14. mai 2010 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-60852
Tsiviilasi
OÜ TLhagi SRKAS-i vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
503 873,27 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ TL(registrikood XXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Aavik (Aavik & Partnerid, asukoht Tuukri 19, 10152 Tallinn) ja volitatud esindaja Olesja Polehhina Kostja SRKAS (registrikood XXX, asukoht XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Vesse Võhma ja advokaat Triinu Hiob (Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN, Dunkri 7/Niguliste 4, 10123 Tallinn)
Kohtustungi toimumise aeg
01.04.2010
Kohtuistungil osalesid
Hageja volitatud esindaja Olesja Polehhina Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Aavik Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Vesse Võhma ja advokaat Triinu Hiob
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ TL hagi SRKAS-i vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus Välja mõista OÜ-lt TL menetluskulud 100% ulatuses SRKAS-i kasuks. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud
1.Poolte vahel oli sõlmitud vastutuskindlustuse leping kehtivusega 21.06.2001-20.06.2002, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr 91855 (tl 42-44, 48-55, tõlge tl 45-47, 56-62).
2.28.09.2001 teostati hageja ja Eesti Mereväe vahel sõlmitud lepingu alusel miinijahtija „Wambola“ remont, mille käigus tekkisid vigastused laevakeres.
3.Eesti Vabariigi (Kaitseministeerium kaudu) esitas kahju hüvitamise nõude summas 11 521 930 krooni, millest kostja hüvitas 03.02.2003 hüvitisotsusega 5 468 734,34 krooni (tl 6-7).
4.19.03.2007 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-04-841 (jõustunud 06.06.2007) mõisteti hagejalt Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) kasuks välja 2 866 613,20 krooni, kostja osales kolmanda isikuna (tl 8-21).
5.02.08.2007 esitas kahjustatud isik Harju tööpiirkonna kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 22-23). 17.09.2007 hüvitisotsusega otsustas kostja tasuda kohtutäiturile põhivõlgnevuse summas 2 366 613,20 krooni, arvestades hageja omavastustuse summas 500 000 kandmise kohustust (tl 2425). Hageja nõue ja põhjendused
6.Hageja palub kostjalt välja mõista täitekuludega seotud kahju summas 253 873,27 krooni, enammakstud omavastutus 250 000 krooni, viivise seisuga 16.02.2009 summas 73 175,20 krooni ja menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 94, § 113, § 510, § 515 lg 1.
7.Hageja märgib, et vastavalt kindlustuspoliisile nr 91855 moodustab hageja omavastutus 250 000 krooni. Seega kostja keeldus alusetult 250 000 krooni hüvitamisest 17.09.2007 hüvitisotsusega (tl 24-25).
8.Arvestades asjaoluga, et kostja ei täitnud oma kohustust on hageja kandnud olulist kahju, mis on seotud täitekulude tasumisega summas 253 873,27 krooni.
9.Hageja on arvestanud täitekuludelt viivist perioodi 08.11.2007-16.02.2009 eest summas 35 730 krooni ja omavastutuselt perioodi 09.10.2007-16.02.2009 summas 37 445,20 krooni.
10.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et antud tsiviilasjas tuleb lähtuda võlaõigusseadusest ja tsiviilseadustiku üldosa seadusest, kuna kindlustuspoliisist tulenev vaidlusalune asjaolu on tekkinud 2007, hüvitisotsuse tegemisel kostja pool. Vastavalt VÕSRS § 12 lg 1 kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkind või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust.
11.Seadusandja on määranud konkreetse asjaolu kindlustusandja täitmise kohustuse tekkimiseks, s.o jõustunud kohtuotsus, millega on tuvastatud kahjustatud isiku nõue. Samuti näeb seadus ette konkreetse tähtaja, mille jooksul peab kindlustusandja oma kohustuse täitma.
12.Hageja ei nõustu, et omavastutuse nõue on aegunud. Hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kostja hüvitisotsuse tegemise ajast, s.o 17.09.2007, mille järgi kostja on jätnud kahjustatud isikule hüvitamata 500 000 krooni.
13.Kostja on alusetult asunud seisukohale, et hageja tekitas Eesti Vabariigile kahju kahe erineva sündmuse raames, mistõttu tegemist on kahe erineva kindlustusjuhtumiga. Kostja ei ole tuvastanud, kas teisel dokkimisel oli miinijahtija vigastusi saanud, seega ei ole kostja ka õigustatud kohaldama omavastutus. Tulenevalt kindlustuspoliisi punktist 1 hüvitab kindlustusandja kindlustusvõtja hoolduse, valduse ja kontrolli all olevatele veesõidukitele või laevadele tekkinud kahju, mis on saadud tööde tegemisel, sealhulgas teisaldamisel ja liigutamisel selle sadama piirides, kus töid tehakse, samuti proovisõitudel, mille kaugus ei ületa 100 miili nimetatud sadamast. Seega hüvitamisele kuuluv kahju seisneb kindlustusvõtja hoolduse, valduse ja kontrolli
2-08-60852 all, laevaremontimise eesmärgil, olevale laevale tekitatud kahju, mitte aga eraldi õnnetusjuhtum. Seetõttu kindlustuslepingu punkti 8 järgi hüvitamisele kuulub kahju suurus, mis tuleneb ühest õnnetusjuhtumist või mitmest õnnetusjuhtumist, mis tulenevad ühest sündmusest. Miinijahtija dokkimine, millele tugineb kostja, ei ole sündmus kindlustuslepingu mõttes, vaid see on miinijahtija remontimise tehnoloogilistest osades üks osa. Hüvitisotsusest tulenevalt käsitleb kostja sündmusi ühe kindlustusjuhumina, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja omistas antud kahjule ühe numbri ja kirjeldas ühe juhtumina. Seega moodustab omavastutus 250 000 krooni. Kostja vastuväited
14.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja on seisukohal, et antud vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit ja Eesti Vabariigi kindlustusseadust tulenevalt VÕSRS § 12 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 senikehtinud seadust. Antud juhul toimusid kindlustusjuhtumid 27.09.2001 ja 22.10.2001, seega enne võlaõigusseaduse jõustumist.
16.Hageja vastutuse kindlustamiseks oli 2001 sõlmitud kindlustusleping hageja õiguseellase Balti Laevaremonditehase AS-i ja kostja vahel ning leping ega lepingut reguleeriv seadus, tsiviilkoodeks ja Eesti Vabariigi kindlustusseadus, ei näinud ette kolmandatele isikutele õiguse tekkimist pooltevahelisest lepingust (tl 42-47). Kostja leiab, et seda seisukohta toetab ka võlaõigusseadus. Seega ei olnud kostjal kohustust ega isegi õigust teha automaatselt väljamakse Eesti Vabariigile, kellele hageja oli kahju tekitanud. Vastutuskindlustuse teoreetilise käsitluse kohaselt võib kindlustusandja maksta vastutuskindlustuse kindlustushüvitise välja kas kindlustusvõtjale või kahjustatud isikule sõltuvalt kindlustusvõtja valikust. Et vabatahtlik vastutuskindlustus teenib kindlustusvõtja kaitse eesmärki ning kindlustuslepingu poolteks on ainult kindlustusandja ja kindlustusvõtja, on väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise näol tegemist kindlustusvõtjale kuuluva rahasummaga, mille käsutamise üle on pädev otsustama ainult kindlustusvõtja ise. Seega võib kindlustusvõtja lasta hüvitise välja maksta kas endale või anda korralduse summa osaliselt või täielikult kahjustatud isikule ülekandmiseks. Sellest tulenevalt teavitas kostja hageja, et kindlustushüvitise väljamaksmiseks peaks hageja esitama kirjaliku tahteavalduse, milles näitab, kellele ja missuguse summa peaks kostja üle kandma. Hageja vastavat tahteavaldust ei esitanud, vähemalt mitte enne, kui Eesti Vabariik esitas otsuse täitmiseks kohtutäiturile. Seega puudus kostjal võimalus kindlustushüvitise väljamaksmiseks mistahes isikule ning kostja ei ole rikkunud enda kohustus kindlustusandjana ning seega puudub õigusvastane tegu, mis saaks olla kahju hüvitamise kohustuse tekke aluseks. Kostja rõhutab ka, et hageja ja Eesti Vabariigi vahelises kohtumenetluses tehtud kohtuotsuse täitmise kohustus lasus ainult hagejal. Et Eesti Vabariigi ees oli tekitatud kahju ja kohtuotsuse täitmise eest vastutav ainult hageja, siis oli ka kolmanda isiku poolt täituri poole pöördumise vajadus tingitud hageja enda tegevusetust ning isegi õigusvastase teo olemasolul puuduks põhjuslik seos kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel.
17.Lisaks märgib kostja, et kui ei eksisteeriks ülaltoodud põhjuseid, miks hageja nõue täitekulude väljanõudmiseks kostjalt on täies ulatuses põhjendamatu, tuleks arvestada, et kostja ei saaks isegi siis ühelgi vastutada hageja poolt kantud täitekulude eest terves ulatuses. Vastavuses pooltevahelise kindlustuslepinguga kuulus hüvitavast kahjust mahaarvamisele hageja kindlustuslepingujärgne omavastutus, mis antud juhul, kui tegemist on kahe kindlustusjuhtumiga on kokku 500 000 krooni, seega isegi kui hageja oleks andnud korralduse kindlustushüvitise ülekandmiseks kahjustatud isikule, oleks hageja pidanud ise tasuma kolmandale isikule omavasutusele vastava summa 500 000 krooni ning kui kostja oleks viivitanud 2 366 613,20 krooni väljamaksmisega ei oleks täitekulud ületanud 177 495,99 krooni, millele lisanduks käibemaks. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõude täitekulude saamiseks põhjendamata.
18.Kostja tegi otsuse, et hageja poolt kahjustatud isikule kahju tekitamiste näol on tegemist kahe kindlustusjuhtumiga ning seega kuulus hüvitisest mahaarvamisele omavastutus kogusummas 500 000 krooni, juba 03.02.2003 hüvitamisotsusega, millest hageja sai teada samal ajal. Taolise
2-08-60852 kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Hageja on nõude esitanud peale aegumistähtaja möödumist, seega oleks kostjal isegi nõude sisulise põhjendatuse korral õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ning nõue tuleks jätta rahuldamata aegumise tõttu. Omavastutuse nõudele palub kostja kohaldada aegumist.
19.Kostja vaidleb omavastustuse nõudele vastu sisuliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et kindlustuslepingus oli omavastustuse suuruseks 250 000 krooni. Kindlustulepingus kokkulepitud omavastutus arvestatakse hüvitisest maha iga kindlustusjuhtumi kohta, mis tuleneb lepingu osaks olevate laevaremontija vastutuskindlustuse tingimuste punktist 8 (tl 48-62). Hageja tekitas kahjustatud isikule Eesti Vabariigile kahju kahe erineva sündmuse raames. Esiteks viis hageja 27.09.2001 värvimiseks läbi Eesti vabariigile kuuluva miinijahtija Wambola dokkimise ning tekitas dokkimise käigus miinijahtijale kahjustusi ja teiseks viis hageja 22.10.2001 läbi uue dokkimise, mille käigus põhjustas miinijahtijale uusi kahjustusi, millede puhul oli tegemist erinevate omavahel seondumatute kahjustustega. Hagejal tekkis mõlemal juhul seadusjärgne vastutus kahjustatud isiku ees ning mõlemal juhul tekkis kostjal kahju hüvitamise kohustus hagejale ning kuna omavastutus kehtib ühe kindlustusjuhtumi, mitte kindlustuslepingu kohta, kuulus kostja poolt hagejale tasutavalt kogu hüvitisel mahaarvamisele omavastutus mõlema kindlustusjuhtumi eest.
20.Kostja ei nõustu viivisenõudega. Kostja leiab, et kuna hageja nõuded on põhjendamatud, siis ei ole hagejal alust arvestada ega nõuda ka viivist. Isegi juhul, kui hagejal oleks õigus viivisele ei saaks viivis täitekuludelt ületada 6 594 krooni ja omavastutuselt 7 110 krooni tulenevalt tsiviilkoodeksi § 231 lg 1. Samuti tuleks viivis maha arvata hageja väidetavast kahjust tulenevalt TsK § 193 lg 1.
21.Kostja märgib tulenevalt hageja seisukohast, et õnnetusjuhtumeid tingivaks sündmuseks ei saa lugeda asjaolu, et mõlemad õnnetusjuhtumid toimusid sama lepingu täitmisel, sest lepingu olemasolu ei põhjustanud korduvate õnnetusjuhtumite toimumist. Asjaolu, et kindlustusandja käsitles juhtumeid koos ning andis juhtumitele ühise numbri, ei oma õiguslikku tähendust ega anna alust lugeda neid kindlustusjuhtumiks. Ebaõige on väide, et kostja on kirjeldanud vaid ühte juhtumit.
22.Ebaõige on hageja väide nagu ei oleks siiani tuvastatud, kas miinijahtija sai vigastusi ka teisel dokkimisel. Miinijahtija meeskond koos miinilaevade divisjoni peamehhaanikuga on mõlema dokkimise järgselt viinud läbi miinijahtija ülevaatuse ning fikseerinud sündmuse ja vigastused. Esimese dokkimise tagajärjel tekkinud kahjustused on kajastatud 28.09.2001 aktis (tl 93) ja teise dokkimise kahjustused 23.10.2001 aktis (tl 94). Ka AS A on Eesti Kindlustusmaakler on hageja esindajana oma nõudekirjas tunnistanud, et teise dokkimise käigus tekitati laevakeresse uusi vigastusi (tl 91-92). Samuti on LKBOÜ teostanud miinijahtija kahjustuste osas ekspertiisi mõlema dokkimise järel (tl 95-105). Kohtuotsuse põhjendus
23.Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel.
24.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
25.Poolte vahel puudub vaidlus, et OÜ BLRT Laevaremonditehase (praegune hageja) ja kostja vahel oli sõlmitud vastutuskindlustuse leping kehtivusega nr 21.06.2001-20.06.2002, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr 91855 (tl 42-47). Poolte vahel puudub vaidlus, et kindlustusjuhtumi aluseks olevad õnnetusjuhtumid toimusid 27.09.2001 ja 22.10.2001 (tl 93-94). Puudub ka vaidlus, et 03.02.2003 hüvitisotsuse alusel hüvitas kostja kahjukannatajale 5 468 734,34 krooni, mis kanti Kaitseministeeriumi arveldusarvele ning kostja märkis, et kahe kindlustusjuhtumi toimumise
2-08-60852 omavastutus on 500 000 krooni (tl 6-7) ja 17.09.2007 hüvitisotsuse alusel hüvitati täiendavalt kahju summas 2 366 613,20 krooni ja õigusabikulud 27 199 krooni ning jäeti hüvitamata omavastutus 500 000 krooni ja täitekulud 253 873,27 krooni (tl 24-25).
26.Poolte vahel on vaidlus, kas antud asjas peaks kohaldama tsiviilkoodeksit (edaspidi TsK) ja Eesti Vabariigi kindlustusseadust või võlaõigusseadust. Seega annab kohus esmalt hinnangu, millist seadust antud tsiviilasja lahendamisel tuleb kohaldada. Vastavalt VÕSRS § 12 lg 1 kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkind või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tulenevalt VÕSRS § 12 lg 2 kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 senikehtinud seadust ning antud juhul toimusid kindlustusjuhtumid 27.09.2001 ja 22.10.2001, seega enne võlaõigusseaduse jõustumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud oma 25.09.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-06 punktis 10, et: „Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei välista ega piira 1. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, ning et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Käesolevas asjas tuleb kahju hüvitamise osas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuivõrd kahju hüvitamise kohustus ja hageja kohustus maksta hüvitist notari tekitatud kahju eest tekkisid enne 1. juulit 2002. a. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et hageja maksis kannatanule hüvitise 11. augustil 2004. a, s.o pärast võlaõigusseaduse jõustumist.“ Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kostjal tekkis kohustus maksta hüvitist enne 01.07.2002, seega antud tsiviilasja lahendamisel kuulub kohaldamisele kindlustusjuhtumite ajal kehtinud redaktsioonis tsiviilkoodeks ja kindlustusseadus.
27.Kostja taotleb aegumise kohaldamist hageja poolt esitatud omavastustuse nõudele. Vastavalt kindlustusseaduse §-le 9 on kindlustusjuhtum sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või –hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või –hüvitise väljamaksmise kohustus. Kohtule esitatud materjalidega on tõendatud, et hageja seoses 27.09.2001 värvimiseks viis läbi miinijahtija Wambola dokkimise ning tekitas dokkimise käigus miinijahtijale kahjustusi, mille kohta 28.09.2001 koostati akt (tl 93) ja 22.10.2001 viis hageja läbi uue dokkimise, mille käigus põhjustas miinijahtijale uusi kahjustusi ja mille kohta koostati 23.10.2001 akt (tl 94). Kohus leiab, et oli tegemist erinevate omavahel mitte seotud õnnetusjuhtumitega. 27.09.2001 dokkimise käigus saadud kahjustused ei ole põhjuslikus seoses 22.10.2001 saadud kahjustustega. Seega 27.09.2001 ja 22.10.2001 kahjustuste saamine on käsitletavatena iseseisvatena, millest teatamise kohustus kindlustusandjat vastavalt sõlmitud lepingu juurde kuuluva laevaremontija vastutuskindlustuse tingimuste punktile 9(IX) oli kirjalikult kuue kuu jooksul. Kahe erineva juhtumi tõenduseks on mõlema kahjujuhtumi kohta koostatud kahjude hindamiseks aktid. Eeltoodud seisukohta toetab ka LKBOÜ teostatud ekspertiisid miinijahtija kahjustuste osas mõlema dokkimise järel (tl 95-105). Kohus leiab, et juhtumite käsitlemine ühes menetluses ei tee kahest erinevast juhtumist ühe kindlustusjuhtumi. Hageja on ostnud konkreetseks ajaperioodiks s.o 21.06.2001-20.06.2002 kindlustuskaitse omavastutusega 250 000 krooni ühe kindlustusjuhtumi kohta. Kuna juhtumeid oli 2, siis oli kindlustusandjal õigus kohaldada omavastutust mõlema juhtumi osas summas 250 000 krooni. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja nõue 250 000 krooni saamiseks kostjalt ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 03.02.2003 hüvitisotsuse alusel hüvitas kostja kahjukannatajale 5 468 734,34 krooni, mis kanti Kaitseministeeriumi arveldusarvele ning märkis, et kahe kindlustusjuhtumi toimumise omavastutus
2-08-60852 on kummalgi juhul 250 000 krooni, seega kokku 500 000 krooni (tl 6-7) ja 17.09.2007 hüvitisotsuse alusel hüvitati täiendavalt kahju summas 2 366 613,20 krooni ja õigusabikulud 27 199 krooni ning jäeti hüvitamata omavastutus 500 000 krooni ja täitekulud 253 873,27 krooni (tl 24-25). 07.10.2002 AS-i A on Eesti Kindlustusmaakler kirja kohaselt nähtub, et hageja oli teadlik, et kostja käsitleb kindlustusjuhtumit kahe eraldi seisva kindlustusjuhtumina, mille omavastutus moodustab kokku 500 000 krooni (tl 89-90). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja oli teadlik, et kostja käsitleb kahjujuhtumit kahe eraldi seisva kindlustusjuhtumina ning märkis omavastutussummaks 500 000 krooni, juba veebruaris 2003. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldada. Aegumistähtaja kulg algas TsÜS § 116 esimese lause järgi päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega oleks enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga. 1. juulil 2002 jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon ja võlaõigusseadus. Muu hulgas sätestati VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega tuleneb TsÜS §-st 146, et hageja nõue aegub kolme aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Viidatud sättest tuleneb, et reeglina ei hakka tähtaeg kulgema mitte tähtaja algust määrava sündmuse toimumise päeval ega kindlaksmääratud kalendripäeval, vaid sündmusele või kalendripäevale järgneval päeval. Erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka muul ajal, kuid sellisel juhul peab tähtaja erinev algus tulenema seadusest või lepingust. VÕSRS § 9 lg-s 2 on selgelt sätestatud, et aegumistähtaega arvestatakse alates 1. juulist 2002. Nii VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest kui ka seadusandja soovist siduda lühemate tähtaegade kulgemise algus tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue redaktsiooni ja võlaõigusseaduse jõustumise hetkega saab järeldada, et VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenebki eelnimetatud erand. Seega tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi hakata kolmeaastast tähtaega arvestama 1. juulist 2002. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Praegusel juhul oli tähtaja alguseks 1. juuli 2002. Tähtaja möödumist täpsustatakse TsÜS § 137 lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval päeval kell 24.00. Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kl 24.00, vaid muul ajal. Kuna VÕSRS § 9 ei täpsusta tähtaja möödumist ega sätesta tähtaja möödumise kohta erandit, tuleb praegusel juhul hagi aegumise kolmeaastase tähtaja lõppemine määrata kindlaks üldreegli järgi. VÕSRS § 9 lg 2 järgi on tähtaja alguseks 1. juuli 2002. seega on TsÜS § 136 lg-s 2 nimetatud vastavaks päevaks 1. juuli 2005. Kuna seadus ei sätesta teisiti, möödub 1. juulil 2002 alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt 1. juulil 2005 kl 24.00. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Hageja on kohtule esitanud hagi 19.09.2008, seega on hageja nõue kostjalt välja mõista enammakstud omavastutuse summa 250 000 krooni aegunud. Hageja väited, et hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kostja täiendavast hüvitisotsuse tegemise ajast, s.o 17.09.2007, mille järgi kostja on jätnud kahjustatud isikule hüvitamata 500 000 krooni, milline otsus tulenes 06.06.2007 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
2-08-60852 19.03.2007 otsusest tsiviilasjas nr 2-04-841, ei ole põhjendatud. Vaidlus Tallinna Ringkonnakohtus ei toimunud hageja ja kostja vahel ning vaidlus ei toimunud omavastutuse üle. 17.09.2007 hüvitisotsuse puhul on tegemist täiendava otsusega seoses Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga ning, kuna hageja ei olnud kahjustatud isikule omavastutuse osas summas 500 000 krooni välja maksnud, käsitles kostja omavastutuse välja maksmata jätmist täiendavalt, kuid see ei tähenda, et hageja ei olnud sellest teadlik veebruaris 2003, mil hagejal tekkis õigus otsust vaidlustada, mida hageja ei teinud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et juhul kui enammakstud omavastutuse 250 000 krooni nõue oleks olnud põhjendatud oleks nõue tulnud aegumisega jätta rahuldamata.
28.Järgnevalt annab kohus hinnangu täitekuludega seotud kahju nõudele. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Sama § lg 2 alusel kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kohustise mittetäitmine võib olla osaline s.o puudulik täitmine sealhulgas mittekvaliteetne täitmine. Selleks, et järgneks eelnimetatud tsiviilõiguslik vastutus, on vaja, et kohustise mittetäitmine oleks õigusvastane, esineks objektiivne põhjuslik seos võlgniku õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning võlgniku süü. Kas või ühe eelnimetatud tingimuse puudumisel vabaneb võlgnik vastutusest. TsK § 227 kohaselt isik kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Hageja tugineb oma nõudes 06.06.2007 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2007 otsusest tsiviilasjas nr 2-04-841, mille kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 792 363,20 krooni (tl 8-21). 2001 sõlmisid hageja õiguseellane Balti Laevaremonditehase AS-i ja kostja kindlustuslepingu (tl 42-47), milline leping ega lepingut reguleeriv seadus, tsiviilkoodeks ja Eesti Vabariigi kindlustusseadus, ei näinud ette kolmandatele isikutele õiguse tekkimist pooltevahelisest lepingust. Tõendatud on, et vaidlus Tallinna Ringkonnas ei toimunud hageja ja kostja vahel, vaid hageja ja Eesti Vabariigi vahel ja hüvitis Eesti Vabariigile mõisteti välja hagejalt. Kuna leping ega seadus ei näinud ette kostja kohustust teha automaatselt väljamakse Eesti Vabariigile, siis oli hageja kohustatud kostjale esitada vastavasisuline tahteavaldus, mida hageja ei teinud. Kohtule hageja tõendina vastavat tahteavaldust esitanud ei ole. Seega puudus kostjal võimalus kindlustushüvitise väljamaksmiseks mistahes isikule ning kostja ei ole rikkunud enda kohustus kindlustusandjana ning seega puudub õigusvastane tegu, mis saaks olla kahju hüvitamise kohustuse tekke aluseks. Kuna Eesti Vabariigi ees oli tekitatud kahju ja kohtuotsuse täitmise eest vastutav hageja, siis oli kolmanda isiku poolt täituri poole pöördumise vajadus tingitud hageja enda tegevusetusest ning seega puudub ka põhjuslik seos kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Tuginedes eeltoodust puudub kostjal süü, mis oleks hagi täitekuludega seotud kahjunõude rahuldamise aluseks. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kahju saamiseks summas 253 873,27 krooni saamiseks.
29.Kuna kohus jätab rahuldamata hageja nõuded kahju saamiseks ja enammakstud omavastutuse saamiseks, siis puudub alus ka viivise väljamõistmiseks, seega jätab kohus viivise rahuldamata.
Menetluskulud
2-08-60852
30.TsMS § 162 lg 1 ja 2 sätestavad, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus kostja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.