2-06-18120/10 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud Hageja palus 17.07.2006 esitatud hagis kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 25 000 krooni, viivise 6 617,60 krooni ja menetluskulud. 27.02.2005 toimus Jõgeva maakonnas, Palamuse vallas, Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 30,8 kilomeetril mittekontaktne liiklusõnnetus, milles osalesid hagejale kuuluv ning tema juhitud sõiduk Volvo 440, registreerimismärk XXX XXX ja T. L. kuuluv sõiduk Toyota Carina, registreerimismärk XXX XXX, L. R. juhtimisel. Sõiduki Toyota Carina, registreerimismärk XXX XXX juhi tsiviilvastutus oli kostja poolt kindlustatud. Lõuna Politseiprefektuuri 12.05.2005 otsusega väärteoasjas nr 2602,05,002418 määrati L. R. liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv LE § 132 nõuete rikkumise eest. Hagejale koostati väärteoprotokoll LE § 123 ja 135 p 2 nõuete rikkumises. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.03.2006 otsusega nr 3-1-1-3-06 tühistati Jõgeva Maakohtu 12.10.2005 otsus ja lõpetati hageja suhtes väärteomenetlus. Kostja 02.05.2006 otsusega ei tunnistatud sõiduki Volvo 440 omanikule tekkinud kahju liikluskahjuks LKS § 26 mõttes ja loeti liiklusõnnetuse põhjustamise eest täies ulatuses vastutavaks hageja ning keelduti sõiduki omanikule kahju hüvitamisest. Hageja vaidlustas kostja otsuse kindlustuse vaidluskomisjonis, mille 12.07.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. LE § 132 nõuete rikkumise eest on L. R.le Lõuna PP poolt määratud väärteokaristus, milline on jõustunud ning mille kohaselt seisnes L. R. õigusvastane tegu selles, et ta enne möödasõidu alustamist ei veendunud, et temast ei ole alustatud möödasõitu ning keeras tagant lähenevale liikuvale sõidukile ette. Nimetatud otsusega on tuvastatud, et L. R. poolt möödasõidumanöövri alustamisel asus tagant lähenev sõiduk juba vastassuunavööndis. Kindlustuse vaidluskomisjoni istungil selgus, et L. R. näitas vasakmärguannet vaid ca 1 sekundi jooksul, rikkudes sellega LE §-s 82 sätestatud 3 sekundi pikkust suunamärguande andmise kohustust. Hageja liikus enne raudteeülesõitu kiirusega 90 km/h. Eespool kiirusega ca 30 km/h liikuvatest sõidukitest otsustas hageja peale ülesõitu mööduda. Vastassuunas olles hakkas eespool liikunud Toyota mööda sõitma tema ees liikuvast BMW-st, keerates hagejale järsult ette. Kuna kiiruste vahe oli suur, pidi hageja kokkupõrke vältimiseks samuti vasakule keerama. Teepeenrale kaldumise tõttu kaotas hageja juhitud sõiduk juhitavuse ja paiskus vastu puud. L. R.l, kui manöövrit sooritaval juhil oli LE § 82 ja 91 kohaselt kohustus hoiatada teisi juhte ette oma manöövritest ning enne manöövri sooritamist veenduda, et see ei takista teisi juhte. Väärteomenetluses tunnistaja U. R. ütluste järgi liikus ta ülesõidul teise käiguga, kiirusega 2(10)

20-30 km/h L. R. juhitud sõiduki ees. Sama pidi olema ka L. R. kiirus. Kiirusel 30 km/h läbib sõiduk ühes sekundis 8,3 meetrit. Hageja sõiduki kiirus oli 90 km/h. 90 km/h kiirusega läbib auto ühes sekundis 25 m. Seega lähenes hageja sõiduk L. R. sõidukile kiirusega 16,7 m/s (25-8,3=16,7). Vaidluskomisjoni istungil andis L. R. ütlusi, et ülesõidukohal nägi ta hageja sõidukit ca 50 m tagapool ning suunatule lülitas ta sisse 5-10 m kaugusel peale ülesõidukohta. Liikudes kiirusega 30 km/h, kulus L. R.l nimetatud vahemaa läbimiseks ca 1 sekund, mille jooksul jõudis hageja ca 25 m kaugusele raudteeülesõidukohast. Hageja ütluste järgi vaidluskomisjoni istungil asus ta 20 m kaugusel raudteeülesõidukohast juba vastassuunavööndis. Peale järgneva 1-3 sekundi möödumist alustas L. R. alles oma manöövrit vasakule möödasõiduks ees liikuvast BMWst, jõudes ülesõidust seega 16,6-41,6 m kaugusele. Selle 1-3 sekundi jooksul jõudis hageja vähemalt ülesõidule või sellest edasi, liikudes juba vastassuunavööndis. Seega pidi L. R. hageja juhitud sõidukit vastassuunavööndis märkama. Kiirusel 90 km/h on liikuva sõiduki peatumisteekond kuiva teekatte korral 69,9 m. Sõidukite vahe 16,6-41,6 m oli ebapiisav selleks, et hageja oleks saanud peatada oma sõidukit enne L. R. sõidukile otsasõitu. L. R. ütlustest vaidluskomisjoni istungil selgus, et tema suunatuli vilkus ca 1-1,5 sekundit, siis tuleb reaalseks sõidukite vahekauguseks pidada 16,6-20,75 m. Hageja reageerimisaja, ca 1 sekundi, jooksul lähenes hageja sõiduk L. R. sõidukile veel 25 m võrra ning sõidukite vaheks jäi 0,1 kuni 4,25 m. Seega asusid sõidukid ca 25 m kaugusel raudteeülesõidul üksteisega praktiliselt kohakuti. Kaugus 25 m langeb kokku ka L. R. ütlustega, et ca 30 m kaugusel raudteeülesõidust jõudis Volvo talle järele. Hagejal puudus võimalus L. R. sõidukile otsasõidu vältimiseks muul viisil. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Seoses liiklusõnnetusega on kahjustatud sõiduki remonditööde maksumus kokku on 14 361 krooni, sõiduki äravedu ja parklakulu ca 18-19 000 krooni (LKS § 28 lg 4 ja § 34 lg 2), kulud õigusabile kohtuvälises menetluses 5 664 krooni. LKS § 45 lg 4 järgi palus hageja kostjalt välja mõista viivised. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustas hageja ise, mistõttu puudub kostjal kahju hüvitamise kohustus. Politseile ja kostjale antud seletuse järgi ületas hageja raudteeülesõidukohta sõidukiirusega 90 km/h ja lähenes eespool aeglasemalt liikunud sõidukitele. Sõiduki Toyota Carina juht L. R. on korduvalt avaldanud, et lülitas eespool sõitnud sõidukist möödumiseks suunatule sisse vahetult pärast raudteeülesõidukohta, seejärel veendunud, et temast möödasõitjaid ei olnud, hakkas möödasõitu sooritama. Manöövri sooritamise hetkeks puudus L. R.l informatsioon, et tagant lähenenud sõiduk alustab möödasõidu sooritamist (hageja sõiduki suunatuli ei vilkunud), seda enam, et kahe sõiduki vahele jäi raudteeülesõidukoht, kus on möödasõidu sooritamine keelatud. Kahjujuhtumi materjalidest nähtub, et hetkeks, kui hageja jõudis L. R. sõiduki kõrvale, oli eelnevalt sisselülitatud vasakpoolse suunatulega Toyota jõudnud kiirendusfaasis pöörata vastassuunavööndisse, läbida seal teatud teepikkuse ja jõuda eespool sõitnud sõiduki kõrvale. L. R. poolt juhitav sõiduk pidi olema hageja jaoks etteaimatav takistus. Kuna hageja sõidukiirus oli antud oludes ebaõige, ei suutnud ta oma sõidukiirust kohandada liiklussituatsioonile vastavaks. Kui tagantpoolt L. R. sõidukile lähenenud hageja ei suutnud oma sõidukiirust kohandada vastavaks eespool liikunud sõidukite liikumiskiirusega, oli hageja sunnitud teostama hädaabimanöövri – pöörama vasakule vaatamata sellele, et eespool oli juba eelnevalt L. R. juhtimisel olnud sõiduk asunud möödasõidule. Oma sõiduki suunatule sisselülitamist enne möödasõidule asumist on L. R. korduvalt kinnitanud. 3(10)

L. R. poolt kindlustuse vaidluskomisjonile antud ütluste kohaselt nägi ta pärast raudteeülesõidukoha ületamist endast tagapool sõidukit, mis liikus samuti pärisuunavööndis. Ületanud ülesõidukoha, nägi ta nimetatud sõidukit, millel suunatuli ei põlenud, liikumas endiselt pärisuunavööndis, samas ei eitanud hageja kindlustuse vaidluskomisjoni istungil, et ta liikus enne raudteeülesõidukohani jõudmist oma sõidukiga vastassuunavööndisse, eesmärgiga sooritada möödasõit eespool sõitnud sõidukitest. Kuivõrd tema kiirus oli tunduvalt suurem kui eespool sõitnud sõidukitel, jõudis ta pärast raudteed eesliikujale, kes oli juba möödasõitu alustanud, järele ja kõrvale. Kaotanud oma sõiduki üle juhitavuse, sõitis hageja sõiduk kraavi. Kostja on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustasid hageja poolt nimetatud kohas keelatud möödasõidu alustamine (LE § 135 p 2 rikkumine), liiklusolusid arvestades ebaõigesti valitud sõidukiirus (LE § 123 rikkumine) ja LE § 133 nõuete rikkumine st ta ei katkestanud möödasõitu kui ilmnes takistus. Kostja ei vaidlusta hageja taastusremondi maksumust summas 14 361 krooni. Sõiduki sündmuskohalt äravedamise ja põhjendatud parklas hoidmise kulude kandmise kohta hageja tõendeid esitanud ei ole, mistõttu on need tõendamata. Kohtuistungil kostja esindaja selgitas, et ei vaidle vastu õigusabikulude suuruse osas ja hagi rahuldamisel viiviste osas vastavalt seaduses ettenähtud suuruses. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 025 krooni ja seaduses sätestatud suuruses viivise. 27.02.2005 toimus Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 30,8 kilomeetril mittekontaktne liiklusõnnetus, milles osalesid Mairo Latt sõidukiga Volvo 440 registreerimismärk XXX XXX ja L. R. sõidukiga Toyota Carina registreerimismärk XXX XXX. Peale raudteeülesõidukohta alustas Toyota Carina juht L. R. tema ees liikunud sõidukist möödasõitu. Olles liikunud vastassuunavööndisse ja jõudnud eesliikunud sõiduki kõrvale, jõudis omakorda tema kõrvale tagant tulnud sõiduk Volvo, mille juht (hageja) kokkupõrke vältimiseks keeras järsult vasakule, misjärel kaotas auto juhitavuse ja sõitis teelt välja. Vaidlust ei ole asjaolus, et mõlemad sõidukijuhid sooritasid möödasõitu samaaegselt. Eeltoodu põhjal järeldas maakohus, et sõiduk Volvo ja sõiduk Toyota Carina osalesid mittekontaktses liiklusõnnetuses, mille tulemusena on kahju saanud hageja sõiduk ja mõlema juhi tegevus on põhjuslikus seoses tagajärjega. LKS § 26 lg 1 p 1 järgi liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine; lg 2 järgi liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Kohus leidis, et eelmärgitud eeldused olid täidetud, seega tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Poolte vahel on vaidlus kumb sõiduki juht rikkus liikluseeskirju ja millise juhi tegevus põhjustas kahju hagejale ja kas kostjal lasub kohustus kahju hüvitada. Lõuna Politseiprefektuuri 12.05.2005 otsusega väärteoasjas nr 2602,05,002418 määrati L. 4(10)

R. liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv LE § 132 nõuete rikkumise eest, mida ta ei ole vaidlustanud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-105-06 28.11.2006 otsuse ps 10 märkinud, et väärteomenetluses kogutud tõendite ja väärteomenetluses tehtud otsust saab kasutada tsiviilasjas asjaolude tõendamiseks. Seega loeb kohus tõendatuks, et sõiduki Toyota Carina juht on rikkunud LE § 132 nõudeid ning rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse toimumise ja kahju tekkimise hagejale. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse on põhjustanud L. R. juhitud sõiduauto ettesõitmine tema taga möödasõidule asunud hageja juhitud sõidukile. Liiklusõnnetus ja varaline kahju hagejale ei oleks tekkinud, kui Toyota Carina juht ei oleks liikluseeskirja nõudeid rikkunud. Kohus ei tuvastanud hageja poolt antud liiklussituatsioonis liikluseeskirja sätete eiramist. Kostja ei ole tõendanud, et liiklussituatsioon oli selline nagu ta kirjeldab. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja juhitud sõiduk suundus enne raudteeülesõidukohta vastassuunda eespool liikunud sõidukitest möödumiseks ega hageja juhitud sõiduki vale sõidukiirus ning see, et L. R. juhitud sõidukil oli sisse lülitatud suunatuli. Tuvastamist ei ole leidnud, et hageja alustas mitteõiguspäraselt möödasõidu manöövrit. Kostja viited LE § 135 p 2, 123 ja 133 rikkumisele on jäänud paljasõnaliseks. Tunnistaja L. R. ütlused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale, kuna tunnistaja väited erinevad varasemalt antud ütlustest. Kohus on seisukohal, et tegemist on kindlustusjuhtumiga LKS § 26 mõttes ning kostja on kohustatud hüvitama hagejale L. R. tekitatud liikluskahju. LKS § 34 lg 1 järgi asja kahjustamisest tekkinud kahju on selle taastamisremondi maksumus ja muud otsesed kulud, mis asja valdaja kandis seoses liikluskahjuga, sealhulgas sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud. Vaidlus puudub, et hageja auto taastusremondi maksumus on 14 361 krooni. Kuna hageja ei ole esitanud sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega ja parkimisega seotud kulutusi tõendavaid dokumente, ei kuulu hagi selles osas rahuldamisele. LKS § 28 lg 3 p 2 järgi varakahju on mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Vaidlus puudub õigusabi kulude suuruse osas, so 5 664 krooni. Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele kahju hüvitis kokku 20 025 krooni. LKS § 45 lg 4 (redaktsioon 04.02.2006-01.06.2006) järgi rahalise hüvitamise korral tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Muus vormis hüvitamise korral peab kindlustusandja asjakohase dokumendi saamisel hüvitama kahju vastavalt hüvitamise otsusele ühe tööpäeva jooksul. Hüvitamisega viivitamise korral maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval 1% iga viivitatud päeva eest ja 0,4% iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetest on hagejal kohustus esitada kohtule viivisearvestus. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks kohtul kohaldada viivise väljamõistmisel vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis LKS § 45 lg 4 sätestatut ega esitanud ka vastavat viivise arvestust. Seega puudus kohtul võimalus viivise suurust hinnata ning kohus jättis hagi viiviste osas konkreetses summas rahuldamata. Eeltoodu osas hagi rahuldamata jätmine ei vabasta kostja kohustusest maksta hagejale viivist seadusega sätestatud suuruses. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. 5(10)

Apellatsioonkaebus Salva Kindlustuse AS palub tühistada Harju Maakohtu 14.04.2008 otsuse ja teha asja esimese astme kohtule läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. 27.02.2005 Jõgeva maakonnas Palamuse valla Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 30,8 kilomeetril toimunud liiklusõnnetuse põhjustas vastustaja endapoolsete LE sätete rikkumisega ning rikkumised olid põhjuslikus seoses tema poolt teelt väljasõiduga ning varalise kahju tekkimisega. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et liiklusõnnetuse toimumise põhjustas sõiduki Toyota juht L. R. LE § 132 nõudeid rikkudes. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, milliste konkreetsete tõendite alusel on kohus sellise järelduseni jõudnud. Kohtuotsuses on viidatud Lõuna Politseiprefektuuri 12.05.2005 otsusele väärteoasjas nr 2602,05,002418, mille kohaselt määrati L. R. rahatrahv LE § 132 nõuete rikkumise eest. Kohtuotsusest nähtub nagu oleks just nimetatud politseiametniku õiguslik arvamus tõendiks, mille alusel tuvastada liiklusõnnetusega kaasnevat tsiviilvastutust. Maakohus on viidanud Riigikohtu 28.11.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06 p-le 10, kuid nimetatud Riigikohtu otsusest ei nähtu, et väärteoasjas tehtud otsusel on tsiviilasja lahendamisel määrav tähtsus. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb väärteoasjas kogutud tõendeid hinnata koos teiste tõenditega. Apellant selgitab, et sõiduki Toyota Carina juht L. R. ei ole kordagi nõustunud, et tema põhjustas vaidlusaluse liiklusõnnetuse. Seda tõendavad L. R. poolt politseile edastatud väärteoprotokolli AB 610746 18.04.2005 selgitused ja märkused. Eelnev viitab asjaolule, et L. R. on vastu vaielnud temale esitatud süüdistustele ega ole sellega nõustunud. Apellant on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustasid vastustaja poolt nimetatud kohas keelatud möödasõidu alustamine (LE § 135 p 2 rikkumine), liiklusolusid arvestades ebaõigesti valitud sõidukiirus (LE § 123 rikkumine) ja LE § 133 nõuete rikkumine. LE § 135 p 2 kohaselt ei tohi mööda sõita raudteeülesõidukohal ja selle vahetus läheduses enne ülesõidukohta. Vastustaja väide, et nimetatud norm keelab mööda sõitmise (ette jõudmise) teisest sõidukist, kuid ei keela manöövri alustamist või möödasõitmise ettevalmistamiseks või muudel põhjustel raudteeülesõidukohal vastassuunavööndis asumist, ei ole õige. Asjas on tõendatud, et vastustaja sõiduk suundus enne raudteeülesõidukohta vastassuunavööndisse eesmärgiga mööduda eespool liikunud sõidukitest (seda asjaolu on vastustaja menetluses korduvalt kinnitanud), seega oli ta alustanud möödasõidu teostamist LE mõttes. Nimetatud rikkumine oli põhjuslikus seose liiklusõnnetuse toimumisega - vastustaja teelt välja sõiduga. Alustades LE nõuetega vastuolus olevat möödasõitu, ei arvestanud vastustaja asjaoluga, et eesliikunud juht, kellel on õiguspärane ootus, et ka teised juhid täidavad liiklusnõudeid, alustab õiguspäraselt manöövrit peale raudteeülesõidu kohta. Riigikohus 20.09.2002 kriminaalasja otsuses nr 31-1-94-02 on sedastanud nn. usalduspõhimõtte: Liiklusseaduse § 2 lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. LE § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. L. R. poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt sõitis ta üle raudteeülesõidukoha ning pani vasakpoolse suunatule sisse. Kui suunatuli oli sees, vaatas ta taha ning veendus, et tagantpoolt lähenenud sõiduk Volvo, mida juhtis vastustaja, ei olnud andnud möödasõidu märguannet ning sõiduk Volvo paiknes endiselt pärisuunavööndis. Möödasõidu sooritamist 6(10)

alustas sõiduki Toyota juht L. R. ca 30-40 m pärast raudtee ülesõidukohta. Olles vastassuunas sõitnud ca 20 m, sõitis vastustaja sõiduk Volvo L. R. poolt juhitud sõidukist mööda. Seega on tunnistaja L. R. kinnitanud mitut olulist asjaolu: 1) hetkel kui ta lülitas suunatule sisse, paiknes tagantpoolt lähenenud vastustaja sõiduk Volvo alles oma suunavööndis ega olnud veel jõudnud raudteeülesõidukohani; 2) sõiduki Toyota juht L. R. alustas, olles eelnevalt sisse lülitanud vasakpoolse suunatule, möödasõitu tema ees liikunud sõidukist. L. R. jõudis kiirendusfaasis liikudes vastassuunavööndisse, jõudis liikuda eespool liikunud sõiduki kõrvale, kui tagantpoolt lähenenud sõiduk, mis oli enne raudteeülesõidukohani jõudmist suundunud vastassuunavööndisse sõitis omakorda L. R. sõiduki kõrvale. LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatama, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb. Lähenedes sõidukitele, mis eespool vähendasid raudteeülesõidukoha tõttu sõidukiirust, ei kohandanud keelatud möödasõidu manöövrile (möödasõidu alustamine raudteeülesõidukohal ja selle vahetus läheduses enne ülesõidukohta) asudes vastustaja oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks võimaldanud takistuse ilmnemisel liiklusohtu vältida. LE § 133 kohaselt kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Nähes, et eespool sõitev sõiduk on sisse lülitanud vasaksuunatule ja asunud möödasõidu manöövrile, oleks vastustaja pidanud möödasõidu katkestama. Kokkuvõtvalt põhjustasid vastustaja teelt väljasõidu tema poolt õigusvastaselt alustatud möödasõit vahetult enne raudteeülesõidukohta, valesti valitud sõidukiirus ning möödasõidu katkestamata jätmine olukorras, kus eespool sõitnud sõidukijuht oli sisse lülitanud vasakpoolse suunatule ning alustanud möödasõidu sooritamist. Sõiduki Toyota juhi tegevus ei olnud põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Vastustaja suhtes ei ole saabunud LKindlS § 26 lg 2 vastavat liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit, mille korral lasuks apellandil vastustajale liikluskindlustuse hüvitise tasumise kohustus. Kindlustuse vaidluskomisjon on 12.07.2006 otsusega asunud samuti seisukohale, et vastustaja on sõitnud oma sõidukiga teelt välja asjaoludel, mille eest tuleb teda ennast vastutavaks pidada. Apellant peab kindlustuse vaidluskomisjoni otsust õigeks ja põhjendatuks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: • 27.02.2005 toimus Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Tartu-Jõgeva Aravete mnt 30,8 kilomeetril mittekontaktne liiklusõnnetus, milles osalesid hageja sõidukiga Volvo 440 reg nr XXX XXX ja L. R. XXXXX XXXXXXX kuuluva sõidukiga Toyota Carina reg nr XXX XXX. • Auto Toyota Carina juhi tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt. 7(10)

Pooled ei vaidle, et tegemist on liikluskahjuga, kuid vaidlus on selles, kumma sõiduki liikumine või paiknemine oli liiklusõnnetuse põhjuseks ja kas esineb põhjuslik seos sõidukite liikumise või paiknemise ja tekkinud tagajärje vahel ning kumma sõiduki valdajal on tekkinud tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekkimisega. LKS § 26 lg 4 kohaselt liikluskahju hüvitatakse liikluskindlustusseaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele. Kolleegium leiab, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt tsiviilvastutus tekkis ainult auto Toyota Carina valdajal ja hagejal tsiviilvastutust ei tekkinud. Vaidlust ei ole selles, et hageja auto kaotas möödasõitu sooritades juhitavuse ja paiskus teelt välja vastu puud. Selleks, et määrata kumma sõiduki liikumine liikluskahju põhjustas, tuleb kõigepealt analüüsida sündmusi ajalises järjekorras. Hageja seletuse kohaselt lähenes ta kiirusega 90 km/h raudteeülesõidukohale ja reastus enne raudteeülesõitu vastassuunavööndisse. Pärast raudteest ülesõitmist jätkas hageja sõitmist vastassuuna vööndis, et sõita mööda Toyota Carinast ja selle ees aeglaselt liikuvast sõiduautost. Ees liikuvate sõiduautode kiirus oli enne raudteeülesõidukohta ca 80 km/h ja raudteed ületades ca 30 km/h. Vahetult enne, kui hageja Toyota Carinaga kohakuti jõudis, alustas Toyota Carina möödasõitu ees liikuvast sõiduautost. Hageja auto kaotas juhitavuse ja kaldus teelt välja. Tunnistaja L. R. ütluste kohaselt nägi ta enne raudteeülesõitu, et tema taga ca 50-60 m kaugusel on sõiduauto. Pärast raudtee ületamist lülitas L. R. sisse vasaku suunatule ja vaatas taha ning veendus, et tagasõitjal ei ole suunatuld sisse lülitatud ning alustas möödasõitu. Autod jõudsid kohakuti ca 40 m kaugusel raudteest, hageja auto kaotas juhitavuse ja 70 m kaugusel raudteeülesõidust peatus, olles põrkunud vastu puud. LE § 133 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kolleegiumi arvates on hageja on rikkunud eeltoodud liikluseeskirja punkti. Hageja ei suutnud ebaõigesti valitud kiiruse tõttu reageerida sõiduauto Toyota Carina manöövrile ja katkestada alustatud möödasõitu. Samuti on hageja rikkunud LE § 123, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Hagejal tagapool sõitjana oli võimalus jälgida eespool sõitjaid ja vastavalt oma sõidukogemustele valida sobiv kiirus. Hageja seda ei teinud ja vaatamata sellele, et eesliikunud sõiduautod enne raudteeülesõidukohta vähendasid kiirust, jätkas hageja sõitu lubatud maksimaalse kiirusega 90 km/h, mis ei võimaldanud tal ohule reageerida. Lisaks eeltoodule on hageja rikkunud ka LE § 135 p 2 nõudeid, alustades möödasõitu enne raudteeülesõidukohta selle vahetus 8(10)

läheduses. LE § 135 p 2 sätestab, et mööda sõita ei tohi raudteeülesõidukohal ja vahetus läheduses enne seda. Kolleegiumi arvates tuleb eelviidatud sätet tõlgendada viisil, et ka möödasõitu alustada ei tohi LE § 135 p-s 2 toodud kohas. Hageja ise on selgitanud, et ta suundus vastassuunavööndisse vahetult enne raudteeülesõitu. Kolleegium leiab, et hageja tegevus on käsitletav möödasõidu alustamisena, kuna aeglasemalt sõitjad olid vahetult hageja ees ja ca 40 m pärast raudteeülesõitu oli hageja auto juba Toyota Carinaga kohakuti. Seega on hageja rikkunud LE § 123, § 133 ja § 135 p-2 sätestatud nõudeid. Kolleegium leiab, et hageja poolt liikluseeskirjade rikkumise ja tekkinud liikluskahju vahel on põhjuslik seos. Juhul, kui hageja oleks sõitnud kiirusega, mis oleks taganud talle võimaluse möödasõidumanööver katkestada ja ta poleks alustanud möödasõitu enne raudteeülesõidu kohta, poleks liikluskahju tekkinud. Alustades möödasõitu juba enne raudteeülesõidukohta, tekitas hageja olukorra, kus eessõitjal ei olnud võimalik ette näha, et hageja on alustanud liikluseeskirju eirates manöövrit. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas ka auto Toyota Carina juht L. R. vastutas liikluskahju tekkimise eest. Kolleegium leiab, et Toyota Carina juht L. R. rikkus LE § 132 p 1, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu. L. R. on selgitanud, et ta sai aru, et tagant läheneb sõiduauto, mille kiirus on oluliselt suurem, kui tema autol. Seega oleks pidanud ta olema eriliselt hoolikas, kuna suurema kiirusega läheneva auto puhul võib eeldada, et see soovib aeglasematest eesliikujatest mööduda. LE § 86 kohaselt ei anna hoiatusmärguandmine juhile eesõigust. Kolleegium leiab, et juhul, kui L. R. oleks täitnud liikluseeskirja nõudeid ja veendunud enne sõiduraja vahetamist selle ohutuses, ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud. Seega on ka L. R. poolt LE § 132 p 1 nõuete rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kolleegium märgib, et õige on see, et väärteo menetlemisel kogutud tõendeid ja tehtud otsust saab kasutada tsiviilasja asjaolude tõendamiseks, kuid maakohus on teinud eelöeldust ebaõige järelduse, mille kohaselt piisas Toyota Carina juhi liikluseeskirjade rikkumise tõendamiseks väärteomenetluses tehtud otsusest. Kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel peab kohus hindama kõiki tõendeid ja nende põhjal tuvastama, kes põhjustas liikluskahju tekkimise. Kuna mõlema sõiduki juhi käitumise ja tekkinud tagajärje vahel oli põhjuslik seos, tuleb tuvastada, kui suurel määral vastutab kumbki avariis osalenud isik tekkinud kahju eest. Kolleegium leiab, et mõlemad avariis osalenud juhid on käitunud viisil, kus nad ei olnud liikluses piisavalt hoolsad ja põhjustasid sellega avariiohu ja neil mõlemal oleks olnud võrdselt võimalik avariid vältida, kui nad oleksid täitnud liikluseeskirja nõudeid, mistõttu on nad mõlemad 50% ulatuses vastutavad liikluskahju tekkimise eest. LKS § 44 lg 2 järgi hüvitatakse liikluskahju kannatanule. Kui isik on ise liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Hageja poolt nõutud kahju koosnes taastusremondi kuludest 14 361 krooni, õigusabikuludest 5 664 krooni ja sõiduki äraveo ja parkimise kuludest 18 000 - 19 000 krooni. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et sõiduki äraveo ja parkimise kulusid ei ole hageja tõendanud ja põhjendatult jätnud nõude selles osas rahuldamata. Taastamisremondi kulu ja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulu kuuluvad hüvitatavate kulude hulka. Seega on kokku hageja kahju 20 025 krooni, millest 50% 10 012,50 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 9(10)

Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud hageja nõuet viivise saamiseks. See, et hageja ei ole esitanud viivise arvestust, ei tähenda seda, et kohus võib viivise välja mõista viisil, mis ei ole täidetav. Juhul, kui kohtul ei ole võimalik välja arvestada seadusest tuleneva viivise suurust, tuleb teha pooltele ettepanek arvestuse esitamiseks. Hageja on palunud välja mõista viivise seoses kindlustushüvituse väljamaksmata jätmisega. Kahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 45 lg 4 kohaselt rahalise hüvitamise korral tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval päeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Hüvitamisega viivitamisel maksab kindlustusandja viivist esimesel kümnel päeval 1 % iga viivitatud päeva eest ja edasi 0,4% iga järgneva viivitatud päeva eest ja viivise suurus ei tohi ületada väljamõistetavat hüvitist. Viivise arvestamise aluseks on tasumata hüvitis. Kuna kindlustusandja on viivitanud hüvitise väljamaksmisega, on ta kohustatud maksma hagejale viivist. Kindlustusandja maksekohustuse tekke aluseks on asjaolud, mis on aluseks kindlustushüvituse maksmiseks. LKS § 45 lg 1 sätestab, et liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates nõude esitamisest. Kolleegium leiab, et hagejal on õigus saada viivist alates kostja poolt keelduva otsuse tegemisest, see on 02.05.2006, ka hageja on palunud viivist välja mõista alates sellest kuupäevast. Vastavalt LKS § 45 lg-le 4 on esimese kümne päeva eest viivis 1% päevas, see on kuni 12.05.2006 kokku summas 1 001,25 senti. Edasi on viivise suurus kuni 02.11.2007 0,4% päevas, mis on 40,05 krooni päevas. Viivis selle aja eest on 21 506,85 krooni (537 päeva korda 40,05 krooni). Kuna kahju tekkimise ajal kehtiv LKS § 45 lg 4 piiras viivise suuruse väljamõistetava kahju suurusega, siis tuleb välja mõista viivis 10 012,50 krooni. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi 40 % ulatuses, siis TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb 40 % hageja menetluskuludest jätta kostja kanda ja 60% kostja menetluskuludest hageja kanda. Apellatsiooniastmes kantud hageja menetluskuludest tuleb seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega 50% jätta kostja kanda ja kostja menetluskuludest 50% hageja kanda.