Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.05.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-42450
Tsiviilasi
Port Trans Logistika OÜ hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kindlustushüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind
1 033 281.50 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Port Trans Logistika OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.04.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Port Trans Logistika OÜ (registrikood 10169065, asukoht Pirita tee 20 Tallinnas), esindaja Svetlana Pilden Vastustaja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16 Tallinnas), esindajad Elar Simmo ja Hannes Olbrei
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12.01.2010 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu
taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.08.2009 esitas Port Trans Logistika OÜ (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse Salva Kindlustuse AS-i (edaspidi kostja, vastustaja) vastu kindlustusüvitise suuruses 1 033 281.50 krooni väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel 04.04.2008 sõlmitud ekspedeerija vastutuskindlustuse leping nr 7G408C0475398. Vastavalt lepingule oli kindlustusobjektiks kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) kehtivale redaktsioonile ning klientidega sõlmitud tasuliste ekspedeerimise lepingute või tehingute suhtes vastavalt Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni (EEA) üldtingimuste kehtivale redaktsioonile. Hageja võttis endale vastavalt veotellimusele kohustuse organiseerida kaupade vedu Läti-Venemaa marsruudil. Kohustuse täitmiseks sõlmis hageja veolepingu Läti ettevõttega Ljudmila SIA. Rahvusvahelise saatelehe nr LV-26 kohaselt oli kauba saajaks Eldorado OOO asukohaga Moskvas ja veos oli peale laaditud veokile registrimärgiga GR9633/M7886. 26.01.2009 võttis vedaja autojuht A. H. veose vastu vedamiseks. Autojuht vedas kaupa kuni Pustoškani ning 29.01.2009 vahetas ta välja teine autojuht V. K., kes pidi kauba sihtkohta toimetama. Vastavalt vedajaga sõlmitud veolepingule oli kauba mahalaadimise tähtaeg 02.02.2009. Veok ei jõudnud määratud ajaks sihtkohta. Ljudmila SIA sõnul katkes telefoniside autojuhiga 02.02.2009. Hageja ei saanud autojuhiga ühendust alates 30.01.2009. Veos ei ole sihtkohta saabunud.
3.Kauba saaja esitas 09.02.2009 hagejale pretensiooni, kellega tal oli sõlmitud ekspedeerimisleping nr 6600803829. Port Trans OÜ edastas pretensiooni kostjale. 04.03.2009 esitas hageja vedajale pretensiooni 91 804 USD nõudes. Hageja esitas avalduse kauba kaotsimineku kohta Läti politseisse ja Tallinna Kesklinna politsei osakonda ning avalduse Venemaa uurimisorganitele. Kostja tegi päringu kahju hüvitamise võimalustest vedaja Ljudmila SIA kindlustusandjale ning sai vastuse, et kindlustuspoliis ei hõlma kindlustusjuhtumit, kuna kindlustusmakse oli jäänud tasumata.
4.05.02.2009 esitas hageja kostjale kahjujuhtumi kohta avalduse. Kostja keeldus kahju hüvitamisest CMR art 20 p 1 alusel, mille kohaselt on kauba kaotamine vaieldamatu, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest kolmekümne päeva jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud kuuekümne päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates. 11.03.2009 tegi hageja korduva avalduse kahju hüvitamiseks. 01.04.2009 teatas kostja, et peab tarvilikuks algatada iseseisev
uurimine, kuna mõned vajalikud dokumendid seisukoha võtmiseks on puudu. 11.05.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt tasub kostja hagejale 350 000 krooni ning hageja loobub kõikidest nõuetest kostja vastu. Pärast seda pakkumist võtsid hageja esindajad kostjaga ühendust ning palusid selgitada, millisel alusel oli kostja teinud sellise pakkumise ning kas ei leidu teist võimalust asja lahendamiseks. Kostja selget vastust ei andnud. 20.05.2009 esitas kostja vastuse hageja 11.03.2009 avaldusele, kus teatas, et juhtumi asjaolude kohaselt ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, mis oleks kindlustusandjale kindlustushüvitise väljamaksmise aluseks. Hagejale jääb arusaamatuks, miks pakkus kostja kompromisslepingu sõlmimise puhuks 350 000 krooni, kui tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga.
5.21.05.2009 esitas hageja kostjale vastuse, kus põhjendas oma seisukohti ja tegi ettepaneku kahju hüvitamiseks. Kostja teatas, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, mis oleks hüvitise väljamaksmise aluseks. 19.06.2009 esitas hageja veel ühe kirja oma põhjendustega. Juunikuus palusid hageja esindajad kostjalt põhjendatud ja selget otsust hüvitise maksmisest keeldumise kohta. 30.06.2006 esitas kostja hüvitise maksmisest keeldumise otsuse. Otsuse p-s 2.1 viitab kostja, et kindlustuspoliisile märgitud riskid on kauba hävimine või kahjustamine, kui kaupa veetakse kooskõlas CMR konventsiooniga või teiste kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega, kuid puudub info eelnimetatud kindlustusriski realiseerumise kohta, mistõttu ei ole tõendatud kindlustusjuhtumi saabumine. Hageja selle väitega ei nõustu.
6.Kindlustuspoliisis märgitud riskid on kauba hävimine või kahjustumine, kui kaupa veetakse kooskõlas CMR-ga. Antud veost veeti kooskõlas CMR-ga. CMR art 17 p 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mistahes viivitamise eest. CMR-s on sätestatud vedaja tsiviilvastutus kahe juhtumi, kauba kaotsimineku ja vigastamise, puhul. Kindlustuslepingu järgi kohaldatakse lepingule Eesti õigust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 861 järgi peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju. EEA üldtingimustele vastavalt vastutab ekspedeerija vedajana kauba kaotsimineku, kauba väärtuse vähenemise ja kauba kahjustumise eest kauba veoks ülevõtmise ja kohaletoimetamise vahelisel ajal ning kohaletoimetamisega viivitamise eest. Lähtudes eelnevast jääb hagejale arusaamatuks, mida mõtles kostja kindlustuslepingus kauba hävimise kui kindlustusriski all. Seaduse sätetes sellist mõistet ei ole. Selline mõiste on vastuoluline ja kauba kaotsiminek on kindlustusjuhtum. Kauba kaotsiminek on tõendatud.
7.Kostja viitas oma otsuses ka vastutuskindlustuse tingimuste p-le 2.2.1, mille kohaselt loetakse muud vedajad, keda kindlustatu kasutab veoteenuse osutamiseks, kindlustatuks ainult juhul, kui nii on märgitud kindlustuspoliisile. Ekspedeerija vastutuse kindlustamise eesmärgiks ei ole mõne konkreetse vedaja kindlustuse tagamine. Nimetatud sätet saab rakendada ainult juhul, kui kindlustusvõtja sõlmib veolepingu ja võtab endale kohustuse toimetada kaup sihtkohta ega täida seda kohustust ise ning selle asemel edastab selle veo edasi teisele vedajale. Ekspedeerija ülesannete täitmisel ei ole võimalik nimetada kõiki kasutatavaid vedajaid, kuna ekspedeerimise siht on leida kõige kasulikum vedaja kliendi tellimuse täitmise hetkel. Seetõttu ei saa koostada kasutatavate vedajate loetelu. Veolepingul ja ekspedeerimislepingul on selge vahe. Kindlustuslepingus on need lepingute liigid ka eraldatud, seetõttu jääb hagejale arusaamatuks, miks kostja rakendab hageja suhtes sätet, mis puudutab vedajat. Eelnevast tulenevalt on kostja otsus kindlustushüvitise
väljamaksmisest keeldumise kohta põhjendamatu. Kahju suuruseks on 91 804 USD, mis vastavalt Eesti Keskpanga valuutakursile on 1 033 281.50 krooni. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt puudub kostjal kohustus hüvitise tasumiseks, kuna kindlustuslepingu alusel olid kaotsiläinud kaubad kindlustatud hävimise ja kahjustumise vastu. Kindlustatud riskid on üheselt määratletud poliisil koos selgelt ja üheseltmõistetava viitega kindlustuslepingu tingimustele. Kindlustuslepingul on üheselt sätestatud, et kaup on kindlustatud hävimise või kahjustumise vastu. Kindlustustingimuste p-s 6.1 on sätestatud, et kindlustuslepingu kohaselt on kindlustusvõtja kindlustatud järgnevate riskide vastu: kauba hävimine või kahjustumine, kui kaupa veetakse kooskõlas CMR-i konventsiooniga või teiste kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega. CMR esitab kauba vedamisele tingimused, mis on eelduseks, et kahjujuhtumi korral lasub kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustus, mitte ei laienda kindlustuslepingus sätestatud kindlustuskaitse ulatust, nagu hageja ekslikult oma hagiavalduses märgib. CMR ei reguleeri kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahelisi kindlustusõigusalaseid suhteid. Kindlustuskaitse ulatus ja hüvitatavad kulutused on kokku lepitud kindlustuslepinguga. Seega ei laienda CMR kindlustuslepinguga kokku lepitud kindlustuskaitse ulatust, vaid esitab veole teatud nõuded, et kauba kahjustumise või hävimise korral oleks kindlustuskaitse olemas ning hüvitis kuuluks väljamaksmisele. Nii vedaja kui ekspedeerija tsiviilvastutus on oluliselt laiem, kui ühegi vastutuskindlustuslepinguga antav kindlustuskaitse. Antud juhul puudub igasugune info selle kohta, et oleks saabunud kindlustusjuhtum kauba kahjustumise või hävimise näol, mistõttu puudub kostjal õiguslik alus kindlustushüvitise maksmiseks.
9.Hüvitise maksmiseks peab olema toimunud kindlustatud riski realiseerimine. Kui selline asjaolu puudub, siis ei ole kindlustusjuhtumit saabunud. Puudub info selle kohta, et kaup ei ole sihtkohta jõudnud seetõttu, et see oleks kahjustatud või hävinud. Sellise asjaolu esinemist ei ole hageja ka väitnud. Kuna ei ole teada kahjujuhtumi olulised asjaolud, ei ole võimalik määratleda, kas hagejal endal on üldse tekkinud kauba omaniku suhtes tsiviilvastutus. Kaupade kaotsimineku kohta on esitatud palju vastukäivat informatsiooni. Seisukoha kujundamiseks, kas antud juhul on asjakohane rääkida hageja kui ekspedeerija vastutusest, on vajalik teada, kus juhtum toimus, mis täpsemalt toimus, milline avaldus on uurimisorganitele esitatud, millise koosseisu alusel toimub uurimine, mida selgitab juhtunu kohta autojuht (kas koorem varastati, rööviti, kahjustus või hävis). Kindlustusandjale ei ole piisavaks teave, et Venemaal on mingisuguse sündmuse tõttu koorem kaotsi läinud. Vastuolud on isegi selles, milline vedaja Ljudmila SIA juhtidest oli seotud sõidukiga, millel olnud koorem on kaotsi läinud. Ljudmila SIA seletuskirja kohaselt oli selleks V. K.. Kostja on üles otsinud väidetava juhi, kes on avaldanud, et temal puudus nimetatud sõidukiga deklareeritud ajavahemikus üldse seos, see tähendab tema ei sõitnud sõidukiga, millel kaup kaotsi läks. Kostjale on esitatud V. K.i personaalne digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku kaardi väljavõte, mis kinnitab, et tema tõepoolest ei kasutanud nimetatud sõidukit ning vedaja juhatuse liikme poolt on mingil põhjusel edastatud ebaõiget infot. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja ekspedeerijana koheselt ilma asjaolusid teadmata aktsepteeris temale esitatud nõudeid. Kauba röövimise korral võib üldse tulla kõne alla vedaja vabanemine vastutusest. Vedaja poolt vajaks sellises olukorras tõendamist, et ta ei saanud röövimisest hoiduda.
10.Hageja on heitnud kostjale ette tegevusetust ja põhjendamatut viivitamist antud juhtumiga seoses omapoolsete seisukohtade kujundamisel. Kindlustusandjate
kohustuste väljaselgitamine rahvusvaheliste kaubavedude korral on enamikel juhtudel pikaajaline protsess, mis sõltub erinevate ametkondade tööst (politsei, miilits jne). Tavapäraselt sõlmitakse kaubavedude korral vedajate või ekspedeerijate poolt kauba kaitsmiseks veosekindlustuse lepingud, mille alusel toimub kiire kahju hüvitamise protsess sõltumata sellest, kas suudetakse koheselt kindlaks määrata vastutav isik. Veosekindlustuse lepingu alusel kindlustushüvitist tasunud kindlustusandjad saavad hiljem, kahjujuhtumite asjaolude selgumisel, esitada omakorda tagasinõuded tsiviilvastutuse kindlustanud kindlustusandjate vastu. Kostjal puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks teinud omalt poolt kõik selleks, et vedamisel olnud kaup oleks olnud veosekindluse lepingu alusel kindlustatud. Pikaajalise kogemusega ekspedeerijale ning veose omanikule, kes tegeleb igapäevaselt olmeelektroonika müügiga, peaks olema veoste kindlustamine elementaarne transpordiriskide maandamisel, eriti kui veosed liiguvad kõrgendatud riskiga piirkonnas. Ekspedeerija, kes on üle kümne aasta tegelenud idatransiidi korraldamisega, peab olema sellistest riskidest teadlik.
11.Hageja kasutas ekspedeerijana veoteenuse osutamiseks vedajat, kelle kasutamise suhtes puudus nõusolek, mistõttu vabaneb kostja kindlustushüvitise tasumise kohustusest. Vastutuskindlustuse tingimuste p 2.2.1 kohaselt loetakse muud vedajad, keda kindlustatu kasutab veoteenuse osutamiseks, kindlustatuks ainult juhul, kui nii on märgitud kindlustuspoliisile. Hageja esitas enne kindlustuslepingu sõlmimist nimekirja vedajatest, keda ta vedude organiseerimisel kasutab. Hageja ei ole kindlustusandjat teavitanud tundmatu alltöövõtja Ljudmila SIA kasutamisest. Seega loetakse kindlustusvõtja alltöövõtja kindlustatud isikuks ainult juhul, kui kindlustusvõtja on lepingu sõlmimisel avaldanud soovi antud ettevõte lisada kindlustatud isikute nimekirja. Seega antud juhul ei ole ettevõte, kelle valdusest läks kaup kaotsi, kindlustuslepingu alusel kindlustatud ja kindlustusandjal ei saa tekkida hüvitamise kohustust. Isikute nimekiri ettevõtetest, kes hakkavad ekspedeerija vahendusel vedusid teostama on vajalik kindlustusandjale esitada, kuna selle alusel toimub kindlustusriskide hindamine. Isikute kasutamine rahvusvahelistel vedudel, kellega seoses puudub kindlustusvõtjal igasugune koostöökogemus ning kelle taust on teadmata, on kindlustusriski oluliselt suurendavaks asjaoluks. Kindlustusandja on sõlminud kindlustuslepingu eeldusel, et kaup usaldatakse nende vedajate kätte, kelle kasutamises on kindlustusandjale teatatud, kellel on hea renomee ja kes on usaldusväärsed ning omavad vastutuskindlustuse lepingut, mille kehtivust saab vajadusel kindlustusandja kontrollida. Seega ei ole kindlustuskaitset ekspedeerija korraldatud vedude puhul, kus vedajaks oli isik, kes ei olnud märgitud kindlustuslepingu juurde lisatud vedajate nimekirja.
12.Kostja tegi hagejale ettepaneku tasuda 350 000 krooni põhjusel, et kostja oli saanud vastukäivat infot kahjujuhtumi sündmuse kohta, kauba omanik on hageja püsiklient, kelle poolt on hagejale jäänud maksmata arveid seoses ekspedeeritud vedudega, mis aga omakorda mõjutavad hageja majandustegevust. Kostja otsustas pakkuda hagejale seoses sündmusega nn valuraha. Kostja ei ole aga kordagi väitnud, et tegemist oleks kasvõi osaliselt kindlustusjuhtumiga. Hagejale pakutud kompromissisumma eesmärk oli vaidlus lõpetada ilma pika ja kuluka kohtumenetluseta, pidades silmas kliendisuhete võimalikkust tulevikus. Tegemist oli hea tahte näitamisega ja kliendile vastutulekuga olukorras, kus tegelikult kindlustushüvitise tasumiseks alus puudub. Esimese astme kohtu otsus
13.12.01.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 04.04.2008 ekspedeerija vastutuskindlustuse lepingu nr 7G408C0475398. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil, teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Vaidlust ei ole pooltevahelise õigussuhte olemasolu üle.
15.Vastavalt lepingule oli kindlustusobjektiks kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) kehtivale redaktsioonile ning klientidega sõlmitud tasuliste ekspedeerimise lepingute või tehingute suhtes vastavalt EEA üldtingimuste kehtivale redaktsioonile. Hageja võttis endale vastavalt veotellimusele kohustuse organiseerida kaupade vedu Läti-Venemaa marsruudil. Oma kohustuse täitmiseks sõlmis hageja veolepingu Läti ettevõttega Ljudmila SIA. Rahvusvahelise saatelehe nr LV-26 kohaselt oli kauba saajaks Eldorado OOO ja veos oli peale laaditud veokile registrimärgiga GR9633/M7886. Vastavalt vedajaga sõlmitud veolepingule oli kauba mahalaadimise tähtaeg 02.02.2009. Veok ei ole sihtkohta jõudnud. Kauba saaja Eldorado OOO esitas 09.02.2009 pretensiooni hagejale, kellega oli sõlmitud ekspedeerimisleping nr 6600803829. Hageja edastas pretensiooni kostjale. 04.03.2009 esitas hageja vedajale Ljudmila SIA-le pretensiooni 91 804 USD nõudes. Hageja tegi ka päringu kahju hüvitamise võimalustest vedaja Ljudmila SIA kindlustusandjale ning sai vastuse, et kindlustuspoliis ei hõlma kindlustusjuhtumit, kuna kindlustusmakse on jäänud tasumata.
16.05.02.2009 esitas hageja kostjale kahjujuhtumi kohta avalduse ja kostja keeldus. 11.03.2009 tegi hageja korduva avalduse kahju hüvitamiseks. 11.05.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida kompromisslepingu, mille kohaselt tasub kostja hagejale 350 000 krooni ning hageja loobub kõikidest nõuetest kostja vastu. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kompromisslepingu sõlmimise ettepanek ei tõenda kahjujuhtumi esinemist. Kostja motiivid kompromisslepingu sõlmimise ettepaneku tegemiseks ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. 20.05.2009 vastuses hagejale selgitas kostja, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. 21.05.2009 esitas hageja kostjale vastuse, kus põhjendas oma seisukohti ja tegi ettepaneku kahju hüvitamiseks. 16.06.2009 esitas kostja vastuse eelmainitud ettepanekule, kus veel kord teatas, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, mis oleks kindlustushüvitise väljamaksmise aluseks. 19.06.2009 esitas hageja veel ühe kirja oma põhjendustega. 30.06.2006 esitas kostja hüvitise maksmisest keeldumise otsuse ning seega on poolte vahel vaidlus asjaolu üle, kas hagiavalduses kirjeldatud juhtumi oli kindlustusvõtja ka kui riski kindlustanud.
17.Vastutuskindlustuse poliisi ja tüüptingimuste p 6.1 kohaselt on kindlustusvõtja kindlustatud kauba hävimise ja kahjustumise riski vastu, kui kaupa veetakse kooskõlas CMR konventsiooniga või teiste kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega. Tasuline kaubavedu Lätist Venemaale langeb CMR kohaldamisalasse CMR art 1 p 1 kohaselt. Kohus selgitas kindlustuslepingust tulenevaid kauba kahjustumise ja hävimise mõisteid grammatiliselt tõlgendades ning arvestades loetelu, mis on märgitud poliisil. Kuna varaline kahju on igasugune negatiivne varaline tagajärg, siis
sellest tulenevalt on kauba kahjustumine kauba varalise väärtuse vähenemine. Kauba hävimine on seega juhtum, kus kauba varaline väärtus väheneb väga suures ulatuses või kaup muutub täiesti väärtusetuks. Sellest tulenevalt nõustub kohus kostja seisukohaga, et kauba kaotsiminek ei ole antud kindlustusriskidega hõlmatud. Kohtu hinnangul on kaotsiläinud vara näol VÕS § 128 lg 3 tähenduses tegemist raiskuläinud varaga. Seevastu CMR art 17 p-s 1 ning VÕS § 791 lg-st 1 kohaselt on veose kaotsimineku puhul tegemist kitsama mõistega, mis tähendab kahju tekkimist seoses sellega, et kauba üle on kaotatud valdus. Antud juhul ei ole teada kauba asukoht. Eelnevast tulenevalt nõustus kohus kostja seisukohaga, et kauba hävimise või kahjustumise riskid ei hõlma veose kaotsiminekut. Ühtlasi ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et tegemist oleks kaupade kahjustumise või hävimisega. Ljudmila SIA antud seletusest, avaldusest Tallinna Kesklinna politseiosakonnale, avaldusest Läti politseile ja Gattšino rajooni siseasjade valitsuse tõend kinnitavad, et kaup rööviti või varastati. Seetõttu ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga kauba hävimise või kahjustumise riski realiseerumise tõttu. Kuna ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, siis ei oma antud asjas tähendust ka sõidukijuhi V. K. personaalse digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku kaardi väljavõte. Ühtlasi ei nähtu V. K. seletuskirjast ega kohtumäärusest administratiivse rikkumise menetluse alustamise kohta, et kaup oleks hävinud või kahjustunud.
18.Põhjendatud on kostja seisukoht, et CMR ei saa laiendada kindlustuskaitse ulatust. Kindlustusriskid, mille realiseerimisel on tegemist kindlustusjuhtumiga, on määratletud kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kindlustuslepinguga ehk poolte kokkuleppega. Kindlustusriskid olid kindlustuslepingus selgelt piiritletud, tegemist ei olnud ekspedeerija koguriskikindlustusega. Eelnevast tulenevalt ei olnud veose kaotsimineku näol tegemist kindlustusriski realiseerimisega, mille puhul tuleb veose maksumus hüvitada. Seetõttu ei ole hageja õigustatud saama hüvitist ning hagi rahuldamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus
19.Port Trans Logistika OÜ palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
20.Kaebuse põhjenduste kohaselt selgitas maakohus kindlustuslepingust tulenevaid kauba kahjustamise ja hävimise mõisteid, tõlgendades neid grammatiliselt ning arvestas loetelu, mis on märgitud poliisil. Põhjendamata jäi kohtu poolt tõlgendamise meetodi valik. Kohus märkis, et kuna varaline kahju on igasugune negatiivne varaline tagajärg, siis sellest tulenevalt on kauba kahjustamine kauba varalise väärtuse vähenemine. Kauba hävimine on seega juhtum, kus kauba varaline väärtus väheneb väga suuruses ulatuses või kaup muutub täiesti väärtusetuks. Kohus jättis analüüsimata, kas varastatud kauba puhul on siis tegemist olulise väärtuse vähenemise või väärtusetuks muutmisega kauba omaniku suhtes. Vaatamata sellele, et kohus on avaldanud, et selgitab kahjustamise ning hävimise mõisteid lähtudes vastutuskindlustuspoliisi ja tüüptingimuste p 6.1 grammatilisest tõlgendusest, hindab ta edasiselt kaotsiläinud vara mõistet juba VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Seejuures leiab kohus, et tegemist on raiskuläinud varaga.
21.Kohtu poolt osutatud sätte kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, seal hulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Apellandile jäi
arasaamatuks, kuidas kohus tuletas VÕS § 128 lg-st 3 selle, et kaotsiläinud vara on just raiskuläinud vara. Üllatuslikult vastandina toob kohus VÕS § 128 lg-le 3 CMR art 17 ps 1 ning VÕS § 791 lg-s 1 sätestatu ning kuigi sätete sõnastus jäi välja toomata, jõuab ta seisukohale, et nende kohaselt on tegemist veose kaotsimineku kitsama mõistega, mis tähendab kahju tekkimist seoses sellega, et kauba üle on kaotatud valdus. Seega on raiskuläinud varaga tegemist ka siis, kui kaob valdus vara üle, samas jõuab aga kohus ootamatule järeldusele, et kauba kahjustamine või hävimine ei hõlma kauba kaotsiminekut. Tõlgendamine, kus kohus opereeris erinevate seaduste sätetega, jättes seejuures nende kohaldamise põhjendamata ning tehtud järeldused argumenteerimata, ei ole käesolevas asjas asjakohane ega võimalda võtta seisukohta kauba varguse osas kindlustuspoliisi pinnalt.
22.Lepingu tingimuse üle vaidluse korral ei piirdu õiguspraktika üksnes vaidlusaluse lepingu tingimuse grammatilise tõlgendamisega. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta poolte vahel kokkulepitud kindlustusobjekti ning ka teisi kindlustuspoliisis märgitud kindlustusriske. Kindlustuslepingu objektina märgitud tsiviilvastutus (seoses klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt Rahvusvahelise Maantee Kaubaveolepingu Konventsiooni kehtivale redaktsioonile ning kliendiga sõlmitud tasuliste ekspedeerimise lepingute või tehingute suhtes vastavalt EEA üldtingimuste kehtivale redaktsioonile) Rahvusvahelisest veolepingust tuleneva vastutusena on kehtestatud Rahvusvahelise autokaubaveolepingu (CMR) konventsiooni art-s 17: vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kohaletoimetamisega viivitamise eest. Vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset nõude avaldaja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, nõude avaldaja juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus, kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.
23.Nimetatud CMR-i konventsiooni kehtivast redaktsioonist tuleneb, et ekspedeerija (vedaja) vastutus hõlmab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kauba kaotsimineku puhul on tegemist raiskuläinud varaga. Varguse tagajärjel kaotas vedaja valduse vara üle, millest tulenevalt on tegemist vara kaotsiminekuga nagu kohus ka järeldas, mis on vastavalt lepingule kindlustuse objektiks.
24.Analüüsimata jäid kohtu poolt finantsnõuded kindlustusvõtja vastu. Lepingujärgselt hõlmatakse neid nõudeid, mis tulenevad hilinemisest kauba kohaletoimetamisel juhul, kui tegemist on CMR-i ja teiste veolepingu poolte vahel kokkulepitud õigusaktide, lepingute ja/või eeskirjade alusel sätestatud kaupade kohaletoimetamise tähtaegade rikkumisega, kauba väljaandmisest juhul, kui sellega on rikutud kauba käsutamisõigusega isiku korraldust kaupa mitte välja anda, kauba hävimise või kaotsimineku korral veoprotsessiga seonduvate otseste kulude (veoraha, tasutud maksud jms) hüvitamiseks esitatud nõuetest. Seega võrdsustab poliisi koostaja termineid nagu kauba kahjustamine ning kaotsiminek. Ka kindlustuslepingu eritingimusena märgitud vastutuse piirang osutab selgelt sellele, et ka varguse ja röövi (st kaotsimineku) risk oli kindlustatud. Selline klausel oleks mõttetu niisuguse riski väljajätmise korral.
25.VÕS § 29 lg 5 kohaselt pidi kohus lepingu tõlgendamisel arvestama ka tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud,
lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Võttes arvesse nii vedajatele esitavad nõudeid vastutusekindlustuse osas ning lepingu objekti määratlust ei olnud kohtul võimalik välistada antud riski ilma sõnaselget poolte kokkulepet teadmata. Lepingu tõlgendamisel arvestamist väärivate asjaolude hulka kuulub ka poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist. Seega põhjendamatu on kohtupoolne avaldus, et kostja motiivid kompromisslepingu sõlmimise ettepaneku tegemiseks ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.
26.Kindlustuslepingu hindamisel kasutas kohus ainsa põhjendusena ühe lepingupunkti grammatilist tõlgendamist, mis ei ole antud vaidluses piisav. Ekslik on kohtu kategooriline järeldus, et CMR-i konventsioon ei saa laiendada kindlustuskaitse ulatust. Kohtu selline käsitlus on pealiskaudne, kuna tema poolt jäid analüüsimata nii kindlustuslepingu objekt, milleks on siis tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt Rahvusvahelise Maantee Kaubaveolepingu (CMR) konventsiooni kehtivale redaktsioonile, kui ka CMR-i konventsioonis sätestatud vastutus ise.
27.Kuna puudub selgesõnaline piiritlus, et tegemist ei ole CMR-i konventsiooni kehtivast redaktsioonist tuleneva vastutuse kindlustusega, ning tegemist on tüüptingimusega, tuleb antud tüüptingimust tõlgendada VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes, see tähendab selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku seisukohalt, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske.
28.Kohtule esitatud tüüptingimuste p-s 3 sätestatud välistused samuti ei käsitle kauba kaotsiminekut. Kindlustuspoliisi sõnastustest, mis viitab kehtivale CMR-i konventsiooni redaktsioonile, lähtudes muutub apellandi seisukohalt kindlustuskaitse ulatus CMR-i konventsiooni redaktsiooni muutmisega.
29.Käsitlemata jäi maakohtu poolt ka viivisenõue. Rahalise kohustuse, milleks on ka kahjuhüvitise väljamaksmine, täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tüüptingimuste p 20 kohaselt makstakse hüvitis välja 14 päeva jooksul peale kahju suuruse kindlakstegemisest ja pärast kindlustusandja poolt nõutava muu kindlustusjuhtumiga seotud informatsiooni, tõendusmaterjali ja dokumentide esitamist, mis toimus 05.02.2008. Seega hüvitise väljamaksmise tähtajaks oli 19.02.2008. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, see on 1%, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega apellatsioonkaebuse kuupäeva seisuga moodustab viivis 1 033 281,55 x 8 : 100 : 365 = 226.47 krooni päevas. Viivitatud päevade arv alates 20.02.2008 kuni 09.02.2010 = 720. Viivis kokku 163 058.40 krooni.
30.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vastustaja seisukoht
31.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ja/või materiaalõigusnormide rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
33.Asjakohane on kaebuse esitaja seisukoht, et käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus 04.04.2008 sõlmitud lepingu tõlgendamise üle ning et selle vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud tehingu tõlgendamise reeglitest. Samas on maakohus, viitamata küll otseselt nimetatud sättele, sellest siiski lähtunud ja jõudnud lepingus kasutatud mõistete analüüsi alusel seisukohale, et pooltevahelises vabatahtlikus vastutuskindlustuse lepingus ei olnud kindlusriskina kokku lepitud kauba kaotsiminekut ning et kindlustatud riskid „kauba hävimine või kahjustumine“ ei kata olukorda, kus kaup on kadunud (kaotsiläinud) kas siis varguse või röövimise tulemusena.
34.Lepingu tõlgendamisel tuleb vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 ja TsÜS § 75 lg-le 1 esmalt lähtuda subjektiivse tõlgendamise põhimõttest, see tähendab lepingupoolte (mõlema poole) ühisest tegelikust tahtest. Lepingu kui tehingu siduvuse aluseks on sõlmimisel väljendatud tahe olla kokkulepitud tingimustega õiguslikult seotud ja seda ka juhul, kui lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendus erineb poolte poolt sõnadele antud tähendusest. Kindlustuspoliisis ega kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevates üldtingimustes (ÜT; p 2.1) ei ole vaidlusalused mõisted „kauba hävimine“, „kauba kahjustumine“, „kauba kaotsiminek“ lahti kirjutatud. Ka ei nähtu pooltevahelisest lepingueelsest kirjavahetusest (t lk 90-92, seal hulgas hageja poolt esitatud ankeet lepingu sõlmimise sooviga), et pooled oleksid riskide ja vastavate mõistete sisu üle arutlenud. Samas ei ole kumbki pool esitanud tõendeid selle kohta, kuidas tema enne lepingu sõlmimist viidatud riskidest aru sai. Seega tuleb lähtuda üldlevinud tähendustest, millised on sätestatud VÕS §-s 132. Nimetatud säte laieneb erinormina kõikidele kahju hüvitamise nõuetele, sõltumata nende tekkimise alustest ja olukorras, kus ei ole kehtestatud vastavat erinormi. Nimetatud sättest nähtub, et seadusandja on võlasuhetes pidanud vajalikuks eristada asja kaotsiminekut selle hävimisest ja kahjustumisest. Viidatud sätte mõtte kohaselt kaitstakse asja kahjustamise ja hävimise (tehnilise või majandusliku) korral mitte vara väärtust, vaid selle vara koosseisu säilimist; asi on hävinud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik; asi on kahjustunud, kui selle taastamine endisel kujul on võimalik; asja kaotsiminek on küll juriidiliselt võrdsustatav hävimisega, kuid faktiliselt on tegemist erinevate olukordadega --- erinevalt hävinud asjast ei ole kaotsiläinud asja asukoht, seisukord jmt teada. Sellist arusaama on väljendanud kindlustusandja arusaamana ka kostja esindajad. Kindlustusvõtja ei ole esitanud tõendeid, millised annaksid aluse asuda seisukohale, et tema tahe (arusaam vaidlusaluste mõistete tähendusest) enne lepingu sõlmimist oleks erinenud teise lepingupoole arusaamast ja seega ka üldlevinud tähendusest. Kolleegium rõhutab, et lepingu tõlgendamisel on oluline, et mõlemal poolel oleks olnud tahe anda sõnale üldlevinud tähendusest erinev tähendus.
35.Asjakohane on apellandi seisukoht, et lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimisest (VÕS § 209 lg 5 p 3), kuid käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolud ei anna alust kindlustusandja käitumist peale lepingu sõlmimist käsitleda selliselt, nagu teeb seda
apellant. Kaebusest nähtub, et apellant peab käitumise all silmas kindlustusandja poolt kompromisslepingu pakkumist kahjujuhtumi uurimise ajal (t lk 34). Kindlustusandja esindajad selgitasid kohtumenetluses, et kompromissi eesmärgiks oli kliendiga edaspidi heade suhete säilitamine ja tekkinud vaidluse kiire lahendamine, mitte aga see, et kindlustusandja oleks nõustunud kindlustusvõtja poolse lepingu tõlgendamisega. Vastupidist ei nähtu ka kompromisslepingu tekstist ega muudest tsiviilasjas esitatud tõenditest. Seisukohta, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, kuna kaup on läinud kaotsi, väljendas kindlustusandja enne 30.06.2009 otsuse tegemist teadetes 20.05.2009 (t lk 35-37) ja 16.06.2009 (t lk 41-44).
36.Apellant on viidanud kaebuses vajadusele tõlgendada lepingut VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks seda samadel asjaoludel mõistma pidanud. Tegemist on asjakohase arusaamaga lepingu tõlgendamisest juhul, kui subjektiivne tõlgendamine tulemusi ei anna. Küll aga ei ole pooled esitanud tõendeid, millised annaksid aluse võtta seisukoht, kuidas lepingupooltega sarnased isikud (käesolevas asjas seega kindlustusega tegelev äriühing ja ekspedeerimisega tegelev äriühing), kes tunnevad vastavate tegevusvaldkondade üldtunnustatud tavasid ja omavad neis valdkondades kogemusi, oleksid vaidlusalust lepingut samadel asjaoludel mõistnud. Seega objektiivne tõlgendamine käesolevas asjas võimalik ei ole.
37.Kolleegium nõustub vastustaja ja maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse lepingu tõlgendamisel ei saa lähtuda CMR-i konventsiooni sätetest ning seda põhjusel, et tegemist ei olnud lepingu osaga ÜT p 2.1 kohaselt. Asjaolu, et nimetatud konventsiooni kohaselt hõlmab apellandi kui ekspedeerija vastutus kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise, ei tähenda, et automaatselt on iga ekspedeerija poolt sõlmitud vastutuskindlustuse lepingus kindlustatud ekspedeerija vastutus nimelt CMR-s määratud ulatuses. Selliselt võivad kindlustusandja ja –võtja kokku leppida, kuid kindlustusandja vastutuse ulatuse määramisel tuleb lähtuda konkreetses lepingus kokkulepitud kindlustatud riskidest.
38.Käesoleva tsiviilasja aluseks olevas lepingus olid pooled kokku leppinud ühe riskina kauba hävimise või kahjustumise, kuid mitte kauba kaotsimineku. Ka hüvitispiirides oli kokku lepitud piir kauba hävimise või kahjustumise korral (t lk 7). ÜT p 4.5 kohaselt kehtivad vastuolu korral ÜT ja poliisi vahel viimasel märgitud tingimused. Poliisilt (t lk 6) nähtub, et kauba kaotsimineku korral olid kindlustatud teatud finantsnõuded kindlustusvõtja vastu (veoprotsessiga seonduvad otsesed kulud, veoraha, tasutud maksud jms), kuid sellist nõuet hageja kostja vastu esitanud ei ole. ÜT punktid, millised käsitlevad riske, millised konkreetsete poolte vahel ei olnud kindlustatud, ei laienda poliisil märgitud kindlustatud riske. Poliisil märgitud eritingimused reguleerivad pooltevahelisi suhteid juhul, kui vastav risk, mille eritingimusega on tegemist, on kindlustatud. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingut tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
39.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebuse esitaja kanda (TsMS 171 lg 1).
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.