2-09-25586/20 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 30.10.2009 otsusega hagi ning mõistis välja M. Pusmannilt Salva Kindlustuse AS kasuks 12 810 krooni võlgnevuse ja 3000 krooni kohtukulude (riigilõivu) katteks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Otsuse kohaselt oli kostja autot juhtides joobes. Protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta nähtub, et protokoll on koostatud 17.06.2006 kell 04.40, joobeseisundi tuvastamiseks on kasutatud Lion 016198p indikaatorvahendit ja kostjal on tuvastatud alkoholijoove 0,51mg/l. Kostja on kinnitanud oma allkirjaga protokollil, et on tuvastamise tulemusega nõus ja loobub vereproovis alkoholisisalduse määramisest. Kohtul puudub õigus ja vajadus kostja sellist nõusolekut eirata ning kahelda kostja selgitustes ja tunnistustes, mis tema joobe võimalikkust kinnitavad. Kostja kinnitab oma seletuskirjas, et oli enne sõidu alustamist alkoholi tarvitanud. Ka 10.08.2006 koostatud väärteoprotokollis, kus rikkumise kirjeldusena on kirjas „juhtis sõiduautot alkoholijoobeseisundis“, on kostja kinnitus, et ta on protokolliga nõus ja et ütlused on protokollitud eraldi. Ütlustes on aga kirjas, et liiklusõnnetus toimus kell 04.15, et enne juhtimist oli kostja saunas umbes kella 23 ja 00.00 vahel joonud lahjat Saku Ice õlut, siis läks koju, sõi, puhus alkomeetrisse, mis joovet ei näidanud, ja läks siis sõitma. Samas nii õlle kangus kui kogus, joomise täpne aeg ja ka alkomeetri olemasolu on tõendamata. Kuna öise sõitmise motiivid on põhistamata, ajavahe väidetava alkoholi tarvitamise lõpetamise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel tõendamata, pole teada, millal ja kust tekkisid autosse kaassõitjad pärast kostja kirjeldatud toiminguid, siis on põhjust järeldada, et mingit kodus käimist ja alkomeetrisse puhumist pole toimunud ja autorooli istus kostja, olles alkoholijoobes. Õlle lahjaks tunnistamine on kostja subjektiivne tunnetus. Seega on kostja enda ütluste ja seletusega piisavalt tõendatud, et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes. Joobeseisundit kinnitab ka kostja ebaadekvaatne mõtlemine ja käitumine, mida iseloomustab kostja ütlus, et tema kaassõitjate küsimise peale hakkas näitama, kui kiiresti auto kiirust võtab. Hindamata tegelikke asjaolusid adekvaatselt, rikkus kostja liiklusohutuse nõudeid, sõitis teelt välja kalmistu piirdeaeda ja põhjustas sellega varalise kahju. Kuna kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes, siis saab hagejal olla LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel regressiõigus kostja vastu. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt juht ei või olla joobeseisundis. Kuna kostja oli alkoholijoobes, siis oli kostja tegevus õigusvastane. Kostja õigusvastase teo ja saabunud tagajärje ehk materiaalse kahju tekkimise vahel on otsene seos. Et kahju tekkimine on kostja õigusvastase tegevuse otsene tagajärg, kinnitab ka kostja viide, et hageja kahjunõue põhineb sama teo tagajärjel, mida on käsitletud väärteoasjas nr 2590,06,004636. Kahjusumma on tõendatud Kadrina Vallavalitsuse avalduse, töövõtulepingu, arve ja maksukorraldusega arve tasumise kohta summas 10 500 krooni. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt nõutakse tagasinõudega sisse ka kahjujuhtumi käsitluse põhjendatud kulu, mida hageja nõuab summas 2310 krooni. Kostja ei ole oma süüd välistavaid asjaolusid tõendanud. AS Rakvere Haigla tõend on väljastatud kaks päeva toimunust hiljem, mistõttu saab see olla koostatud vaid kostja sõnade järgi ega saa tõendada seda, et kostja polnud liiklusõnnetuse ajal alkoholijoobes. Kostja väide, et ta ei vastuta kahju tekitamise eest seetõttu, et väärteomenetlus tema suhtes on lõpetatud, ei ole kooskõlas tsiviilvastutuse aluste ega kohtupraktikaga (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-97-05, 3-2-1-72-09). Kuna varalise kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud – kostja õigusvastane tegu, süü, kahju ja põhjuslik seos – on tõendamist leidnud, kostja pole kahjusummat ega käsitluskulu vaidlustanud, siis kuulub hagi rahuldamisele tervikuna summas 12 810 krooni.

4.M. Pusmann taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaebuse põhjendused: 1) kohus on ebaõigesti kohaldanud LKindlS § 48 lg 2 p 2, 3 ning seega rikkunud TsMS § 436 lg 1, 4 sätteid. LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel tagasinõude esitamiseks peab isikul olema tuvastatud joobeseisund VV 02.04.2001 määruses nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ sätestatud tingimustel, mida käesoleval juhul tehtud ei ole, millist asjaolu tõendab Ida Politseiprefektuuri politseiosakonna 30.11.2006 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-17-07 rõhutanud, et liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud VV 02.04.2001 määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ reguleerib joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Vaidlusalust juhtumit käsitleti kui liiklusalast süütegu, mistõttu tuli isiku joobeseisundi kindlakstegemisel lähtuda nimetatud korras sätestatust ning kohtu subjektiivsetel järeldustel kostja väidetava joobeseisundi osas puudub õiguslik alus. Asjakohased ei ole kohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-97-05 ja 3-2-1-72-09, kuivõrd need ei käsitle kindlustusandja tagasinõude esitamist olukorras, kus sõiduki juht oli joobeseisundis, vaid tegemist oli sündmuskohalt põgenemisega – vastava asjaolu tuvastamiseks ei ole seadusandja sätestanud eri korda. Lisaks on Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-50-07 viidatud kriminaalkolleegiumi varasemale praktikale selles osas, et isiku vereproovi andmisest keeldumise õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist ning sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega. Eeltoodust tulenevalt asjaolu, et kostja on protokollis alkoholijoobe tuvastamise kohta andnud allkirja, et loobub vereproovis alkoholisisalduse määramisest, ei anna alust järelduseks, et kostja oli nõus temal viidatud korraga vastuolus tuvastatud alkoholijoobega. Täiesti arusaamatuks jäävad kohtu meelevaldsed järeldused selle kohta, et kostja ei puhunud alkomeetrisse, samas usub kohus kostja ütlusi selles, et ta tarvitas õlut – seega on kohtu seisukohad vastuolulised – teatud kostja ütlused on kohtu jaoks usaldusväärsed, teatud mitte. Kostja 10.08.2006 ülekuulamise protokollist tuleneb, et „/.../ peale sööki puhusin kodus olevasse alkomeetrisse, mis näitas, et olen kaine. Sellest lähtudes istusingi auto rooli, kuna teadsin, et võin sõita“. Seega ei ole kostja omaks võtnud asjaolu, et ta oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes, mida tõendab ka see, et kostja vaidlustas tema suhtes tehtud väärteootsuse. Kostja ütluste kohaselt „/.../ olin joonud saunas umbes kella 23.00-00.00 kella ajal k-3 heledat lahjat õlut „Saku Ice“. Peale sauna läksin koju ja sõin /.../“. Arvestades, et liiklusõnnetus toimus kell 04.15, oli kostja poolt lahja alkoholi tarvitamisest möödunud 4-5 tundi, lisaks tuleb arvestada, et kostja väärteomenetluses antud ütluste kohaselt veendus ta enne autorooli istumist, et on kaine, kuivõrd puhus alkomeetrisse. Arusaamatu on kohtu väide, et tõendamata on ajavahe „väidetava alkoholi tarvitamise lõpetamise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel“ – vastav asjaolu on tõendatud kostja kui menetlusaluse isiku 10.08.2006 antud ütlustega, mis on tsiviilkohtumenetluses käsitletavad dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-05, 3-2-1-17-06, 3-2-1-105-06). Täiesti asjakohatu on kostja joobe sidumine autos viibinud kaassõitjatega, asja lahendamisel ei oma tähtsust, millal ja millistel asjaoludel sattusid sõidukisse kaasreisijad või millised olid

öise sõitmise põhjused, samuti ei ole tsiviilkohtumenetluses arutatud vastavate asjaolude tähtsuse üle asja lahendamise seisukohast, mistõttu puudus kostjal võimalus esitada oma seisukoht selles osas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-67-07 märkinud, et kohus ei saa vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses esitatud ega arutatud. Asjaolu, et õlle puhul on tegemist lahja alkoholiga, saab lugeda TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntuks. Vastavalt Saku Õlletehase kodulehekülje www.saku.ee toote andmetele on õlu Saku On Ice alkoholisisaldus 0,5% vol; 2) kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 sätteid ning seeläbi kohaldanud ebaõigelt VÕS § 1050 lg 1. Kohus ei ole hinnanud kahjujuhtumi aluseks oleva liiklusõnnetuse osas koostatud 06.09.2006 otsust väärteoasjas nr 2590,06,003348, millega karistati kostjat liikluseeskirja § 123 nõuete rikkumise eest liiklusseaduse § 7417 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus) järgi, samuti Viru Maakohtu 06.09.2007 otsust asjas nr 4-06-4132, millega 06.09.2006 otsus väärteoasjas nr 2590,06,003348 tühistati ning lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o kuna teos puuduvad väärteo tunnused. Kohus on arusaamatult märkinud „Et kahju tekkimine on kostja õigusvastase tegevuse otsene tagajärg, kinnitab ka kostja enda viide sellele, et hageja kahjunõue põhineb sama teo tagajärjel, mis on käsitletud väärteoasjas nr 2590,06,004636“. Kostja esitas kohtule materjalid väärteoasjas nr 2590,06,003348. Samas ei saa esitatud kohtuvälise menetleja otsusest, samuti Viru Maakohtu otsusest teha järeldust, et hageja nõue on kostja õigusvastase tegevuse otsene tagajärg, kuivõrd väärteomenetluses ei ole leidnud tuvastamist kostja teo õigusvastane tagajärg. Esitatud tõenditega ei ole leidnud tõendamist kostja süü 17.06.2006 juhtumi põhjustamises. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-105-06 on expressis verbis sätestatud, et ringkonnakohus eeldas valesti kostja süüd LS § 7432 rikkumises. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1). Hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitist. Hageja nõude aluseks on kostja poolt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkumine kehtivaid õigusakte rikkudes, s.o põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt LS § 7432 mõttes. Kuna karistusseadustiku § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Järelikult pidi hageja tõendama LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 7432 järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Käesoleval juhul saab asuda analoogia korras samale seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostja süüd liiklusõnnetuses, kuivõrd ka käesoleva hagi aluseks on õigusakti (LS § 20 lg 3) rikkumine ning seega ei ole põhjendatud kohtu viide VÕS § 1050 lg-le 1 kui kostja süü automaatsele eeldamisele. Vastupidi, kõik tõendid kinnitavad, et kostja ei ole vastutav liiklusõnnetuse toimumise eest ja sellest johtuvalt puudus kohtul seaduslik alus hagi rahuldamiseks. Kohus on tähelepanuta jätnud ka kostja väited, et ei ole tuvastamist leidnud kostja süü varalise kahju põhjustamises seoses liiklusnõuete rikkumisega ja hageja nõue kostja vastu on põhjendamatu. Samas kuivõrd kostjal ei ole tuvastatud liiklusõnnetuse toimumise ajal joovet, ei ole võimalik hagi rahuldada.