Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Creditmarket OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtusse hagi Piret Tomson’i (kostja) vastu

KOSTJA VASTUS

Kostja ei vaidle esitatud hagile vastu, kuid nõuab hageja poolt nõutud viivise vähendamist, kuna viivis on kokku lepitud seaduses sätestatud suuremas ulatuses. Kostja leiab, et kokku lepitud viivisemäär 0,75% tasumisele kuuluvalt summalt päevas on ebaproportsionaalselt suur ja on põhjendatud viivist vähendada mõistliku suuruseni s.o seadusega tagatud ulatuseni. Kostja leiab, et kokkulepe viivisemäära osas tuleb lugeda lähtudes VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tühiseks.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja on seisukohal, et kostja taotlus viivise määra vähendamiseks, ei ole põhjendatud. Hageja peab viivise nõuet 0,75% päevas põhjendatuks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-120-08 seisukohal, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel on kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kostja tegelik lepingujärgne viivis oleks kuni põhivõla tasumiseni kostja poolt olnud juba üle 17 000 krooni, seega on hageja juba vähendanud viivise summat.

KOHTU SEISUKOHT

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Kostja leiab, et kokkulepe viivisemäära osas tuleb lugeda lähtudes VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tühiseks. VÕS § 42 lõikes 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Creditmarket OÜ ja kostja lepingu interneti vahendusel. Seejuures olid laenusumma ja selle tagasimakse tähtaeg ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist oli kostjal võimalik mõjutada. Eelnevast saab järeldada, et kosja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, mistõttu tuleb lepingu ülejäänud tingimusi pidada tüüptingimusteks. Creditmarket OÜ tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Hageja tugineb oma nõude põhjendustes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-120-08, milles Riigikohus asub seisukohale, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemääras kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 13 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium märgib täiendavalt, et välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Võlaõigusseadus (VÕS) § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkt 7.2.1 on tühine kalendripäevas arvutatava 0,75 % suuruse viivise määra tõttu (274,5 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus leiab, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingute puhul, ei ole tegemist lepingutega, mis on sõlmitud lepingu vabaduse põhimõtet järgides, selle kõige otsemas mõttes. Pigem on leping sõlmitud laenuandja poolt ettenähtud tüüptingimustel ja laenusaajal tuleb lepingu sõlmimiseks nendega nõustuda. Seepärast on kohtul kohustus tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja poolt nõutud viivisemäär kostjat ebamõistlikult koormav ja ebaproportsionaalne arvestades laenusummat. Nimelt seadusjärgne viivis hageja poolt nõutud perioodi eest on 9,5% ja 8% aastas, kuid hageja nõuab kostjalt viivist 274,5% aastas, mis ületab kahekümne kordselt seaduses ettenähtud viivisemäära. Sellise viivisemära kohaldamine ja kostjalt viivise väljamõistmine, oleks käsitletav liigse kasu saamisena hageja poolt, arvestades laenusummat.

Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne määr. Lepingu järgi kohustus kostja laenu tagastama 08.10.2008.a. 06. juulil 2009.a esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse 13 369,75 krooni nõudes. Kostja esitas vastuväite, milles tunnistas võlgniku nõuet summas 6700 krooni ja ei tunnustanud nõuet summas 6669,75 krooni. Nõude tunnustatud osas tegi kohus 05. novembril 2009.a määrusena maksekäsu vastavalt TsMS § 489 lg 2. Kostja tasus täitemenetluse kaudu hagejale 21. detsembril 2009.a põhivõla 5000 krooni ja intressid 1700 krooni. TsMS § 486 lg 4 kohaselt hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Kostja esitas vastuväite makseettepanekule 20. juulil 2009.a. 04. jaanuari 2010.a Tartu Maakohtu määrusega võttis kohus antud tsiviilasja menetlusse. Arvestades eeltoodut on hageja esitanud kohtusse hagi kostja vastu 06. juulil 2009.a. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist põhinõudelt 5 000 kroonilt perioodi eest 09.10.2008.a – 06.07.2009.a (maksekäsu avalduse esitamine). Viivise määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 01.07.2008.a kuni 31.12.2008.a oli 9,5% aastas, alates 01.01.2009.a kuni 30.06.2009.a oli 8% aastas ja alates 01.07.2009.a kuni 06.07.2009.a oli 8% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 09.10.2008.a kuni 31.12.2008.a summas 109,02 krooni (5000 x 9,5% x 84/366) ja perioodi eest 01.01.2009.a kuni 30.06.2009.s summas 198,36 krooni (5000 x 8% x 181/365) ning perioodi 01.07.2009.a kuni 06.07 2009.a summas 6,58 krooni (5000 x 8% x 6/365). Kokku tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis perioodi eest 09.10.2008.a kuni 06.07.2009.a summas (109,02 + 198,36+ 6,58) = 313,96 krooni II. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis, mis ei olnud hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, lepinguga sätestatud määras, st. 0,75% päevas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Täitemenetluse raames tasus kostja 21. detsembril 2009.a hagejale laenu ehk põhinõude ja intressi. Seega oli hageja õigustatud viivist nõudma põhinõudelt kuni 20. detsembrini 2009.a. Viivise määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 01.07.2009.a kuni 31.12.2009.a oli 8% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 07.07.2009.a kuni 20.12.2009.a summas 182,51 krooni (5000 x 8% x 167/366). TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis summas 182,51 krooni. III. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingu punktis 7.2. tuleneva leppetrahvi summas 2700 krooni. Pooltevahelise lepingu p- 7.2.3. kohaselt kui Laenusaaja ei täida mistahes käesolevast Lepingust tulenevat rahalist kohustust tähtaegselt, on ta laenuandja nõudel kohustatud tasuma leppetrahvi. Hageja on arvestanud lepingujärgse leppetrahvi suuruseks 2700 krooni.

Tulenevalt VÕS § 158 lõikest 1 leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus märgib, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe on lepingusse võetud hageja initsiatiivil. Seega on leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei ole eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS §st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leiab, et tüüptingimusena lepingu punktis 7.2.3. ette nähtud leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur (üle 50 % kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust), mistõttu on antud tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine VÕS § 42 lõike 1 kohaselt. Kuna antud juhul puudub hagejal võimalus nõuda leppetrahvi ka seaduses sätestatud eeldustel, jätab kohus hageja nõude leppetrahvi summas 2700 krooni kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on õiguslikult põhjendatud rahuldada Creditmarket OÜ hagi Piret Tomson’i vastu osaliselt, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi eest 09.10.2008.a kuni 06.07.2009.a summas 313,96 krooni ja perioodi eest 07.07.2009.a kuni 20.12.2009 summas 182,51 krooni, kokku 496,47 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud (496,47/6669,75x100) 95 % ulatuses hageja kanda ning 5 % ulatuses kostja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.