Võlaõigus › Muud

Kostja vastused

25.08.2003 a vastuses vaidles kostja hagejale vastu,kuna kohtutoimikus puudus dokumentatsioon hageja pärimisõiguse kohta. Samuti viitas kostja lepingu täitmisele tema ja G. G. vahel. Hilisemad vastused ja seisukohad on kostja poolt esitatud 04. märtsi 2009a kohtuistungil ning 18. juunil 2010 kostja ärakuulamisel tema kodus.

Kohus, ära kuulanud nii hageja kui kostja, tutvunud kohtutoimikus sisalduvate dokumentaalsete tõenditega leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada. Kuna kostja poolt ei olnud kohtule esitatud ühtegi tõendit tema prognoositava tervenemise aja kohta, kostja ei taotlenud endale ka esindaja määramist ega võtnud endale esindajat ka ise, ei saanud kohus kohtuasja menetlemisega venitada ning lahendas asja istungimenetluses kuulates kostja ära tema perearsti loal (II kd tl 98) tema kodus. Tuginedes TsMS § 346 lg 1 kohus ei kohusta menetlusosalist kohtuistungile isiklikult ilmuma, kui menetlusosalise isiklikku ilmumist istungile ei saa nõuda suure vahemaa tõttu või muul mõjuval põhjusel.

Mõjuva põhjuse kohta istungitele mitteilmumise põhenduseks on kostja esitanud tõendid (II kd tl 33, tl 85-88), millest nähtub, et kostjal on tõsised tervisehäired. Haigust saab lugeda kohtuistungitele mitteilmumise takistuseks (TsMS § 422). Kohtule on esitatud hageja isa G. G. ja kostja V. T. vahel sõlmitud notariaalne laenuleping 13. jaanuarist 1999a. (I kd.tl 8) ning notariaalne kokkulepe selle lepingu muutmiseks 21. detsembrist 1999(I kd tl 6). Viimase dokumendi kohaselt V. T. kohustus hageja isale G. G.le 17. detsembril 2000. aastal tagasi maksma 500 000 Eesti krooni, millist kohustust kostja ei täitnud. Kostja maksis küll tema poolt väidetavalt hagejale raha tagasi, mida kinnitavat 13.05.2000 a dokument (I kd. tl 7), kuid see dokument on tunnistatud Ida-Viru Maakohtu kohtuotsusega 30. detsembrist 2003 tühiseks ning 16.11.2004a. Viru Ringkonnakohtu otsusega selle tühisust tunnustati. Hageja on oma isa G. G. pärija 3/16 suuruses mõttelises osas temale ”26”.mail 2009a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi (II kd tl 44) ning ta on olnud oma isa pärijaks 3/32 suuruses mõttelises osas ka 08. märtsil 2001 a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi (I kd tl 9). Õigust olla hageja antud kohtuasjas kogu isale kostja poolt võlgnetava summa väljanõude osas kinnitab aga lisaks 26. mail 2009 välja antud pärimisõiguse tunnistusele ka notari poolt 21.09.2009 kinnitatud pärandvara jagamise leping, nõude loovutamise leping, asjaõiguslepingud (II kd lk.65-71). Teised G. G. pärijad on loovutanud oma nõude osad suurustes 4/16, 3/16 , 3/16 ja 3/16, so kokku 13/16 osa J.G.le (II kd tl 68,69). Hageja isa ja kostja vahel 1999a. sõlmitud laenuleping ja selle muutmise leping oli poolte vahel sõlmitud ajal, mil kehtis Tsiviilkoodeks. Lepingud olid sõlmitud kirjalikus vormis ja need loeti sõlmituks tuginedes Tsiviilkoodeksi § 272lg 2-le raha üleandmise momendist. Laenulepingu muutmise kohaselt tekkis 21. detsembril 1999 kreeditoril – G. G.l õigus nõuda võlgnikult – V. T.t tema kohustuse täitmist – raha tagastamist tuginedes Tsiviilkoodeksi § 162-le. Raha tagastamise tähtajaks oli küll 17. detsember 2000a. kui kehtis tsiviilkoodeks, kuid samad põhimõtted on sätestatud ka 01. juulil 2002a. vastu võetud Võlaõigusseaduses, mille kehtivuse ajal G. G. pärija kohtusse pöördus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg.1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Antud juhul tuleneb kohustus lepingust. Tuginedes VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine ,sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist tuginedes VÕS § 101 lg 1 p 1-le. Antud juhul ongi võlausaldaja pärija kasutanud oma õigust nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise kohustamiseks on rakendatav VÕS § 108 lg 1, mis käsitleb raha maksmise kohustust kui võlgnik seda rikub. V. T. võlg G. G.le kuulub pärandvara koosseisu, see on kirjas ka avalduses pärimisasjas notar A. K.ile 08. märtsil 2001 a (II kd tl 9). Hageja nõuab kohustuse täitmist kostjalt kogu ulatuses, kuna tal oli endal see õigus isa pärijana 3/16 ulatuses tuginedes sellele, et ta võttis isa pärandi vastu kooskõlas Tsiviilkoodeksis sätestatud § 551 –ga ja teistelt pärijatelt saadud nõuete loovutamise 13/16 osa ulatuses tuginedes VÕS § 164-le.

Tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 sätestab, et pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama,või ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Kostja ei eita hageja isalt G. G.lt võla võtmist summas 500 000 krooni,kuid oma vastuväites tugineb võla annulleerimise dokumendile, mille tühisus on kohtu poolt tuvastatud. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi.

Menetluskulud Tuginedes TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kannab hageja hagimenetluse kulud kostja ning kostja kulud jäävad tema enda kanda. Hageja on tasunud riigilõivu 3000 krooni 08.05.2003a (I kd tl 20), mis tuleb jätta kostja kanda. Hageja esitas kohtuistungil 29. juunil 2010 taotluse temale 3000 krooni väljamõistmiseks kostjalt. Kohus rahuldab hageja taotluse.

Marge Tamme kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.