa antud juhul juba nimetatud asjaoludest tulenevalt lugeda hageja nõuet tõendatuks. Nimetatud väite tõendamiseks viitab kostja järgmisele: Hageja poolt hagiavalduse lisas nr 11 esitatud tõendid erinevad hageja poolt vastuses tema väidetavalt samal alusel tekkinud nõude põhjendamiseks esitatavate arvetega. Hageja nõude summa on 1 191 270 krooni. Hageja hagiavalduse lisas nr 11 esitatud arvetes esitatud summade kogusumma on aga 1 398 758,27 krooni (lisa 11). Seega on hageja esitanud tema nõuet tõendavate tõenditena arved, mille kogusumma ületab märkimisväärselt nõude summat. Antud olukorras jääb kostjale arusaamatuks, kuidas nimetatud tõendid tõendavad hageja nõuet.

lk 9 Hageja nõudel puudub õiguslik alus: kostja juhatuse liikme A. Lämmergase allkiri 01.08.2002.a veolepingul on ilmselgelt erinev tegelikust, poolte vahel puudus kostjat kohustav praktika, kostja esindaja avaldused ei ole käsitletavad omaksvõtuna, viide VÕS §-le 1041 on vastuolus hageja enda selgitustega pooltevahelistest võlasuhetest. Hageja nõue on täies ulatuses tõendamata, kuna veoteenuse osutamist ei saa tõendada vaid vastavasisuliste arvete esitamisega. Tulenevalt eeltoodust palub kostja:

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära tunnistaja ütlused, leidis, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

lk 10 et kostja on vaielnud hageja nõudele vastu ja on soovinud erikontrolli läbiviimist, et selgitada, kas ja milline on kostja võlg hagejale. Ka tunnistaja A. Birk on kinnitanud, et tegelikult toimus arveldamine vastastikuste tasaarveldustega ja kasu oleks pidanud saama mõlemad. Asi oli üles ehitatud täielikule usaldusele ja Hageja 1 esindajana oli tunnistajal mingil ajal olemas juurdepääs ka kostja mingile pangakontole, kust ta sai teha ja tegi ülekandeid. Sellega loeb kohus tuvastatuks, et hageja nõue on kostjale jäänud ebaselgeks ja seda ei saa lugeda tõendatuks ka Hageja 1 pearaamatu väljatrükiga, sest sellest ei selgu, kes ja mille eest oli kohustatud tasuma ja milliste kohustuste täitmiseks raha maksti. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus hageja nõuet kostja vastu VÕS § 30 alusel põhjendatuks, sest esitatud dokumentide hulgas ei ole dokumenti, mis oleks käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Asjaolu, et raamatupidajad oma vastastikuse kirjavahetuse käigus on täpsustanud saldosid, ei anna alust väita, et kostja võlgnevus ka hagi esitamise ajaks oli just selline, nagu seda väidab hageja, sest tegelikult toimusid pidevalt vastastikused tasaarveldused. Kui kostja võlg Hageja 1 ees kasvas, oli võimalik selles osas teha tasaarveldus ja kohtule jääb arusaamatuks miks seda ei tehtud. Samas ei ole hageja veenvalt tõendanud ka seda, et tasaarveldust üldse ei toimunud, mistõttu hageja nõuet ei saa lugeda selgeks.

lk 11 Isegi kui võtta aluseks, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi kostja maksma Hageja 1 poolt tehtud kulutused, ei ole hageja kohtu määratud tähtaegadeks esitanud tõendeid, millest tuleneks kostja võla suurus. Kohtule on esitatud valik arvetest ja arvetest- saatelehtedest /I kd. lk 127-174 ja III kd. lk 21-77/ , millest ei selgu, kas Hageja 1 poolt makstud teenused (tankimised, teemaksud, masinapargi remont) on seotud kostja poolt veoteenuse osutamisega või kostja omandis olnud ja veoteenuse osutamiseks kasutatud autodega. Arvete summa ei ühtu nõude suurusega. Nagu on selgunud A. Birki kohtule antud seletusest, oli hagejal 1 endal 32 veoautot, mida ta teenuse pakkumiseks kasutas, lisaks alltöövõtjad, kokku 70 auto ringis. See tähendab, et hageja peaks suutma tõendada, et arvetel näidatud summad on makstud Hageja 1 arvelt ja seda on tehtud Hageja 1 poolt kostjalt tellitud veoteenuse kasutamise käigus. Tõenditest ei ole seda võimalik aru saada kas ja millal nimetatud kulud maksti ja kelle arvelt. Kohus on seda hagejale ka selgitanud. Samuti ei ole tõendina arvestatavad hageja esitatud pearaamatu väljatrükid, kuna kohus ei ole saanud veenduda, et selles ei ole tehtud parandusi või väljajätteid.

lk 12 Menetluskulud TsMS § 162 lg. 1 järgi kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.