Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-70-06 Otsuse kuupäev Tartu, 25. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi E Aktsiaseltsi hagi I. S vastu 823 596 krooni 91 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-4-1014 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindajad Riigikohtus esindaja vandeadvokaat Carri Ginter Kostja I. S (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Alaver Asja läbivaatamise kuupäev 4. september 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Carri Ginter ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Alaver. Istungit protokollis Ragne Rebane. Resolutsioon
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2006. a otsuse resolutsioon muutmata.
2.Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E AS (edaspidi hageja) esitas 18. augustil 2004. a Viljandi Maakohtusse hagi I. S (edaspidi kostja) vastu 823 596 krooni 91 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on Riigikohtu 16. juuni 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-74-04 ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-69/2004 tuvastatud, et notar M. M (edaspidi notar) tõestas 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, millega A.-M. J (edaspidi kannatanu) müüs kostjale Viljandis Xxx xxx xx asuva elamu-majandushoone. Kannatanut esindas volikirja alusel kostja. 16. detsembril 1997. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kostja kinnistusraamatusse Xxx xxx xx kinnistu omanikuna. Seejärel sõlmis kostja ja tema ema A. S asjaõiguslepingu, mille alusel kanti viimane 16. juunil 1998. a Xxx xxx xx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 2. detsembril 1999. a kanti sama kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. M. Kannatanu leidis, et ta ei ole kostjat volitanud müüma Xxx xxx xx asuvat elamut ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata kostja volitused esindada kannatanut, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid. Tartu Ringkonnakohus leidis, et
Mitme edasilükkava või äramuutva tingimusega tehing
1.augusti 1997. a ostu-müügileping on tühine, kuna kostjal polnud nõutavas vormis volitust. Kuna vähemalt A. M tuleb käsitada kõnealuse kinnistu heauskse omandajana, siis on kannatanu kaotanud tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-test 1 ja 3 ja § 118 lg-st 1 õiguse nõuda A. M kinnistu omandiõiguse tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande parandamist. Kannatanu on seega jäädavalt kaotanud omandiõiguse Xxx xxx xx asuvale hoonele ning sellist olukorda tuleb käsitada
vara kaotsiminekuna tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 mõttes. Kannatanu on tõendanud talle tekitatud kahju suuruse, sest hindamisakti järgi oli hoonete väärtus 17. juunil 1997. a 2 098 800 krooni. M. M vastutab notarina kannatanule tekkinud kahju eest ning temalt tuleb kannatanu kasuks kahju hüvitamiseks välja mõista 1 000 000 krooni ja õigusabikulud. Hageja leidis, et kostja tekitas 16. juunil 1998. a kinnistut A. S võõrandades alusetu rikastumisega kannatanule kahju. Kuna 1. augusti 1997. a müügileping oli tühine, siis vastavalt enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-le 5 tuleb tühise tehingu järgi saadu hüvitada rahas. Kuivõrd notar tekitas kannatanule kahju vähemalt 1 000 000 krooni eest, pidi ka kostja selles ulatuses alusetult rikastuma. Hageja ja notar olid sõlminud kindlustuslepingu, millega oli kindlustatud notari kui kindlustusvõtja ametialane vastutus. Hageja kandis kannatanule tema 22. juuli 2004. a avalduse alusel 11. augustil 2004. a üle 823 596 krooni 91 senti. Vastavalt kindlustusseaduse (KindlS) §-le 18 läheb kahjukindlustuse korral nõudeõigus varalist kahju tekitanu vastu kindlustushüvitist saanud isikult üle kindlustusandjale viimase väljamakstud kindlustushüvitise ulatuses. Seega omab hageja alates kindlustushüvitise ülekandmisest 823 596 krooni 91 sendi suurust nõudeõigust kostja vastu. Hageja on menetluses kannatanu ja I. S on notari asemel menetluses kostja. Seega on protsessiosalised samad, kes olid poolteks eespool nimetatud kohtuvaidluses, ning kostja ei saa enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg-st 2 tulenevalt vaidlustada ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaolusid.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavaldusest ei selgu, milline kostja tegu oli õigusvastane ja milline side on hagejal selle õigusvastase teoga. Hageja viide KindlS §-le 18 ei ole kohane, kuna see säte käsitleb kahjukindlustusest tulenevaid õigusi. Kohtud on tuvastanud kannatanu ja kostja vahelise ostu-müügilepingu tühisuse. TsÜS § 66 lg 4 järgi tuleb saadu hüvitada rahas. Kostja saadut ei ole tuvastatud. Hageja ei saa kostja vastu esitada KindlS § 18 alusel regressinõuet, kuna võimalik kahju hüvitamise nõue kostja ja kannatanu vahel on säilinud. VÕS § 492 lg 1 sätestab, et kindlustusandjale läheb üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kuuluv kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku vastu. Kindlustusvõtjaks ja kindlustatud isikuks oli notar. Kuivõrd kahju hüvitati võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, ei oma kindlustusseadus väidetava regressinõude esitamisel tähendust. Kui eeldada, et kostja rikastus kannatanu arvel, puudub hagejal nõudeõigus alusetu rikastumise sätete alusel. Kostjal oli nõudeõigus kannatanu vastu hoone ostmisel makstud ostuhinna ja hoonele tehtud parenduste hüvitamiseks, mille ta tasaarvestas kokkuleppel kannatanuga. Kui väidetav rahaülekanne tehti 11. augustil 2004. a, ei saa esitada nõuet TsK § 477 alusel.
3.Viljandi Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 823 596 krooni 91 senti ja riigilõivu 40 000 krooni. Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, kuivõrd Riigikohtu 16. juuni 2004. a otsusest ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusest tuleneb, et notar tekitas tühise ostu-müügilepingu kinnitamisega kannatanule kahju vähemalt 1 000 000 krooni eest. Seega pidi kostja sama summa ulatuses alusetult rikastuma. Kuna kostja sai ilma õigusliku aluseta
kannatanu kinnisasja omanikuks ja hageja maksis kannatanule hüvitise 823 596 krooni 91 senti, siis on KindlS § 18 alusel vastav nõue kostja vastu hagejale üle läinud. Samas ei ole hageja piisavalt tõendanud seda, et tema nõue tuleks lisaks alusetu rikastumise sätetele rahuldada kahju hüvitamise sätete alusel. Tuvastatav asjaolude kogum � kostja tegu, õigusvastasus ja põhjuslik seos � ei ole tõendamist leidnud. Kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ei võltsinud kostja volikirja. Tõendamisesemesse ei puutu kostja vastuväide, mille kohaselt oli kostjal tasaarvestamiseks kasutatud nõudeõigus kannatanu vastu hoone ostmisel makstud ostuhinna ja hoonele tehtud parenduste hüvitamiseks.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et kannatanu nõue makstud hüvitise osas on KindlS § 18 alusel hagejale üle läinud, tugineb seaduse väärale tõlgendusele ning on vastuolus ülejäänud kohtuotsusega. Kostja ei rikastunud hageja arvel, kui viimane täitis notari vastutuskindlustusest tulenevaid kohustusi. Hageja soorituse aluseks oli vastutuskindlustusleping, mistõttu puudus kohtul alus kohaldada VÕS § 1028 lg-t 1. Kostja ei rikastunud 1. augustil 1997. a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel kannatanu arvel, kuivõrd kannatanul oli sama suuri kohustusi kostja ees. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus hageja nõuete menetlemisel alternatiivsetel alustel TsMS § 73 lg-t 1. Soorituskondiktsioonil põhineva alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise ajendfaktid erinevad oluliselt. Hageja oleks pidanud valima ühe konkreetse hagi aluse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti KindlS § 18 ja järeldas seetõttu põhjendamatult, et hagejale läks üle kannatanu võimalik nõudeõigus kostja vastu. KindlS § 18 vaidlusaluses asjas ei kohaldu, sest kindlustusseadus kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulil 2002. a, seega enne hageja poolt hüvitise maksmist. Kindlustusandja regressiõigus tuleneb VÕS §-st 492, mille lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega lähevad seadusest tulenevalt kindlustusandjale üle kõik kohustused ja õigused, mis olid kindlustusvõtjal kahju tekitaja suhtes. Tegemist on seadusest tuleneva tagasinõudeõigusega, kus kannatanu ehk võlausaldaja on notar, kahju tekitaja on kostja ja kahju hüvitaja on hageja. Kuna kindlustusandja on kannatanule kahju hüvitanud, saab lugeda nõude hagejale üle läinuks. Nõustuda ei saa hageja väitega, et tal on kindlustusandjana nõude esitamise õigus ka isiku asemel, kellele kindlustushüvitis välja maksti. Maakohus rahuldas põhjendamatult hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Notari õigusvastase teo tulemusel ei saanud keegi alusetult rikastuda ning notari nõue saab põhineda üksnes väitel, et tema õigusvastase teo kaaspõhjustajaks oli kostja. Seega tuleb kostja vastu nõude rahuldamiseks tuvastada kostja teo objektiivne teokoosseis deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise alusena.
Maakohus jättis ebaõigesti hindamata kahju hüvitamise nõude põhjendatuse.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, samuti mõista kostjalt välja kohtukulud. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et maakohus on jätnud hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata, andmata tõenditele nõuetekohast hinnangut. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus lahendamata küsimuse, kas hagejal võis tekkida alusetu rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Hagejal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu VÕS § 1041 alusel, kuna kostja vabanes hageja tehtud soorituse teel samas ulatuses alusetust rikastumisest tulenevast nõudest kannatanu ees, mis tekkis elamu ostumüügilepingu tühisuse tõttu. Kuna kostja rikastus hageja arvel alusetult, ei kohaldu nõude üleminekut reguleeriv säte � VÕS § 492 lg 1. Kui Riigikohus ei nõustu eelnimetatud seisukohaga, saab VÕS § 492 lõiget 1 kohaldada analoogia alusel ning lugeda hagejale üle läinuks alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis notaril oli kostja vastu.
7.Kostja kassatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud.
8.Tsiviilkolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ning esitas menetluskulude nimekirja ja arved. Kostja esindaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
10.Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse alusel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates
1.juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei välista ega piira 1. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, ning et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Käesolevas asjas tuleb kahju hüvitamise osas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuivõrd kahju hüvitamise kohustus ja hageja kohustus maksta hüvitist notari tekitatud kahju eest tekkisid enne
1.juulit 2002. a. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et hageja maksis kannatanule hüvitise
11.augustil 2004. a, s.o pärast võlaõigusseaduse jõustumist.
11.Tsiviilkoodeksi sätete järgi võib lisaks notarile (kelle vastutus on kindlaks tehtud Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-69/2004) vastutada kannatanule tekitatud kahju eest ka kostja. Kuigi kostja omandas kannatanu elamu enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 103 lg 1 esimese lause järgi tühise tehingu alusel ning pidi elamu siis kehtinud TsÜS § 66
lg 5 järgi tagastama või vastavalt TsK § 477 lg-le 3 hüvitama selle omandamise aegse väärtuse, ei ole välistatud kannatanu õigus nõuda elamu väärtuse hüvitamist kostjalt ka kahjuhüvitisena, s.o TsK § 448 ja § 222 lg 2 alusel.
12.Hageja maksis kannatanule kahjuhüvitist notariga sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel. Kuivõrd kannatanul ei olnud hageja kui vastutuskindlustusandja vastu otsenõuet, nagu see on alates 1. juulist 2002. a VÕS § 521 lg 1 järgi, siis ei vastutanud hageja kannatanu ees kahju tekitamise eest. Seetõttu on välistatud hageja, notari ja kostja solidaarne vastutus kannatanu ees TsK § 459 järgi ning hagejal pole õigust esitada kostja kui solidaarvõlgniku vastu tagasinõuet TsK § 189 lg 4 alusel.
13.Hageja leiab kassatsioonkaebuses ebaõigesti, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud ning et tal on selle tõttu kostja vastu nõue VÕS § 1041 alusel või et notari alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu läks hagejale üle VÕS § 492 lg 1 analoogia alusel. Kuna hageja maksis kannatanule hüvitist, täites notariga sõlmitud vastutuskindlustuslepingut, siis vähenes hageja vara lepingu alusel, mitte alusetult. Hageja poolt kannatanule hüvitise maksmine tähendas samas notari makset kannatanule lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamiseks (kohustuse täitmine kolmanda isiku eest vastavalt VÕS §-le 78). Hageja poolt kannatanule notari eest kahjuhüvitise maksmisega lõppes makstud hüvitise ulatuses notari kohustis kannatanu ees. Kui asja uuel läbivaatamisel maakohtus selgub, et kostja oli kannatanu ees vastutav sama kahju tekitamise eest nagu notar, siis vastutavad notar ja kostja kannatanu ees solidaarselt kui kahju ühised tekitajad (TsK § 459). Sellisel juhul kujutab notari poolt hüvitise maksmine kannatanule (hageja tehtuna) endast ühe solidaarvõlgniku poolt kahju täies ulatuses hüvitamist solidaarkohustise alusel, mitte alusetut sooritust TsK § 477 lg 1 mõttes. Seega võis kostja küll rikastuda seetõttu, et lõppes tema kohustus hüvitada kannatanule kahju, kuid tema võimaliku rikastumise aluseks oli TsK §-st 459 tulenev alus � notari kui solidaarvõlgniku kohustus hüvitada kannatanule kahju täies ulatuses ning hageja kohustus täita kindlustuslepingut ja maksta hüvitis notari eest. Asjaolu, et kahju hüvitamise kohustuse täitmisega notari poolt lõppes ka kannatanu võimalik alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu (vt käesoleva otsuse p 11), on VÕS § 1041 rakendamise seisukohalt ebaoluline, sest hageja makse notari eest ja notari makse kannatanule, nagu eespool märgitud, ei olnud alusetud. Eelöeldust tulenevalt ei saa ei hagejal ega notaril olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid kostja vastu. Olematud nõuded ei saaks ka VÕS § 492 lg 1 ega selle analoogia alusel notarilt hagejale üle minna.
14.Juhul, kui kostja vastutab kannatanule tekitatud kahju eest, siis võib notaril olla kostja kui kahju võimaliku kaaspõhjustaja ja solidaarvõlgniku vastu tagasinõue TsK § 189 lg 4 alusel. Kahju hüvitamise kohustise jagamisel solidaarvõlgnike vahel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige õigusrikkumise laadi ja raskust ning süü astet. Muuhulgas tuleb arvestada sellega, kas ja kui suures ulatuses üks või teine solidaarvõlgnikest kahju tekitamise tõttu rikastus. Kahju tekitaja pahatahtliku ja
omakasule suunatud õigusvastase teo korral võib kohus hea usu põhimõttest tulenevalt panna kahju hüvitamise solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutama üksnes pahatahtlikult ja omakasulise eesmärgiga tegutsenud võlgniku. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et notar võib TsK § 189 lõikest 1 tuleneva tagasinõude kostja vastu loovutada hagejale. Samas võib notari ja hageja vahelisest kindlustuslepingust tuleneda, et notari nõuded teiste solidaarvõlgnike vastu lähevad hüvitise maksmise korral üle hagejale.
15.Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud KindlS § 18 lg-t 1 ja VÕS § 492 lg-t 1. KindlS § 18 lg 1 asjas ei kohaldu, kuivõrd see säte reguleeris nõude üleminekut kannatanult kui kindlustusvõtjalt oma kindlustusandjale. Kindlustusvõtjaks on käesolevas asjas notar kui kahju tekitanud isik, mitte kannatanu. Pärast võlaõigusseaduse jõustumist toimunud kahju tekitamise juhtumitele kohaldatav VÕS § 492 lg 1 reguleerib samuti nõude üleminekut kannatanult tema kindlustusandjale.
16.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et asjas ei oma tähtust see, kas kostja tasaarvestas kannatanu hüvitisnõude oma rahalise nõudega. Tartu Ringkonnakohtu viidatud 20. veebruari 2004. a otsusega ei ole lahendatud kostja vastutuse küsimust kannatanu ees. Seega peab maakohus asja uuel läbivaatamisel hindama kannatanul kahjuhüvitisnõude olemasolu sõltumata sellest, et jõustunud kohtuotsus kohustas notarit kahju hüvitama ja et hageja maksis kannatanule hüvitise notari eest. Muuhulgas tuleb hinnata seda, kas kostja tegi kannatanule tasaarvestuse avalduse enne kannatanule kahju hüvitamist ning kas tasaarvestuseks oli alust.
17.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3, peab ringkonnakohus lahendama poolte kohtukulude taotlused enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel, lähtudes asja lahendamise tulemustest. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.