2-08-13854/15 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

metsapõleng. Kriminaalasja menetluse käigus selgitati välja, et põlengu tekitanud kostja sõiduauto VW Passat (registrimärgiga XXX XXX) ei asunud teel, vaid looduslikul alal metsasihil, mis ei ole ettenähtud mootorsõidukiga liiklemiseks. Kostja rikkus liikluseeskirja (LE) § 17 ja metsaseaduse (MS) § 35 lg 1 p 4, kuna kostjal puudus maaomaniku luba sõita looduslikul metsasihil. Teeseaduse (TeeS) § 53 järgi on metsateena vaadeldav üksnes riigimetsa majandamiseks kasutatav tee. TeeS § 11 lg 1 p 4 kohaselt peab olema metsatee registreeritud teeregistris. Maa-ala, kus kostja sõiduk paiknes, on looduslik metsala, mille valitsejaks on Keskkonnaministeerium ja volitatud asutuseks Maa-amet. Seega on kosja tegu õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. 02.08.2006 tulekahju ekspertiisiaktiga nr PT-60-06/3797 on tuvastatud, et tulekahjukolle paiknes auto tagaosas põhja all ja tulekahju tekkepõhjuseks oli kuuma summuti termiline toime põlevmaterjalile. Hageja edastas 26.02.2008 kostjale ettepaneku hüvitada tekitatud kahju vabatahtlikult. Kostja ei ole tekitatud kahju hüvitama asunud. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja karistus väärteosasjas tühistati Harju Maakohtu 14.05.2008 otsusega ja väärteomenetlus lõpetati väärteo tunnuste puudumise tõttu. Väärteo asjas ei tuvastatud, et metsasihil asuv metsatee oleks metsa omaniku poolt suletud või määratud piiratud kasutamiseks. Riigivara valitseja poolt kehtestatud piirangu kohta metsasihi kasutamiseks ei ole tõendeid esitatud. Kriminaalasja lõpetamise määruses konstateerib uurija, et nimetatud ajal ei kehtinud metsa mineku keeldu, televisioonis ega muus massimeedias ei kajastatud siis veel metsade suurt tuleohtlikust ega muud sellekohast informatsiooni. Seega puudus üldine metsa kasutamise keeld ja metsasihi kasutamise keelustamiseks pidi maaomanik selle kolmandatele isikutele arusaadavamaks tegema keelava liiklusmärgi või muu hoiatava teabe esitamisega. Selliseid asjaolusid aga ei esinenud. Väärteoasjas on tuvastatud, et kostja oli Mähuste järve äärest lõkkeplatsile tagasi pöördumisel kaotanud kohataju ja kasutas silmnähtavate teetunnustega teelõike, et jõuda tagasi laagriplatsini. Väärteoasjas ei selgunud, miks kohtuväline menetleja oli asunud seisukohale, et metsasihil asuva tee (metsatee) kasutamine on keelatud. Ekspertiisiaktis nr PT-6006/3797 märgib ekspert, et metsarada oli kohati väga künklik ja rööpad sügavad. Seega oli metsasiht varasemalt korduvalt kasutatud metsaveokite liiklemiseks ja kostjal oli alust arvata, et tegemist on metsateega. Hageja ei osunda, miks metsasihil asuvat metsateed kasutades on tegemist õigusvastase teoga, kui metsaseadus põhimõttelisel lubab sellist teed liiklemiseks kasutada. Kostja käitumises puudub õigusvastane käitumine. Tulekahju tekkis asjaoludel, mida kostja ei võinud ja ei pidanud ette nägema. Tulekahju puhkemisel võttis kostja koheselt tarvitusele kõik võimalikud abinõud kahju vältimiseks. Esmaselt helistati päästeteenistusse, kes saabudes kustutas tulekahju. Väärteomenetluse lõpetamine väärteo puudumise tõttu iseenesest võimaldab võtta seisukoha, et puudub õigusvastane tegu, mistõttu peab hageja tooma esile tsiviilvastutust tingivad asjaolud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 50 531 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et tulekahju sai alguse kostja sõiduki tagumisest osast (summutist). Samuti puudub vaidlus hagejale põhjustatud kahju suuruse üle. Pooltel on vaidlus asjaolu üle, kas põlengu tekitanud sõiduauto asus metsateel või looduslikul alal metsasihil, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukiga liiklemiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tuleneva kohustust rikkuva käitumisega. TeeS § 2 kohaselt tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku

omandis. TeeS § 53 lg 1 järgi metsatee on käesoleva seaduse tähenduses riigi omandisse jäetud maal paiknev valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatav tee. Metsateed võib kasutada igaüks juhul, kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud või metsateel liiklust piiranud. Kuni 01.01.2009 kehtinud metsaseaduse (MS) redaktsiooni § 34 lg 1 p 4 kohaselt on metsa kasutamise viis rekreatiivne kasutamine. MS § 35 lg 1 p 4 kohaselt avalikõigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib sõita sõidukiga metsamaal paiknevatel teedel ja metsaomaniku loal ka väljaspool teid. Liiklusseaduse (LS) § 48 lg 1 sätestab, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal. Kriminaalasja kohtueelses menetluses on tuvastatud, et 12.06.2006 viibis kostja koos tuttavatega Kuusalu vallas RMK lõkkeplatsil. Õhtul soovis kostja minna koos sõbraga ujuma. Ujumiskohta sõitis kostja üle Soodla jõe silla, mis oli liikluseks suletud remondi tõttu (silla ette oli tõmmatud ülesõitu keelav lint kirjaga RMK). Kostja selgituse kohaselt pärast ujumist otsustasid nad võõras ümbruskonnas ringi sõita, kuid eksisid ära. Soovides tagasi sõita, keeras autot juhtinud kostja metsasihile (enda sõnul pinnasteelt mingile pehmema kattega teele), mida mööda sõites muutus pinnas üha pehmemaks ja läbimatuks. Seega kostja märgib ka ise, et tegemist ei olnud sõiduteega. Soovides autot ringi keerata, jättis kostja auto seisma ja pani tagurpidi käigu sisse, et tagurdada, vajutas pedaali, kuid siis selgus, et auto on põhjaga kinni jäänud. Sündmuskoha vaatluse käigus selgitati välja, et põlenud sõiduauto ei asunud teel, vaid looduslikul alal turba ja samblaga kaetud metsasihil, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukiga liiklemiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et nn tee, kuhu kostja keeras pinnasega teelt, on registreeritud riiklikus teeregistris. Eeltooduga on tõendatud, et kostja sõitis oma sõidukiga looduslikul alal metsasihil, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukiga liiklemiseks. 26.07.2006 tunnistaja ülekuulamise protokollis kostja märgib, et sai aru, et tegemist ei ole sõiduteega. Seda kinnitavad ka toimikus olevad fotode koopiad. Kohtule ei ole esitatud tõendit, millest nähtuks, et kostjale oleks väljastatud luba nimetatud maa-alal liiklemiseks. Tõendamist on leidnud asjaolu, et kostja teadis, et sõitis autoga selleks mitte ettenähtud kohas, seega tegemist on seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kui kostja oleks sõitnud sõiduteedel, siis oleks välistatud võimalus sõidukiga metsa eksimine ja tulekahju põhjustamine. Kostja arusaam, et kuna puudusid keelavad märgid, siis oli ta õigustatud metsas sõitma, ei ole kooskõlas teeseaduse ega metsaseadusega. Metsas liiklemise esmaseks eelduseks on tee olemasolu. LS § 48 lg 1 sätestab, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et kostja sõitis looduslikul alal metsasihil, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukiga liiklemiseks ja kostjal puudus luba metsasihil liiklemiseks ning kostja oli teadlik, et tegemist ei ole sõiduteega. 02.08.2006 tulekahju ekspertiisiaktiga nr PT60-06/3797 on tuvastatud, et tulekahjukolle paiknes auto tagaosas põhja all ja tulekahju tekkepõhjuseks oli kuuma summuti termiline toime põlevmaterjalile. Kostja, kes töötab igapäevaselt pikema aja vältel korstnapühkijana, on kindlasti tavapärasest inimesest suuremate teadmistega osas, mis puudutab tulekahjude teket, st kostjale pidi olema teada kuuma summuti termiline toime põlevmaterjalile, milleks metsas on kuiv turvas ja sammal. Kostja oli oma käitumises hooletu, mis põhjustas kahju hageja varale ja halvendas keskkonna kvaliteeti. Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna 26.11.2007 aktiga keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise kohta on tõendatud, et Soone maaüksuse metsaeraldisel nr 15 on põlenguga tekitatud keskkonnale kahju. Seega on tõendatud, et seoses kostja õigusvastase tegevusega on tekitatud hagejale kahju. Vastavalt VÕS §-le 133 ning MS § 67 lg-le 1 ja § 57 lg 2 p-le 5 tuleb kostjal, kes on süüdi metsas põlengu tekkimises, hüvitada kahju 50 531 krooni.

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on vääralt tõlgendanud TeeS § 53 lg 1 sisu ja sisustanud kostja õigusliku kohustuse seaduse nõudest mittetulenevaga. Kohus on omistanud metsatee tähendusele seadusest mittetulenevad seisundinõuded ja samastanud metsatee teerajatisega, mis on iseloomuliku katendiga. Katendiga tee ei ole aga metsatee. Metsatee ongi reeglina pinnasetee (puudub kruus, killustik vms), mida kasutatakse liiklemiseks ja sellel liiklemine on lubatud, kui ei ole selgelt eristatavat keeldu infoviida näol. Vastasel korral muutuks suures osas Eestis autoga liiklemine võimatuks (eriti saared). Kostja liikles sõiduautoga metsasihil pinnaseteel, mida oli kasutatud korduvalt metsa väljaveoks (sügavad rööpad) ja olukorras, kus ta oli metsa eksinud. Kostja poolt liiklemiseks kasutatav teelõik vastas kõigile TeeS § 53 lg 1 tunnustele: vastavat metsasihti olid sõidukid varasemalt kasutanud ja puudus omaniku keelav infoviit vastavat teelõiku kasutada. Riigivara valitseja poolt kehtestatud piirangu kohta metsasihi kasutamiseks ei ole tõendeid esitatud. Eeltooduga on ümberlükatud kostja teo õigusvastasus. Kostja tegutses tingimuses, kus ta oli metsa eksinud (ei ole õigusega keelatud tegevus kostja süü mõistes), mis omakorda põhjustas teabe puudumise muudest mõistlikest valikutest soovitud sihtkohta jõudmiseks. Arvestama peab ka saabuva õhtuhämarusega. Kostjal puudus selge arusaam ümbruskonna teevõrgustikust, mis välistas alternatiivsed valikud edasi liikumiseks. Saabuv pimedus raskendas suunavalikut veelgi. Samuti tuleb põhjusliku seose alghetke määratleda olukorraga, kus kostja oli metsa eksinud ja sellele järgneva käitumisega. Õiguslikult ei ole põhjendatud põhjuslikus seoses välja tuua sündmusi, mis on seotud järve äärde sõiduga, kuivõrd hilisemalt tekkinud olukord ei ole eelnevaga põhjuslikus seoses. Kahju tekke põhjusena on oluline ka ajafaktor. Kostja sõiduk oli metsateele kinni jäänud. Eeltoodu on oluline, kuivõrd sellega on tõendatud, et kostjal puudus vähimgi võimalus metsateest kõrvale sõitmiseks. Tulekolde tekkel levis tuli kiirusega, mida kostjal oli iseseisvalt võimatu peatada. Tekkis ka plahvatuse oht (oht elule ja tervisele kustutustegevuse korral), kuivõrd süttimine toimus bensiinipaagi läheduses. Auto süttimisel tegi kostja endast kõik võimaliku, kuna kutsus tuletõrje. Iseseisev kustutustegevus oli välistatud, kuivõrd auto süttis kohast, kus asus tulekustuti. Väärteoasjas on asja arutanud kohus asunud seisukohale, et kostja tegevuses puudub süü. Samas maakohus sisustab kostja süüd tema kutsevalikuga ja soovitud käitumisega - sõita mööda teed ja mitte metsa ära eksida. Õigusaktidega ei ole sätestatud isiku süüd metsa eksimise näol. Kohus ei ole analüüsinud kostja süü küsimust vastutuse alusena. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda.

Maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega omistanud metsatee tähendusele seadusest mittetulenevaid seisundinõudeid. Asjas on tõendatud, et kostja liikus sõidukiga mööda metsaala, millist liiklemisviisi ei saanud pidada seaduslikuks. Looduslik metsaala (metsasiht) ei ole ette nähtud mootorsõidukiga liiklemiseks. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole alust väita, et kostja poolt liiklemiseks valitud teelõik vastas TeeS § 53 lg 1 tunnustele. See, et metsasihil olid nähtavad sõiduki jäljed (ilmselt veoki tekitatud sügavad roopad), ei viita asjaolule, et tegemist oleks seaduse tähenduses teega. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealust metsasihti oleks kasutatud teena metsa majandamiseks. Ka kostja ise on oma algsetes seletustes väljendanud seisukohta, et ega ta täpselt ei teadnud, kuhu sõitis, vaid eksles mööda metsa. Politseiasutusele 26.06.2006 antud seletuses (tunnistaja ülekuulamise protokoll tl 20-23) on kostja selgitanud, et „mingil hetkel ei saanud enam aru, kuhu peaks sõitma, et tagasi jõuda...“ Kostja, keerates tugevama kattega teelt (pinnaseteelt) pehmema kattega teele, märgib: „Mina sain aru, et see ei ole sõidutee, kuid soov oli mingit sõidetavat rada pidi jõuda välja õigesse kohta. Edasi sõites muutus pinnas üha pehmemaks ja läbimatumaks.“ Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud poolte kõiki väiteid ning jõudnud õigele järeldusele, et põlengu tekitanud sõiduauto registrimärgiga XXX XXX paiknes looduslikul metsaalal. Kohus tuvastas kahju hüvitamise eeldused õigesti. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduva hinnanguga kostja teo subjektiivsele küljele. Väide, et kostja tegutses tingimustes, kus ta oli metsa (koos autoga) eksinud, võib olla formaalselt küll õige, kuid arvestamata ei saa jätta asjaolu, kuidas kostja neisse tingimustesse sattus. Asja materjalist nähtuvalt sõitis kostja järve äärde, kasutades selleks remondis olevat silda (sõitis läbi ülesõidu keelustamiseks paigaldatud lintide), kusjuures lahkumisel (õhtuhämaruses) soovis asuda (koos autoga) ümbruskonnaga tutvuma (ringkonnakohtu istungil väidetu kohaselt lootes leida mõnda uut seltskonda). Kuigi need asjaolud ei põhjustanud metsapõlengut, ei olnud maakohtul, hinnates teo subjektiivset külge, põhjust jätta neid kõrvale. See, et väärteoasja menetlus lõpetati kostja süü puudumise tõttu, ei võimalda teha järeldust, et hagi tulnuks jätta rahuldamata. Iseenesest õige on apellandi väide, et õigusaktid ei sätesta isiku süüd metsa eksimise näol, kuid liigeldes mootorsõidukiga peab juht arvestama ka tundmatus piirkonnas, et ta järgiks seadust. Maakohtu viide kostja elukutsele ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohus sellest lähtunud kostja süü sisustamisel. Apellandi sellekohane väide ei ole õige. Pigem on kõnealune viide ajendatud kohtu seisukohast, et kostja puhul peaks olema tegemist vähemalt keskmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku inimesega. Asjaolu, kas mööda sügavaid roopaid sõidukiga liikumine tekitab loodusele kahju või mitte, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Antud juhul tekitas kostja kahju sellega, et sõitis oma sõidukiga pehmele samblaga kaetud turbapinnasele, mis tema sõiduki summuti kuumusest süttis ja põhjustas metsapõlengu. Kahjuhüvitise arvestuse üle esimese astme kohtus vaidlus puudus. Kahju suurust ei ole kostja vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses, samuti ei ole ta taotlenud selle vähendamist. Ringkonnakohtu istungil esitatud vastava taotluse jätab kolleegium seetõttu tähelepanuta. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.