XXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Martin Pärn.
M. vastu võlgnevuse
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.05.2009 otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.13.09.2007 esitas A. K. (hageja I) ja 07.11.2007 esitasid J. Z. (hageja II) ning K. S. (hageja III) Harju Maakohtusse hagi J. M. (kostja) vastu. Hagejad elavad vaimse puuetega täiskasvanutele mõeldud XXXXX XXXXXXXXXXXXX. Nii hagejad kui kostja viibivad sotsiaalmajas oma tervisliku seisundi tõttu.
2.Hagejad omavad Hansapangas kontokaarti ja sõlmisid 2002.a internetipanga lepingud. Igas kuus laekus hagejate pangaarvele pension ja toetus. Paroolikaardid koos PINkoodidega olid samas majas elava V. Z. käes, kes maksis telefoni, elektri ja üüri eest, kuna tal oli hagejast rohkem igapäevaeluks vajalikke praktilisi oskusi.
3.2002.a suvel kasutas kostja hagejate pangakaarte ja PIN-koode, et nende pangaarvetelt teha ülekanded P. A. pangaarvele. P. A. lubas oma pangaarvet kastutada ning tema pangaarvele laekus hagejalt I 8000 krooni, hagejalt II 10 144 krooni ja hagejalt III 9800 krooni, mille P. A. rahaautomaadist välja võttis ning kostjale andis. Sama aasta juunikuus märkas V. Z., et hagejate arvetel oli vähem raha, kui oleks pidanud olema ja informeeris sellest hagejaid.
4.28.01.2003 alustatud kriminaalasja kohtueelse menetluse raames tuvastati, et ajavahemikus 13.06.2002 – 10.10.2002 teostas kostja XXXXX XXXXXXXXXXX hagejatelt internetipanga arvete kaudu arve omanike teadmata ülekandeid R. S. või P. A.i arvetele. Mõlemad edastasid laekunud raha kostjale. Kostja on kahtlustatavana üle kuulatuna tunnistanud, et ta avastas 2002.a suvel V. Z. laualt hagejate internetipanga kaardid ja PIN-koodid ning tegi nende abil (kasutades internetipanga lahtiolekut) ülekandeid võõrastelt pangakontodelt, sh hagejate pangakontodelt. Kostja kinnitas, et kandis raha P. A.i ja R. S. arvetele, kes laekunud raha välja võtsid ja kostjatele edasi andsid. Kostjal ei olnud õigust hagejate arvetelt rahaülekandeid teha. Hagejad leiavad, et kostja on hagejatele põhjustanud kahju kuriteoga või on rikastunud nende arvel alusetult ja paluvad välja mõista kostjalt võlgnevuse 8000 krooni hageja I kasuks, 10 144 krooni hageja II kasuks ja 9800 krooni hageja III kasuks, kohtukulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu.
6.Hagi on alusetu rikastumise nõude osas aegunud, kuna hagejad pidid oma nõuetest kostja vastu teadma saama 2002.a juunis. Hagejad olid oma õiguste rikkumisest teadlikud hiljemalt 28.01.2003, mil alustati kriminaalasja KarS § 209 lg 1 alusel, hiljem kvalifitseeriti kuritegu ümber KarS § 201 lg 1 järgi. Kostja taotles aegumise kohaldamist.
7.Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks hagejate pangakontodelt teinud ülekandeid hagejate poolt nõutud summades P. A.i pangakontole ja et selle summa oleks kostja endale saanud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei tõenda, et kostja oleks hagejate arvel alusetult rikastunud. Hagi on tõendamata. Tõendamata on, et hagejate poolt kaotatud raha oleks saanud kostja ja isegi kui see oleks tõendatud, siis on esitatud nõuded ilmselgelt aegunud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 07.05.2009 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja I kasuks 8000 krooni, hageja II kasuks 10 144 krooni ja hageja III kasuks 9800 krooni. Menetluskulud jäid kostja kanda.
9.Konto väljavõtetega (I kd, tl 4-5) luges kohus tõendatuks, et 13.06.2002 laekus P. A.i pangakontole hagejalt I 8000 krooni ja P. A. on 8100 krooni samal päeval välja võtnud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalasja lõpetamise määrusega (I kd, tl 6-7, II kd 910), mida kohus hindas kui üht dokumentaalset tõendit, luges kohus tõendatuks, et kostja teostas ajavahemikus 13.06.2002 kuni 10.10.2006 muuhulgas hagejate II ja III arveldusarvetelt ülekandeid P. A.i arveldusarvele internetipanga kaudu, kes omakorda kandis raha kostjale. Kostja on kinnitanud kohtueelse menetluse käigus, et suvel 2002.a avastas ta V. Z. laual kannatanute internetipanga kaardid ja päevil, mil V. Z. jättis internetipanga lehekülje sulgemata, tegi kostja ülekandeid kannatanute arveldusarvetelt muuhulgas P. A.i arveldusarvele. Eelnevalt ütles kosja P. A.ile, et ootab ülekandeid Rootsist ning ülekandeid on vaja teha just nende arvetele. Seejärel P. A. kandis ülekantud rahalised vahendid kostja arveldusarvele. Nimetatuga tekitati kahju hagejale II 10 144 krooni, hagejale I 8000 krooni ja hagejale III 3400 krooni. Nimetatuga on tõendatud hagejatel kahju tekkimine ja kostja õigusvastane tegu (VÕS 1045 lg 2 p 5). Kui kostja poleks raha P. A.i arvele üle kandnud ja seda P. A.il lasknud endale üle kanda, poleks hagejatel kahju tekkinud (VÕS § 127 lg 4). Kostja ei ole esile toonud asjaolu, et ta ei ole süüdi hagejatele kahju tekkimises ( VÕS § 1050 lg 1).
10.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 45-47) luges kohus tõendatuks, et kostjal esineb nõrgamõistuslikkus kerge vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et kostja sündis sünnitraumaga ja tema vaimne ning kehaline areng oli alates sünnist normist maha jäänud. Nimetatust tegi kohus järelduse, et kostjal esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
11.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 48-49) luges kohus tõendatuks, et hagejal I esineb nõrgamõistuslikkus kerge vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja I vaimne areng oli alates sünnist ebaselgetel põhjustel normist maha jäänud. Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal I esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
12.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 50-52) luges kohus tõendatuks, et hagejal II esineb nõrgamõistuslikkus käitumishäiretega mõõduka vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja II kehaline ja vaimne areng oli pidurdunud alates sünnist. Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal II esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
13.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 53-54) luges kohus tõendatuks, et hagejal III esineb nõrgamõistuslikkus mõõduka vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja III kehaline ja vaimne areng oli alates sünnist ebaselgetel põhjustel normist maha jäänud.
Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal III esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
14.Kohtumäärustega (I kd, tl 80-88) luges kohus tõendatuks, et hageja II seati eestkoste 22.09.2008, hagejale III 22.09.2008, hagejale I 22.09.2008 ja kostjale 02.10.2008.
15.Seega esinevad asjaolud, mis võimaldavad kohaldada TsÜS § 165 lg 1. Nii hagejad kui kostja olid piiratud teovõimega ja eestkostet vajavad isikud ajavahemikul 2002-2007.a, seega peatusid hagejate nõuete aegumine ja kostja vastu esitatud nõude aegumine kuni eestkostja määramiseni. Hagi ei ole aegunud ja kohus ei saa seetõttu rahuldada kostja taotlust aegumise kohaldamiseks. Hagejate nõuded kahju hüvitamiseks on seetõttu põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele (VÕS § 1043). Apellatsioonkaebuse põhjendused
16.Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 07.05.2009 otsus täies ulatuses ja jätta hagid rahuldamata aegumise kohaldamise tõttu ning kui kohus leiab, et aegumist käesoleval juhul kohaldada ei saa, siis palub jätta hagid rahuldamata tõendamatuse tõttu. Menetluskulud jätta hagejate kanda.
17.TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ülekanne hageja I pangakontolt P. A.i pangakontole oli teostatud 13.06.2002 ja see oli ka aeg, millal hageja I pidi teada saama, et tal on väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja suhtes. Hageja I oli oma õiguste väidetavast rikkumisest teadlik hiljemalt 28.01.2003, mil Põhja Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonnas alustati kriminaalasja nr 05231770070 menetlust KarS § 209 lg 1 alusel. Hagi esitas hageja I kohtusse alles 13.09.2007.
18.Ülekanne hagejate II ja III pangakontolt P. A.i pangakontole oli teostatud väidetavalt 2002.a juunis ja see on ka aeg, millal hagejad II ja III pidid teada saama, et neil on väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue. Mõlemad hagejad olid oma õiguste väidetavast rikkumisest teadlikud hiljemalt 28.01.2003, mil Põhja Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonnas alustati kriminaalasja nr 05231770070 KarS § 209 lg 1 alusel. Hagid on hagejad II ja III kohtusse esitanud aga alles 07.11.2007.
19.Menetluse käigus viidi poolte suhtes läbi kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid ja ekspert A. A. koostatud kohtupsühhiaatriliste ekspertiisi aktide alusel seadis kohus kostja ja hagejate üle eestkoste 3 aastaks. Kohus järeldas ekspertiisi aktidest, et kostjal ja hagejatel esines 2002 – 2007 piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele. See andis kohtule aluse tugineda aegumise kohaldamise taotluse osas TsÜS § 165 lõikele 1, mille kohaselt kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Kohus leidis alusetult, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 165, sest kuni eestkoste seadmiseni olid pooled oma elude korraldamisega vähemalt rahuldavalt hakkama saanud. Ekspertiisiaktidest ei tulenenud, et hagejad olid ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega.
20.Kohus leidis, et ka kostja oli ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega ehk ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samas tugines kohus hagi tõendatuks lugedes Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, mida kohus hindas kui dokumentaalset tõendit. Juhul, kui kohus luges, et ka kostja oli ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega ning ei suutnud seetõttu oma tegudest aru saada või neid juhtida, siis ei tohtinud kohus arvesse võtta sellise isiku politseile antud ütlusi ja nende ütluste alusel lugeda kahju tekitamine tema poolt vastustajatele tõendatuks. Kostja ei ole hagejatele kahju tekitanud ja sellekohased väited on tõendamata.
21.Kohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolu, et ta ei ole süüdi hagejatele kahju tekkimises (VÕS § 1050 lg 1). Kohus rahuldas hagid VÕS § 1043 alusel. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1050 lg 2 kohaselt VÕS 53 peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kohus pidanuks ise, lugedes kostja poolt hagejatele kahju tekitamise tõendatuks, hindama kostja süüd, arvesse võttes kostja olukorda (madala sissetulekuga ja sisuliselt maksejõuetu isik- erinevad suured võlgnevused erinevate teenuseosutajate ja krediidiandjate ees), haridust, teadmisi ja võimeid ja muid isiklikke omadusi. Sellekohane informatsioon sisaldus toimikus. Sellega rikkus kohus menetlusõiguse normi. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostjal tuleb hagejatele tekitatud kahju hüvitada. Paikapidav on maakohtu seisukoht, et hagejate nõuded ei ole TsÜS § 165 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
24.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et VÕS § 1052 lg-s 2 reguleeritud subjektiivse süüvõime ehk deliktivõime juures tuleb hinnata isiku võimet saada aru, et tema tegu on õigusvastane. Deliktivõimet tuleb seejuures hinnata lahus teovõimest, mis tähendab, et TsÜS § 13 lg 1 tähenduses piiratud teovõimega isik ei pruugi olla igakord deliktivõimetu. Kõnealusel juhul ei ole kostja tuginenud väitele, et ta ei mõistnud hagejate kontodelt raha ära kandes, et talle etteheidetav tegu on õigusvastane. Toimunu tehiolud ja kostja poolt teo toimepanemise viis viitab kolleegiumi arvates kostja piisavale intellektuaalsele võimekusele tajuda tegu toime pannes ühtlasi ka seda, et võõra raha omastamine on taunitav.
25.Täienduseks maakohtu otsuse põhjendustele märgib kolleegium, et hagejate nõuete rahuldamisele viiks ka teo toime panija subjektiivsest süüvõimest sõltumatu alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine. VÕS § 1037 lg 1 sätestab deliktilist vastutust täiendava rikkumiskondiktsiooni, mille eeldusteks on üksnes teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Eeltoodu põhjal ei oma kostja vastuväited toime pandud teo subjektiivse külje osas vaidluse lahendamise lõpptulemuse tähenduses kaalu.
26.Sarnaselt kahju õigusvastasele tekitamisele on ka alusetu rikastumise nõuete aegumistähtajaks kolm aastat (TsÜS § 151).
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
Iko Nõmm
Mare Merimaa
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.