Võlaõigus › Võõrandamislepingud

eemaldada olemasolev kanalisatsioonitoru ja paigaldada kuni kogumiskaevuni uus 110 mm läbimõõduga toru;

nõuetele ning ehitise osade, sealhulgas ehitise kande-, piirde- ja jäigastavate konstruktsioonide ning ehitise tehnosüsteemide vastavavust nõuetele. Sellest tulenevalt ei saanud ekspert hinnata, kas tegemist on varjatud puudustega või mitte. Vaidluse olemus seisneb selles, kas tegemist oli varjatud puudustega või mitte. Akti kohaselt teostas ekspert visuaalse paikvaatluse ja aktis loetletud puudused on olnud nähtavad. Ekspert ei ole hinnanud tarindite ja tehnosüsteemide vastavust nende rajamise ajal s.o. 1939.a. kehtinud normidele, vaid on hinnanud hoone ehitustehnilist seisukorda, millel ei ole ehituse aastaga mingit seost. Ekspert on jätnud arvestamata, kas ja milliseid nõuded kehtivad 1939.a ehitatud hoonetele tänapäeval. Sel ajal ehitatud hoone ei saa vastata tänapäevastele nõuetele. Ehitusseaduse § 72 lg 1 kohaselt enne selle seaduse jõustumist ehitatud ehitis ei pea vastama sama seaduse § 3 sätestatud nõuetele. Seepärast on kostja seisukohal, et ekspertiisiakt ei ole käesolevas vaidluses asjakohane selles osas, mis puudutab ehitise vastavust praegu kehtivatele nõuetele. Tähtsust ei oma kostja tegutsemine kinnisvara valdkonnas, kuna hageja poolt kirjeldatud puudused on ilmselgelt nähtavad ega ole varjatud. Samuti ei olnud kostjal kohustust fikseerida vara üleandmise- ja vastuvõtmise aktis vara seisukorda või puudusi. Hageja ei teavitanud kostjat asja lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 220 lg 1 kohaselt mõistliku aja jooksul, mis on tarbijale müügi puhul kaks kuud. Puudused olid hagejale teada rohkem kui kaks kuud. Ühe ahju kõlbmatus (siseseinte lagunemine) selgus 2008/2009 talvel. Üks üürnik lõpetas üürisuhte tema korteris olnud pliidi soojamüüri kasutuskõlbmatuse tõttu 2009.a. juulis. Hageja teatas ahju ja pliidi halvast seisukorrast kostjale aga alles 12.oktoobril 2009 esitatud pretensioonis. Hageja väidab, et sadevesi tungis keldrisse ja ummistas kanalisatsiooni 2009. aasta oktoobris. Kostjale saadetud pretensioonis avaldab hageja, et sademevesi tungis keldrisse juba 2009.a. kevadel. VÕS § 220 lg. 3 kohaselt kaotab ostja õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, kui ta ei teata asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale õigeaegselt. Kostja on veendunud, et hageja soovib hagi esitamisega vähendada kinnisvaraturu langusest temale tulenevaid kahjusid ja riske, millised ei saa jääda kostja kanda. Hoone katusekate on olemasoleva plekk-katuse vastu vahetatud 1996.a. Hoonel on n.n külm pööning loomuliku tuulutusega ning aluskatte panemine katusekatte alla ei ole vajalik. Pööningu põrand on soojustatud, mis takistab siseruumidest tuleneva õhuniiskuse tulemusel tekkiva kondensaadi teket katusekattele. Kuna pööningu õhutemperatuuri ja välisõhu temperatuuri erinevus ei ole suur, siis ei saa tekkida kondensaati. Plekk-katus on paigaldatud enne ekspertiisiaktis viidatud EPN 11.2 normide kehtestamist. Katusel alusekatte puudumine on ilmselgelt nähtav tavapärase ülevaatuse käigus ja ostja pidi sellisest olukorrast igal juhul teadlik olema. Sama kehtib ka sadeveesüsteemi kohta, mis on paigaldatud enne EPN 11.2 normide välja andmist koos katusekattega. Sadeveetorude pikkus ja paiknemine olid hagejale nähtavad juba ülevaatamise teostamise käigus ega saanud jääda märkamata. Samuti olid ülevaatuse ajal olemas ja nähtavad niiskuskahjustused hoone välisseintel. Üldelektri mõõdiku puudumine on hagejale teada vähemalt alates kinnistu ostmisest, sest üldjuhul mõõdetakse ja tasutakse elektri eest teatud perioodide eest. Seega pidi üldelektri mõõdiku puudumine hagejale rohkem kui kaks kuud teada olema. Kinnistu valduse üleandmisel fikseeriti üleandmise- vastuvõtmise aktis elektrinäidud ja selle käigus sai hageja ülevaate elektripaigaldisest, arvestitest ja elektri arvestamisest. Samas ei tulene ühestki õigusaktist nõuet, et üldkasutatavate pindade elektritarbimist tuleb tingimata mõõta eraldi. Seetõttu ei saa olemasolevat olukorda lugeda lepingu eseme puuduseks. Lisaks ei ole asjakohane hageja väide elektripaigaldise ülevaatuse puudumise kohta, sest ülevaatus on 2006.a. tehtud. Vastavalt Elektriohutusseadusele on tegemist II

liiki kuuluva elektripaigaldisega, millele tuleb Majandus-ja kommunikatsiooniministri 12. juuli 2007.a. määruse nr 62 § 7 lg 3 p. 2 kohaselt korralist tehnilist kontrolli teha kord viie aasta jooksul. Ülemäära kõrge on ka hageja poolt nimetatud kulu 9500 krooni, sest Tehnokontrollikeskuse veebilehel oleva informatsiooni kohaselt on sellises suuruses hoone ja seda liiki elektripaigaldise ülevaatuse hind vahemikus 1000 kuni 4000 krooni. Enne kinnistu omandamist toimunud ülevaatusel oli hagejale nähtav ka küttekehade seisukordahjudelt ja lõõridelt murenenud ja ära kukkunud kivid ning kuumakahjustused. Eksperdi arvamuse kohaselt olid need kahjustused nähtavad ja küttekehade seisukord ei saanud olla hagejale üllatuseks. Hagejale teatati, et esimesel korrusel toimub kütmine elektriga, mitte ahjuga. Valduse üleandmisel anti hagejale üle ka dokumendid esimese korruse elektriküttele üleviimise ja ümberehituse kohta. Pesuruumi äravoolu kahjustused on pikemaajalised ja pidid seepärast olema ostjale hoone ülevaatuse käigus nähtavad. Ekspertiisiaktis on äravoolutoru nõuete osas viidatud standardile EVS 846:2003, mis kehtestati 2003 aastal. Hoone on ehitatud aga varem. Kostja ei ole müünud uut asja, mis üldse saaks või peaks vastama 2003.a. kehtestatud nõuetele. Eesti Vabariigi esimene ehitusseadus võeti vastu 1939.a. märtsis (RT I 1939, 42,333) ja enne seda ei reguleerinud ehitamist ükski õigusakt. Ehitisregistri kohaselt on hoone esmaselt võetud kasutusele 1939.a. ja seega võib eeldada, et ehitusega alustati juba 1938.a, mil ehitusseadus veel ei kehtinud. Seega ei saa kohaldada ka ehitise rajamise ajal kehtinud ehituslikke nõudeid maa-aluste müüritiste ja keldripõranda hüdroisolatsiooni osas. Kuna hoone vastavaid osi ei ole hiljem renoveeritud, ei saa kohaldada ka tänapäeval kehtivaid ehitusalaseid nõudeid. Eksperdi poolt vajalikuks peetavate tööde nimekiri on koostatud lähtudes praegu kehtivatest nõuetest. Arvestades hoone ehitusaega puudub hoonel niisugune ventilatsioonisüsteem, mis võimaldaks ventileerimist tänapäevases tähenduses. Hoone ehitamise ajal tehti ventilatsioonilõõr(id) tavaliselt keldri ja pööningu tuulutamiseks, kuid selles osas puudub kostjal informatsioon. Kostja ei olnud hoone müümise ajal teadlik ventilatsiooni seisukorrast ja ei saanud seetõttu hagejat selles osas ka informeerida. Müügilepingu p. 2.8 kohaselt müüja ei vastuta selliste puuduste eest, millistest ta ei olnud või ei pidanud olema müügilepingu sõlmimise hetkel teadlik ning ostjal ei ole õigust esitada müüja vastu nõudeid seoses lepingu eseme puudustega ning kasutada müüja suhtes õiguskaitsevahendeid. Tuletõkkeuste kasutamne eluruumides ei ole kohustuslik.. Ekspertiisiaktis viidatud Vabariigi Valitsuse 26.jaanuari 1999.a.määruse nr 38 p. 11 kohaselt peab eluruum vastama siseministri 3. juuli 1998.a. määrusele nr 25 „Tuleohutuse üldnõuded.“ Nimetatud määruses on sätestatud tuleohutuse üldnõuded, kuid sellest ei tulene, et eluruumidel on kohustuslikud tuletõkkeuksed. Vabariigi Valituse 27. oktoobri 2004.a. määruse nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ § 40 kohaselt peab enne määruse jõustumist ehitatud ehitis vastama üksnes kahele nõudele: ehitisest peab olema võimalik inimesi evakueerida ja inimestel peab olema võimalik ehitisest evakueeruda. Nimetatud nõuded on antud hoone puhul täidetud. Kuna kostja ei ole hoonet rekonstrueerinud ega laiendanud ja seda ei ole teinud ka hoone varasemad omanikud, siis ei ole hoone vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse nr 315 § 40 lõikes 6 (ehitise rekonstrueerimise ja laiendamise korral tuleb tagada rekonstrueeritavate või laiendavate osade vastavus määruses sätestatud nõuetele) toodule hetkel kehtivate nõuetega vastuolus. Hoones on kolm korterit – esimesel korrusel üks ja teisel korrusel kaks. Ekspertiisiaktis toodud kuus

tuletõkkeust on ilmne liialdus, sest ka praegu kehtivate nõuete kohaselt ei pea siseuksed olema tuletõkkeuksed. Kostja leiab, et hageja poolt tellitud ekspertiis analüüsib hoone vastavust kehtivatele ehitusnõuetele, kuid ei analüüsi seda, kas ja kuidas vastab lepingu ese müügilepingus kokkulepitule ning ei kajasta, kas tegemist oli või ei olnud varjatud puudustega. Kostja leiab, et eksperdi arvamus on remonditööde kalkulatsioon, mis on vajalik eelkõige hagejale. Antud mahu ja sisuga ekspertiiside eest on tasu vahemikus 5000 krooni kuni 8000 krooni, mitte aga üle 10 000 krooni. Riigikohus on 26. septembril 2007.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07 tehtud otsuses asunud seisukohale, et kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. Lisaks kui ostja nõustus omandama asja teadaolevate puudustega, siis ta ei saa tugineda VÕS § 77 lg 1 teisele lausele, et asi peab olema keskmise kvaliteediga. Hageja on müügilepingus kinnitanud, et ta on ehitised üle vaadanud ja oli seega nõus ostma kinnistu kõigi puudustega. Eeltoodud põhjustel palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Hageja on seisukohal, et kinnistul asuv hoone ei vasta lepingu tingimustele ja nõuab kostjalt VÕS § 222 lg. 1, 4 ja 5 kohaselt kas hagiavalduses kirjeldatud puuduste kõrvaldamist või puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde maksumuse hüvitamist. Müügihinna alandamist ei ole hageja kunagi nõudnud, mistõttu kostja viide VÕS § 224 punktile 3 ei ole asjassepuutuv. Kohtule esitatud tõendid aga ei kinnita, et kostja poolt hagejale üle antud kinnistu ei vasta poolte vahel 23.oktoobril 2008.a sõlmitud kinnistu müügilepingu punktidele 1.6.2 kuni 1.6.17. 16.septembril 2008.a. tehtud ostupakkumises (t.l. 68) on hageja kinnitanud, et ta oli kinnistu, sellele paiknevad ehitised ja dokumendid üle vaadanud ja kinnistu ning ehitiste seisukorrast teadlik ega omanud selles osas müüjale mingeid pretensioone. Müügilepingu punktis 1.6.9 on kostja esindaja kinnitanud, et lepingu esemel ei ole kostjale teadaolevaid varjatud puudusi, milledest kostja ei ole hagejale teatanud ja milliseid hageja ei saanud ülevaatusel märgata. Lepingu punktis 1.7.2 on hageja kinnitanud, et ta on üle vaadanud ka lepingu eseme koosseisu kuuluvad ehitised ja müüja poolt nende kohta antud dokumendid, on ehitise seisukorrast teadlik ega oma selles osas müüjale lepingu sõlmimisel ega ka tulevikus pretensioone. Kohus leiab, et lepingu nimetatud säte ei välista hageja õigust nõuda hoone puuduste kõrvaldamiseks vajalike kulutuste hüvitamist, kui kinnistu tõesti ei vastaks lepingu tingimustele. Võlaõigusseaduse § 217 lg. 1 kohaselt peab üleantav asi vastama lepingu tingimustele muuhulgas kvaliteedi, liigi ja kirjelduse osas ja lg. 2 p.p. 1 ja 2 kohaselt ei vasta asi lepingu tingimustele eelkõige juhul, kui asjal ei ole kokku lepitud omadusi ja kokkuleppe puudumisel aga juhul, kui asja ei saa kasutada otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Lepingu esemeks oleva kinnistu oluliseks osaks on lepingu p. 1.6.10 kohaselt hoone, mille kohta on ehitisregistris märge elamu-prokuratuur. Hagejale müüdud ja üle antud kinnistut ning selle oluliseks osaks olevat hoonet on lepingu punktides 1.1. kuni 1.2.4., 1.6.2, 1.6.4- 1.6.15 ja 31. oktoobril 2008.a. koostatud valduse üleandmise aktis üksikasjaliselt kirjeldatud. Lepingu punktist 1.6.10 nähtub hoone esmase kasutuselevõtu aasta 1939 ja sellest tulenevalt pidi hageja arvestama võimalusega, et hoone ei vasta tänapäeval kehtivatele ehitusalastele nõuetele. Kostja ei ole hagejale

ega avalikkusele teatanud ja lepingust ei nähtu, et tegemist oleks tänapäeval kehtivate nõuete kohaselt renoveeritud hoonega. Seepärast ei saa kinnistu vastavus lepingutingimustele sõltuda kuidagi hoone mistahes osade vastavusest pärast hoone ehitamist kehtestatud tehnilistele tingimustele või tuleohutusnõuetele. Seadusel ei põhine hageja väide, et kõik hoone puudused oleks tulnud lepingus fikseerida. Hageja on tunnistanud (t.l. 163), et ta käis enne lepingu sõlmimist hoonega kolm korda tutvumas. Põhjendatud ega asjassepuutuvad ei ole hageja väiteid, et hagivalduses loetletud puudused on tekkinud kostja hooletusest ja et kostja esindaja oleks oma kutsetegevusest tulenevalt pidanud hoone puudustest hagejale teatama. Enampakkumisest osa võttes pidi hagejal teada olema, millises seisukorras hoone eest ta kulutuse teeb, hoonega tutvumas käies oli hagejal võimalus esitada kostja esindajale küsimusi ja vajadusel kasutada spetsialisti abi. Samuti oli hagejal võimalus pöörduda maja seisukorrast ja kõigist võimalikest probleemidest teadasaamiseks üürnike poole. Niisuguse hoonega kinnistu ostmise riski võttis hageja vabatahtlikult ja pidi seepärast koheselt eeldama, et hoone edasiseks kasutamiseks ja säilimiseks tuleb teha veel kulutusi. Hageja viide endal ehitusalase ettevalmistuse puudumise kohta ei puutu antud juhul asjasse. Hageja pidi aru saama, et antud kinnistu ei olnud kostjale enam vajalik, mis oli ka müümise põhjus. Kui hageja tõepoolest enampakkumisel osalemisel ei arvestanud hoone säilimiseks ja paremasse seisukorda viimiseks vajalike kulutustega, siis oli tegemist käibes vajaliku hoole puudumisega. Asjasse ei puutu järgmised hageja viited ja väited:

korral rääkida ei tahtnud. Hageja ütles, et ta kolib kohe majja sisse alumisele korrusele endistesse prokuratuuri ruumidesse ja lubas siis rääkida. Tunnistaja korteris on probleemid ahju ja pliidiga, sest ajavad suitsu sisse. Soojamüüril on uksed katki. Viimati remontis pliiti elamuvalitsus 1992.a. Enne hoone ostu-müüki pole nende korteris keegi käinud n.ö. hoone ülevaatamise eesmärgil, RKAS küll teatas, et võidakse tulla, aga keegi ei tulnud. Tunnistaja teab oma ema sõnadest, et ühel korral varem oli nende korteris käinud keegi naine ja teinud fotosid. Kohus leiab, et tunnistaja S.M ütlused ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna tunnistaja ei tea, millal ja kuidas hageja ja kostja esindaja hoone üle vaatasid ja kuidas kostja esindaja hagejale hoonet tutvustas. Tunnistaja ütlustest ei saa kuidagi teha järeldust, et kostja rikkus kohustust hoonet hagejale piisava põhjalikkusega tutvustada. Hageja kinnitab, et ta pääses S.M korterisse 19.septembril 2008.a.. Seega oli hagejal võimalus saada ka üürniku käest informatsiooni nii sama korteri kütekollete, keldri ja muude üldkasutatavate ruumide kohta. Tunnistaja RL kinnitab, et ta käis 13.aprillil ka. koos hagejaga maja üle vaatamas. Hageja palus tunnistajal öelda, kas ta märkab majal vigu. Tunnistaja vaatas majas väljast ja seest üle, kuid mingeid puudusi silma ei hakanud. Kohus leiab, et ka tunnistaja R.L ütlused ei lisa midagi uuritud tõenditele. Hageja soovib tunnistaja ütlustega tõendada, et hagis kirjeldatud puudused ei ole hoone n.ö. tavapärasel ülevaatusel märgatavad. Vaidluse esemeks on aga kinnistu vastavus lepingu tingimustele s.o. hoone elamiskõlblikkus. Seega ei ole oluline, kuidas tunnistaja elamu seisukorda oskas märgata. Kohus leiab, et kostja ei saanud hageja ees kuidagi varjata katuse aluskatte puudumist ega osade vertikaalsete vihmaveetorude puudumist, sest mõlemad puudused on näha. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas antud hoonel on katuse aluskate vajalik ja mõne ehitusalase normatiivakti järgi kohustuslik või mitte ning kas hageja hoone ülevaatamisel selle katte vajalikkusest teadis või mitte. Hagejal oli hoone ülevaatusel võimalik veenduda, kuidas toimub elektri arvestamine. Kohtule esitatud fotol elektrikilbist (t.l. 154) on nelja arvesti kõrval näha ka viies, mille juures on kiri Üld. Kui hageja kasutuses oleva korteri elektriarvestit ka läbib üldkasutatavates ruumides tarbitud elekter ja see ei olnud hoone ülevaatusel koheselt kindlakstehtav, siis ka seda ei saa lugeda hoone mittevastavuseks lepingu tingimustele, sest hoonet on sellegipoolest hagejal võimalik elamiseks kasutada. Vaidluse lahendamisel ei ole oluline asjaolu, et hagejal on tulnud tasuda üürnike poolt kasutatud elektri eest ja et talle on tekkinud täiendav kohustus pidada eraldi arvestust üürnike poolt kasutatud üldelektri kohta. Hageja teadis, et hoones elab kaks üürnikku ja nägi, millised elektriarvestid sisestuskilbis on. Kohus leiab, et hagejal oli võimalik üürnike või hoone varasema kasutaja poole pöördumisel teada saada, kuidas üldelektri kulu on majas seni arvestatud. Hageja heidab kostjale ette ka Elektriohutuseseaduses nõuava ja Majandus-ja kommunikatsiooniministri 12. juuli 2007.a. määruse nr 62 § 7 lg 3 p. 2 kohase elektripaigaldise ülevaatuse tegematajätmist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid niisuguse ülevaatuse läbiviimise kohta. Kostja poolt esitatud tööde üleandmise- vastuvõtu akt 17.oktoobrist 2006.a. (t.l. 69) on koostatud hoone esimee korruse elektriküttele üleviimise kohta ja akti punktis 1.1. nimetatud ülevaatus ei tähenda kogu hoone elektrisüsteemi kontrolli ega ülevaatust, vaid ainult objekti eelnevat ülevaatust. Hageja poolt nimetatud elektripaigaldise ülevaatuse puudumist ei saa aga kuidagi lugeda ostu-müügi lepingu rikkumiseks sest niisuguse ülevaatuse eelnev läbiviimine ei ole lepingu tingimuseks kunagi olnud. Müügilepingu punkti 1.7.2 kohaselt on hageja üle vaadanud kostja poolt hoone kohta esitatud dokumentatsiooni ja kinnitanud, et on teadlik hoonete tehnilisest seisukorrast. Üürnike poole pöördumisel oleks hagejal olnud võimalus teada saada ka korterites asuvate pliitide,

ahjude ja soojamüüride seisukord. Asjasse ei puutu hageja väide, et ta eeldas küttekollete korrasolekut, kuna üürnikud kortereid kasutasid. Hageja pidi kinnistut ostes arvestama, et tal tuleb asuda täitma ka üürileandja kohustusi ja ahju remontimise nõuet üürniku poolt ei saa kuidagi lugeda hageja jaoks üllatavaks. Korstna seisukord pidi hagejale näha olema hoone pööningul (t.l. 26 ja 48), ahjude ja horisontaallõõride seisukord aga ruumide ülevaatamisel (t.l. 48 ja 49; fotod 12 ja 13). Asjakohane ei ole hageja väide, et talle ei pidanud olema teada, et ahjuseina, pliidi soojamüüri või korstna tõmbumine mõnest kohast pruuniks tähendab kuumakahjustust ja kasutuskõlbmatust. Kohus leiab, et hageja pidi kinnistu ostjana ja tulevase omanikuna aru saama, et niisugused tunnused võivad viidata küttekollete ja korstnate remondi vajadusele. Niiskuskahjustused hoone seintel, vee tungimine keldrisse ja pesuruumi äravoolu ummistused ei takista samuti hoone kasutamist elamuna, sest seda on üürnikud juba aastakümneid teinud Üürnike poole pöördumisel oleks hageja saanud koheselt teada ka vee tungimisest keldrisse ja pesuruumi äravoolutoru ummistumisest. Hoone ülevaatamisel oli hagejal võimalik veenduda, kas korteritel on nõuetele vastavad tulekindlad uksed või mitte. Asjasse ei puutu kostja viide Vabariigi Valituse 27.oktoobri 2004..a määruse nr 315 “Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ §-i 2 lõikele 5 ega hageja väide, et tavakodanikuna ei olnud ta teadlik tuletõkkeuste vajalikkusest. Kohus leiab, et kinnistut enampakkumisel ostma asudes oli hagejal võimalus huvi tunda, kas ja millistele tuleohutusnõuetele hoone peab vastama. Kuna hagiavalduses kirjeldatud ja eespool käsitletud puudusi ei saa lugeda kinnistu mittevastavuseks lepingu tingimustele, siis ei ole asjassepuutuv vaidlus selle üle, millal hageja hagiavalduses kirjeldatud puudustest teada sai ja kas nendest teatamine toimus mõistliku aja jooksul või mitte. Sellest tulenevalt ei kuulu asja lahendamisel kohaldamisele kostja poolt viidatud VÕS § 220 lg. 1 ja 3 ning hageja poolt viidatud § 221 lg. 2 p.1. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja viited kehtivale Ehitusseadusele ja 1939.a. vastu võetud Ehitusseadusele. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehakse, kõik teise poole menetluskulud. Seega tuleb kostja poolt kantud menetluskulud jätta hageja kanda.

Indrek Saar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.