2.Välja mõista kostjalt NPOÜ hageja S M kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 5000 (viis tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud kostja NPOÜ kanda.
1(11)
2-09-22760
2.Mõista kostjalt NPOÜ välja riigituludesse menetluskuluna riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud, summas 5000 (viis tuhat) krooni. Riigituludesse
välja
mõistetud
menetluskulu
tuleb
kanda
Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 30. juunil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.19. mail 2009.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub S M (hageja) NPOÜ-lt (kostja) välja mõista kohtu äranägemisel õiglase hüvitise mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2(11)
2-09-22760
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja (venekeelse) ajalehe MK-E (edaspidi ka ajaleht) väljaandja. Ajalehe numbris 12 (247), milline ilmus 25. märtsil 2009.a, lehekülgedel 4 ja 5 avaldati artikkel pealkirjaga "S Mi auminutid" (edaspidi artikkel). Hageja leiab, et artikkel on läbivalt kirjutatud tema au teotavas vormis. Artiklis tsiteeritakse väidetavaid anonüümseid koolikaaslasi, suhtlusportaali "Odnoklassniki" sissekandeid jms. Tsitaadid sisaldavad järgmisi otseselt hageja au teotavaid väljendeid: - "Seevastu S endine sõber teatab, et pool aastat tagasi lõpetas temast lugupidamise ja katkestas igasugused kontaktid: "Kes mida ei ütleks, aga seda poissi "normaalsete inimeste" hulka arvata ei saa"". - ""Odnoklassniki" suhtlusportaalis kustutatakse M igapäevaselt sõprade nimekirjast ning poisi foorumis kirjutatakse õelaid sõnumeid, ebatsensuurseid solvanguid, nimetatakse teda Pavlik Morozoviks, pahaks poisiks või lihtsalt debiilikuks". - "Aga portaal ERR tunnistas S Mi "Nädala persooniks". Nädal tagasi kuulus see au HS– superspioonile, kes müüs naaberriigile mitte ainult Eesti, vaid ka EL-i saladusi". - "No mida /tõlkimatu sõimusõna/, painutasid hauakaevajate ees selga ja aitasid kätega veel midagi eelnevalt õlitatut, laiali tõmmata, et neil mugavam oleks! Tead, sülitada tahtsin selle peale, mida sa ütlesid...aga ütlesid sa seda, koerapoeg, vene õpilaste nimel. Selleks pole sulle, sitajunn, keegi õigust andnud". Lisaks sellele sisaldab artikkel üleskutseid vägivallale hageja suhtes, millest hagiavalduses on välja toodud järgmised tsitaadid: - "Ja lõppude lõpuks, kas sa ei karda tänavatel kõndida?" - "Aga meie ühiskonnas pole sulle kohta". Hageja hinnangul on kogu artikli näol, eriti eelpool tsiteeritu näol, tegemist sügavalt solvavate ja au teotavate väljenditega. Kuigi tsitaadid pärinevad väidetavatelt koolikaaslastelt ja suhtlusportaali kasutajatelt, vastutab nende avaldamise eest ajalehes kostja kui ajalehe vastutav väljaandja. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue hageja hinnangul õigustatud juba artikli äärmiselt solvavat vormi ja artiklis sisalduvaid väljendeid arvestades. Eriti tuleb arvesse võtta asjaolu, et hageja oli artikli avaldamise ajal alaealine. Seega on kostja üleriigilise levikuga väljaandes üle kahe lehekülje laiuvas artiklis rünnanud alaealist koolipoissi. Lisaks on artikli juures suurelt avaldatud hageja foto, et kõik lugejad, kes ajalehe seisukohti jagavad, hageja avalikes kohtades ära tunneksid. Arvestamata ei saa jätta ka asjaolu, et hageja käib koolis ja sellise artikli avaldamine tõi endaga paratamatult kaasa vaimse vägivalla koolikaaslaste poolt. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Vastavalt PS-le § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samuti on hagiavalduses nõude õigusliku alusena osundatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-le 1, § 128 lg-tele 1,5 ja 6, § 134 lgle 2, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 4 ning § 1046 lg-le 1.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
3.Kostja leiab, et avaldas artiklis erinevaid arvamusi, mis ilmusid seoses hageja käitumisega avaliku elu tegelasena. Kostja avaldas positiivseid, neutraalseid ning negatiivseid arvamusi. Kostja viitas artikliga tervikuna kõigest objektiivsele faktile, et
3(11)
2-09-22760 hageja käitumine kutsus ühiskonnas esile tõsise emotsionaalse puhangu, tuues esile usaldusväärsed faktid sellisena nagu need eksisteerisid. Mingit hinnangut toimuvale kostja ise seejuures ei andnud. Artikkel on informatiivse iseloomuga. Ebatsensuurseid sõnu sisaldavaid kommentaare kostja ise ei avaldanud. Seadus ei keela ajalehes teiste isikute arvamuste ja väidete avaldamist. Liiatigi on hagis viidatud arvamused kirjutatud noorte slängi stiilis ja ei ole solvavad. Hageja fotod olid massiteabevahendites ja internetiportaalides avaldatud juba enne kui ilmus vaidlusalune artikkel. Fotod olid seejuures sattunud massiteabevahenditesse ja interneti hageja enda initsiatiivil. Seega tunti hagejat n-ö nägupidi juba enne kostja artikli ilmumist. Kostja hinnangul tuleb ka silmas pidada, et hageja on avaliku elu tegelane. Hageja on Õpilasesinduste Assamblee esinduskogu peasekretär (esimees). Assamblee koosseisu kuulub 58 vene õppekeelega gümnaasiumiastmega kooli. Esinduskogusse kuulub seejuures 10 inimest, kellest üks on hageja. Esinduskogu esimehena esindab hageja assambleed välissuhetes, juhib esinduskogu tegevust ning esinduskogu ja nõukogu istungeid. Vastavalt Õpilasesinduste Assamblee veebileheküljel avaldatud informatsioonile on esindab assamblee õpilaste huve suhetes avalike institutsioonidega, eraettevõtete ja avalikkusega. Assamblee kogub sihtrühma arvamusi, kujundab nende baasil ühispositsiooni ja püüab mõjutada sihtrühmale soodsate otsuste tegemist avalike pöördumiste ja võimuorganitega konsulteerimise kaudu. Lisaks on hageja kostja väidete kohaselt MTÜ AV juhatuse liige. 2009.a märtsi alguses saatis hageja erinevate massiteabevahendite toimetustesse laiali avalduse, milles sisaldus kriitika Vene Föderatsiooni suursaadiku kohta. Hageja märkis, et suursaadik ei peaks sekkuma Eesti siseasjadesse. Hageja käitumise tulemusena ilmus 9. märtsil 2009.a ajalehes Postimees artikkel pealkirjaga "Vene õpilased suursaadikule: teie abita oleks parem". Hageja avaldusest Vene Föderatsiooni suursaadikule ning toodud ajalehe artiklist on selgelt näha, et hageja esitas enda arvamuse Eesti kõigi vene koolide õpilaste arvamusena, milleks Eesti vene koolide õpilaste arvamusel, nad hagejale sellist õigust andnud ei ole. Sellele lisaks väljendas hageja ajalehes avalikult oma arvamust vene koolide eesti keelt mittevaldavate õpetajate vallandamise põhjuste kohta. Just toodud kaks asjaolu andsid tõuke aktiivsele arutelule nii taoliste väljaütlemiste kõigi õpilaste nimel lubatavuse kui ka hageja isiksuse üle. Seega sattus hageja tahtlikult avaliku elu tegelaste hulka ning seetõttu on õigustatud üldsuse kõrgendatud huvi nii tema isiksuse kui ka tema poliitilise ja ametialase tegevuse vastu. Hageja kui Õpilasesinduste Assamblee peasekretäri arvamust käsitleti kui ametlikku arvamust, mis akumuleerib kõigi venekeelsete koolide õpilaste arvamust. Seega provotseeris hageja tegu aktiivseid erimeelsusi ühiskonnas. Eelkirjeldatu põhjal pidi hageja arvestama, et ühiskond võib tema tegevust kritiseerida, ka põhjendamatult. Tulenevalt VÕS § 1046 lg 1 teisest lausest ei pruugi tema kohta ebaõigete faktiväidete ja/või väärtushinnangute avaldamisega tehtud kriitika olla õigusvastane. VÕS § 1045 järgi on kahju õigusvastne, kui see on tekitatud isikliku õiguse rikkumisega. Vaidlusalusest artiklist ajendatud kommentaarid peavad kostja arvates silmas üldiseid poliitilisi vaateid. Tegemist on õigustatud kriitikaga. Väärtushinnangute avaldajatel – suhtlusportaali "Odnoklassniki" kommentaatoritel – oli mõistlik õigustus oma hinnangu andmiseks, kuna hageja, tehes oma avaldusi nii Venemaa suursaadiku kui õpetajate aadressil, jättis ühiskonnale mulje, et ta tegutseb kõigi vene koolide õpilaste nimel. Kostja leiab, et kolmandate isikute kommentaaride avaldamisel oli õiguslik alus ning
4(11)
2-09-22760 kommentaarid olid proportsionaalsed, lähtudes VÕS § 1046 lg-s 2 sätestatud vastastikuste huvide kaalumise põhimõttest. Kostja leiab samuti, et mittevaralise kahju hüvitamiseks ei oleks igal juhul alust. Hageja käitumisest ja avaldustes nähtub, et avaldatud artiklid, sh kostja oma, ei ole mõjutanud hageja mainet ega psüühikat, ta ei ole tundud ebameeldivusi ega kannatusi, pigem avaldanud juhtunu osas heameelt. Ei ole tõendatud, et kostja on põhjustanud hagejale mittevaralist kahju. Hagiavalduses toodud käsitlus on teoreetilise iseloomuga ning põhjendamatu. Sellest ei nähtu, et hagejal oleks seoses artikli avaldamisega tekkinud mistahes negatiivseid tagajärgi.
MENETLUSE KÄIK
4.Kohtuistungil jäi hageja menetluses varasemalt esitatud väidete ja nõude juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6.Pooltel ei ole vaidlust järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - kostja on ajalehe MK-E väljaandja; - ajalehes avaldati 25. märtsil 2009.a hagis kirjeldatud vormis artikkel pealkirjaga "S Mi auminutid" (vt toimik, lk 8-9, tõlked lk 10-12 ja lk 170).
7.Hagiavalduses esitatud nõue on materiaalõiguslikult kvalifitseeritav õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Vastavalt VÕS § 1046 lg-s 1 sätestatule on au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
8.Kõik hageja poolt kostjale ette heidetud avaldused on oma olemuselt väärtushinnangud, mitte faktiväited. Seetõttu puudub vajadus kohaldada vaidluse lahendamisel täiendavalt VÕS §-s 1047 sätestatut. Faktiväide peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus seevastu väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt nt: Riigikohtu 10. oktoobri 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 18). VÕS § 1047 lg-s 1 kasutatud mõiste asjaolu avaldamine on seejuures samatähenduslik varasemas kohtupraktikas kasutatud mõistega faktiväite avaldamine (vt: Riigikohtu 31. mai 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10). Eraldi vaadelduna võiks küll faktiväiteks lugeda järgmist artiklis ilmunud lõiku: "Aga portaal ERR tunnistas S Mi "Nädala persooniks". Nädal tagasi kuulus see au HS– superspioonile, kes müüs naaberriigile mitte ainult Eesti, vaid ka EL-i saladusi". Samas on kohtu hinnangul oluline vaadelda vaidluse lahendamisel artiklit tervikuna. Artikli kontekstis on kõnealuse lõiguga soovitud võrrelda S Mi avalduste ühiskondlikku kõlapinda Hermann Simmi tegevusega (mitte nende isikute tegevusi). Lõik ei oleks seetõttu iseenesest kohtu arvates ka hageja au teotav (ei väärtushinnanguna ega faktiväitena).
5(11)
2-09-22760
9.Eeltoodut arvestades on vajalik lahendada poolte õiguslik vaidlus selle üle, kas kostja on vaadeldav artiklis kajastatud arvamuste avaldajana võlaõigusseaduse mõttes, kas väidetav avaldamine on õigusvastane (s.t kas arvamustes sisaldub ebakohased väärtushinnangud) ja kas hagejal on tekkinud hüvitamist vääriv mittevaraline kahju.
10.Kohtu hinnangul tuleb kostjat igal juhul lugeda artiklis kajastatud arvamuste avaldajaks. Artiklis viidatud internetikommentaaride avaldajateks võiks ilmselt lugeda ka suhtlusportaali "Odnoklassniki" kaudu hageja kohta arvamusi edastanud isikuid, kuid see iseenesest ei välista kostja vastutust ning ei oma asja lahendamise seisukohast õiguslikku tähtsust. Nii on Riigikohus avaldamise ja avaldaja mõistet selgitanud 21. detsembril 2005.a tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 tehtud otsuse p-s 25, leides, et avaldamine (VÕS § 1047 tähenduses) on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Samas selgitas Riigikohus lisaks, et meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla nii meediaettevõte kui ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Samuti ei ole au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluliseks peetud, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (vt nt: Riigikohtu 10. juuni 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14). Samuti on Riigikohtu poolt jaatatud ajalehe väljaandja vastutust tema poolt levitatud arvamuste ja andmete eest 13. juunil 2002.a tsiviilasjas nr 32-1-63-02 tehtud otsuse punktis 8. Ka praeguses asjas on kostja teinud arvamusavaldused kättesaadavaks piiramatu arvuga isikute ringile (avalikkusele).
11.Võlaõigusseaduse järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Objektiivse teokoosseisu juures peab hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.
12.Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik. Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul siiski silmas pidada, et mittevaralise (e moraalse) kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (vt nt: Riigikohtu 17. oktoobri 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1105-01). Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku hingelised kannatused, ei ole kahju tekkimine kolmandate isikute poolt seega üheselt kontrollitav, küll saab hageja põhistada temale tekkinud negatiivseid tagajärgi. Hageja poolt väidetu kohaselt põhjustasid artikkel tervikuna ja selles kasutatud väljendid talle mittevaralise kahju, tekitades negatiivseid emotsioone (solvumist) ning tuues kaasa vaimse vägivalla koolikaaslaste poolt. Nimetatud hageja väited on vaidlusaluse artikli sisu arvestades kohtu hinnangul usutavad. Kostja vastuväited ei anna alust vastupidiseks järelduseks. Hageja on asja materjalidest nähtuvalt küll väitnud, et ta ei kahetse 2009.a
6(11)
2-09-22760 märtsis tehtud avalikke pöördumisi ega nende tagajärgi. Hageja pole aga kohtule teadaolevalt kusagil väitnud, et kostja avaldatud artikkel teda ei kahjustanud.
13.Objektiivse teokoosseisu osas heidab hageja kostjale sisuliselt ette artiklis kajastatud hageja au teotavate arvamusavalduste avaldamist, st kättesaadavaks tegemist piiramatu arvuga isikute ringile. Hageja väidete sisust nähtuvalt ei heida ta kostjale ette mitte üksnes artiklis otseselt esitatud tsitaate, vaid ka artikli juures muutmata kujul avaldatud suhtlusportaali "Odnoklassniki" internetikommentaare. PS § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Inimese au ja head nime loetakse seejuures isiku inimväärikuse komponentideks (vt: Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud väljaanne. Toimetajad: E.-J.T jt. Tallinn 2008, lk 186). Samuti võib isiku au teotamist käsitleda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklist 8 tuleneva eraelu austamise nõude rikkumisena.
14.Ülalosundatud VÕS § 1046 lg 1 regulatsiooni järgi ei pruugi teise isiku mainet kahjustavate hinnangute andmine (objektiivse teokoosseisu poolest teise isiku õigust rikkuv tegu) olla veel õigusvastane. Lõike teise lause kohaselt eeldab isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt täiendavalt väärtusotsustuse tegemist, mille käigus tuleb arvestada rikkumise liiki, rikkumise põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse kaalumise kriteeriumid on toodud VÕS § 1046 lg-s 2, mille kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Ebakohase väärtushinnanguna võib mõista väärtushinnanguid (väärtusotsustusi), mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne (vt nt: Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 16). Au ja väärikuse riive võib erialakirjanduses toodud käsitluste kohaselt aset leida nii mitteavalikult (üksikisikute vahel) kui ka avalikkuse ees. Au teotamine võib toimuda inimesele antud hinnangutega, temale ja tema kohta öelduga, kui ka isiku panemisega au ja väärikust riivavasse, alandavatesse (e teotavatesse) oludesse kui ka selliste tegudega isiku suhtes, mis pole otse füüsiliselt suunatud tema vastu, kuid mille eesmärk on tema au riivamine, alandamine, kahjustamine või teotamine. PS § 17 kaitsealasse kuulub ka isiku maine (hea nimi), mida võidakse teotada isiku reputatsiooni kahjustamisega avaliku arvamuse mõjutamise kaudu, sh meediakanalite kaudu (vt nt: Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud väljaanne. Toimetajad: E.-J.T jt. Tallinn 2008, lk 186). VÕS § 1046 lg 1 kohase väärtusotsustuse tegemisel tuleb meediaväljaande puhul arvestada ka selle leviku ulatusega. Käesoleval juhul on hageja au teotatud artiklis tsiteeritud arvamuste ja koos artikliga avaldatud internetikommentaaridega, millest võib järeldada, et hagejat tundvad isikud on tema tegevuse Vene Föderatsiooni suursaadiku tegevuse kritiseerimisel hukka mõistnud, peavad hagejat tühiseks inimeseks, karjeristiks ning reeturlikuks vene kogukonna suhtes. Suhtlusportaali "Odnoklassniki" internetikommentaarid on seejuures sõnastatud ilmselgelt ebakohaste väärtushinnangutena. Artiklis avaldatud arvamused riivavad ka hageja mainet, kuna kahjustavad hageja kui isiksuse reputatsiooni avaliku arvamuse mõjutamise kaudu avalike hinnangutena meediakanali kaudu üldsusele laialt kättesaadaval viisil. Kostja poolt kohtuistungil väidetu kohaselt on kostja ajalehe tiraaž 10 500 eksemplari ning reaalseid
7(11)
2-09-22760 lugejaid on uuringute kohaselt 53 000 (vt toimik, lk 200). Samuti sisaldub vähemalt ühes artiklis tsiteeritud avaldustes ("Ja lõppude lõpuks, kas sa ei karda tänavatel kõndida?") ähvardus hageja elu ja tervise suhtes. See ei viita otseselt küll võimalikule füüsilisele vägivallale, kuid väljendatu eesmärgiks on ikkagi hageja au ja väärikustunde riivamine, tema alandamine ja teotamine.
15.Rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse kaalumisel (VÕS § 1046 lg 2) tuleb ühelt poolt lähtuda hageja PS §-s 17 sisalduvatest põhiõigustest ning teiselt poolt meediaväljaande väljendusvabadusest (PS § 45). Kohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul hageja õiguste rikkumisel aktsepteeritavad õigustused. Kostja on riivanud artiklis avaldatuga hageja inimväärikust. Kohtu arvates ei ole suutnud tõendada, et tal oli selliseks riiveks õiguslik alus ning et riive on proportsionaalne. Oluliseks teguriks kasutatud väljendite ja antud hinnangute teotavuse hindamisel on kontekst ning väitluse aines, ulatus ja ühiskondlik tähendus, milles au ja head nime kahjustavad teod või hinnangud aset leidsid (vt nt: Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus N ja J vs. Norra, 25.11.1999.a (23118/93) või otsus Dalban vs. Rumeenia, 28.09.1999.a (28114/95)). Seega on au teotamise õigustatuse üle otsustamisel oluline, kas rikkuja annab väljendatuga teada informatsiooni avalikkusele huvipakkuvas poliitilises, majanduslikus või sotsiaalses küsimuses või rahuldab vajadust keelepeksu, odava meelelahutuse järele, peab silmas eranditult oma huvisid. Vaidlusalust artiklit iseenesest võib kohtu hinnangul pidada üldjoontes tasakaalustatuks. Enamjaolt see üksnes kirjeldab Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna reaktsiooni hageja avalikele ülesastumistele. Igal juhul ei nähtu artiklist, et ajalehe väljaandja jagaks hageja tegevust hukka mõistvate isikute arvamusi. Samas ei ole kohtu hinnangul millegagi õigustatud suhtlusportaalis "Odnoklassniki" hageja kohta esitatud arvamuste (internetikommentaaride) sellises mahus toimetamata kujul avaldamine artikli juures. Erinevalt kostjast leiab kohus, et avaldatud kommentaarides ei ole tegemist sisulise diskuteerimisega artiklis kajastamist leidva teema üle. Tegemist ei ole õigustatud kriitikaga. Kommentaaride vorm on kohati äärmiselt vulgaarne ning need on kantud üksnes hageja teadliku solvamisse ja inimväärikuse alandamise eesmärgist. Kommentaaride taolises vormis avaldamise tegelikuks põhjuseks olid kohtu arvates hoopis kostja majandushuvid, mis ei kaalu üles hageja vaidlusaluseid põhiõigusi.
16.Eeltoodut arvestades ei oma õigusvastasuse hindamisel käesolevas asjas tähtsust ka kostja poolt välja toodud argument, et hageja näol on tegemist avaliku elu tegelasega (selle väitega kohus iseenesest ka ei nõustu). Isegi kui hageja oleks avaliku elu tegelane, ei teeniks negatiivse väärtushinnangu avaldamine üksnes tema või tema ametikoha solvamise eesmärgil mõistlikult võttes avalikke huve. Kohtu hinnangul ei saa hagejat ka pidada avaliku elu tegelaseks. Avaliku elu tegelaseks on kohtupraktikas üldjuhul peetud olulist ühiskondlikku positsiooni, poliitilist või majanduslikku võimu omavaid isikuid, kelle tegevus on seetõttu üldsuse kõrgendatud tähelepanu alla (vt nt: EIK otsus Von Hannover vs. Saksamaa, 24.06.2004.a (59320/00) või Verlagsgruppe News GmbH vs. Austria, 14.12.2006.a (10520/02)). Sarnaselt on avaliku elu tegelase mõistet sisustatud ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktis 1.6 (kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html). Iseenesest puudub vaidlus selles, et hageja oli artiklis käsitletud sündmuste toimumise ja artikli ilmumise ajal Õpilasesinduste Assamblee esinduskogu peasekretär ning et Õpilasesinduste Assamblee tegevuse sisu vastab üldjoontes kostja poolt kirjeldatule. Samas ei andnud
8(11)
2-09-22760 hageja ametikoht talle veel olulist ühiskondlikku positsiooni või mõjuvõimu. Hageja isik ei olnud enne 2009.a märtsi sündmusi kohtu arvates Eesti laiemale üldsusele üldse teada. Asjaolu, et meediaväljaanded teatud inimese tegevust ulatuslikult kajastavad, ei tee temast iseenesest veel avaliku elu tegelast.
17.Samuti lisab kohus kostja vastuväidetega seonduvalt, et PS §-st 45 tulenev õigus väljendusvabadusele ei ole oma olemuselt piiramatu. Nii on Riigikohus 5. detsembril 2002.a tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02 tehtud otsuse 9. punktis selgitanud, et sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Sisuliselt sama seisukohta on väljendanud EIK juba ülalviidatud otsuses Von Hannover vs. Saksamaa, viidetes ka varasemale kohtupraktikale.
18.Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et hageja au teotamine ei olnud õigustatud, isikliku õiguse rikkumine oli õigusvastane ja selline rikkumine ei ole hõlmatud väljendusvabaduse õigusega.
19.Hingeliste kannatuste olemasolu eeldamisest (vt otsuse põhjenduste p 12) tulenevalt tuleb tõendatuks lugeda ka nende põhjuslik seos kostja poolt avaldatuga (VÕS § 127 lg 4).
20.Kohtu hinnangul on kostja oma õigusvastase käitumisega hagejale põhjustatud mittevaralise kahju tekkimises ka süüdi. VÕS § 1050 lg 1 ja 2 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ning isiku süü hindamisel arvestatakse muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja ei ole menetluses tuginenud enda süü puudumisele ega esile toonud ka asjaolusid, millest võiks seda järeldada.
21.Edasiselt käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas hagejal tekkinud mittevaraline kahju väärib rahalist hüvitamist. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seega lähtub nimetatud norm eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse peab kohus otsustama VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hageja on oma mittevaralise kahju põhjendamisel ja põhistamisel jäänud suhteliselt üldsõnaliseks. Samas puudub mõistlik põhjus kahelda hageja hingelistes üleelamistes, arvestades eeskätt asjaolu, et hageja oli artikli avaldamise ajal alaealine. Samuti võis artikkel põhjustada vaimset vägivalda koolikaaslaste poolt. Rikkumine oli raske, kuna avaldatud internetikommentaaride sisu oli äärmiselt vulgaarne ja kaudselt isegi hageja suhtes vägivallale õhutav ning artikkel ilmus üleriigilise levikuga ajalehes (millel on arvatavalt ligikaudu 50 000 lugejat). Seejuures oli artikli juurde lisatud hageja foto. Eeltoodud asjaolud õigustavad kohtu hinnangul hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina.
9(11)
2-09-22760
22.Mittevaralise kahju kompenseerimiseks väljamõistetava hüvitise leidmisel peab kohus arvestama varasemat kohtupraktikat, samuti peab hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Lähtudes Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist ("Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal"; kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee) ei ole Eesti kohtupraktikas kinnistunud üldised ja laialt kasutatavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise põhimõtted, kuid teatavad suurusjärgud on hakanud siiski kujunema. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitiste suurused on sama analüüsi kohaselt jäänud vahemikku 1000-5000 krooni. Lähtudes rikkumise raskusest ning senises kohtupraktikas analoogsete kaasuste puhul välja mõistetud hüvitiste suurusjärkudest, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja nõude rahuldamine 5000 krooni ulatuses.
23.Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab kohus veel järgmist. Esmalt vajab märkimist, et kostja vastuväiteid on osaliselt vasturääkivad. Nii püüab kostja ühelt poolt näidata, et tema poolt avaldatu ei ole hageja au teotav. Teiselt poolt väidab kostja, et hageja oli avaliku elu tegelane, kelle solvamist ei saa pidada põhimõtteliselt õigusvastaseks. Kohus ei nõustu hageja arusaamaga, et avaldatu ei ole oma sisult hageja au teotav, nõustuda võib kostja väidetuga ainult selles osas, mis puudutab ülalkäsitletud võrdlust Hermann Simmiga. Kohus märgib, et väärtushinnangu kohasuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kuidas mõistlik lugeja seda mõista võis. Seetõttu on asjakohatud kostja esitatud subjektiivsed arusaamad avaldatu sisust. Kostja väiteid on seejuures ka väheveenvad. Nii peab kostja menetluses esitatud vastuväidetes artiklis esitatud võrdlust Pavlik Morozov’iga hageja suhtes austusavalduseks. Samas on seda võrdlust vaidlusaluses artiklis käsitletud ebatsensuurse solvangu näitena. Samuti ei ole kohtule teada, et avaldatud internetikommentaarides kasutatud sõnad on tavapärane noorte släng. Esitatud nõude kontekstis ei oma tähtsust see, et ka teised ajalehed on hagejaga seotud sündmusi kajastanud. Samuti puudub kohtu hinnangul asjas tähtsus sellel, milliseid avaldusi hageja ise on teinud kolmandate isikute suhtes, sh telesaates "Kahekõne" antud intervjuus (vt asja materjalide juurde võetud saate salvestust). VÕS § 1046 rakendamisel võiks tähtsust omada see, kui hageja oleks ise käitunud au teotavalt kostja suhtes. Selliseid asjaolusid ei ole kostja aga esile toonud. Kohtule teadaolevalt ei ole hageja oma avaldustes ühtegi konkreetset isikut pahauskselt rünnanud või halvustanud.
24.Eeltoodud põhjustel jätab kohus TsMS § 238 lg-st 5 lähtudes arvestamata ka enamiku kostja poolt esitatud tõenditest (vt toimik, lk 90-152). Hageja ühiskondlikku tegevust puudutavad tõendid ei ole asjakohased (vt toimik, lk 58, lk 63-74), kuna nende asjaolude üle puudub pooltel sisuline vaidlus.
25.Samuti ei oma õiguslikku tähtsust asjaolu, et suhtlusportaalis "Odnoklassniki" kommentaare kirjutanud isikud (isikute identiteet) on kostjale väidetavalt teada ning et kommentaatorid tunnevad hagejat. Ka ülejäänud kostja poolt esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.
26.Kostja on seadnud kahtluse alla hageja poolt menetluses dokumentaalse tõendina esitatud (venekeelse) artikli tõlgete õigsuse. Samas ei ole kohtul põhjust kahelda hageja tõlgete õigsuses ning kostja ei ole oma väiteid ka millegagi põhistanud. TsMS § 33 lg-s 2 sätestatu annab küll kohtule võimaluse nõuda tõlke kinnitamist vandetõlgi või notari poolt,
10(11)
2-09-22760 kuid ei kohusta seda tegema. Kostjal oleks soovi korral olnud võimalus esitada artiklist omapoolne tõlge.
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus otsusega hagi rahuldab, jäävad menetluskulud käesoleval juhul kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
28.Hageja on saanud tsiviilasjas riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kohus on vabastanud hageja täielikult hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 5000 krooni (vt toimik, lk 26-27). TsMS § 190 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Võttes aluseks ülalesitatud menetluskulude jaotuse, mõistab kohus eelnimetatud menetluskulu (mille tasumisest hageja oli vabastatud) kostjalt täies ulatuses riigituludesse välja. Väljamõistmisele kuulub seega riigilõiv 5000 krooni.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.