AS Russian Estonian Rail Services hagi AS Eesti Raudtee vastu kahju 18 435 029,60 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.01.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Russian Estonian Rail Services apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.06.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja AS Russian Estonian Rail Service (registrikood 10283811, L.Koidula 13A, 10125 Tallinn), esindajad adv Marti Hääl ja adv Valdo Lips, Kostja AS Eesti Raudtee (registriood 10281796, Pikk 36,15073, Tallinn), esindaja adv Asko Pohla Kolmas isik AS Venemaa Raudteed (OAO Rossijskie Železnõje Dorogi, Novaja Basmannaja 2, 107144 Moskva), esindajad adv Marko Tiiman, adv Indrek Leppik, Stanislav Kuzmin
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.01.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Kõik menetluskulud jätta AS Russian Estonian Rail Services kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Aktsiaselts Russian Estonian Rail Services esitas 21.08.2006 Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi Eesti Raudtee vastu 18 435 029,60 krooni saamiseks. 15.06.2005 toimus Vene Föderatsiooni territooriumil avatud aktsiaseltsi Venemaa Raudteed (edaspidi Venemaa Raudteed ) hallataval raudteeinfrastruktuuril Oktoobriraudtee ŠahhovskajaRžev piirkonnas Zubtsov-Aristovo vahejaamas maalihe, mille tõttu sõitis raudteelt maha kaubarong nr 2909. 15.06.2005 sündmuse tagajärjel kuulus mahakandmisele ja kompenseerimisele kokku 23 AS Hansa Leasing Russia ja hageja omandis olnud vagunit.
2.Hageja ja kostja suhteid seoses eravagunite kasutamisega reguleerib Rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkulepe (edaspidi SMGS) koos lisadega. SMGS artikkel 6 § 7 kohaselt raudteele mittekuuluvate või tema poolt rendile antud, laaditud või tühjade vagunite veol kehtivad lisa 10 (erakaubavagunite ja raudtee poolt rendile antud vagunite veo eeskiri, edaspidi Eeskiri) sätted. Eeskirja § 25 reguleerib raudtee vastutust eravaguni või selle osade kaotsimineku või vigastamise eest, kusjuures seonduvad probleemid lahendatakse omaniku ja vaguni arvele võtnud raudtee vahel.
3.Hageja esitas 19.01.2006 kostjale pretensiooni tekkinud kahju hüvitamiseks summas 1 858 844 Šveitsi franki. Mõistlikuks ajaks 01.02.2006 kostja kahju hüvitamise kohustust ei täitnud ning nimetatud ajast alates on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks oli 01.01.-30.06.2006 2,25% aastas, alates 1.07.2006 2,75% aastas. Hagiavalduse esitamise hetkeks on sissenõutavaks muutunud viivis summas 95 514,03 Šveitsi franki. Eesti Panga ametlik Šveitsi frangi kurss seisuga 21.08.2006 on 1 CHF=9,91747 EEK. Seega on hageja põhinõude suurus 18 435 029,60 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivis 947 257,53 krooni.
4.Hageja palus mõista AS-lt Eesti Raudtee välja 15.06.2005 toimunud kahjujuhtumi tagajärjel vagunite hävimisest ja vigastamisest tekkinud kahju summas 18 435 029,60 krooni ning hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 947 257,53 krooni. Samuti palus hageja AS-lt Eesti Raudtee välja mõista viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastus
5.Venemaa Raudteed vastutus on välistatud vääramatu jõu tõttu. Eeskirja § 25 alusel vastutab raudtee erakaubavaguni eest alates vastuvõtmisest kuni tagastamiseni, v.a juhul, kui raudtee tõendab, et kahju ei ole tekkinud tema süül. Rongiõnnetus toimus asjaolude tõttu, mida Venemaa Raudteed ei võinud ega pidanud ette nägema ega ära hoidma ning mille vältimine ei sõltunud tema tahtest. Vene Föderatsioonis sätestatud raudtee ekspluateerimise nõuete rikkumist Venemaa Raudteed poolt Zubtsov ja Aristovo jaamade vahelisel raudteelõigul ei toimunud. Venemaa Raudteed sisejuurdluse käigus on tuvastatud, et eelviidatud rong sõitis rööbastelt välja maapinna deformatsiooni tõttu, st geoloogilistel põhjustel, mida kinnitavad mitmed eksperdid. Kolmanda isiku seisukoht
6.05.05.2007 määrusega kaasas kohus menetlusse Venemaa Raudteed iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kolmas isik hagi ei toetanud ja toetas kõiki kostja seisukohti. Vaidlusalune sündmus leidis aset põhjustel, mida ei saanud kolmas isik ette näha.
Maakohtu otsuse põhjendused
7.Maakohus jättis kaevata otsusega hagi rahuldamata. 15.06.2005 sündmuse tõttu said vigastada 9 hagejale kuuluvat vagunit ja 14 AS-le Hansa Leasing Russia kuuluvat vagunit, mida hageja liisis ja kasutas. Vagunid kanti maha. Nende asjaolude üle vaidlus puudub. Vaidlus puudub ka selles, et kostja võttis nimetatud vagunid hagejalt vastu ja vagunid on arvele võetud kostja poolt vastavalt Raudteeinspektsiooni kirjale. Vagunite vedu toimus Eesti ja Vene Föderatsiooni territooriumil. Kuna kostja võttis vagunid hagejalt vastu ja vedu toimus Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel, kohaldub vaidluses SMGS ja Eeskiri. Eeskirja § 2 järgi kohaldatakse seda rahvusvaheliseks liikluseks lubatud laaditud või tühjade eravagunite ja rendile antud vagunite veol. Eeskirja § 25 alusel vastutab raudtee vastuvõtmisest väljaandmiseni eravaguni või selle kaotsimineku või vigastamise eest, kui ta ei tõenda, et kaotsiminek või vigastamine ei toimunud tema süül.
8.Käesolevas asjas on olemas Eeskirja §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise koosseis ja nende asjaolude üle vaidlust ei ole, kuna eravagunid on hagejalt kostjale üle antud, kostja ei ole suutnud vaguneid tagastada rongiõnnetuse tõttu, need on hävinud ja maha kantud, seega on tekkinud kahju.
9.Eeskirja § 25 järgi vastutab raudtee erakaubavaguni eest alates vastuvõtmisest väljaandmiseni, kui ta ei tõenda, et kaotsiminek või vigastamine ei toimunud tema süül. Seega saab järgneda raudtee vastutus siis, kui tegemist on tema süüga kahju tekkimisel. Kostja ja kolmas isik tuginevadki asjaolule, et nemad ei ole süüdi tekkinud kahjus, kuna kahju tekkis vääramatu jõu tulemusel.
10.Kahtlust ei ole selles, et raudtee valdaja (antud juhul kolmas isik) kohustuseks on tagada, et raudteel ei toimuks õnnetusi, mille tulemusel tekiks raudteel liiklevate rongide ja vagunite kahju, kuid samas ei saa raudtee valdaja kontrollida, ette näha ja ära hoida neid asjaolusid, mis on erakordsed. Antud juhul ei oma tähendust mitte see, kas maalihked iseenesest võisid toimuda, vaid see, kas kolmas isik, kui vaidlusalust raudteeinfrastruktuuri haldav isik pidi ette nägema, et maalihked on sellise ulatuse ja jõuga ning kas ta sai neid ära hoida.
11.Kolmanda isiku poolt esitatud Venemaa Ökoloogiafondi TEHEKO Sõltumatu Kohtuekspertiisi Keskuse ekspertiisiaktist (II kd lk 385 jj) nähtub, et karsti sufosioosseid protsesse, mis toimusid kobedates kvaternaarsetes setetes, kontaktis lubjakiviga mulde aluspinnas üle 12m sügavuses, ei saanud tuvastada raudtee teetöölised ega tehnilise kontrolli vahendid, mida kasutatakse raudteel vastavalt kehtivate normatiividega ega ka reglementeeritud ülevaatuse käigus, kuna puudusid mulde deformatsiooni välimised tunnusmärgid. Eksperdi arvamuse kohaselt on õnnetusjuhtumi päeval toimunud teemeistri ja raudteevalvuri poolt raudtee ja raudteemuldeseisukorra ülevaatus, mille tulemusel mistahes kõrvalekaldeid teede ülalpidamise normidest polnud. Eksperdi arvamusest nähtub, et uurimise materjalide kohaselt on teelõiku läbinud 26 rongi ja vedurijuhtide selgitusel ei olnud antud teelõigul märkusi rongi juhtimisel. Eksperdid ei tuvastanud Vene Föderatsioonis sätestatud raudtee ekspluateerimise nõuete rikkumist nimetatud raudteelõigul.
12.Kohus kuulas üle tunnistaja J. L. (III kd prot 30.11.09), kes ütles, et uurimise käigus püstitati mitu versiooni, sealhulgas ka see, kas tegemist võiks olla üleujutusest tingitud maapinna liikumisega, kuid need ei leidnud tõendamist. J. L. ütluste kohaselt oli märgitud piirkonnas vaidlusalune juhtum esmane ja tegemist oli täiesti uute andmetega selles kohas - paleokarstiga kaasnenud vajumisega. Veel märkis tunnistaja, et selliste protsesside ettenägemine antud õnnetuse piirkonnas raudtee poolt oli võimatu.
13.Seega on märgitud ekspertiisiakti ning tunnistaja ütlustega tõendatud, et maalihet põhjustanud protsessid asusid nii sügaval, mida ei saanud raudtee valdaja ette näha tavapärase hoolsuskohustuse täitmisel.
14.Hageja tunnistaja V. J. ütles (III kd prot 30.11.09), et märgitud protsessid olid ettenähtavad, ent kohtu arvates ei lükka need ütlused ümber eelviidatud ekspertarvamust ning J. L. ütlusi, kes vahetult uuris märgitud juhtumi materjali ja osales ekspertarvamuse koostamisel. V. J. on aga andnud oma arvamuse vaid ekspertarvamuse pinnalt ega ole kohapeal märgitud asjaolusid ise uurinud ega vahetult tajunud. Ehkki V. J. märkis, et aktist nähtub, et kirjanduse andmetel oli teada märgitud karsitala, ei tähenda see seda, et toimunud muudatused, mis leidsid aset maa all 12 sügavusel, olid ettenähtavad raudteed hallanud kolmandale isikule.
15.Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja viited sellest, et raudtee muldkeha hooldust ei ole piisava hoolega tehtud ja seega on kostja süüdi kahju tekkimises, on alusetud, kuna protsessid, mis põhjustasid maalihke ja rongiõnnetuse, toimusid 12 m sügavusel maa sees. Seega leiab kohus, et kolmas isik ei olnud võimeline ega pidanud ette nägema maalihkeid 15.06.2005 Zubtsov-Aristovo vahejaamas, mille tagajärjel sõitis kaubarong raudteelt maha. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et tegemist on kolmanda isiku ja kostja süüd välistava asjaoluga - vääramatu jõuga, mille tõttu kostja vabaneb vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest hagejale Eeskirja § 25 alusel.
16.Kohtule on esitatud ka teiste isikute vahelises vaidluses sama sündmuse kohta tehtud Moskva Arbitraažikohtu 27.08 2007. otsus (II kd 373 -378), mille kohus jätab tähelepanuta, kuna vääramatu jõu asjaolud on leidnud tõendamist ülalmainitud tunnistaja J. L. ütluste ning esitatud ekspertarvamusega ning otsuse näol on tegemist õigusliku hinnanguga, mis ei ole kohtule käesolevas asjas siduv. Kuna vääramatu jõu asjaolud leidsid tõendamist ülalmainitud tõenditega, puudub vajadus anda hinnang kostja poolt esitatud 25.06.2009 Vene Föderatsiooni Prokuratuuri juures asuva Uurimiskomitee Volga Rajoonidevahelise Looduskaitse-Uurimisvalitsuse eriti tähtsate asjade uurimise osakonna eriti tähtsate asjade uurija N.N.Surikovi kriminaalasja lõpetamise määrusele ja Vene Föderatsiooni Kaubandus-Tööstuskoja sertifikaadile (II kd lk 465-468).
17.Hageja esitas kohtule Venemaa Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi 01.12.2008 arvamuse ja selle juurde kuuluva OTEKO arvamuse (II kd lk 599-616, 622-626), milles on antud õiguslik hinnang sündmusele kolm aastat pärast vaidlusalust rongiõnnetust ja pärast antud kohtuvaidluse algust ja selgitatud raudtee instruktsiooni sisu. Arvamustest ei nähtu ka, milliseid asjaolusid tuvastasid arvamuse andjad või kelle poolt tuvastatud asjaoludele nende arvamus tugineb. Kohus leiab, et tegemist on õiguslike hinnangutega, selgitustega, millel puuduvad viited aset leidnud rongiõnnetuse asjaoludele ja selle uurimisel tuvastatule ning jätab selle seetõttu tähelepanuta.
18.Eeltoodu tõttu jääb hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata ning rahuldamata jääb ka hageja viivisenõue, mistõttu puudub vajadus anda hinnang kahju ulatusele, viivise arvestusele ja suurusele, kahjuhüvitise vähendamise võimalikkusele seoses kindlustuslepingu olemasoluga ning viivise vähendamisele ning nende kohta esitatud väidetele ja tõenditele. Apellatsioonkaebus
19.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille palus otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
20.Maakohus rikkus hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel ja tõendite hindamisel oluliselt menetlusõigusnorme, mis võis endaga kaasa tuua ebaõige lahendi.
21.Hageja esitas kohtule taotluse, paludes kohtul J. L. välja nõuda kolmanda isiku poolt esitatud TEHEKO arvamuse koostamise aluseks olnud materjalid. Kohus jättis hageja taotluse rahuldamata põhjusel, et tunnistaja ei ole isikuks, kelle jaoks peaks kohus koguma tõendeid. Hageja pole taotlenud dokumentide välja nõudmist tunnistajale, vaid selleks, et oleks võimalik tuvastada asjaolusid, mis on olulised selleks, et hinnata, kas vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel või mitte. Maakohus on oma järeldust, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel ja mitte kostja süül, põhjendanud sisuliselt üksnes TEHEKO arvamusega. Samas ei ole võimalik ilma arvamuse aluseks olnud materjalideta tuvastada asjaolusid, mis on olulised selleks, et hinnata, kas vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel või mitte. Kuna kostja ja kolmas isik väidavad, et hageja vagunid hävinesid vääramatu jõu tõttu, mille tõendamiseks on esitatud kohtule TEHEKO arvamus, siis on TEHEKO arvamuse aluseks olnud materjalid asja lahendamise seisukohalt olulised ning maakohus oleks seega pidanud hageja taotluse nende materjalide välja nõudmiseks rahuldama TsMS § 236 ja § 239 alusel. Hageja poolt välja nõutavate materjalidega soovib hageja tõendada asjaolusid, mis lükkavad ümber kostja ja kolmanda isiku väite, et hageja vagunid hävinesid vääramatu jõu tõttu. Selleks palub hageja ringkonnakohtul Techeko arvamuse allkirjastanud isikult J. L. või Techeko’lt välja nõuda Techeko arvamuse aluseks olnud järgmised materjalid: • • • • • • • • • • •
kinnistu topograafiline plaan mastaapidega 1:500....1:2000 (soovitavalt enne ja pärast avariid) ning puuraukude, šurfide ja geograafiliste tööde asukoht, šurfide ja puuraukude tanker, insener-geoloogiline profiil insener-geoloogiliste elementide (kihtide) märgistusega, laboratoorsete tööde tulemused, normatiivsed ja arvulised pinnase parameetrid insener-geoloogiliste elementide jaoks, eelduslik reljeefi väljavõte ja geoloogiline väljavõte karboni liigist, proovide tulemused, sademete graafik rajoonis 1.aprillist 2005.a kuni 1. septembrini 2009.a, olemasolev fotomaterjal, antud maa-ala aerofoto, geomorfoloogiline kaart, kvaternaarsete setete kaart, rajooni insener-geoloogiline ja hüdrogeoloogiline kaart, karstilis-sufosioossete vajumiste mudel ning selle mudeli kinemaatika ja arvulised parameetrid, mida Techeko arvamuse autorid kasutasid.
22.Teadmata hageja tõendite kogumise taotluses nimetatud materjale on võimatu hagejal oma menetlusõiguste teostamine, sh faktiliste asjaolude läbi arutamine kohtuga ja oluliste asjaolude kohta tunnistaja J. L. küsimuste esitamine.
23.Hageja esitas maakohtule taotluse tunnistaja professor A. Š. ülekuulamiseks. Hageja palus sisuliselt asendada hageja poolt palutud tunnistaja V. J. ülekuulamine A. Š. ülekuulamisega, sest viimane oli muuhulgas vahetult pärast vaidlusaluse õnnetuse toimumist tegev töögrupis, kes analüüsis õnnetuse toimumise põhjuseid. Kohus võttis A. Š. ülekuulamiseks taotluse rahuldamata jätmisel ära hagejalt võimaluse tõendada oma väiteid, mis lükkavad ümber kostja ja kolmanda isiku väited selle kohta justkui oleks vagunid hävinenud vääratamatu jõu tagajärjel. Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi sellega, et jättis hageja taotluse rahuldamata, siis palub hageja ringkonnakohtul kuulata tunnistajana üle A. Š.. Tunnistaja ütlustega soovib hageja
tõendada vaidlusaluse õnnetuse toimumisega seotud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, kas õnnetuse üle puudus inimesel kontroll, kas mõistlik raudteeinfrastruktuuri valdaja sai või pidi ette nägema, et õnnetus võib toimuda ning kas mõistlik raudteeinfrastruktuuri valdaja sai väidetavate maalihete tagajärgi ära hoida.
24.Maakohus on TEHEKO arvamuse ja tunnistaja J. L. arvamuse alusel jõudnud järeldusele, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel. See kohtu järeldus põhineb TsMS § 442 lg 8 rikkumisel. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 peab kohus otsuse põhjendavas osas muuhulgas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Hageja on menetluses muuhulgas väitnud, et TEHEKO arvamus ei tõenda usaldusväärselt seda, et õnnetus toimus karstilis-sufosioossete protsesside tagajärjel, kuid kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta vastavate hageja väidetega ei nõustu.
25.Antud juhtumi kohta läbiviidud kriminaalasja lõpetamise määruse kohaselt on tehtud vaidlusaluse õnnetuse toimumise põhjuste kohta ka ekspertiise, kus jõuti, võrreldes kolmanda isiku poolt kohtutoimikusse lisatud arvamusega, teistele järeldustele. TEHEKO arvamust ei ole võimalik hinnata ilma geoloogiliste profiilide tegemiseta ja analüüsita. Nendega pole aga hagejal ega kohtul olnud võimalik tutvuda. Ka tunnistaja V. J. andis ütlusi, et TEHEKO arvamus on ebapiisav selleks, et oleks võimalik teha järeldus õnnetuse toimumise põhjuste kohta.
26.Tunnistaja J. L. ütlustes sisaldub väide, millest tuleneb, et ekspertiisiakti järeldused karstide kohta võivad olla ebausaldusväärsed. Nimelt ütles J. L., et karstide olemasolu kohta tehtavad uuringud on väga kallid ja neid kuskil ei tehta. Seega ei saa ka TEHEKO arvamuse aluseks olevaid uuringuid (kui neid üldse tehti) pidada usaldusväärseks, sest eelduslikult jäeti need uuringud nende kalliduse tõttu tegemata.
27.Kuna maakohus rikkus oluliselt TEHEKO arvamuse hindamisel menetlusõigusnorme, jättes selles osas põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja väidetega ning hageja vaidlustab maakohtu tuvastatud asjaolu, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel, siis on ringkonnakohtul õigus tõendeid uuesti hinnata. Hageja taotleb ringkonnakohtult hinnata uuesti tõendeid, sh TEHEKO arvamust ja tunnistaja J. L. ütlusi. Tsiviilasjas kogutud tõendite alusel tuleb jõuda järeldusele, et ei ole tõendatud, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel. Isegi kui pidada Techeko arvamust usaldusväärseks, siis tuleb ka selle hindamise alusel jõuda järeldusele, et vagunid hävinesid kolmanda isiku süü tõttu.
28.Kolmanda isiku poolt käesolevas asjas välja toodud seisukohad on vastuolus tema enese käitumisega. Kolmas isik, väites ühelt poolt seda, et ta alles pärast õnnetust sai teada, et tegemist on karstialaga, lubab teiselt poolt endiselt selles kohas raudteeliiklust.
29.Maakohus kohaldas ebaõigesti ka materiaalõigusnorme. Vastavalt Eeskirja § 25 lausele 1 vastutab raudtee, kellele on eravagunid üle antud, eravagunite vastuvõtmisest väljaandmiseni eravaguni või selle osade kaotsimineku või vigastamise eest, kui ta ei tõenda, et kaotsiminek või vigastamine ei toimunud tema süül. Järelikult tulenevalt nimetatud sättest peab hageja oma nõude rahuldamiseks kostja vastu tõendama, et hageja on andnud kostjale üle vagunid ja vagunid pole hagejale tagastatud, s.t vagunid on kaotsi läinud või vigastatud, sh hävinenud. Nende asjaolude olemasolu on maakohus tuvastanud.
30.Eeskirja § 25 lause 1 kohaselt vabaneb eravagunid vastu võtnud raudtee vastutusest eravagunite hävimise tõttu, kui raudtee tõendab, et vagunite hävimine ei toimunud tema süül. Maakohus on materiaalõigusnorme kohaldades ebaõigesti jõudnud järeldusele, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tõttu ja seetõttu puudus kostjal süü.
Maakohtu otsusest ei tulene, millises materiaalõigusnormis on sätestatud, et 12 m sügavusel maa sees toimuvad protsessid on asjaoluks, mis näitavad, et tegemist on vääramatu jõuga.. Hageja esitas kohtule Venemaa Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi arvamuse, mis näitab muuhulgas seda, et Eesti ja Vene Föderatsiooni õiguse käsitlused vääramatu jõu osas on samasugused, s.t et vääramatuks jõuks saab lugeda üksnes sellist loodusjõudu, mille üle puudub inimesel kontroll, mida ei saa ette näha ja mille tagajärgi ei saa objektiivselt ära hoida. Seega isegi juhul, kui kohaldamisele kuuluks Vene Föderatsiooni õigus vääramatu jõu mõiste sisustamisel, siis ei hävinenud vagunid vääramatu jõu tõttu ka Venemaa õiguse järgi. Venemaa Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi arvamus tõendab seda, et õnnetust ei saa tõlgendada vääramatu jõuna. Maakohus on jätnud viimati nimetatud arvamuse arvestamata ka seetõttu, et selles on antud õiguslik hinnang sündmusele kolm aastat pärast vaidlusalust rongiõnnetust ja pärast antud kohtuvaidluse algust. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et TEHEKO arvamusega on antud hinnang sündmusele 18.07.2007, s.o kaks aastat pärast vaidlusalust rongiõnnetust ja samuti pärast käesoleva kohtuvaidluse algust. Selgusetuks jääb, miks kaks aastat pärast sündmuse toimumist koostatud hinnang on usaldusväärsem kui kolm aastat pärast sündmuse toimumist koostatud hinnang.
31.Vastavalt VÕS § 103 lg-le 2 on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatuks jõuks võib olla loodusjõud, mille üle inimesel puudub kontroll, mida ta ei saa ette näha ja mille negatiivseid tagajärgi ei saa objektiivselt ära hoida. Muuhulgas on Riigikohus oma 16.10.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03 käsitlenud loodusjõu kvalifitseerimist vääramatu jõuna. Ka selles otsuses on märgitud, et loodusjõud peaks olema konkreetses kohas erakordne selleks, et seda loodusjõudu pidada vääramatuks jõuks. Sellest tuleneb, et ka Riigikohtu praktika kohaselt saab loodusjõudu pidada vääramatuks jõuks ainult siis, kui inimene ei saa sellist loodusjõudu ette näha.
32.Maakohus on materiaalõigusnormi (s.o VÕS § 103 lg-t 2) ebaõigesti kohaldanud sellega, et kuigi kohus on väitnud, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tagajärjel, siis ei ole maakohus eelpool nimetatud eelduste olemasolu tuvastanud, sh märkinud, milliste tõenditega on nende eelduste olemasolu tõendatud. TEHEKO arvamus tervikuna ja selle üksikud lõigud tõendavad, et maalihete ja maa deformatsiooni toimumist õnnetuse toimumise kohas oli võimalik ette näha.
33.Tunnistaja J. L. andis kohtuistungil muuhulgas ütlusi selle kohta, et Venemaa Raudteel ei ole spetsialiste ja tehnikat, et teha karsti olemasolude kohta uuringuid. Sellega kinnitas tunnistaja seda, et inimestel on võimalik ette näha, et teatud piirikonnas (sh ka vaidluse all oleva õnnetuse toimumise kohas) on maa-alused karstid ning et inimestel on võimalik ette näha, et maa-aluste karstide tagajärjel võivad toimuda muldkeha vajumised ja maalihked.
34.Samuti ei saa õnnetuse toimumise ajal olevaid maalihkeid kvalifitseerida vääramatu jõuna seetõttu, et objektiivselt oleks saanud ja pidanud iga raudteeinfrastruktuuri valdaja maalihete tagajärgi raudteele, millel vagunid õnnetuse toimumise ajal sõitsid, ära hoidma. Ka majanduslike riskide mõistliku jaotuse seisukohalt ei ole mingisugust põhjendust vabastada raudteed kui infrastruktuuri valdajat, kes võtab infrastruktuuri kasutamise eest ka tasu, vastutusest õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju eest, kui see infrastruktuur asub maapinnal, kus on tulenevalt raudteealuse maa geoloogilistest iseärasustest võimalikud maalihked. Raudtee valdaja kohustuseks on tagada, et raudteel ei toimuks õnnetusi, mille tagajärjel ei kahjustuks rongid, mis sellel liiklevad.
Muuhulgas tähendab see seda, et raudtee peab olema sellisel maapinnal, kus ei juhtuks maalihkeid. Käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olev õnnetus toimus piirkonnas, kus raudteealuse maa geoloogiliste iseärasuste tõttu olid maalihked ette nähtavad juba ainuüksi kirjanduse ja maakaartide alusel. Asjaolu, et raudtee valdaja oli raudtee ehitanud sellisele maapinnale, ei saa raudtee valdajat vastutusest vabaneda. Veel enam puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks sellist majanduslikku riski kandma raudteeveeremi valdaja, kelle veeremi on kostja võtnud oma vastutusele.
35.Nii ekspertiisiakt kui ka tunnistaja J. L. ütlused tõendavad, et hageja poolt Eesti Raudteele üle antud vagunid hävinesid Venemaa Raudteed hooletuse tõttu, sest Venemaa Raudteed oleks pidanud ette nägema, et õnnetuse toimumise kohas võivad toimuda maalihked ja maa deformatsioon ning õnnetuse tagajärgi oleks Venemaa Raudteed saanud ära hoida.
36.Ebaõige on kohtuotsuse põhjendustes sedastatu, justkui peaks vääramatu jõu tuvastamisel tuvastama just kolmanda isiku võimaluse maalihete ettenägemiseks. Vastutuse tuvastamisel tuleb arvestada sellega, kas mõistlik raudteevaldaja oleks pidanud ette nägema, et piirkonnas võivad toimuda maalihked (see tuleneb üheselt VÕS § 103 lg 2 lausest 2, § 104 lg-test 3 ja 4), tegemist on objektiivse vastutusega. See, kas kolmandal isikul olid olemas tehnilised võimalused ette näha, et just nimelt mingil konkreetsel ajal toimuvad maalihked, ei ole oluline.
37.Kuna igal mõistlikul infrastruktuuri valdajal oli võimalik ette näha, et maalihked võivad õnnetuse toimumise piirkonnas toimuda, siis ei ole tegemist vääramatu jõuga. Samuti oleks saanud maalihete tagajärgi ära hoida. Järelikult vastutab kostja hageja valduses ja kasutuses olnud vagunite hävinemise eest ning kostja on kohustatud hagejale vastavalt SMGS lisa 10 §-le 25 hävinenud vagunid hüvitama. Vastused apellatsioonkaebusele
38.AS Eesti Raudtee ja AS Venemaa Raudteed vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
39.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluse osaliseks lõpetamiseks ja kolmanda isiku taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ning selles osas ei ole otsust vaidlustatud.
40.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
41.Ringkonnakohus ei nõustu kostja ja kolmanda isiku seisukohaga, et hageja minetas õiguse esitada tõendite kogumise taotlus apellatsioonkaebuses, kuna maakohus jättis hageja vastavad taotlused rahuldamata ja hageja ei esitanud sellele TsMS § 333 alusel vastuväidet. Maakohus lahendas mõlemad hageja tõendite kogumise taotlused põhjendatud kirjaliku määrusega. Seega ei rikkunud maakohus taotluste lahendamisel menetlusnorme, millele hageja oleks pidanud esitama TsMS §-st 333 tuleneva vastuväite. Kui maakohtu määruse peale ei ole määruskaebuse esitamine seaduse järgi lubatud, võib sellise määruse kohta TsMS § 660 lg-st 2 tulenevalt esitada vastuväite apellatsioonkaebuses.
42.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused hageja tõendite kogumise taotluste rahuldamata jätmise kohta on põhjendatud. Maakohus on jätnud õigesti rahuldamata
hageja taotluse dokumentide väljanõudmiseks. Hageja poolt apellatsioonkaebuses osundatud TsMS §-dest 351 ja 238 ei tulene, et kohus peaks menetlusnormide järgimiseks rahuldama menetlusosalise mistahes taotluse dokumentide väljanõudmiseks. Antud asjas ei oma ekspertarvamuse aluseks olnud dokumendid iseseisvat tõenduslikku tähtsust, kuivõrd tõendiks on nende põhjal koostatud ekspertarvamus ja selle ümberlükkamiseks ei ole hageja uue ekspertiisi läbiviimist taotlenud. Hageja on avaldanud, et ta soovib väljanõutavate materjalidega tõendada asjaolusid, mis lükkavad ümber seisukoha, et vagunid hävinesid vääramatu jõu tõttu. Sellise seisukoha esitamine ei saa olla võimalik eriteadmisteta geoloogias ja mineraloogias, kuivõrd nendeta ei ole võimalik materjale sisustada ja nende suhtes ekspertarvamuses avaldatud seisukohti hinnata. Seetõttu ei oma kõnealused materjalid ei kohtu ega menetlusosaliste jaoks iseseisvat tähtsust ning nende põhjal ei oleks menetlusosalistel ega kohtul võimalik võtta seisukohta vääramatu jõu esinemise või selle puudumise suhtes.
43.Ekspertarvamuse aluseks olnud dokumentide puudumine ei takistanud kuidagi ka J. L. ülekuulamist ekspertarvamuses avaldatu täpsustamise eesmärgil. Tunnistaja J. L. vastas kõigile esitatud küsimustele ning ei märkinud, et ta vajaks küsimustele vastamiseks ekspertarvamuse koostamiseks kasutatud materjale või et ta ei saa küsimustele seoses materjalide puudumisega vastata.
44.Maakohus jättis taotluse A. Š. tunnistajana ülekuulamiseks õigesti rahuldamata põhjusel, et A. Š. ei ole asjakohane tunnistaja. A. Š. tunnistajana ülekuulamisel ei ole asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 ls 1), kuna tema kvalifikatsioon ja kogemused ei ole piisavad, et otsustada loodusjõudude esinemise, nende inimese poolt mõjutamise ja ärahoidmise üle. A. Š. ei olnud spetsialist geoloogia ja mineraloogia valdkonnas, vaid vagunimajanduse valdkonnas, tema pädevuseks olid üksnes vagunite tehnilised küsimused. Seega ei oleks A. Š. saanud anda ütlusi, mis oleksid omanud tähtsust vääramatu jõu esinemise seisukohalt, kuna need oleksid nõudnud eriteadmisi geoloogia ja mineraloogia valdkonnas. Asjaolu, et A. Š. viibis isiklikult sündmuskohal, ei tähenda, et tema tunnistajana ülekuulamine oleks olnud vajalik ja põhjendatud, sest ainuüksi sündmuskohal viibimine ei saanud anda talle vajalikke eriteadmisi.
45.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel ja otsuse põhjendamisel rikkunud menetlusnorme. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
46.Asjakohatu on väide, et kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega, et õnnetus ei toimunud karstilis-sufosioossete protsesside tagajärjel. Hageja ei väitnud, et õnnetust ei põhjustanud karstilis-sufosioossed protsessid, vaid seda, et tegemist ei olnud seejuures vääramatu jõuga. Seega ei jätnud kohus analüüsimata hageja faktiväidet, vaid andis asjaoludele ja tõenditele hagejast erineva õigusliku hinnangu.
47.Maakohus tugines otsuse tegemisel ainult otsestele tõenditele, see on dokumentaalse tõendina asja juurde võetud ekspertarvamusele ja selle koostanud isiku J. L. tunnistajana antud ütlustele, leides, et sellest piisab tuvastamaks, et rongi teelt väljasõit toimus vääramatu jõu tõttu. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Samas leiab ringkonnakohus, et kohtu järeldust kinnitavad kaudsete tõenditena ka asja juurde võetud Moskva Arbitraazikohtu 27.08.2007 otsus; uurija 25.06.2009 kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus ja Vene Föderatsiooni Kaubandus-Tööstuskoja sertifikaat.
48.Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on küll nimetatud need asjaolud, millele viitab hageja, kuid tulenevalt ekspertarvamusest, millest nähtus kriminaalmenetluse
käigus koostatud varasemate ekspertarvamuste ja nende asjaolude ebaõigsus, on kriminaalmenetlus lõpetatud. Sealjuures on oluline, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt viidi ekspertarvamuses avaldatu kontrollimiseks läbi täiendav kompleksne raudtee tehnilis-geoloogilis-inseneri-topograafiline kohtuekspertiis, kus osales kokku neli sõltumatut eksperti, mis kinnitas ekspertarvamuse järeldust – rongiõnnetuse põhjustasid loomulikud, karsti-sufosioossed protsessid, mis ei olnud avastatavad. Seega on leidnud kinnitust varasemate arvamuste ebaõigsus ja seetõttu ei oma kriminaalmenetluse lõpetamise määruses osundatud varasemate ekspertarvamuste seisukohad tähtsust.
49.Tunnistajana ülekuulatud V. J. ütlusi on hageja kajastanud ebaõigesti. V. J. ei asunud seisukohale, et ekspertarvamus on ebaõige või ebapiisav, vaid ta ütles, et ei oska ekspertiisi järeldusi heaks kiita ega ümber lükata.
50.Maakohus on piisavalt põhjendanud Venemaa Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi professori poolt vääramata jõu regulatsiooni kohta antud arvamuse tähelepanuta jätmist. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist ei ole asjakohase tõendiga nii seetõttu, et arvamusest ei nähtu, mis asjaolusid arvamuse andja tuvastas või kelle poolt tuvastatule see tugineb, kui ka seetõttu, et selles ei ole konkreetseid viiteid toimunud rongiõnnetuse asjaoludele ning rongiõnnetuse uurimisel tuvastatule ja arvamuses antud õiguslik hinnang ei ole kohtule siduv.
51.Seega ei ole ühegi tõendiga seatud kahtluse alla ekspertarvamuse õigsust ja tunnistaja J. L. pädevust ekspertarvamuse koostamisel.
52.Paljasõnalised ja hüpoteetilised on hageja väited rongiõnnetuse võimalikust ettenähtavusest ja selle ärahoidmise võimalikkusest kolmanda isiku poolt. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud J. L. on kinnitanud, et ka asjatundjate jaoks oli rongiõnnetuse toimumiskohas karsti esinemine üllatuseks ja uueks teadmiseks ning varem sellekohane informatsioon puudus. Antud vaidluses pole küsimus mitte absoluutses võimatuses loodusjõudu ette näha, vaid selles, kas see oli mõistlikult ettenähtav ja loodusjõu tagajärjed mõistlikult välditavad.
53.Hageja seisukoht, justkui kuuluks raudteeinfrastruktuuri ettevõtja kohustuste hulka tagada, et raudtee asub maapinnal, kus karsti ei esine, ei arvesta tegelikkusega ning on üksnes teoreetilise väärtusega. Põhjendamatu on hageja etteheide selle kohta, et kalleid maapinna uuringuid on tehtud õnnetuse järgselt, kuid mitte varem. Selliste uuringute tegemist ei nõudnud ükski Vene Föderatsiooni õigusakt, millega reguleeriti raudtee ülesandeid raudtee muldkeha korrashoiul ja jälgimisel. Samas ei saa aga mõistlikuks, rääkimata nõutavaks, pidada kulukate uuringute tegemist olukorras, kus puudub nende vajalikkusele viitav asjaolu.
54.Väär on hageja väide, et J. L. ütlustega on tõendatud, et kolmandal isikul oli võimalik maalihete ja muldkeha vajumist ja selle tagajärgi ära hoida. J. L. ei ole andnud ütlusi, nagu oleks eksisteerinud tuhandeid võimalusi käesolevas vaidluses puudutatud õnnetuse ärahoidmiseks. J. L. ütlus puudutas seda, et üldiselt on mitmeid võimalusi, kuidas kaitsta karsti eest.
55.Apellatsioonkaebuses käsitletud küsimustes ei ole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Küsimus ei ole selles, mitme meetri sügavusel maa see toimusid rongiõnnetuse põhjustanud protsessid, vaid selles, kas selliste protsesside toimumist oli mõistlikult võimalik ette näha. Vääramatu jõu asjaolude kohta pole ammendavat loetelu ega ka loetelu neist tingimustest, mille korral üks või teine nähtus või sündmus osutub vääramatuks jõuks.
56.Eeltoodust tulenevalt on maakohus asunud õigesti seisukohale, et kolmas isik ei saanud rongiõnnetuse toimumist ette näha ega pidanudki seda mõistlikult ette nägema
ning tegemist on vääramata jõu tõttu toimunud õnnetusega, mille eest kolmas isik ja kostja ei vastuta.
57.TsMS § 173 lg 1 kohaselt peab asja järgmisena menetlev kohus lahendis esitama kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
G. Kivinurm
M. Klaar
Ü. Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.