4.Menetluskulud jaotatakse maakohtus asja uuel arutamisel.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.09.2008 esitas V. M. (edaspidi hageja, vastuapellant) hagi Harju Maakohtusse V. P., A. P. ́(edaspidi kostjad, apellandid) ja J. P. vastu ühise tegutsemise lepingu ja seltsingulepingu tuvastamiseks, hageja kui kaasomaniku õiguse tunnustamiseks 382/872 mõttelisele osale kinnistust ja tema kinnistusraamatusse kandmiseks või alternatiivselt 788 532.12 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja loobus nõudest J. P. vastu ja oma nõuetest ühise tegutsemise lepingu ja omandiõiguse tunnustamise osas. Hageja täpsustas hagi alust ja leidis, et tema ja kostjate õiguseelneja V. P. vahel oli eelkõige lepinguline suhe.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostjate poeg V. P. koos alates 1992. aastast ning neil oli ühine majapidamine. Elukaaslased otsustasid osta elamiseks maakoha, selleks valiti välja XXXXXX talu XXXXX XXXXX XXXXXXXXX. Kinnistu hinnaks oli 872 000 krooni. 490 000 krooni tasus V. P.. Kuivõrd V. P. ülejäänud summa puudus, said nad selle raha hagejale kuulunud korteri müügist. Hageja kandis XXXXXX talu müüjale puuduoleva 382 000 krooni. 13.01.2004 kanti V. P. omanikuna kinnistusraamatusse. V. P. suri 24.06.2008 õnnetusjuhtumi läbi.
3.Hageja ei nõustu kostjate käsitlusega hagi aegumisest. Hagi aegumise tähtaja kulgu saab hakata arvestama alates V. P. surmast, sest alles siis tekkis hagejal kostjatega konflikt kinnistu edasise kasutamise üle. Hageja ja V. P. vahel oli lepinguline suhe, eelkõige oli tegemist seltsinguga. Poolte eesmärgiks ei olnud mitte XXXXXX talu omandamine poolte kaasomandisse, vaid ühiselt elamistingimuste parandamine ja tulu teenimine osa kinnistu müügist ning puudega lapse kasvatamine. Seltsingu puhul eeldatakse, et poolte
panused on võrdsed. Seega on hagejal õigus 900 000 krooni saamisele, mis sisaldab tema panust ja kasumit (kinnistu hind ekspertiisi kohaselt 1 800 000 krooni).
4.Hageja leidis alternatiivselt, et poolte vahel võis olla ka muu lepinguline suhe (eelkõige laenuleping) ning et igal juhul on tal õigus oma raha tagasi saada, kuna kostjad on alusetult tema arvel rikastunud. Kostjate vastuväited
5.Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt eo ole J. P. ei ole V. P. pärija, mistõttu ei saa ta ka olla vastutav V. P. kohustuste eest. Kostjad V. P. ja A. P. ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on kandnud kinnistu ostukuludest 382 000 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused, seega ei saa nõue olla suurem kui 382 000 krooni.
6.Hagi on aegunud. V. P. vara suurenes hageja tehtud kulutuste tõttu mitte hiljem kui 13.01.2004, see on päeval, mil V. P. kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue V. P. vastu. Nõue aegus 14.01.2007. Esimese astme kohtu otsus
7.22.09.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes solidaarselt A. ja V. P.lt V. M. kasuks välja 413 910 krooni ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. J. P. osas võttis kohus vastu hagist loobumise ja lõpetas menetluse ning jättis tema menetluskulud hageja kanda.
8.Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus asjaolu üle, et hageja on tasunud V. P. eest kinnistu müüjale 382 000 krooni. Hageja seisukoht, et õigusliku aluse peab tuvastama kohus, on õige. Kuid hagi aluse muutmisel on hageja asunud esitama uusi asjaolusid, seega keeldub kohus hagi aluse muutmisest ja jätab uued asjaolud tähelepanuta.
9.TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja nõue ei ole aegunud. V. P. vara suurenes mitte hiljem kui 13.01.2004, kuid sellest ei tulene, et hageja nõue oleks aegunud 14.01.2007. Käesolevas asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 151 lg 2, mille kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Hageja elas V. P.ga vabaabielus. Hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada alles pärast V. P. surma.
10.VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle
esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.
11.Hageja on tasunud 382 000 krooni kinnistu 872 000 kroonisest hinnast, mis oli sellest 43,8%. Kinnisvarabüroo Uusmaa hinnangu kohaselt on kinnistu hind 03.06.2009 945 000 krooni, 43,8% sellest summast on 413 910 krooni. Kohus lähtub siinjuures VÕS § 1042 lg 1 2.lausest. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt hagejale väljamõistmisele 413 910 krooni. Kuni 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 142 lg 2 kohaselt pärandi suhtes nõudeõigust omavate isikute ees vastutavad pärijad solidaarselt. Apellatsioonkaebus
12.Kostjad paluvad tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt ja uue otsusega rahuldada hagi summas 382 000 krooni ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.
13.Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse normi. Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. V. P. vara suurenes hageja poolt tehtud kulutuste tõttu mitte hiljem kui 13.01.2004, see on päeval, mil V. P. kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja oli teinud kulutusi 382 000 krooni. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks tehtud kulutused. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks tõlgendab kohus seadust erinevalt Riigikohtust või millisest seadusest lähtudes arvestas kohus kulutuste piiri arvestamisel kinnisasja hinda vaidluse lahendamise ajal.
14.Vastuapellatsioonkaebusele vaidlevad apellandid vastu. Vastuapellatsioonkaebus
15.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, milles jäeti välja mõistmata 58 590 krooni ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Vastukaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et antud võlasuhtele tuleb kohaldada lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni. Poolte vahel ei ole vaidlust olnud selles, et hageja ja V. P. elasid koos alates 1992. aastast kuni V. P. surmani 24.06.2008. Vabaabielus igapäevaselt koos elavate inimeste vahelised suhted rajanevad paratamatult kokkulepetel, tavaliselt suulistel, aga ka vaikivatel. Omavahelise suhte sisu ja seltsingulist olemust on kirjeldatud juba 18.09.2008 hagiavalduses, hageja 11.12.2008 seisukohtades kostja vastuse suhtes ja ka 14.05.2009 hagi täpsustuses, mistõttu ei saa nõustuda kohtu viitega, justkui oleks hageja selles osas esitanud uusi asjaolusid. Samuti on hageja hagi täpsustuses taotlenud tunnistajate ülekuulamist, et pooltevahelisi kokkuleppeid ja nende suhte seltsingulist olemust tõendada. Selle taotluse on kohus jätnud tähelepanuta, mistõttu on vastavad tõendid jäänud hindamata.
17.Kui poolte vahel on lepinguline suhe, siis ei ole lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni kohaldamine võimalik. Asjaolu, et hageja loobus seltsingu olemasolu tuvastamise nõudest, ei oma antud juhul tähtsust. Seltsingu regulatsiooni alusel rahalise nõude esitamiseks ei peagi esitama samaaegselt tuvastusnõuet. Hageja on soovinud raha saamist. Asjakohase õigusliku aluse kohaldamise kohustus on kohtul. Kohus ei ole seotud isiku poolt antud hinnanguga pooltevahelise suhte õiguslikule olemusele, samuti ei ole isikul võimalik loobuda võlasuhet reguleerivate sätete kohaldamisest. Eeltoodust lähtudes oleks tulnud kohaldada seltsingu likvideerimise ja vara jaotamise sätteid, seega jagada seltsinglaste vahel seltsinguvara ja panused koos kasumiga. Tuginedes poolte ühiselt tellitud ekspertiisiaktile, tuleks seega hageja kasuks välja mõista 472 500 krooni.
18.Lisaks sellele, et täielikult on jäänud arvestamata seltsingulepingu regulatsiooni asjakohasus, ei ole kohus enne lepinguväliste võlasuhete kohaldamist kaalunud, kas
antud asjaoludel võib tegemist olla ka mõne muu lepingulise suhtega. Seega on kohus jätnud asjas olulist tähtsust omavad asjaolud tuvastamata ja tõendid hindamata.
19.Apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu. Vaidlus ongi selles, kas, millises ulatuses ja millisel alusel tuleb 382 000 krooni ületav summa hagejale välja mõista. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
20.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, vastuapellatsioonkaebus täielikult.
21.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 2 kohaselt määravad tsiviilasja menetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 5 lg 2 kohaselt määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt esitab hageja hagiavalduses muu hulgas oma nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi aluse). TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 370 lg s kohaselt võib hageja esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Seega tulenevalt menetlusõiguste käsutamisõiguse põhimõttest on hagejal õigus määrata, millises järjekorras tema alternatiivseid nõudeid kohus lahendama peab ja kohtu jaoks on selline määrang kohustuslik.
22.Käesolevas asjas on hageja esitanud alternatiivsed rahalised nõuded: 1) 900 000 krooni; 2) 442 881.25 krooni; 3) 650 000 krooni (menetlusdokument 18.05.2009 t lk 111-116). Faktilised asjaolud kõigi nõuete puhul on samad: kooselu kostjate pojaga alates aastast 1992 kuni viimase surmani; 20.06.2003 ostis elukaaslane kinnistu, mille ostuhinnast jäi tal puudu 382 000 krooni; puudu jäänud osa tasus hageja 10.10.2003 rahast, mille sai samal päeval oma eluruumi müügist; kinnistul asuvat elamut kasutati koos ühiseks elamiseks, ka majandati seda igapäevaselt koos. Viidatud menetlusdokumendis määras hageja ka nõuete läbivaatamise järjekorra. Samuti esitas hageja esindaja oma nägemuse nõuete võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist, leides, et hageja ja kostjate õiguseelneja vahel olid eelkõige lepingulised suhted (seltsing või muu kokkulepe) ning alles alternatiivselt (viimases järjekorras) võib kõne alla tulla lepinguväline alusetu rikastumise suhe.
23.Vaidlustatud otsuses ei analüüsinud maakohus hageja eelistuselt esimest ega teist nõuet, vaid tegeles ainult hageja kolmanda nõudega ja rahuldas selle osaliselt. Selliselt rikkus maakohus hageja õigust määrata kindlaks vaidluse sisu ja menetluse käik ega lähtunud asja lahendamisel hageja taotlusest nõuete lahendamise järjekorra määramisel. Jättes käsitlemata hageja esimese ja teise nõude, rikkus maakohus TsMS § 438 lg 1, mille kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete osas. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt saab kohus jätta käsitlemata vaid alternatiivselt teise nõude juhul, kui ta rahuldab esmase nõude. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, milline toob TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt kaasa esimese astme otsuse tühistamise ja asja saatmise tagasi arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtul ei ole võimalik ise uut otsust teha, sest esmase nõude osas on täitmata eelmenetluse ülesanded (lahendamata on hageja taotlus tõendite kogumiseks t lk 116).
24.Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et hageja muutis menetluse kestel hagi alust, tuues esile uued asjaolud. Maakohus ei ole täpsustanud, milliseid asjaolusid ta pidas silmas selliste uute asjaoludena, millised annaksid aluse käsitleda hageja 18.05.2009 menetlusdokumendis esiletoodud asjaolusid selliste faktiliste asjaoludena, millised
annaksid kogu tema nõudele uue aluse. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kolleegium selliste põhiliste asjaolude (vt otsuse p 22) muutmist ei tuvastanud.
25.Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-07 05.12.2007, milles on käsitletud menetluslikus mõttes sarnast olukorda ja leitud, et esmalt tuleb tuvastada, kas kulutuste tegemisel oli aluseks pooltevaheline kokkulepe ja alles nende mittetuvastamisel saab kõne alla tulla lepinguvälise õigussuhte alusel vaidluse lahendamine. Nimetatud lahendis on võetud ka seisukoht, et VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamisel saab olla ülemiseks piiriks tehtud kulutuste suurus.
26.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.