Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.05.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-51014
Tsiviilasi
AS-i EBC Ehitus hagi OÜ Arens Vara vastu töövõtutasu 4 909 000 krooni ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
4 909 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 09.11.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i EBC Ehitus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.04.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS EBC Ehitus (registrikood 10123703, asukoht Pikk t 62 b Tallinnas), esindaja adv Carri Ginter Vastustaja Arens Vara OÜ (registrikood 10815275, asukoht Lossi t 9 Kuressaare linnas Saaremaal), esindajad adv Aivar Pilv ja adv Britta Oltjer
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 09.11.2009 otsus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimeetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu
taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.24.07.2008 esitas AS EBC Ehitus (edaspidi hageja, apellant) hagi Pärnu Maakohtusse OÜ Arens Vara (edaspidi kostja, vastustaja) vastu saamata töövõtutasu suuruses 4 909 000 krooni ja selle tasumisega viivitamisel tekkinud viivise suuruses 2 287 594 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja suurendas nõuet, paludes kostjalt välja mõista viivised suuruses 4 535 916 krooni.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 21.08.2006 töövõtulepingu nr 0614, millega hageja kohustus ehitama kostja tellimusel Kuressaares Lossi t 15 asuva hotelli Arensburg juurdeehituse ning kostja kohustus tasuma selle eest kokku 32 275 000 krooni (millele lisandus käibemaks). Ehitustööd tuli teostada vastavalt kostja poolt koostada lastud ning lepingu sõlmimisel hagejale üle antud projektidele, mis moodustasid lepingu lisa nr 2 ning olid loetletud lepingu p-s 2.1.2.b. Lepingu p 6.1 kohaselt tuli hagejal ehitustööde tegemisel järgida töö teostamise graafikus määratud tähtpäevi. 13.02.2007 teatas kostja esindaja töönõupidamisel, et kavatseb hagejale esitada vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest leppetrahvinõude.
3.Tööde lõppemise tähtaeg oli 30.04.2007. Ehitustööde tegemisel ilmnesid kostja poolt üle antud projektides olulised puudused. Seetõttu taotles kostja korduvalt, et ehitustöid tehtaks teisiti, kui nägi ette projektdokumentatsioon. Kokku tegi hageja muudatus- ja lisatöid enam kui 980 000 krooni eest. 06.11.2007 leppisid pooled kokku, et lepingu nr 06-14 raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud muudatus- ja lisatööd kogumaksumusega 457 695 krooni, ülejäänud seitsme kalkulatsiooni alusel tehtud tööde eest tasus kostja eraldi. Arvukate muudatus- ja lisatööde tegemise tõttu ilmnes 2007.aasta veebruaris, et hageja ei suuda järgida graafikus ettenähtud tähtpäevi ning hageja taotles lepingu muutmist. Lepingu muudatusega 01.03.2007 määrati uueks tööde lõpptähtajaks 07.05.2007.
4.Pooltevahelise lepingu X osa käsitleb lepingu esemeks oleva töö lõpuleviimise erinevaid etappe. Lepingu p-d 10.1 ja 10.2 käsitlevad töö lõpetamist. Nimetatud punktidest nähtub, et töö lõpetamine tähendab juurdeehitise sellist valmidust, mis võimaldab tellijal taotleda sellele kasutusluba. Samadest p-dest nähtub, et töö lõpetamine vormistatakse ehitise ülevaatuse aktiga. Lepingu p-st 10.3 nähtub, et tööde lõplikuks üleandmiseks-vastuvõtmiseks loetakse hetke, kui töövõtja on likvideerinud kõik pisipuudused ning täitnud kõik lepingust tulenevad kohustused, välja arvatud garantiitööd ja sesoonsusest tulenevad vaegtööd. Lepingu p-s 10.5 on nähtud ette, et tellijal on õigus keelduda töö vastuvõtmisest vaid juhul, kui puudus ei võimalda hotelli juurdeehitist kasutada ehk kui tegemist on olulise puudusega. Lepingu p-dest 8.5 ja
10.3 tuleneb, et pärast töö lõplikku üleandmist-vastuvõtmist on töövõtjal õigus esitada arve lõpparvelduse tegemiseks.
5.16.05.2007 oli lepingu objekt kostja kasutuses ning sinna majutati kliente. 21.05.2007 võttis vastuvõtukomisjon, kuhu kuulus ka kostja juhatuse liige A. M., juurdeehituse vastu. Nimetatud päeval koostati ehitise ülevaatuse akt, milles on märgitud, et ehitustööd on lõpetatud, ehitis vastab projektile, ehituseeskirjadele ja – normdokumentidele. Ehitise ülevaatuse akti alusel andis Kuressaare Linnavalitsus 29.05.2007 hotelli juurdeehitusele kasutusloa. Seega toimus töö lõpetamine pooltevahelise lepingu tähenduses 21.05.2007.
6.31.05.2007 esitas hageja kostja poolt kinnitatud ehitustööde eest tasumiseks arve nr 07095 suuruses 2 757 861 krooni, koos käibemaksuga 3 254 276 krooni. Arve tasumise tähtajaks oli 21.06.2007. Kostja arvet ei tasunud.
7.01.06.2007 andis kostja hagejale üle nõude leppetrahvi tasumiseks ehitustööde vahetähtaegade ja lõpetamistähtpäeva ületamise eest. Kostja leidis, et tal on õigus nõuda lepingu p 13.5 alusel leppetrahvi 8 vahetähtajaga viivitamise eest kokku 10 005 250 krooni ning töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest seisuga 31.05.2007 1 549 200 krooni, kokku 11 554450 krooni. Kuna lepingu p 13.5 kohaselt on leppetrahvi maksimaalseks suuruseks 15% lepingu maksumusest, esitas kostja hagejale leppetrahvi nõude suuruses 4 841 250 krooni.
8.19.06.2007 esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse, milles märkis, et hageja 31.05.2007 arve nr 07095 tasumise tähtaeg on 21.06.2007, kuid kostja tasaarvestab oma leppetrahvi nõudest nimetatud arve summa suurusega võrdse osa leppetrahvi nõudest hageja nõudega ehitustööde eest tasu saamiseks, see on 3 254 576 krooniga. Tasaarvestuse tagajärjel luges kostja täies ulatuses tasutuks hageja arve nr 07095 ning hagejal jäi kostja leppetrahvi nõudest veel tasuda 1 584 974 krooni.
9.27.06.2007 teatas hageja kostjale, et temal puudub alus tasaarvelduse tegemiseks leppetrahvinõude puudumise tõttu viitega võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg-le 2. Hageja nõudis kostjalt ehitustööde eest tasumisega viivitamise eest viiviste tasumist, tuginedes lepingu p-le 13.3.
10.Perioodil 02.07.-06.11.2007 pidasid pooled kirjavahetust seoses lõpetamata tööde, täiendavate tööde ja selle üle, mis hetkest loetakse tööd üleantuks ning muudes lepinguga seotud küsimustes. Hageja taotles korduvalt kostjalt tööde vastuvõtmise kohta akti koostamist ja poolte poolt allkirjastamist, kuid kostja leidis, et kõik ei ole valmis. Kostja asus seisukohale, et kuni töö ei ole emale kui tellijale üle antud, ei ole see ka lõpetatud. Pärast kirjavahetust poolte vahel nõustus hageja kostja ettepanekuga muuta tööde üleandmise akti teksti. 06.11.2007 allkirjastasid poolte esindajad tööde vastuvõtmise akti. Nimetatud akti allkirjastamise päeva loeb kostja lepingu tähenduses päevaks, mil ta võttis töö hagejalt vastu ja selle ajani loeb kostja lepingu tähenduses hageja töö üleandmisega viivituses olevaks.
11.14.11.2007 esitas hageja kostjale teostatud tööde eest tasumiseks 08.11.2007 arve nr 07269 suuruses 1 346 212 krooni ning 09.11.2007 arve nr 07270 suuruses 540 079 krooni. Lepingu p 8.6 alusel oli arve tasumiseks aega 14 päeva kättesaamisest. Samas kirjas andis hageja kostjale täiendavalt 14 päeva (VÕS § 114 lg 1) aega tasuda 31.05.2007 arve nr 07095 summas 3 354 276 krooni. Kokku nõudis hageja kostjalt 5 140 567 krooni lepingujärgse tasu maksmist. 03.12.2007 kandis kostja hagejale üle 30 968 krooni. 19.11.2007 kirjas märkis kostja, et hageja hilines töö lõpliku üleandmisega 183 päeva, ainuüksi sellest tuleneva leppetrahvi suuruseks on üle 11,98 miljoni krooni. Lisades sellele summale tööde vahetähtaegade ületamise eest ettenähtud leppetrahvi, mille suurus on üle 10 miljoni krooni, on kogu leppetrahvi suurus ligemale 22 miljonit krooni. Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi 15% lepingu
maksumusest, mis ümardatuna on 4 909 000 krooni. Veel märkis kostja, et on oma leppetrahvi nõudest varem tasaarvestanud 3 254 276 krooni suuruse osa ja avaldas, et tasaarvestab ka ülejäänud, seni tasaarvestamata 1 654 724 krooni suuruse osa oma leppetrahvi nõudest, ülejäänud 200 599 krooni suuruse osa jätab ta esialgu maksmata. Seega jättis kostja hagejale tasumata 5 109 599 krooni töövõtja tasu.
12.Hageja nõudis lepingu p 13.3 alusel töö eest tasumisega viivitamise eest kostjalt viivist 0,2% viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.12.17.12.2007 summas 143 068.80 krooni. Kostja leidis, et viivise nõudmine on alusetu.
13.03.08.2007 teatas hageja kostjale, et on kõrvaldanud viis pisipuudust kuuest ja palus teatada, milliste puuduste kõrvaldamist peab kostja veel vajalikuks enne tööde lõplikku üleandmist. Kuna hotelli täituvus oli suur, ei soovinud kostja parendustööde tegemist enne veebruari 2008. Kostja ei teatanud, millal saab hageja parendustöid tegema asuda ega loonud võimalusi tööde tegemiseks varem kokku lepitud tähtaegade jooksul. Sellele vaatamata teatas kostja, et peab nimetatud tööde maksumusena hageja tasust kinni 170 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja lõi hagejale võimalused parandustööde tegemiseks alles 2008. aasta märtsikuus. 15.04.2008 võttis kostja hagejalt akti alusel vastu järgmised tööd: hotellitubade lagede parendamine, basseiniruumi põrandate korrastamine ja keldrikorruse kehahooldusruumide seinte värvimistööd. Seega olid kõik kostja poolt nõutud parandustööd tehtud, kuid sellele vaatamata ei tasunud kostja hagejale kinnipeetud tasu nimetatud tööde eest.
14.09.05.2008 maksis kostja hagejale 200 599 krooni. Kostja teatas, et muid summasid ta hagejale ei maksa, kuna ehitustööd on tehtud ebakohaselt ning et ehituse lõpetamine on toimunud ligi aasta hiljem ning sellega on tekitatud talle kahju. Seetõttu on kostjal õigus lisaks leppetrahvile 4 909 000 krooni nõuda ka kahju hüvitamist ja hinna alandamist. Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida kompromissileping, mille kohaselt viimane maksab talle kahjuhüvitisena 100 000 krooni ning poolte ülejäänud nõuded loetakse lõppenuks.
15.Kostja ei ole vaidlustanud hageja õigust töövõtja tasule 4 909 000 krooni suuruses summas. Kostja põhjendab nimetatud summa mittetasumist väitega, et selles osas on hageja lepingujärgse tasu nõue tasaarvestuste tõttu lõppenud. Kostja leiab, et temal oli töö vahetähtaegade ja töö lõpetamistähtaja ületamise eest hageja vastu leppetrahvi nõue 4 909 000 krooni, millest ta tasaarvestas 3 254 276 krooni suuruse osa 19.06.2007 tasaarvestuse avalduse esitamisega ning 1 654 724 krooni suuruse osa tema 19.11.2007 kirja kättesaamisega hageja poolt. Kostja seisukoht on põhjendamatu ning ta rikub töövõtulepingust tulenevat töövõtjale tasu maksmise kohustust.
16.Kostja põhjendus töövõtja tasu maksmisest keeldumise kohta on alusetu ka seetõttu, et kostja kaotas VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt õiguse hagejalt leppetrahve nõuda, sest ta ei teatanud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist hagejale, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja esitas leppetrahvi nõude hagejale nii tööde vahetähtaegade ületamise kui töö lõpptähtaja ületamise eest 01.06.2007, ilma et ta oleks eelnevalt hagejale leppetrahvi nõudmisest teatanud. Isegi sel juhul, kui kostjal olid hageja vastu kehtivad leppetrahvi nõuded, ei andnud need alust teha tasaarvestust, sest tegemist oli nõuetega, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Keeld tasaarvestada nõudeid, millele teine pool saab esitada vastuväiteid, on sätestatud VÕS § 200 lg-s 4.
17.Kostja leppetrahvi saamise nõue oleks vastuvõtmatu ka hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja ei suutnud töö teostamise tähtaegu järgida selle pärast, et kostja poolt üle antud ehitusprojektid olid oluliste vigadega ning selle tõttu nõudis viimane kokku 19-l korral ehitustööde tegemist teisiti, kui oli nähtud ette lepingu lisadeks olevates projektides.
18.Töövõtulepingu tekstis ei ole määratud, millise tähtaja jooksul tuleb tellijal leppetrahvi nõudmisest töövõtjale teatada. Kuid töövõtulepingu p 2.1.1.c kohaselt on poolte
õiguste ja kohustuste aluseks ka ehitise töövõtulepingu üldised tingimused. Nimetatud tingimuste (ETÜT) esimene versioon kinnitati keskkonnaministri 11.11.1993 käskkirjaga nr 108 kui soovituslik juhendmaterjal ehituse töövõtulepingute sõlmimisel. 2005. aastal koostati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimisel ja toetusel ehituse töövõtulepingute üldtingimuste teine versioon (ETÜ 2005), mis preambula kohaselt asendab edaspidi esimest versiooni. ETÜ 2005 koostamisel kooskõlastati see tellijate ja ehitusettevõtjate liitude poolt, see on soovitusliku iseloomuga dokument, mida praktikas kasutatakse kui ehituse valdkonna ja ehituslepingute tava. Seega on ETÜ 2005 kodifitseeritud tava ehituse töövõtulepingute sõlmimise ja täitmise valdkonnas. Hageja on seisukohal, et töövõtulepingus p-s 2.2 märgitud ETÜT on seal tähelepanematuse tõttu. Pooltevaheline töövõtuleping sõlmiti 2006. aasta augustikuus, seega ajal, mil ETÜ 2005 oli juba koostatud ja praktikas ETÜT asemel kasutusele võetud. Hageja sooviks oli, et töövõtulepingu osaks oleks ETÜ 2005. Kui kostja peaks edaspidi väitma, et tema pidas lepingut sõlmides silmas kasutusest kõrvaldatud ja ETÜ 2005-ga asendatud ETÜT-d, siis ei ole see tõepärane ega usutav. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka tavasid. Arvestades, et 2006. aastal ehitusturul sõlmitud töövõtulepingute puhul käsitleti tavana üksnes VÕS-i baasil koostatud ETÜ 2005-t, ei saa mõistlik isik mõista lepingu p-s 2.1.1.c poolte õiguste ja kohustuste alusena märgitud ehituse töövõtulepingute üldiste tingimustena mitte ETÜT-d, vaid üksnes ETÜ 2005-t.
19.ETÜ 2005 näol on tegemist VÕS § 23 lg-s 1 sätestatud lepingupoolte tegevusalal kehtiva tavaga. Kuivõrd pooltevahelise töövõtulepingu tekstis ei ole kokku lepitud, millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale teatama, et ta nõuab lepingu rikkumise eest leppetrahvi, tuleb selles osas lähtuda ETÜ 2005 p-des 104 ja 105 sätestatust. Tulenevalt ETÜ 2005 p-st 105 pidi kostja tööde vahetähtaegade rikkumise eest leppetrahvi nõudmisel teatama sellest hagejale igal juhul enne tööde lõpetamist ning seda enne fikseeriva ehitise ülevaatuse akti vormistamist. Kostja märkis 31.05.2007 leppetrahvi nõudes, et tulenevalt lepingu p-dest 13.4 ja 13.5 on tal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi kaheksa vahetähtaja ületamise eest kogusummas 10 005 250 krooni. Tööde vahetähtajad olid ajavahemikus 22.04.-07.05.2007. Leppetrahvi nõude esitas kostja hagejale 01.06.2007. Enne seda, 21.05.2007, oli toimunud töö lõpetamise vormistamine ehitise ülevaatuse akti koostamisega.
20.Seega esitas kostja leppetrahvi nõude tööde vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest hagejale pärast kogu töö lõpetamist ning seda pärast fikseeriva ehitise ülevaatuse akti vormistamist. Neil asjaoludel kaotas kostja hiljemalt 21.05.2007 õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi töö vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest.
21.Kostja leidis, et hageja ületas töö lõpetamistähtpäeva 183 päeva võrra ja luges töö lõpetamise päevaks üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamise päeva, see on 06.11.2007. Kostja käsitlus on ebaõige. Leping ei anna alust siduda töö lõpetamise aega töö lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise ajaga ega kohaliku omavalitsuse poolt juurdeehitisele kasutusloa väljastamise korralduse andmise ajaga ega nimetatud korralduse jõustumise ajaga. Lepingu p 10.1 kohaselt, kui töövõtja põhjendatult usub, et töö on valmis, kuid mitte hiljem kui viis tööpäeva enne lõpetamistähtpäeva, teatab töövõtja kirjalikult töö lõpetamisest tellijale ja omanikujärelevalve teostajale ning koostab ehitise ülevaatuse akti. Lepingu p 10.2 kohaselt korraldab töövõtja vastuvõtukomisjoni töö ja võtab ehitise ülevaatuse aktile kõik nõutavad allkirjad. Töö ülevaatusel töövõtja ja tellija poolt koostatakse
pisipuuduste nimekiri ja märgitakse nende likvideerimise aeg. Ehitise ülevaatuse akti vormistamise järel on tellijal võimalus esitada taotlus ehitise kasutusloa saamiseks. Erinevalt lepingu p-dest 10.1 ja 10.2 räägivad lepingu p-d 10.3 ja 10.5 töö lõplikust üleandmisest-vastuvõtmisest, mis sõltub pisipuuduste kõrvaldamisest. Seega eristab leping töö lõpuleviimise kaht erinevat etappi. Lepingu p-d 10.1 ja 10.2 käsitlevad töö lõpetamist ning lõpetamistähtpäeva. P 10.2 neljandast lausest nähtub, et töö on lepingu mõttes lõpetatud siis, kui hotelli juurdeehitis on saavutanud sellise valmiduse, mis võimaldab tellijal taotleda sellele kasutusluba ning järelikult ka ehitist kasutada. Ka lepingu lisaks nr 3 olevas graafikus on lõpetamistähtpäev seotud ehitise sellise valmiduse saavutamisega, mis võimaldab taotleda sellele kasutusluba. Lepingu p-dest 10.1 ja 10.2 nähtub, et töö lõpetamise fikseerimine toimub vastuvõtukomisjoni poolt ehitise ülevaatuse akti vormistamisega. Hotelli juurdeehitis oli kostja kasutuses juba alates 16.05.2007. Ehitise ülevaatuse akt vormistati 21.05.2007. Aktis märgiti, et ehitustööd on lõpetatud, ehitis vastab ehitusprojektile, ehituseeskirjadele ja normdokumentidele, keskkonna-, sanitaar-, tule- ja töökaitsenõuetele ning komisjon otsustas ehitise vastu võtta. Ehitise ülevaatuse aktis, millele kirjutas alla ka kostja juhatuse liige, oli märgitud, et puuduvad takistused ehitise kasutusloa välja andmiseks. Seega vormistati lepingu kohaselt töö lõpetamist fikseeriv dokument - ehitise ülevaatuse akt - 21.05.2007 ning seda päeva tuleb lugeda töö lõpetamise päevaks.
22.Kuna lepingu lisaks oleva töö graafiku kohaselt pidi töö lõpetamine toimuma hiljemalt 07.05.2007, aga töö lõpetamist fikseeriv ehitise ülevaatuse akt vormistati 21.05.2007, tuleb asuda seisukohale, et hageja ületas töö lõpetamise tähtpäeva 13 päeva võrra. Lepingu p 13.5 kohaselt andis töö lõpetamistähtaja ületamine tellijale õiguse nõuda töövõtjalt leppetrahvi. Kostja on aga kaotanud õiguse nõuda töö lõpetamistähtpäevast mittekinnipidamise eest leppetrahvi samal põhjusel kui töö vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest leppetrahvi nõude puhul (VÕS § 159 lg 2).
23.Kostja teadis alates 08.05.2007, et hageja ei ole pidanud kinni töö lõpetamistähtpäevast. Nõude selle kohustuse rikkumise eest leppetrahvi maksmiseks esitas kostja 01.06.2007, ilma et ta oleks eelnevalt hagejale teatanud, et ta leppetrahvi nõuab. Seega esitas kostja leppetrahvi maksmise nõude hagejale 25. päeval pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist. Tulenevalt ETÜ 2005 p-st 104 pidi kostja teatama hagejale, et ta nõuab töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest leppetrahvi, 14 päeva jooksul sellest lepingurikkumisest teadasaamisest, see tähendab hiljemalt 21.05.2007. Kuna kostja ei teatanud nimetatud tähtaja jooksul hagejale, et ta leppetrahvi nõuab, kaotas ta õiguse leppetrahvi nõuda.
24.Isegi kui eeldada, et kostjal on õigus töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest hagejalt leppetrahvi nõuda, ei ole selle suurus mitte 4 909 000 krooni, vaid 851 050 krooni, see on ajavahemiku 08.05.-20.05.2007 eest, sest 21.05.2007 koostati töö lõpetamist fikseeriv ehitise ülevaatuse akt (32 732 695 x 0,002 x 13).
25.Lepingu p 13.3 kohaselt, kui tellija viivitab töö eest tasumisega, on tellijal kohustus tasuda töövõtjale viivist 0,2% viivitatud summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja võlgnes hagejale 5 109 599 krooni hiljemalt 04.12.2007 kuni 08.05.2008 ning alates 09.05.2008 võlgneb kostja 4 909 000 krooni. Soovides hoida ära vaidluse selle üle, kas kostja poolt 200 599 krooni tasu kinnipidamine oli põhjendatud või mitte, lähtus hageja viivist arvestades võlgnevuse praegusest suurusest 4 909 000 krooni. 24.07.2008 seisuga moodustab viivis 4 909 000 krooni tasumisega viivitamise eest arvestatuna alates 04.12.2007, see on 233 päeva eest, 2 287 594 krooni (4 909 000 x 233 x 0,002). Kostjal on 15% töövõtulepingu tasust ehk 4 909 000 krooni hagejale tasumata juba enam kui 15 kuud, täpsemalt 462 päeva. Selle tõttu on hageja majanduslik olukord muutunud raskeks, sest nimetatud summa on
hageja jaoks olulise suurusega. Eeltoodud asjaoludel suurendas hageja oma viivise nõuet 4 535 916 kroonini (4 909 000 x 462 x 0,002). Kostja vastuväited
26.Kostja hagi ei tunnistanud.
27.Vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu objektiks hotelli Arensburg juurdeehitise ehitustööde teostamine. Lepingu p-s 1.2 oli kokku lepitud, et töö tähendab lepingu p-s 2.1.1 nimetatud dokumentides kindlaks määratud lõpetatud ehitustööd, sisaldades endas kogu ehituseks vajaliku tööjõu kulu, kõik materjalid ja ehitustöös kasutatavate seadmete kulu, aga samuti eriosade tööprojektide koostamist, ehitisse projektdokumentatsiooni kohaselt monteeritavaid seadmeid ja inventari. Töö sisaldas ka vajaliku kulu töö organiseerimiseks, dokumenteerimiseks, samuti vajalike lubade, kaasa arvatud ehitusobjekti kasutuslubade, välja arvatud ehituslubade, saamiseks. Töö tähenduse hulka kuulus muu hulgas ka lepingu p-s 2.1.1 nimetatud dokumentides kindlaks määratud lõpetatud ehitustööd, mis kohustas hagejat koostama ka eriosade tööprojekte, hankima ja paigaldama seadmeid ja inventari. Lepingu p 1.3.1.3 sätestas lepingu eesmärgi ja tulemuse, mis sisaldab muu hulgas ka paigaldatud süsteemide ja seadmete häälestamist, ehitise ruumide temperatuurirežiimide saavutamist, müratasemete jm parameetrite mõõtmist ning kehtestatud nõuetele vastava tulemuse saavutamist ning ka vastavust tõendava dokumentatsiooni esitamist. Seega ei olnud kokkulepitud töö hõlmatud üksnes ehitise püstitamisega (asja valmistamise või muutmisega), vaid kokkulepitud töö oli määratletud tunduvalt laiemalt, sisaldades ka muid kohustusi. Töövõtjal on õigus saada tasu siis, kui tööettevõtulepinguga võetud kohustus on täies mahus täidetud. Töö eest tasu maksmise kohustus sõltus ka kvaliteedi ja tähtaja nõuete täitmisest.
28.Kostja ei nõustunud hageja väitega, et lepinguga kindlaksmääratud töö oli üle antud 21.05.2007. Hageja poolt selle väite tõendamiseks esitatud ehitise ülevaatuse aktil puudub Kuressaare linna ehitusjärelevalve inseneri allkiri ja kuupäev. Põhjusel, et kostja ei ole ehitusettevõtja, samuti ei ole kostja juhatuse liige ehituslike eriteadmistega isik, on alles ehitusjärelevalve inseneri kinnitus oluline ehitise kasutusloa saamise seisukohalt. Kuigi ehitis ei olnud valmis ja töö ei olnud üle antud, oli vajalik paigutada külalised, kelle broneeringuid ei olnud võimalik üles öelda, paariks ööks pooleldi valmis numbritubadesse. Vastav kokkulepe oli saavutatud hagejaga, pooled leidsid tookord, et mõistlik on ruumide osaline kasutamine. Nimetatud põhjusel vajas ehitis ka kasutusluba.
29.01.03.2007 lepingumuudatuse kohaselt pidi töö olema lepingu X osa valmiduses üleandmiseks valmis hiljemalt 07.05.2007, kuid hageja andis töö ühes oluliste puuduste ja vaegtööde olemasoluga kostjale üle alles 06.11.2007. Seejuures vaegtööd sooritas hageja alles 15.04.2008 ehk ligi aasta hiljem, kui oli algne töö üleandmise tähtaeg. Töövõtulepinguga kokku lepitud töö üleandmine toimub alles kogu töö valmimise järgselt, sest töö üleandmise hetkel läheb töövõtjalt tellijale üle ka juhusliku kahjustumise riisiko.
30.Poolte vahel sõlmitud lepingulise töö sooritamise eesmärgiks oli ehitada eksklusiivne hotelli juurdeehitis koos SPA-ga, kusjuures hageja kinnitas, et ta on tööde alal asjatundja ning omab lepingu nõuetekohaseks täitmiseks teadmisi ja kogemusi. Töövõtulepingu p-s 2.1.1.d ja projektdokumentatsioonis oli otseselt määratud kindlaks tööde kvaliteet, mille hageja pidi tööde üleandmise ajaks saavutama, samuti oli poolte vahel täpselt kokku lepitud tööde vahetähtaegades. Hageja ei suutnud töid sooritada vahetähtaegadeks, kuigi kostja oli pikendanud vastavalt hageja soovile töö lõpptähtaega ühe nädala võrra. Vahetähtaegade rikkumise puhuks olid pooled kokku
leppinud kahju hüvitamisele suunatud leppetrahvis, sest tööde vahetähtaegade rikkumise tõttu oli kostja sunnitud muutma oma tegevusplaane, seal hulgas ümber korraldama tellija hankes olevate toodete tarneid, muutma hotelli rentnikuga sõlmitud lepingust tulenevate renditasude graafikuid ja seetõttu katma laenukohustuse täitmiseks planeeritud ja saamata jääva rendi rahavooge muude finantseeringute arvelt jne.
31.Seadus on leppetrahvi nõude realiseerimise sidunud sellest teatamisega mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest arvates. Hageja on tuginenud leppetrahvist teatamise mõistliku aja määratlemise osas ETÜ 2005-le, mis ei ole pooltevahelise lepinguga seotud dokument, mistõttu tuleb hageja vastavad väited selles osas jätta tähelepanuta. Hageja ise märgib, et nimetatud akt on soovitusliku iseloomuga. Kõigil leppetrahvi arvestamist puudutavatel juhtudel, kui ilmnes tööde vahetähtaegadeks täitmisega hilinemine, teavitas kostja hagejat sellest, et nõuab leppetrahvi (23.04, 07.05, 10.05 ja 14.05.2007), kui hageja konkreetseid töid tähtajaks ei soorita, sest vastavate tööde tähtajaks sooritamisest sõltus muu hulgas hageja hankes olevate tööde ja esemete paigaldamise võimalus ehitisse ja territooriumile ning täiendavate kulutuste kandmine. Kostja esitas hagejale leppetrahvi maksmise rahalise nõude 31.05.2007. Kuigi hageja väidab, et töövõtulepingu töö anti kostjale üle juba 21.05.2007, peeti veel mitu kuud protokollitud nõupidamisi ja koosolekuid puuduste likvideerimiseks, kusjuures hageja andis koosolekutel lubadusi tööde sooritamiseks täiendavateks tähtaegadeks ja kirjeldas planeeritavaid puuduste likvideerimise viise. Põhjusel, et hageja ei suutnud tööd kostjale üle anda, teatas kostja hagejale veelkordselt 16.07.2007, et nõuab leppetrahvi maksmist.
32.Kostja poolt tellitud ehitis on oma sisult eksklusiivne hotell – SPA, mis on sotsiaalsuunitlusega asutus. Kostja ei saanud seetõttu võtta ka riske majutada pooleldi valmis hoonesse kliente ilma, et kohalik omavalitsus oleks hinnanud ehitise ohutust. Hageja ei suutnud lepingutähtajaks ja mitu kuud hiljemgi viia ohutusse seisundisse basseiniruumi põrandat. Samuti ei suudetud nõutavasse seisundisse viia seadmete müratasemeid ja kostjale üle anda müra mõõdistamise akte. Veel 13.08.2007 oli olulises koguses töid lõpuni sooritamata ja puudused kõrvaldamata. Kostja tegi hagejale korduvalt ettepanekuid töö üle anda ja nimetas täiendavaid tähtaegu, kuid hageja ei olnud suuteline tööd puuduste tõttu üle andma. Seetõttu nõustus kostja töö 06.11.2007 vastu võtma vaegtööde olemasolul, esitades vastuvõtuaktile eriarvamuse 2-l lehel. Töö üleandmise kuupäevaks oli hageja olnud viivituses 183 päeva, mis andis kostjale õiguse nõuda leppetrahvi summas 11,98 miljonit krooni. Põhjusel, et lepingus leppisid pooled kokku mõistliku leppetrahvi piirsummas 15% lepingu maksumusest, oli kostjal õigus leppetrahvile summas 4 909 000 krooni ümardatuna töövõtja kasuks. Vastassuunalise kohustusena oli kostjal õigus leppetrahvi nõue tasaarvestada lepingu lõppemisel hagejale makstava töövõtutasu arvel. Seega on hagi alusetu nii põhinõude kui viiviste osas.
33.Hageja väidab, nagu oleks sisaldanud projektdokumentatsioon olulisi puudusi, mis koos kostja poolt nõutavate lisatöödega põhjustasid väidetavalt ehitustegevuse tähtaegadest mittekinnipidamise. Vastavalt lepingu p-le 1.2 kuulus eriosade tööprojektide koostamine hageja kui töövõtja otseste kohustuste hulka. Hageja oli ehitise eriosade põhiprojektidest teadlik juba enne lepingu sõlmimist, sest tegi nende alusel hinnapakkumise. Lepingu sõlmimisel said lepingu p-s 2.1.2 nimetatud põhiprojektid lepingu lahutamatuteks lisadeks. Hageja ei ole kordagi väitnud, et mõni lepingu lisadest oleks saamata jäänud. Seega olid lepingu sõlmimise hetkel hageja valduses kõik lepingus nimetatud eriosade põhi- ja eskiisprojektid ning hagejal oli võimalus asuda kohustust täitma ning tellida tööprojektid. Hageja jättis kohustuse
täitmata ja projekti tööprojektid tellimata, mistõttu avaldusid ebakohasused hagejale ootamatult.
34.Hageja väited ehitustööde sooritamise viivituse kohta arvukate muudatus- ja lisatööde tegemise tõttu ei vasta tegelikkusele. Tööprojektide hankimata jätmine hageja poolt oli üheks põhjustest, miks hageja ei suutnud erinevaid tööetappe omavahel siduda ja põhjustas tagajärjena tööde hilinemise. Peamine põhjus tööde hilinemises seisnes aga selles, et hageja oli suunanud oma töötajad 2006. aasta sügisel muudele objektidele ja hilines teadlikult planeeritud tööde alustamisega. Samuti suhtus hageja vastutustundetult tööde sooritamise graafiku täitmisse, kui andis töötajatele kollektiivselt 2006. aasta lõpul ja 2007. aasta alguses ilma põhjuseta puhkepäevi 5 riiklikult tunnustatud tööpäeva ulatuses, peatades töö objektil 23.12.2006-03.01.2007. Hageja hilinemist tööde sooritamisega ja kostja poolt teate esitamist leppetrahvi nõudmise kohta tõendavad objekti koosoleku protokollid. Kostja peab nimetatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et viivituse ehitustööde sooritamises põhjustas hageja oma hoolimatu suhtumisega tööde tähtaegsesse sooritamisse. Tõendatud on ka asjaolu, et kostja teatas hagejale vahetähtaegade ületamisel leppetrahvi nõudmise kavatsusest juba 13.02.2007.
35.Hageja püüab väita, nagu käsitleks lepingu osa X erinevaid töö lõpetamise etappe ja nagu oleks p-de 10.1 ja 10.2 mõtte kohaselt primaarseks töö valmidusastme kinnituseks ehitisele kasutusloa saamine, mitte aga töö tähtaegne ja kvaliteedile vastav valmidus. Fakte moonutades püüab hageja õigustada olulist lepingurikkumist.
36.Lepingu sõlmimisel oli kostja õigustatud ootus saada lepingudokumentides sätestatud kvaliteedile vastav töö oma kasutusse hiljemalt 30.04.2007. Lepingu p 10.1 kohaselt pidi hageja põhjendatult uskuma, et töö on valmis - ehitusettevõtja saab põhjendatult uskuda, et töö on valmis üksnes sellisel hetkel, kui ehitustegevus on täielikult lõpetatud, töövahendid on eemaldatud ja töötajad töö sooritamise lõpetanud (seal hulgas ehitusjärgne koristus on sooritatud), täitedokumentatsioon on nõuetekohaselt koostatud, seal hulgas on tehniliste parameetrite mõõtmise aktidega fikseeritud paigaldatud seadmete töö vastavus kehtivatele nõuetele, ja ehitis, seadmed ning kogu dokumentatsioon, muu hulgas töö üleandmise akt, on puudusteta ning tellijale üleandmiseks valmis seatud. Töövõtjal oli kohustus kirjeldatud tingimuse saabumisel, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva enne lõpetamistähtpäeva, kirjalikult teatada töö lõpetamisest tellijale ja omanikujärelevalve esindajale ning koostada ehitise ülevaatuse akt.
37.Seega pidi hageja seadusjärgne esindaja 5 tööpäeva enne lõpetamistähtpäeva uskuma, et töö on valmis. Selline uskumine ei olnud aga objektiivselt põhjendatud, sest hagejal puudusid nimetatud hetkel: elektripaigaldise katse-mõõtetööde aruanne, mis saadi alles 04.06.2007; valgustugevuse mõõtmise aruanne, mis saadi valmis alles 23.07.2007; hotelli müra korduvmõõdistamise sooritas hageja alles 25.07.2007; veel 18.07.2007 puudusid mõõdistusdokumendid elektrikaablite välistrasside kohta, soojustrassi kohta, vertikaalplaneerimise kohta, sadeveekanalisatsiooni kohta, elektripaigaldiste kohta koos kilpide skeemidega, töökohtade valgustugevuse mõõtmise kohta, ruumide temperatuuride, õhuniiskuse ja müra mõõdistamistulemuste kohta. Hagejal puudusid nimetatud ajal veel sadeveetrasside teostusjoonised ja sisekliima parameetrite mõõtmistulemused, mis anti kostjale üle alles 08.08.2007. Samuti ei olnud hagejal nimetatud ajal veel ventilatsioonisüsteemide poolt tekitatava mürataseme mõõtmistulemuste akti. Nimetatud ajal ei olnud numbritoad ja basseinipõrand lepinguga ettenähtud kvaliteeti saavutanud. Veel 05.07.2007 kinnitab hageja oma kirjas nr 1.06/269.2, et soklikorruse tööruumidele ja basseinikompleksi ruumidele ei ole saavutatud nõutavaid temperatuure ja et juurdeehitise jahutussüsteem
ei ole seatud töökorda. Viidatud tõenditele toetudes on kostja arvates kohane väita, et 30.04.2007 ei olnud töö sellises valmidusastmes, mis oleks võimaldanud hageja seadusjärgsel esindajal põhjendatult uskuda töö valmidust. Kasutusloa aluseks olev akt ei anna hagejale õigust lugeda töö või ehitis vastuvõetuks töövõtjalt. 21.05.2007 kuupäeva kandev ehitise ülevaatuse akt on tellija poolt esitatud komisjonile, eesmärgiga taotleda ehitisele kohaliku omavalitsuse poolt kasutusluba. See akt ei fikseeri hageja ja kostja vahelises lepingus kokkulepitud ehitustööde üleandmist, veel vähem hageja ja kostja töövõtulepingus nimetatud töö vastuvõtmist. Hageja ei ole 2007. aasta kevadel kostjale ja omanikujärelevalve esindajale esitanud ehitustööde lõpetamise kohta kirjalikku ehitise või töö üleandmise akti, mistõttu puudub igasugune alus väita hageja valmisolekut töö üleandmiseks enne 06.11.2007. Ka 06.11.2007 ei olnud töö valmis töövõtulepingu lõpliku üleandmise- vastuvõtmise tähenduses, sest tööd ei olnud töö üleandmise hetkeks sooritatud lepingu p-s 10.3 kokkulepitud kvaliteedis ja sellega seotud teenindusruumide kasutamine oli oluliselt raskendatud nii patsientide kui ka teenindava personali poolt, sest basseiniruumide temperatuuri ettenähtud režiimi seadmisel tekib liigkõrge temperatuur sama korruse teistes teenindusruumides. Basseiniruumide temperatuuri alandamise korral, aga ei ole võimalik klientide teenindamiseks ettenähtud režiimil neid ruume kasutada.
38.Hageja, kes lepingu p 2.3.2.1 kohaselt on kinnitanud, et on tööde alal asjatundja ning omab lepingu nõuetekohaseks täitmiseks vajalikke teadmisi ja kogemusi ja on võtnud lepingu p-s 3.1.9.1.c kirjeldatud kohustuse teatada lepingudokumentide kontrollimisel ja võrdlemisel avastatud veast, vastuolust või puudujäägist, ei ole kostjat enne ehituse alustamist või ehituse käigus teavitanud asjaolust, et basseinikompleksi erinevate ruumide erinevaid temperatuure ei ole võimalik projektis kavandatud süsteemi väljaehitamisega saavutada. Kostja on korduvalt osundanud, et tal puudub kohustus tasuda ebakvaliteetse töö (praaktöö) või lõplikult sooritamata (vaegtöö) eest. Seetõttu kostja teatas hagejale deklaratsioonis, et vaegtööde ja praaktööde sooritamiseks kuluv rahaline väärtus arvestatakse maha kostja poolt töö üleandmise järgselt väljamakstavast summast ja makstakse hagejale välja alles vastava töö tähtaegse ja nõutavas kvaliteedis sooritamise ja üleandmise järgselt. Kostja toonitas deklaratsioonis, et lõppakti allkirjastamisega ei kiitnud kostja heaks hageja töö ebakvaliteetsust (praaktööd) ega kohaselt sooritamata töid (vaegtöid). Lisaks teatas kostja, et hageja poolt on lepinguga kokku lepitud töö tähtaeg ületatud juba määral, millega on kaasnenud kostjale olulised ebamugavused ja tekkinud ka majanduslik kahju. Seetõttu teatas kostja, et ei loobu leppetrahvi nõudest hageja vastu ja nõuab töövõtjalt leppetrahvi maksmist täies ulatuses, see on 15% lepingu maksumusest, mis lõppaktis kajastatud lepingumaksumuse kohaselt moodustas summa 4 909 000 krooni.
39.Kostja avaldas deklaratsioonis veendumust, et lepinguga kokku lepitud töö üleandmise ja vastuvõtmise lõppakti allkirjastamise ja töö vastuvõtmise edasilükkamine ei olnud kummagi lepingupoole huvides hoolimata vaegtöödest. Üksnes seetõttu võttis kostja deklaratsioonis väljendatud seisukohti arvestades töö 06.11.2007 vastu ja allkirjastas töö lõppakti. Seega saab töö vastuvõtmiseks kostja poolt lugeda üksnes 06.11.2007 kuupäeva.
40.Poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe tööfrondi üleandmiseks enne töö üleandmist tellijale, mille rikkumine tõi kaasa leppetrahvi maksmise kohustuse tulenevalt lepingu p-le 13.4. Lepingu lisa nr 3 „Töö graafik" kokkuleppe sõlmimisel tööfrondi üleandmise kohta oli eesmärgiks, et kostjale antakse sisustamiseks, seal hulgas ehitisega seotavate sisustuselementide paigaldamiseks, ehitise osa ruume üle enne töö lõplikku üleandmist-vastuvõtmist. Pooled leppisid kokku, et katusekorruse lõppkoristus ja üleandmine kostjale toimub 26.04.2007; 1. korrus antakse üle
lõppkoristuse järgselt 23.04.2007; keldrikorrus antakse üle 22.04.2007; 2. korrus antakse üle 28.04.2007 jne. Hageja täitis võetud kohustused tunduva hilinemisega. Lepingu p 13.4 sätestab, et tööde vahetähtaegade ületamisel on tellijal õigus jätta töövõtjale maksmata 0,2% lepingu maksumusest päevas, kuni töövõtja viivituse likvideerimiseni. Selline sõnastus lepingus annab töövõtjale ühepoolse õiguse arvestada iga töö tähtajaks esitamata jätmise korral leppetrahvi 0,2% päevas lepingumaksumuselt ja nimetatud leppetrahv töövõtutasust tasaarvestada. Põhjusel, et kostja oli 13.02.2007 hagejale teatanud leppetrahvi arvestamise ja sissenõudmise kavatsusest lepingu p 13.4 alusel, kui hageja jätab töö vahetähtaegadeks sooritamata, oli kostja poolne leppetrahvi arvestamine ja tasaarvestamine töövõtu tasuga õigustatud ja lepingus kokkulepitule vastav. Kuigi lepingus kokku lepitud sõnastus ei seadnud kostjale kitsendusi p-s 13.4 nimetatud leppetrahvi arvestamise ja tasaarvestamise määrale, lähtus kostja lepingu p-s 13.5 mõttest, mille kohaselt leppisid lepinguosalised mõistlikuks leppetrahvi suuruseks kokku 15% lepingumaksumusest. Hageja kohustus maksta leppetrahvi tulenes tööde vahetähtaegade olulisest ületamisest, mis kahjustas kostjat ebamõistlikult, sest kostja ei saanud alustada sisustuse paigaldamisega ja puudus võimalus ka ruume sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Kostja andis hagejale üle kirjalikus vormis leppetrahvi nõude allkirja vastu 01.06.2007. Hageja sellele nõudele lepingus toodud tähtaja jooksul ei vastanud. Seega eiras hageja lepinguga võetud kohustust ja kostjal tekkis tasaarvestuseks õigus hageja vastuväidetest hoolimata.
41.Kostjal puudus kohustus tasuda lepingukohaselt sooritamata ja kostjale üle andmata töö eest. Lõpptähtaja olulise viivitamise tõttu tekkis kostjal õigus nõuda hageja poolse kohustuse täitmist - leppetrahvi maksmist. Hageja on korduvalt rõhutanud seisukohta, nagu oleks kostjal tekkinud tasu maksmise kohustus hagejalt arve saamisest alates. Hageja ei saanud jätta arvestamata kostja korduvaid leppetrahvi nõudeid töö lõpptähtaja ületamise eest juba ainuüksi põhjusel, et vahetähtaegade rikkumisel kostja teatas leppetrahvi nõudest ja leppetrahvi tasaarvestusest. Seega pidi hageja igal juhul arvestama asjaoluga, et töö üleandmisega viivitamisel tekib kohustus maksta leppetrahvi. Leppetrahvi maksmine on lepingus kokku lepitud töövõtja vahetu kohustusena, tingituna vahetähtaegade või lõpptähtaja rikkumisest. Hageja teadis, et ei soorita tööd tähtajaks, kuid ei võtnud midagi ette kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks. Hageja on ühel korral pöördunud lepingu pikendamiseks ja muutmiseks kostja poole ja kostja on vastavalt nõustunud ning lepingu lõpptähtaega pikendanud. Hageja ei suutnud tööd valmis teha ka täiendavalt antud tähtajaks. Põhjusel, et leppetrahvi maksmine lepiti lepingus kokku töövõtjale teadaoleva tingimuse saabumisel töövõtjale langeva kohustusena, ei pidanud lepingu sõlmimisel kokkulepitu kohaselt kostja täiendavalt leppetrahvi maksmist nõudma. Töövõtja teadis vahetähtaegu ja ka tähtaja rikkumisest tekkivat kohustust maksta leppetrahvi suuruses 0,2% päevas lepingu maksumusest iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Hoolimata eelnevast on kostja siiski korduvalt teatanud leppetrahvi maksmise nõudest ega ole nõuete esitamisel ületanud mõistliku aja piire. Esimese astme kohtu otsus
42.09.11.2009 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
43.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 21.08.2006 töövõtulepingu nr 06-14, mille p-de 1.1, 1.2 ja 1.3 kohaselt oli lepingu objektiks hotelli Arensburg juurdeehitise ehitustööde teostamine Lossi t 15 Kuressaares lepingu lisas nr 1 toodud pakkumiskutse dokumentatsioonile ja töövõtja pakkumisele koos
hinnatabelitega ja lisas nr 2 toodud projektdokumentatsioonile vastavas mahus kooskõlas lisas nr 3 toodud tööde teostamise graafikutega. Töö tähendab lepingu p-s 2.1.1 nimetatud dokumentides kindlaks määratud lõpetatud ehitustööd, sisaldades endas kogu ehituseks vajaliku tööjõukulu, kõik materjalid ja ehitustöös kasutatavate seadmete kulu, aga samuti eriosade projektide koostamist, ehitise projektdokumentatsiooni kohaselt monteeritavad seadeid ja inventari. Töö sisaldab ka vajaliku kulu töö organiseerimiseks, dokumenteerimiseks, samuti vajalike lubade, kaasa arvatud ehitusobjekti kasutuslubade, välja arvatud ehituslubade, saamiseks. Lepingu eesmärgiks on ja töö tulemuseks peab olema nõuetekohaselt ehitatud ja olemasoleva hotelliga seotud juurdeehitis ning sellele väljastatud kasutusluba. Lepingu p 2.2 kohaselt lähtusid pooled lepingus eraldi reguleerimata küsimustes Keskkonnaministeeriumi 11.11.1993 käskkirjaga nr 108 kinnitatud Ehituse Töövõtulepingu Üldistest Tingimustest. Lepingu p 8.1 kohaselt lepinguga määratud töö nõuetekohase ja tähtaegse teostamise eest tasub tellija töövõtjale 32 275 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Poolte kokkuleppel viidi 01.03.2007 töövõtulepingusse muudatus, millega korrigeeriti lepingu lisas nr 3 kokkulepitud töö graafikus fikseeritud tööde vahetähtaegu ja pikendati lõpptähtaega 7 kalendripäeva võrra. Töö lõpptähtajaks oli 07.05.2007.
44.Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et 21.05.2007 koostati ehitise ülevaatuse akt, mis on olnud aluseks kasutusloa väljastamisele 29.05.2007. Kumbki pooltest omistab aga nimetatud aktile käesoleva vaidluse seisukohalt eri tähenduse. Hageja loeb seda akti tööde üleandmise – vastuvõtmise aktiks lepingu tähenduses. Kostja sellega nõus ei ole ja loeb nõuetekohaseks töö vastuvõtmise tähtpäevaks kahepoolse akti koostamise kuupäeva 06.11.2007.
45.Hageja ei ole kohtulikus menetluses vaidlustanud kostja poolt esitatud leppetrahvi kohaldamise teadete kättesaamise tähtaegu ning kostja seda, et hagejal oli õigus saada lepingu järgi tehtud tööde eest hagiavalduses nõutud summas tasu. Kostja aga peab õigustatuks seoses leppetrahvi kohaldamisega vastastikustes rahalistes arvestustes tasaarvestuse tegemist. Leppetrahvi suuruses summas tasaarvestust tehes luges kostja hageja poolt taotletud summad tasutuks.
46.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja oli õigustatud nõudma leppetrahvi ja kas ta võis leppetrahvi tasaarveldada hagejal lepingu järgi saada oleva tasuga. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi kohaldamise eeldusteks on poolte vaheline võlasuhe, kohustuse rikkumine, materiaalne eeldus vastutus rikkumise eest ning formaalne eeldus – teade leppetrahvi nõude esitamise kohta. Poolte vahel sõlmitud lepingus oli leppetrahvi kohaldamise võimalus ette nähtud. Kostja teatas hagejale leppetrahvi nõude esitamisest. Lepingu p 13.4 kohaselt oli kostjal õigus tasaarvestada leppetrahv töövõtutasu arvelt 0,2% lepingu maksumusest päevas kuni töövõtja viivituse likvideerimiseni.
47.Hageja ei ole vaidlustanud kokkulepitud tähtaegade ületamisi, kuid on väitnud, et need tähtaegade ületamised olid suures osas põhjustatud kostjapoolsetest tegemata jätmistest ning soovitud täiendavatest lepinguvälistest lisatöödest. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hageja oleks esitanud kostjale pretensioone seonduvalt lepinguga. Seega olid eeldused leppetrahvi kohaldamiseks kostja poolt hageja suhtes täidetud. Kostjal oli lepingust tulenevalt õigus nõuda leppetrahvi. Hageja ei olnud lepingus sätestatud tööde teostamisel järginud lepingus sätestatud tööde teostamise tähtaegu. Kostja selgituste kohaselt, millele hageja ei ole vastuväiteid esitanud, oli hageja lepingujärgsete ehitustööde teostamisel
vahetähtaegades viivituses järgmiselt: keldrikorruse andis hageja üle 18 päevase hilinemisega, I korruse 24 päevase hilinemisega, katusekorruse 29 päevase hilinemisega, välisvõrgud 18 päevase hilinemisega, II korruse 12 päevase hilinemisega, basseini peale plaatimist 9 päevase hilinemisega, tehnosüsteemid 24 päevase hilinemisega, heakorra 21 päevase hilinemisega, see on kokku 155 päeva, mille hulka jääb ka lepingu objekti üleandmise tähtaeg 07.05.2007 ja 29.05.2007, mil objektile anti kasutusluba, vahe 27 päeva. Kui arvestada esialgsest lepingumaksumusest 32 275 000 krooni leppetrahviks 0,2 % päevas, siis on see 64 550 krooni päevas, 155 päeva puhul oleks leppetrahvi suurus üle 10 miljoni krooni. Samas kehtis lepingus leppetrahvile 15% lepinguobjekti maksumusest. Seega jääb kostja poolt arvestatud leppetrahvi suurus lepinguga sätestatu piiresse. Tasaarvestuse tegemisel oli kostja järginud VÕS §-s 198 sätestatut.
48.Hageja on viidanud oma vastuväidetes kostja poolt teostatud tasaarvestuse kohta VÕS §-le 159 lg 2, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-28-08 leidnud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Leppetrahvi nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1) leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Kui nõude aegumistähtaja pikkus on näiteks 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolme kuu (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 sätestatud mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. Teatamine leppetrahvi nõudest ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, ei tule leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.
49.Kostja teatas hagejale leppetrahvi nõudest ehituse vahetähtaegade ületamise eest 13.02.2007 ja lõpptähtaja ületamise eest pärast objektile kasutusloa andmist, esitades pärast ka rahalise leppetrahvi nõude. Kostja ei ole leppetrahvi nõudest teatamisel väljunud mõistliku tähtaja piirest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, seal hulgas täitmisega viivitamine. Hageja viivitas oma lepingujärgsete kohustuste – pidada lepingu objekti ehitusel kinni kokkulepitud tähtaegadest - täitmisega. Hageja viited sellele, et leppetrahvist teatamise mõistliku tähtaja määramisel tuleb juhinduda 2005 ETÜT-s sätestatust. ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust. Käesoleval juhul on pooled töövõtulepingu p-s 2.2 märkinud, et lepingus eraldi reguleerimata küsimustes lähtuvad pooled keskkonnaministri 11.11.1993 käskkirjaga kinnitatud ehituse töövõtulepingute üldistest tingimustest. Mingit kahepoolset muudatust lepingusse selles osas sisse viidud ei ole.
50.VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui
tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg-s 2 sätestatu kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Leppetrahvi tasaarveldamise võimalus töövõtujärgse tasuga on antud juba eelnevalt viidatud lepingu p-s 13.4.
51.Hageja toetub oma seisukohtades VÕS § 200 lg-le 4, mille kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja põhjendab tasaarvestuse lubamatust viitega VÕS § 162 lg-le 1, mille kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi vähendada (esitada vastuväide). Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et tema nõue lepingujärgse tasu ja viivise nõudes tuleb esmalt läbi vaadata ja selles asjas otsus teha. Kuna vastuhagi ei ole kostja esitanud, siis alles pärast hageja nõude läbivaatamist tekib kostjal õigus esitada hageja vastu eraldi hagi leppetrahvi nõudes, mille käigus hageja saaks siis esitada vastuväiteid leppetrahvile VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Kostja on korduvalt viidanud, et VÕS § 200 lg 4 eesmärk ei ole iga abstraktse vastuväite esitamise võimaluse korral tekitada tagajärg, mille kohaselt vastastikuseid nõudeid ei saaks tasaarvestada. Samuti ei ole tasaarvestuse õigust leppetrahvi nõuete osas seadusega välistatud VÕS § 200 lg-de 1-3 koosseisudes ega VÕS-i 9.peatüki 4.jaos. Tegemist on nn „protsessuaalse tasaarvestusega” ning tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole vajalik vastuhagi esitamine. Tasaarvestuse vastuväite protsessis esitamise korral kontrollib kohus ka tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavust. Kohus asja arutamist uuendades juhtis sellele hageja tähelepanu ja andis hagejale võimaluse vastuväidete esitamiseks leppetrahvile. Kostja on algusest peale protsessis esitanud hageja tasu nõudele leppetrahviga tasaarvestuse vastuväite, mida on kostja korduvalt menetluse keskel ka kinnitanud. Eeltoodud kaalutlustel oli kostja õigustatud lepinguga sätestatud leppetrahvi kohaldama ning seda tasaarveldama lepingujärgse tasuga. Kostja vastuväide hageja tasu nõudele leppetrahviga tasaarveldamisel ei ole ebaselge ega vaja eraldi osaotsuse tegemist.
52.Lepingu p 1.3 kohaselt on lepingu eesmärgiks ja töö tulemuseks nõuetekohaselt ehitatud ja olemasoleva hotelliga seotud juurdeehitis ning sellele väljastatud kasutusluba. Toimiku materjalidest nähtub, et kasutusluba väljastati 29.05.2007 ja kostja on ise oma kirjavahetuses hagejale tunnistanud, et objekti hakati vastavalt selle eesmärkidele kasutama 16.05.2007. Seega tuleb lepingu eesmärk lugeda täidetuks hiljemalt 29.05.2007, mil väljastati objektile kasutusluba. Kostja seaduslik esindaja on ehitisele kasutusloa saamiseks vajaliku ülevaatuse kohta koostatud aktil vastuvõtu komisjoni esimehena kinnitanud, et esitatud ehituse tööd on lõpetatud, ehitis vastab ehitusprojektile, ehituseeskirjadele ja -normdokumentidele jt nõuetele. Komisjon on otsustanud ehitise vastu võtta. Aktilt puudub küll Kuressaare linna ehitusjärelvalve inseneri allkiri, kuid samas on linn selle akti alusel väljastanud objektile kasutusloa. Lepingu mõttest tulenevalt oli lepingu eesmärk kasutusloa väljaandmisega täidetud. Kostja on oma vastuväidetes viidanud ka hageja poolsele lepingu p 13.5.5 rikkumisele, mille kohaselt töövõtja kompenseerib tellijale otsese majandusliku kahju, mis on tingitud töövõtja poolt töö üleandmise tähtajast mittekinnipidamisest, kusjuures tellijal on õigus eelnimetatud kahju tasaarveldada töövõtjale tasumata lepingu maksumusega. Otsesed majanduslikud kahjud on kostja arvates kahjud, milleks on hotell Arensburg klientide ja koostööpartnerite poolt tellijale esitatud nõuded ja pretensioonid tähtaja osas, samuti kulud, mis tulenevad töö tähtaegselt üleandmata jätmisest tingitud tellija täiendavatest kohustustest (tasu omanikujärelevalvele, hotelli personalile jmt). Eeltoodud kostja väited, mida hageja ei ole ümber lükanud, annavad alust hinnata kostjat kui kahjustatud poolt.
53.Pärast kasutusloa väljaandmist 29.05.2007 töövõtja poolt tehtud töid ja 06.11.2007 koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning teisi peale eelpool nimetatud tähtaega töövõtja poolt teostatud tööde kohta koostatud dokumente (seal hulgas objekti ülevaatuse protokolli 25.03.2008) saab vaadelda lepingu p 10.3 tähenduses. Hageja on võtnud omaks, et lepinguga kindlaks määratud tööd ei tehtud hageja poolt tähtajaks valmis ja seda tööd ei antud tähtajaks kostjale üle. Seega tekkis kostjal õigus lepingus kokku lepitud leppetrahvile nii vahetähtaegade ületamise eest kui ka kogu lepinguga võetud kohustuste rikkumise eest. Kostja on esitanud hagejale leppetrahvi nõudmise kavatsuse kohta teated ja on seega teinud hagejale oma käitumise piisavalt ettenähtavaks, mistõttu hageja sai leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada.
54.Hageja on kohtusse esitanud hagi üksnes töövõtutasu ja viivise maksmisele kohustamise nõuetes ja vaatamata antud võimalusele ei ole esitanud kohtule kaalutlusi, mis annaks alust lugeda kostja poolt arvestatud leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Hageja on olnud kindlalt seisukohal, et kostja leppetrahvi nõudel ei ole käesolevas asjas kaalu ja kui kohus leiab, et leppetrahvinõue on põhjendatud, siis ei saa see olla suurem kui ajavahemiku 08.05.-20.05.2007 eest, rahalises väljenduses vaid 851 050 krooni. Tõendamiskoormis leppetrahvi vähendamise nõude esitamisel jaguneb järgmiselt: kui leppetrahvi vähendamist taotleb kohtult kostja (antud juhul hageja), on tema kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole seda teinud. Kostja on hageja nõude osas leidnud, et kohus ei saa iseseisvalt ja ilma vastava nõudeta leppetrahvi suurust vähendada ja seda isegi juhul, kui rakendatud leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Seega on kostja poolt nõutud leppetrahv reaalne nõue hageja vastu, millele hageja ei ole esitanud õiguspäraseid vastuväiteid. Kohus arvestab siin ka asjaolu, et kostja on ise vähendanud leppetrahvi nõuet lepinguga määratud piiridesse (mitte üle 15% lepingu maksumusest) ja kostja on põhjendanud, miks tähtaegade ületamisega on temale põhjustatud kahju teiste lepingupartnerite ees. Kuna kostja on õigustatult tasaarvestanud oma leppetrahvi nõude hageja nõudega, siis ei kuulu hageja nõue töövõtutasu maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks samuti rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
55.AS EBC Ehitus palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda või saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks.
56.Kaebuse põhjenduste kohaselt võib maakohtu otsusest järeldada, et kohtu hinnangul ei täitnud hageja piisavalt oma tõendamiskoormist, kuigi kohus andis selleks võimaluse. Tegelikkuses kohus seda võimalust ei andnud ega juhtinud tõendite esitamise vajadusele tähelepanu. Kohtuistungi protokollides ei ole ühtegi märki, millest nähtuks, et kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid vastuväiteid või tõendeid leppetrahvi vähendamise aluste kohta, pretensioonide esitamise kohta kostjale, kahju puudumise kohta kostjal või viivituste põhjustamise kohta kostja poolt. Riigikohus on leidnud, et alles sel juhul, kui kohus juhib menetlusosalise tähelepanu asjaolude tõendamatusele, kuid menetlusosaline midagi täiendavat oma väidetele ei lisa, tuleb vaidlus lahendada olemasolevate tõendite alusel. Maakohus juhtis tõendamiskoormuse jaotisele poolte tähelepanu esmakordselt kohtuotsuses, öeldes, et hageja kohustuseks on tõendada leppetrahvi suuruse ebaproportsionaalsust. Seejuures oli hageja tahe vaielda leppetrahvi suurusele ja põhjendatusele vastu ilmne tema kirjalikest ja suulistest avaldustest kohtule. Samuti nähtus esitatud tõenditest aluseid leppetrahvi vähendamiseks. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kõik hageja poolt
VÕS § 162 lg 1 raames leppetrahvi vähendamise alusena esitatud väited ja tõendid. Seejuures väidab kohus üllatuslikult kohtuotsuses, et hageja ei ole esitanud kohtule kaalutlusi, mis annaks alust lugeda kostja poolt arvestatud leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Kui kohus leidis, et nimetatud tõendid olid ilmselt puudulikud, oleks ta pidanud hagejale tema tõendamiskoormist selgitama kohtuistungil. Sellega rikkus kohus muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p 3 ja p 4.
57.Kohus ei selgitanud välja hageja vastuväiteid ja tõendeid osas, mis puudutavad kostja poolt vahetähtaegade ületamise põhjustamist. Alles kohtuotsuses selgitas kohus, et hageja oleks pidanud esitama tõendeid hageja poolt kostjale pretensioonide esitamise kohta. Selline tõendamiskoormis on hagejale üllatuslik. Asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Juhul, kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu. TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2.lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.
58.Kohus ei selgitanud välja, millises ulatuses põhjustas viivituse kostja enda tegevus, kuigi sellele viitavad tõendid olid toimikus olemas. 06.11.2007 kokkuleppega otsustasid pooled, et lepingu raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud muudatus- ja lisatööd kogumaksumusega 457 695 krooni ja ülejäänud seitsme kalkulatsiooni alusel tehtud tööde eest tasub kostja eraldi. Maakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud kokkulepped võisid mõjutada ka lepingu vahetähtaegadest ja lõpptähtajast kinnipidamist. 19.10.2009 istungil väljendas hageja selgelt, et kostja ei ole menetluslikku tasaarvestuse vastuväidet esitanud.
59.Kohus on vääralt rakendanud VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja kriteeriumi vahetähtaegade osas. Kohus ei selgitanud, miks on põhjendatud vahetähtaegade ületamise eest 0,2% lepingu mahust leppetrahvi arvestamine olukorras, kus see ei toonud kostjale kaasa kahju ega põhjustanud lõpptähtaja viibimist. Selliselt on niigi väga suurt leppetrahvi sisuliselt arvestatud topelt. Samuti on otsus vahetähtaegade osas vastuoluline. Kohtuotsuse kohaselt toimus vahetähtaegade ületamine aprillis-mais 2007. Samas luges kohus VÕS § 159 lg 2 mõistliku tähtaja raames esitatuks leppetrahvi teateks rohkem kui kaks kuud enne rikkumisi 13.02.2007 esitatud kirja. Selliselt eksis kohus ka VÕS § 159 lg 2 sõnastuse vastu, mis lubab leppetrahvi nõudest teatada pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kostja ei saanud avastada vahetähtaja ületamist veebruaris, kui ületamine toimus aprillis-mais. Kostja esitas leppetrahvinõude nii vahetähtaegade kui lõpptähtaja osas alles 01.06.2007. Kohus jättis tõendina hindamata 01.06.2007 edastatud leppetrahvinõude, millest nähtuvalt oli just nimetatud dokument tahteavalduseks leppetrahvi nõudmisest teatamiseks nii lõpptähtaegade kui ka vahetähtaegade osas ning millest nähtuvalt oli 13.02.2007 teade esitatud seoses 2006. aasta sügis-talvise perioodiga. Seda vaatamata faktile, et hageja juhtis viidatud tõendi kesksele tähtsusele tähelepanu hagiavalduse p-s 19. Fakti, et leppetrahvi eraldi enne 31.05.2007 dokumenti ja pärast 01.03.2007 toimunut ei nõutud, kinnitab ka kostja 27.06.2007 kiri, milles kostja rõhutab, et põhjusel, et leppetrahvi maksmine lepiti lepingus kokku töövõtjale teadaoleva tingimuse saabumisel töövõtjale langeva kohustusega, ei pidanud lepingu sõlmimisel kokkulepitu kohaselt tellija täiendavalt leppetrahvi maksmist nõudma. Kogu menetluse jooksul ei esitanud kostja ühtegi tõendit, et hageja oleks saanud kirjalikke teateid, mis oleks esitatud pärast rikkumise toimumist, kuid piisavalt aegsasti, et
võimaldaks hagejal nendega oma tegevuses arvestada Vastavalt lepingu p 16 lg-le 2 ja p-le 16.4 pidid vastavad teated olema kirjalikus vormis.
60.Kohus jättis tähelepanuta fakti, et pärast 13.02.2007 kirja saatmist sõlmisid pooled kompromissi/kokkuleppe 01.03.2007 lepingu tähtaegade pikendamiseks, mistõttu 13.02.2007 teade ei oma õiguslikku mõju pärast 01.03.2007 toimunud viivituste suhtes. Seejuures viitas kiri otseselt 01.03.2007 tähtajale, kusjuures kostja lubas kohaldada leppetrahvi, kui 01.03.2007 kokkulepet ei saavutata. Kokkulepe tähtaja muutmiseks saavutati ja sellega lõppes 13.02.2007 hoiatuse õiguslik tähendus. Jättes sellega arvestamata, rikkus kohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
61.Kohus on vahetähtaegade osas jätnud tähelepanuta fakti, et nii vahe- kui lõpptähtaegade ületamine jäi väga lühikesse ajaperioodi. Selliselt peaks VÕS § 159 lg 2 mõistlik aeg vahetähtaegade osas kindlasti lõppema enne lõpptähtaja saabumist. Leppetrahvist hoiatamine peab võimaldama võlgnikul leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuivõrd kostja vahetähtaegade ületamise järgselt leppetrahvi ei nõudnud, puudus hagejal ka alus arvata, et seda pärast lõpptähtaja ületamist siiski tehakse.
62.Kohus on mõistliku aja sisustamisel vahetähtaegade osas põhjendamatult jätnud tähelepanuta 2005 ETÜ, leides, et poolte lepingule kohaldus 1993 ETÜT redaktsioon. Samas ei põhjendanud kohus seda, miks ei ole mõistliku aja sisustamisel asjakohane käsitleda 2005 ETÜ kui tõendit ehituse heast tavast, mis seob vahetähtaegade ületamise leppetrahvinõude tasaarvestamise õiguse sellest enne järgmise tähtaja saabumisest teatamise faktiga. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, miks 2005. aasta ETÜ ei ole lepingu osaks ja on jätnud analüüsimata hageja väite, et 2005. aasta ETÜ näol on tegemist VÕS § 23 lg-s 1 sätestatud lepingupoolte tegevusalal kehtiva tavaga.
63.Maakohtu otsusest võib järeldada, et kohtu hinnangul ei täitnud hageja piisavalt oma tõendamiskoormist, kuigi kohus andis selleks võimaluse. Tegelikkuses kohus seda võimalust ei andnud ega juhtinud tõendite esitamise vajadusele tähelepanu. Kohtuistungi protokollides ei ole ühtegi märki, millest nähtuks, et kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid vastuväiteid või tõendeid leppetrahvi vähendamise aluste kohta, pretensioonide esitamise kohta kostjale, kahju puudumise kohta kostjal või viivituste põhjustamise kohta kostja poolt. Seda ei nähtu ka 15.07.2009 määrusest, millega kohus TsMS § 437 p 1 alusel menetluse taastas. Määruse põhjendustes viitab kohus, justkui oleks kohtule saanud otsuse tegemise käigus selgeks, et tasaarvestuse vastuväiteid (protsessuaalne tasaarvestus) saab esitada ka kohtumenetluses, millisele võimalusele kohus ei ole aga kohtuliku arutamise käigus hageja tähelepanu juhtinud ning andnud seega võimalust hagejale esitada kõiki võimalikke vastuväiteid tasaarvestusele ja seda ühes menetluses (kostja on tasaarvestuse kaudu pannud oma nõude maksma vastuväitena ning seetõttu ei ole tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks vajalik vastuhagi või eraldi hagi esitamine ning seoses sellega riigilõivu tasumine). Pooltele on vajalik anda selles olukorras võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Kohtumääruse põhjendused jäävad siinkohal vastuoluliseks ja arusaamatuks. Kohus viitab justkui oleks kohtule otsuse tegemisel selgunud protsessuaalse tasaarvestuse võimalikkus ning võimalus tasaarvestusele vastu vaielda. Ometi oli kostja teinud tasaarvestuse avaldused kirjalikult väljaspool kohut, mistõttu ei saanud olla tegemist protsessuaalse tasaarvestusega. Menetlusväline ja protsessuaalne tasaarvestus on erinevad asjad. Seejuures ei sisalda 15.07.2009 määrus ühtegi lauset, milles kohus juhiks hageja tähelepanu, justkui oleks hageja poolt tasaarvestuse vastuväidetena esitatud
ebapiisavaid argumente või tõendeid. Ka ei sisalda määrus lauseid, milles kohus selgitaks hagejale tema tõendamiskoormist.
64.Otseselt eksitav on 15.07.2009 määruse viide protsessuaalsele tasaarvestusele, sest seda käesolevas asjas ei esinenud. Kostja tugines menetluses vaid sellele, et ta on
19.06.ja 19.11.2007 oma leppetrahvi nõude tasaarvestanud ning et selle tõttu on nii tema leppetrahvi nõue kui hageja töövõtutasu nõue lõppenud. Kui kohus oleks juhtinud hageja tähelepanu faktile, et ka kohtueelselt tehtud leppetrahvi tasaarvestust saab kohtumenetluses vähendada ning hageja selgitused leppetrahvi vähendamise aluste kohta vajavad täiendavat tõendamist, oleks hageja seda ka teinud. Pärast 15.07.2009 määrust toimunud kohtuistungitel esitas hageja rea vastuväiteid ja seisukohti leppetrahvi suuruse kohta. Ometi ei arutanud kohus ka nendel istungitel hagejaga tõendite ega tõendamist vajavate asjaolude ringi. Selliselt on kohtu etteheide tõendite mitteesitamisele kohatu. Kohus ei selgitanud hagejale, et vaatamata sellele, et VÕS § 162 lg 1 näeb ette üksnes tasumisele kuuluva leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kohus saab vähendada ka õigustatud poole poolt tasaarvestatud leppetrahvi, kuigi VÕS § 197 lg 2 kohaselt kohustus tasaarvestamisega lõpeb ja VÕS § 162 lg 1 kohaselt ei saaks sellisel juhul leppetrahv enam „tasumisele kuuluda“. Kohus ei selgitanud, et tulenevalt sellest, et kohus saab vähendada ka juba tasaarvestatud leppetrahvi suurust, ei kaota kohustatud pool teise poole poolt leppetrahvi nõude tasaarvestamise tõttu võimalust kohtult leppetrahvi vähendamist taotleda ning et seepärast puudub vajadus kohaldada leppetrahvi nõudele VÕS § 200 lg-t 4, see on keelata vastuväite esitamise võimaluse tõttu selle tasaarvestamine.
65.Asjaolu, et kostja oli hagejalt tellinud muudatusi ja lisatöid, oli kohtumenetluses ilmne. Ometi ei selgitanud kohus välja seda, millistel ajahetkedel muudatused toimusid, millist ehitusperioodi ja kui palju muudatused mõjutasid ja kas muudatused võisid seeläbi aidata kaasa vahetähtaegade ja lõpptähtaegade ületamisele. Selliselt on tõendamiseseme väljaselgitamisesse suhtutud pealiskaudselt.
66.Hageja viitas lisatöödele juba hagiavalduse 2. punktis. 06.11.2007 töö üleandmise vastuvõtu aktis on loetletud 12 nimetust hinnapakkumisi. Vastavalt dokumendile, on tegemist muudatus- ja lisatöödega, mille kohta töövõtja on koostanud ja tellija aktsepteerinud hinnakalkulatsioonid. 06.11.2007 kokkuleppega otsustasid pooled, et lepingu raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud muudatus- ja lisatööd kogumaksumusega 457 695 krooni ja ülejäänud seitsme kalkulatsiooni alusel tehtud tööde eest tasub kostja eraldi. Nimetatud aktile juhtis hageja tähelepanu ka hagiavalduse p-s 8. Seega on ilmne, et nimetatud muudatused võisid mõjutada hageja võimalust anda tööd üle enne muudatusi kokkulepitud ajaks. Maakohus ei ole viidatud tõendis toodud loetelu tähendust otsuses hinnanud. Kohus ei ole arvestanud faktiga, et pooled on kirjalikus vormis loetlenud hulga töid, mis võisid ja pidid kaasa tooma tööde teostamise aja teatud pikenemise. Samuti ei ole kohus teinud ettepanekut esitada aktis loetletud hinnapakkumised, et saaks arvestada nendega eelduslikult kaasnenud viivitust. Kohus ei ole kõrvutanud tööde viibimise aegu ning lisatööde tellimisest tulenevaid viivitusi, kuigi hageja nendele korduvalt tähelepanu juhtis. Seejuures olid pooled 01.03.2007 projekti tähtaegu korrigeerinud, kuid lisatööde aktide loetelust nähtuvalt, toimus terve rida muudatusi pärast nimetatud kuupäeva, mis tõid kaasa viivitusi tööde valmimises. Kohus oleks pidanud tuvastama, kui kaua viibis tööde valmimine seoses täiendavate tööde tellimisega. Märtsis lisandus rida töid, mis põhjustas viivitusi. Viivitusi põhjustas veel kaubalifti šahti süvendi ehitus (3-4 tööpäeva), sigariruumi väljatõmbe ventilatsiooni tööd (3 päeva), keldriruumi 043 ventilatsioonitööd (4 päeva), mullivanni balansipaagi ehitus (7-8 päeva), klaasfassaadi
vähendamise tõttu täiendava välisseina ehitus (3 päeva), hotellitubades paiknevate jahutusagregaatide kondensaadi äravoolusüsteemi ehitus (9-10 päeva), projektis mitteettenähtud pistikupesade paigaldamiseks täiendavate elektrikaablite vedamine (34 päeva) jne. Ka ülejäänud töö üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud muudatuseelarvetes ja hinnapakkumistes esitatud muudatus- ja lisatööd nõudsid töövõtjalt täiendavat ajakulu. Otsustamaks küsimuse üle, kas hageja oli tööde lõpetamisega viivitanud selliselt, et oleks õigus kostjale arvestada 15% kogu lepingu mahust leppetrahvi, pidi maakohus paratamatult hindama kostja tegevust viivituse põhjustamisel. Kuigi hageja tõi hagiavalduses selgelt esile fakti, et põhjendab objekti valmimise viibimist kostja tegevusega, ei juhtinud kohus mingit tähelepanu vajadusele nimetatud küsimuses täiendavalt tõendeid esitada. Kohus eiras ka hageja tuginemist VÕS § 6 lg-le 2.
67.Lepingu lisaks oli just tellija projektdokumentatsioon. Keskmisele isikule on teada, et projektides esineb reeglina vigu või vähemalt ebatäpsusi, mistõttu pidi kohus paratamatult tundma huvi selle vastu, millises ulatuses peab paika hagiavalduse p-s 15.2 esitatud väide. Lähtuvalt lepingu p-st 5 korraldasid pooled ehitusplatsil koosolekuid. Arvestades lepingu p-dest 5 ja 2.1.2 kohtule teadaolevat infot, oleks kohus pidanud pooltele tegema ettepaneku viidatud koosolekute protokollide ja nendega seotud tõendite esitamiseks. Olukorras, kus kostja oli esitanud üksnes osa nendest protokollidest, oleks olnud põhjendatud juhtida poolte tähelepanu esitada protokollid kogu vaidluse perioodi kohta. Seejuures on märkimisväärne, et kostja esitatud objekti koosoleku protokollid on kõik perioodist, mis lõppes enne leppetrahvi nõude aluseks olevaid vahe ja lõpptähtaegu (23.10.2006-22.01.2007). Sellises olukorras oleks ainult loogiline teha ettepanek esitada ka need protokollid, mis puudutavad leppetrahvi nõude aluseks olevaid tähtaegu (22.04.-07.05.2007) mõjutavat aega ajavahemikus 05.03.-22.05.2007.
68.Projektlahenduse puudusi tõendavad hageja 05.07.2007, 03.08.2007 ja 12.10.2007 kirjad, mida kohus ei ole tõendina käsitlenud. Samuti kinnitab projektlahenduse puudusi augustis
koostatud eksperthinnang jahutusja ventilatsioonisüsteemidele, millest nähtub, et olemasolev projektilahendus ei ole võimeline tagama vajalikke sisekliima parameetreid ning see tuli ümber ehitada ja lisaks välja ehitada jahutus. 12.10.2007 kirjas on kostja puuduste olemasolu projektdokumentatsioonis kinnitanud. Kostja ei vaidle vastu projekti puuduste seotusele viivitusega, vaid viitab lihtsalt, et peamine põhjus tööde hilinemises seisnes hageja poolt töötajate muudele objektidele suunamisest. Juba 01.03.2007 kinnitasid mõlemad pooled kirjalikult seda, et projektdokumentatsiooni arhitektuurse ja ehituskonstruktsioonide osa põhiprojektides esines puudusi, mis tingisid projektlahenduse muudatusi ja täiendavat tööd. Arvestades asjaolu, et leppetrahvi nõude aluseks olevad viivitused toimusid kõik pärast nimetatud kuupäeva, oleks kohus pidanud välja selgitama, millises ulatuses ilmnes probleeme ja viivitusi pärast 01.03.2007 lepingu muudatuse allkirjastamist. Vastasel juhul on asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud jäänud välja selgitamata.
69.Kohtul oli piisavalt tõendeid mõistmaks, et projektdokumentatsiooniga seotud takistusi ilmnes ka pärast 01.03.2007 koosolekut. Näiteks 25.03.2008 objekti ülevaatuse protokollist nähtub, et sisekujunduse projektis lagedele ettenähtud cole ja son tapeedid ei olnud korrektselt lakke pandavad ja teadaolevalt selline kogemus maailmas enne puudus ning otsustati hotelli lagedes tapeedid asendada sobivas toonis värviga. Eeltoodust nähtub üheselt, et lagede viimistlemist takistavad projektipuudused ilmnesid alles 25.03.2008 ning nimetatu ei olnud seotud hageja tegevusega. Ometi on ilmne, et lagede viimistlust puudutav oluline otsus võis
mõjutada ja mõjutas objekti valmimise tähtaegsust ja kohus oleks pidanud sellega leppetrahvi suurust käsitledes arvestama.
70.Kostja leppetrahvi nõue oli kokku 4 909 000 krooni, mis on lepinguline maksimum. Asjaoludest nähtuvalt ei ole kostja lepingu täitmisel jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ootas ega kandnud viivitusega seoses mingit kahju. Isegi kui kostjal võis kaasneda minimaalne kahju ehitise lõpptähtaja ületamisega, ei põhjustanud vahetähtaegade ületamine mingit kahju, mistõttu on põhjendamatu nende tähtaegade eest leppetrahvi kohaldamine. Vaidlus puudub selles, et kostja sai objekti kasutusse juba 16.05.2007. Kohus on nimetatud fakti jätnud leppetrahvi suuruse hindamise juures tähelepanuta, kuigi hageja sellele tähelepanu juhtis.
71.Tööde lõpetamise päevaks on 21.05.2007, millal dateeriti ehitise ülevaatuse akt. Kohus luges lepingu täitmise päevaks 29.05.2007, mil väljastati kasutusluba, kuid ei põhjendanud seda õiguslikult. Arvestades algset kokkulepet tööde lõpetamiseks 07.05.2007, oli viivitus igal juhul minimaalne, piirdudes mõne päevaga. Kohus on tööde lõppemise alusetult sidunud kasutusloa saamisega. Lepingust nähtub selgelt, et pooled eristasid p 10.1. alusel töö lõpetamistähtpäeva ja p 10.2. alusel ehitise ülevaatuse akti koostamise päeva, mis hetkest on tellijal vabad käed taotleda kasutusluba ning p-de 10.3 ja 10.5 kohaselt tööde lõplikku üleandmist, millal on kõrvaldatud ka pisipuudused. Tööde lõpetamist fikseeriv dokument allkirjastati 21.05.2007. Asjaolu, kui kaua võtab tellijal aega kasutusloa taotlemine, oli väljaspool hageja mõjupiirkonda ning ei olnud lepingu kohaselt ka hageja risk.
72.16.04.2007 esitas tellija uue haljastuse projekti, millega varasemat projektilahendust oluliselt muudeti. Selle alusel telliti ehitajatelt lisatööna sadeveetorustiku väljaehitamine ning pindade kõrguste muutmine. Need lisatööd ei võimaldanud lõpetada heakorratöid tähtaegselt. Lisaks viibis haljastus ringtoitekaabli paigaldamise taga, mis sai valmis alles 13.05.2007. Alaline elektritoitekilp pingestati alles 21.05.2007. Selle puudumine takistas oluliselt viimistlustööde tegemist.
73.Hageja majandusaasta aruannetest nähtuvalt oli hageja raskes majanduslikus seisus muu hulgas seoses suure summaga, mida kostja ei tasunud. Seejuures tuvastas Pärnu Maakohus juba 12.03.2009 hagi tagamise tagatise määramise määruses, et hagejalt seaduses ettenähtud suuruses tagatise nõudmine võib põhjustada talle raske tagajärje. Viivitus hotelli tööde lõpetamisega oli üksnes 13 päeva. Kogu viivitus nii vahetähtaegade kui lõpptähtaja osas mahtus lühikesse perioodi. Esimene tähtaeg, mida ületati (vahetähtaeg) oli 22.04.2007 ja 21.05.2007 oli töö lõpetatud. Selliselt ei kaasnenud mingil juhul negatiivset majanduslikku tagajärge, mis lähenekski 4 909 000 kroonile. Vahetähtaegade ületamine ei suurendanud kuidagi kostja kahju võrreldes lõpptähtaja ületamise eest arvestatava leppetrahviga. Leppetrahv oli juba eos ebamõistlikult suur, kuivõrd võimaldas ca 32 miljoni kroonise lepingumahu juures juba 8 päevaselt vahetähtaegade ületamiselt arvestada viiviseid ca 8 miljonit krooni.
74.Hageja on selgelt tuginenud kaasusega seoses enda halvale majanduslikule olukorrale ning samuti taotlenud leppetrahvi vähendamist. Kui kohus kahtles selles, kas hageja soovib tugineda oma halvale majanduslikule olukorrale ka VÕS § 162 kontekstis, pidanuks ta seda hagejaga arutama. Kohtuotsusest ei ole aru saada, kas kohus leiab, et leppetrahvi vähendamist ei ole põhjendatud/tõendatud või ei ole seda taotletud. Fakt on see, et juba hagiavalduse p-s 25 tugines hageja selgesõnaliselt enda VÕS § 162 lgst 1 tulenevale õigusele taotleda kohtult ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamist.
75.Hageja on väljendanud, et talle jääb arusaamatuks leppetrahvi kujunemine. Ometi ei selgitanud kohus välja, mis olid konkreetsete viivituste perioodid, mis osas kostja leppetrahvi nõudis ega kontrollinud, kas kostja poolt nende perioodide eest nii suure leppetrahvi nõudmine on konkreetsete asjaolude valguses põhjendatud. Juhul kui
kostjal oli üldse kehtivaid leppetrahvi nõudeid hageja vastu, siis leidis hageja, et nende suurus on ebamõistlikult suur.
76.Kostja on leidnud, et tema õigus leppetrahvile summas 4 909 00 krooni tõusetub faktist, et ehituse lõpetamine on toimunud ligi aasta hiljem. Kostja 14.11.2007 kirja kohaselt leidis kostja, et 4 909 000 krooni suurune leppetrahv peaks olema proportsionaalne 183 päevase lõpptähtaegade ületamise olukorras. Lisaks lepingulisele laele, mis oli 15% lepingusummast, langes leppetrahvi suurus kokku ka kostja siseveendumusega sellest, mis on mõistlik ja proportsionaalne konkreetse kaasuse asjaolude puhul. Seega on ilmselgelt loogiline järeldada, et lühema viivituse korral on ka „proportsionaalne ja mõistlik leppetrahv“ väiksem. Siinkohal on kohtuotsus jällegi vastuoluline ja põhjendamata. Juhul, kui kohus nõustus hagejaga selles, et kostja väide ligi aastasest viivitusest on põhjendamatu, pidi kohus proportsionaalselt viivitatud päevade arvu vähenemisega vähendama ka kostja leppetrahvinõuet.
77.VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja tugines nimetatud sättele mitmes hagiavalduse punktis. 13.02.2007 kiri ei saanud olla leppetrahvi nõudest teateks VÕS § 150 lg 2 tähenduses, kuivõrd see esitati enne rikkumisest teadasaamist ning sellele järgnes 01.03.2007 kompromiss tähtaegade muutmiseks.
78.ETÜ 2005 tulnuks kasutada tõendina ehituse heast tavast VÕS § 23 lg-s 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Seda kinnitab ETÜ väljatöötamise menetlus, milles osalesid nii tellijate kui ehitusettevõtjate liidud. Käesoleva vaidluse mõttes tuleks ETÜ käsitleda nn kodifitseeritud tavana. Kohus ei ole ETÜ tähendust leppetrahvi nõudest aegsalt teatamise kontekstis analüüsinud. ETÜ p 105 kohaselt lepingu objektiks oleva töö käigus vahetähtaegade rikkumisel leppetrahvi rakendamisel on tellija kohustatud töövõtjale sellest teatama mõistliku tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem, kui järgmise tehtud tööde akti esitamiseni, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Eeltoodust nähtuvalt möödus mõistlik aeg vahetähtaegadega seoses leppetrahvi nõudmiseks kindlasti enne lõpptähtaja saabumist ja objekti ülevaatamist kostja poolt 21.05.2007. Kohtu poolt nimetatud seisukohtade eiramine ning leppetrahvi kohaldamine sõltumata faktist, et vahetähtaegade osas leppetrahvist mõistliku aja jooksul ei teavitatud, on ekslik.
79.Hageja viitas korduvalt sellele, et käesoleval juhul ei ole vahetähtaegade osas leppetrahvi nõudest teatamine pärast lõpptähtaega ning lõpptähtaja eest leppetrahvi nõudmine pärast tööde lõppenuks tunnistamist, mõistlik (see tähendab esineb alus veelgi lühema aja lugemiseks mõistlikuks ajaks). Maakohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu Riigikohtu otsuse osale, milles kohus selgitas leppetrahvi nõudest teatamise rolli – anda poolele võimalus selle nõudega oma tegevuses arvestada. Vastav Riigikohtu lahendi osa toetab just hageja seisukohta, et leppetrahvi nõue vahetähtaegade puhul, peaks andma poolele võimaluse oma tegevust korrigeerides vältida lõpptähtaja ületamist või takistuste loomist teistele töövõtjatele objektile tulekuks. Lühikesse ajaperioodi langeva vahetähtaja ja lõpptähtaja puhul ei ole see eesmärk täidetud juhul, kui vahetähtaegade eest leppetrahvi nõudmisest saaks teatada ka pärast lõpptähtaja saabumist.
80.Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hagiavalduse p-s 16.2. esitatud seisukohad, et lepingu p-s 2.2 sisalduv viide ETÜ 1993 redaktsioonile on trükiviga ning see tuleks jätta VÕS-i § 29 lg-de 1, 2 ja 4 alusel kõrvale. Kohus leidis, et pooled on lepinguvabadusele tuginedes vabad valima ka varasemaid redaktsioone, kuid ei käsitlenud hageja poolt esile toodud veale viitavaid asjaolusid nagu näiteks 1993 redaktsiooni tuginemine tsiviilkoodeksi sätetele, faktile, et aastaks 2006 oli ETÜ 2005
äsja välja tulnud ning et hageja lepingut koostades soovis tugineda ETÜ 2005 redaktsioonile jne. Kostja nimetatud seisukohtadele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu lepinguvabadusel põhinev seisukoht eirab VÕS § 29 olemasolu ja tähendust ning hageja vastavate seisukohtade käsitlemata jätmine rikub kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
81.Kaasuse lahendamisel väärivad tähelepanu ETÜ p-d 104 – 106. P-s 104 on nähtud ette, et töö lõpptähtaja ületamise eest leppetrahvi nõudmisest tuleb tellijal teatada 14 päeva jooksul kohustuse rikkumisest avastamisest. P-s 105 on nähtud ette, millal tuleb teatada vahetähtaja ületamise eest leppetrahvi nõudmisest. Ja p-s 106 on nähtud ette põhimõte, mille kohaselt ehituse töövõtulepingust tulenevat leppetrahvi on tellijal õigus tasaarvestada üksnes sellisel juhul, kui lepingus on see ette nähtud ja tasaarvestuse kord kokku lepitud. See tähendab, et ehituses ei ole leppetrahvi tasaarvestamine üldreeglina lubatud ning leppetrahvi nõudest teavitamine on üldjuhul seotud lühikeste tähtaegadega. Kostja teadis alates 08.05.2007, et hageja ei pidanud kinni töö lõpetamistähtpäevast ning tunnistas tööd lõppenuks 21.05.2007 ega teatanud ka siis plaanist nõuda leppetrahvi. Kostja esitas leppetrahvi nõude alles 01.06.2007, see tähendab 25 päeva pärast rikkumisest teadasaamist ning 10 päeva pärast tööde lõppenuks tunnistamist. Arvestades Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-28-08 sisalduvaid juhiseid sellest, et hoiatus leppetrahvi nõudmisest peab võimaldama rikkujal selles teadmises oma käitumist kujundada, on leppetrahvi nõude esitamine pärast tööde lõppemist antud kontekstis põhjendamatu ning seda ei ole tehtud VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul. Arvestades kõiki kaasuse asjaolusid, seal hulgas ka üksnes 7 päevast viivitust tööde lõpetamisega, on ilmselt ebaõiglane maakohtu otsus, kus hageja jäeti ilma sisuliselt 15% kogu lepingu maksumusest. Arvestades üksnes 7 päevast viivitust lõpptähtajaga, ei ole mõistlik aktsepteerida leppetrahvi, mis väikse rikkumise korral võtab hagejalt kogu tasu. Hageja hinnangul võiks õiglane leppetrahvi suurus olla maksimaalselt 7 päeva, see tähendab 450 885 krooni. Suurema leppetrahvi kohaldamist tingivad objektiivsed asjaolud puuduvad. Seetõttu palub hageja ringkonnakohtul, arvestades faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mida esimese astme kohus ei käsitlenud, VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada kostja leppetrahvinõuet. Vastustaja seisukoht
82.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
83.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Küll aga on vajalik maakohtu põhjendusi osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 2.1) ja täiendada. Osas, milles ringkonnakohus nõustub maakohtuga, ei pea kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel vajalikuks maakohtu põhjenduste kordamist niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja kolleegium ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist.
84.Esmalt võtab kolleegium seisukoha vaidluse üle, millist kuupäeva saab ja tuleb lugeda konkreetsel juhul töö valmimise lõpptähtajaks ja millest sõltub leppetrahvi arvestamise periood tulenevalt pooltevahelise lepingu p-st 13.5. Poolte vahel puudub vaidlus, et lepingujärgseks töö valmimise lõpptähtajaks oli lepingu muudatuses nr 1 01.03.2007 kokku lepitud 07.05.2007. Ka puudub vaidlus, et selleks kuupäevaks lepinguobjekt igal juhul valmis ei olnud. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et töö lõplikuks valmimiseks tuleb lugeda 06.11.2007, mil tellija ja töövõtja allkirjastasid vastava akti
(t I kd lk 70, tellija lisa sellele samas lk 135). Viidatud dokumentidest nähtub, et töö oli tellija poolt võetud vastu puudustega, kuid nimetatud asjaolu käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. 06.11.2007 toimus töö lõplik üleandmine/vastuvõtmine lepingu p 10.3 tähenduses. Pooled olid lepingu p-des 10.1 ja 10.2 leppinud kokku võimaluse, et enne töö lõplikku üleandmist toimub selline töö üleandmine, mis võimaldab tellijal taotleda ehitisele kasutusluba ja puudub vaidlus, et selline üleandmine toimus 21.05.2007 (akt t I kd lk 36-37). Sellesisulise pooltevahelise kokkuleppe näol on tegemist olukorraga, milline on reguleeritud ETÜ 2005 p-des 158163 (allpool kolleegium põhjendab, miks sõltumata lepingu p 2.2 sõnastusest saab siiski ka käesolevas vaidluses rakendada ETÜ 2005-s kirjapandut) ning mille puhul ei saa nn esmast ehk põhilise valmiduse akti samastada objekti lõpliku valmiduse aktiga. Puudub vaidlus, et seisuga 21.05.2007 oli ehitatav hotelli juurdeehitus valmis määral, mis võimaldas taotleda sellele kohalikult omavalitsuselt kasutusluba ja seda ka faktiliselt (vähemalt osaliselt) kasutama hakata. Samas ei ole ka vaidlust, et peale nimetatud kuupäeva tegi töövõtja objektil veel erinevaid töid. 05.07.2007 kirjas ( t I kd lk 49-51) selgitab töövõtja, et jahutussüsteem saadakse töökorda lähipäevadel; et lõpuni on veel tegemata sigariruumi ja lagede tapetseerimine, osade radiaatorite värvimine, jne; samuti, et lõplik üleandmine-vastuvõtmine toimub pärast eelnimetatud puuduste kõrvaldamist. 03.08.2007 kirjas (t I kd lk 55-56) küsis töövõtja tellijalt teavet, milliseid pisipuudusi on veel vaja teha ja sellele vastas tellija 13.08.2007 (t I kd lk 55-57)). Seega ei saa olla poolte vahel sisulist vaidlust selles, et lepingus kokkulepitud lõpetatud ja nõuetekohaselt teostatud ehitustööd lepingu p 1.2 mõttes 21.05.2007 üle ei antud. Ka garantiiperioodi alguse olid pooled sidunud nimelt lõpliku valmiduse saavutamisega (lepingu p 11.1). Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, milline sidus töö üleandmise lepingu mõttes kasutusloa saamisega 29.05.2007. Kostja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-110-05 07.11.2005, milles on asutud seisukohale, et kui pooled ei ole vastupidises kokku leppinud, siis selline ehitise üleandmine/vastuvõtmine, milles osalesid riigiasutuste esindajad ja mille üheks põhiliseks eesmärgiks oli hoonele kasutusloa saamine, ei asenda üldjuhul pooltevahelist lepingujärgset tööde üleandmist/vastuvõtmist. Hoone kasutamisvalmidus iseenesest ei tähenda, et töövõtja on tööd lepinguga kooskõlas lõpetanud ja et kokkulepitud töö on valmis.
85.Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga ETÜ 2005 kasutamise võimalikkuse kohta käesolevas vaidluses osaliselt ja seda osas, mis käsitleb selle dokumendi kasutamist ehitusvaldkonnas heakskiidetud tavana VÕS § 25 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastavalt tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et tõendatud ei ole, et pooled oleksid lepingu IX osas kokkulepitud tingimustel muutnud lepingu p 2.2, mille kohaselt otsustasid pooled lepingus eraldi reguleerimata küsimustes lähtuda 1993. aastal kinnitatud üldtingimustest. Samas hageja kui töövõtja ehituse valdkonnas tegutseva ehitusettevõtjana, kes sõlmis vaidlusaluse lepingu oma majandustegevuses, pidi oma valdkonnas kehtivaid käitumisreegleid järgima ja seega tema tegevust vaidlusaluse lepingu alusel aastatel 2006-2008 analüüsides saab ETÜ 2005-s kirjapandud käitumispõhimõtteid vajadusel rakendada.
86.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamist leidsid kõigi vajalike eelduste olemasolu kostjal leppetrahvi nõude esitamiseks ja tasaarvestuse teostamiseks. Puudub vaidlus, et hagejal oli kostja vastu nõue tasu näol kokku
4 909 000 krooni. Samuti leidis tõendamist kostja seisukoht, et töö anti lõplikult kostjale üle 06.11.2007 ning et sellest tulenevalt oli hageja rikkunud lepingu lõpptähtaega. Samuti puudub vaidlus, et lisaks lõpptähtajale rikkus hageja kokkulepitud vahetähtaegu. Lepingu p-s 13.5 oli lepitud kokku nimetatud tähtaegade rikkumise korral töövõtjal tellijale leppetrahvi maksmise kohustus. Lepingu p-s 13.4.5 oli lepitud kokku ka tasaarvestamise õigus töövõtjale tasumata lepingu maksumusega. Asjaolu, et viidatud punktis ei olnud otsesõnu lepitud kokku leppetrahvi tasaarvestamise õiguses, vaid otsese majandusliku kahju tasaarvestamise õiguses, ei välista kolleegiumi arvates ka leppetrahvi tasaarvestamist, sest oma olemuselt ongi leppetrahv kokkulepitud suuruses kompensatsioon kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korvamiseks, et lihtsustada kahju tõendamist kahju nõude realiseerimisel ja sundida võlgnikku kohustust täitma (VÕS § 158 lg 1). Kolleegium ei nõustu seejuures maakohtu seisukohaga, et tasaarvestuse kokkulepe tuleneb lepingu pst 13.4. Viidatud punktis leppisid pooled kokku tellija õiguse keelduda oma kohustuse (tasu maksmine) täitmisest kuni töövõtja on viivituse likvideerinud (oma kohustuse täitnud). Leppetrahvi ja tasaarvestuse kokkulepped tulenevad lepingu p-dest 13.5 ja
87.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tellija oli leppetrahvi nõudmisest teatanud töövõtjale mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Küll aga ei saa nõustuda põhjenduse selle osaga, milles maakohus lähtus 13.02.2007 teatest. Nimetatud teate kohaselt (t I kd lk 125pöördel-126) väljendas tellija kartust, et töövõtja ei suuda kokkulepitud tähtaegadest kinni pidada ning hoiatas, et kui töövõtja meetmeid tarvitusele ei võta, on tellija sunnitud rakendama p-s 13.4 kokkulepitud mõjutusabinõusid. Nimetatud punktis aga oli lepitud kokku tasu kinnipidamise õigus, mitte aga leppetrahvi nõudeõigus. Isegi juhul, kui seda teadet saaks lugeda leppetrahvi nõude teateks, tuleks nõustuda hagejaga, et see oli esitatud enne kohustuse rikkumist (01.03.2007 lepiti kokku uutes vahe- ja lõpptähtaegades) ja seega ei ole tegemist teatega VÕS § 159 lg 2 mõttes. Küll aga saab selliseks teateks lugeda 18.05.2007 tellija juhatuse liikme poolt elektrooniliselt saadetud teadet (t I kd lk 136), milles sõnaselgelt teatatakse leppetrahvi nõude esitamisest. Puudub vaidlus, et vastav nõue esitati 01.06.2007. Seega oli teade esitatud vähem kui üks kuu peale esimese vahetähtaja ja 11 päeva peale lõpptähtaja rikkumise ilmnemist ning puuduvad asjaolud, et sellise ajanihkega esitatud teadet mitte lugeda mõistliku aja jooksul esitatuks. 18.05.2007 teade võimaldas töövõtjal ette näha tellija käitumist ja teha omalt poolt kõik võimalik, et tekkivaid kahjusid vähendada ehk siis mobiliseerida kogu vajalik jõud tööde lõpetamisele nii kiiresti kui võimalik, samuti arvestada oma edasises tegevuses leppetrahvi maksmise kohustusega. Otsuse p-s 85 selgitas kolleegium, millistel põhjendustel ei olnud tellija seotud ETÜ 2005 p-s 104 ehitajatele tavana kirja pandud 14-päevase teatamise tähtajaga lõpptähtaja rikkumise korral. Samas jääb 18.05.2007 teade ka nimetatud tähtaja hulka (07.05.2007 oli tööde lõpetamise kokkulepitud tähtaeg). Vahetähtaegade rikkumisest teatamist reguleerib tavana ETÜ 2005 p 105, mille kohaselt on tellija kohustatud vahetähtaegade rikkumise korral teatama töövõtjale leppetrahvi rakendamisest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem, kui järgmise tehtud tööde akti esitamiseni, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perioodil 22.04.2007 (tellija pidi saama teada esimesest rikutud vahetähtajast hiljemalt järgmisel päeval, see oli 23.04.2007) kuni teate esitamiseni tehtud tööde akte töövõtja ei esitanud, siis isegi juhul, kui ETÜ 2005 oleks kohustuslik ka tellijale, ei oleks ta 18.05.2007 kuupäeva seisuga kaotanud õigust leppetrahvile ka vahetähtaegade rikkumise eest. 18.05.2007 teade oli saadetud tellija poolt lepingu p-s 16.1 kokkulepitud vormis --- e-posti teel. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et
lepingu p 16.4 kohaselt pidi kirjalikus vormis (posti teel tähitud kirjaga või allkirja vastu teisele poole esindajale) olema saadetud muu hulgas leppetrahvi nõue, kuid 18.05.2007 oli esitatud teade nõude esitamisest tulevikus, nõue ise anti töövõtja esindajale allkirja vastu üle 01.06.2007.
88.Töövõtja üks vastuväidetest tellija poolsele leppetrahvi nõudele on väide, et kokkulepitud tähtaegade ületamised olid suures osas põhjustatud tellijapoolsetest tegemata jätmistest ja lepinguväliste tööde tellimisest samalt töövõtjalt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud oma vastavat vastuväidet. Poolte vahel puudub vaidlus, et lepinguliste töödega samaaegselt hageja tõepoolest tegi kokkuleppel kostjaga rida muudatus- ja lisatöid, kuid samas nähtub, et nimelt sel põhjusel pooled 01.03.2007 muutsid esialgselt kokkulepitud tähtaegu (lepingu muudatus t I kd lk 34). Puuduvad tõendid, et töövõtja oleks perioodil alates muudatuse vormistamisest kuni tähtaegade saabumiseni teinud kooskõlas lepingu p-ga 9.1 tellijale kirjaliku ettepaneku uuesti tähtaegu muuta. Nimetatud sätte kohaselt võisid muudatused projektdokumentatsioonis ja/või töös tuua kaasa muudatused muu hulgas lepingu tähtaegades. Kuna lepingut uuesti ei muudetud, siis pidi töövõtja täitma endale võetud kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.
89.Kolleegium ei saa nõustuda apellandi etteheitega maakohtule, nagu ei oleks kohus selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolu, see tähendab millises ulatuses põhjustas viivituse kostja enda tegevus. Hageja esindaja esitas maakohtus vastava väite ja soovis esitada selle tõendamiseks ka tõendeid (t I kd lk 195pöördel). Seega oli hageja esindaja teadlik TsMS § 230 lg-st 1, mille kohaselt peab kumbki pool oma väiteid tõendama. Milliste konkreetsete tõenditega pool oma väiteid tõendab, on tema õigus otsustada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus andis pooltele võimalusi täiendavate tõendite esitamiseks (kohtuistungi protokollid t I kd lk 196pöördel).
90.Maakohtu otsuse kohaselt nentis kohus, et hageja on esitanud kohtusse tasu ja viiviste nõude, kuid ei ole vaatamata antud võimalusele esitanud kaalutlusi, millised annaksid alust lugeda kostja poolt rakendatud leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Seega ei ole maakohus hagejale ette heitnud mitte leppetrahvi vähendamise taotluse esitamata jätmist, vaid selle põhistamata jätmist. Asjaolu, et maakohus juhtis poolte tähelepanu võimalusele vähendada ka juba tasaarvestatud leppetrahvi suurust ja et VÕS § 162 saab kuuluda käesolevas asjas rakendamisele ning et kui senini ei olnud kohus andnud hagejal võimalust esitada kõiki võimalikke vastuväiteid tasaarvestusele, siis nüüd annab ta selleks võimaluse, nähtub maakohtu asja arutamise uuendamise määrusest (t II kd lk 58-70). Et ka hageja esindaja sai kohtumäärusest aru, et tal on õigus esitada tasaarvestusele muu hulgas ka leppetrahvi vähendamise vastuväide, nähtub tema poolt 19.10.2009 esitatud menetlusdokumendi (t II kd lk 100-102) p 1 viimasest lausest. Milliseid konkreetseid põhjendusi ja nende põhistamiseks tõendeid/põhistusvahendeid hageja esindaja esitas, oli hageja dispositiivne õigus otsustada. Maakohus sai otsuse tegemisel võtta arvesse vaid hageja esindaja poolt väljatoodud asjaolusid ja esitatud tõendamisvahendeid. Asja sisuliseks arutamiseks toimunud kohtuistungi protokollist (t II kd lk 159-164) nähtub, et hageja esindaja ei suhtunud asja lahendamisesse konstruktiivselt ja vaatamata kohtu selgitustele asja uuendamise määruses oli järjekindlalt seisukohal, et tegelikkuses ei ole kostja tasaarvestuse vastuväidet esitanud ja seega ei ole temal võimalik ka taotleda vähendamist. Seega oli tema positsioon vastuoluline, kuid sellele vaatamata käsitles maakohus hageja seisukohti kui taotlust leppetrahvi vähendamiseks. 19.10.2009 menetlusdokument ei sisaldanud asjaolusid, millega oleks soovitud põhistada leppetrahvi vähendamist. Ka nähtub 19.10.2009 kohtuistungi protokollist, et lisatud bilansside ja võlgnevuste koondaruandega (t II kd lk 103-115, protokoll t lk 159) soovis hageja vaielda vastu kostja poolt esitatud
viiviste vähendamise taotlusele. Maakohtule ei saanud jääda arusaamatuks, millisel eesmärgil oli hageja oma halva majandusliku olukorra kohta tõendid esitanud ja seega puudus igasugune vajadus seda eraldi hagejaga arutada. Hageja esindaja poolt valitud positsioon oli kõigutamatu --- kostjal puudus õigus hageja nõuet tasaarvestada. Kohtul puudub õigus hakata poolt veenma oma positsioonist loobuma.
91.Isegi juhul, kui möönda hageja uue esindaja seisukohta, et hageja poolt esitatud bilansse ja võlgnevuste aruannet saaks ja tuleks käsitleda tõenditena, millega hageja soovis juba maakohtus tõendada oma taotlust leppetrahvi vähendamiseks ettevõtte halva majandusliku olukorra tõttu, siis ei annaks need dokumendid kohtule veenvust taotluse põhjendatuses. VÕS § 162 lg 2 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega saab kohus sekkuda poolte poolt kokkulepitud leppetrahvi suurusesse vaid juhul, kui tasumisele kuuluv rahasumma osutab ebamõistlikult suureks. Ehk siis olukorras, mis osutab võlgniku jaoks ebamõistlikult koormavaks ja mille leevendamine oleks kooskõlas õigluse ning lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Leppetrahv on konkreetsel juhul juba tasaarvestatud ja seega täiendavaid rahalisi vahendeid töövõtja tasuma ei pea. Seisuga 30.06.2009 oli töövõtjal bilansilist vara (aktiva) kokku 38 959 196 krooni väärtuses, kohustusi 18 580 449 krooni suuruses summas (passiva). Seega tasaarvestatud tasu suuruses 4 909 000 krooni ei olnud vähemalt tolle aja seisuga hagejaga jaoks majanduslikult eksistentsiaalse tähtsusega. Muud vähendamise aluseks olla võivad asjaolusid, millised on esitatud alles apellatsioonkaebuses, kolleegium TsMS § § 652 lg 1 alusel käsitleda ei saa.
92.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.