Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kuigi apellandi suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust seoses 26.01.2006 liiklusõnnetusega, on maakohus 23.12.2009 otsuses käsitanud apellanti otseselt kuriteos süüdi olevana. Kohus on vääralt tõlgendanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguslikku olemust ja tõenduslikku väärtust isiku süü omaksvõtmisel, järeldades ekslikult, et isiku süü ei vaja enam tõendamist tsiviilkohtumenetluses. Kriminaalmenetluse oportuniteedipõhimõtte alusel lõpetamise (KrMS § 202) käsitlus kohtu poolt on ekslik. Riigikohus on oma lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-85-04 (p 16) asunud seisukohale, et KrMS § 202 näol on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Õigusteoorias on rõhutatud, et kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole käsitatav süü ülestunnistusena. Riigikohus on 12.03.1996 lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-32-96 märkinud, et õigust saab mõista vaid kohus ja et alles siis, kui õigusemõistmise tulemina tehtav süüdimõistev kohtuotsus on seadusjõustunud, on süütuse presumptsioon antud isiku suhtes kummutatud ja tal tekib kriminaalvastutus – see on riikliku sunniga tagatav kohustus kanda karistust või muud kohtu poolt kohaldatud sunnivahendit või piirangut. Antud juhul on maakohus käsitlenud prokuröri kui õigusemõistjat, kellele antud kaalutlusõiguse tulemusena on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 202 alusel. KrMS § 202 on menetlusökonoomiale suunatud säte, mille kohaldamine ei eelda, et oleks kindlalt tuvastatud, et isik on toime pannud kuriteo, vaid piisab sama tasemega kahtlusest, mis annaks aluse isikule süüdistuse esitamiseks. Võttes hüpoteesiks asjaolu, et isik võis kuriteo toime panna, kontrollib kohus, kas sel juhul oleksid täidetud KrMS § 202 kohaldamise eeldused. KarS § 2 lõike 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 alusel ei käida läbi kogu kolmeastmelist deliktistruktuuri, mistõttu ei saa lugeda õiguslikult samaväärseteks süüdimõistvat kohtuotsust ning kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuna isiku süü ei ole suur. Tuleb arvestada, et süüteokoosseisu tuvastamine ei tähenda veel süüteo olemasolu inimese teos. Viimane on olemas alles siis, kui tuvastatakse ka teo õigusvastasus ja süülisus. Kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel tugineb üksnes hüpoteesile, et isik on toime pannud kuriteo, on väär kohtu järeldus, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 kohtumäärusega on tuvastatud, et S. K. Lähteenmäki sündmuskohal ei viibinud ja et liiklusõnnetus oli lavastatud. Asjaolu, et S. K. Lähteenmäki on võtnud kohustuse tasuda menetluskulud, ei oma tähtsust konkreetse liiklusõnnetuse toimumise asjaolude osas; 2) oli Tartu Maakohtus arutlusel Priit Käbliku, Teet Taluri ja Mihkel Vuksi süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses. 03.12.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 tunnistati süüdi Priit Käblik, Teet Talur ning Mihkel Vuks, kuid mitte S. K. Lähteenmäki; 3) asjaolu, kas apellant viibis sündmuskohal või mitte, ei oma tähtsust, kuna LKS § 44 lõike 1 mõttes on kannatanuks isik, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või varakahju. Varakahju tekkis käesoleval juhul apellandil. LKS § 5 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik, kuid sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Samuti on sõidukit vallanud isik kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Liikluskindlustuse seadus ei sätesta kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusena seda, et kannatanu isiklikult peaks viibima sündmuskohal, mistõttu on asjakohatu kohtu väide, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 kohtumäärusega on tuvastatud, et S. K. Lähteenmäki sündmuskohal ei viibinud. Samuti on vastustaja tunnistanud 21.03.2006 avalduses Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonnale, et liikluskahju põhjustanud Opeli suhtes oli AS If Eesti Kindlustus 19.07.2005 väljastanud liikluskindlustuse poliisi nr E8528630950 kehtivusega 08.08.2005 - 07.02.2006. Seetõttu kuuluksid AS If Eesti Kindlustus poolt hüvitamisele liiklusõnnetuse läbi kannatanud sõiduautodele

Audi ja Volvo tekkinud kahjud, mis orienteeruvalt ulatuvad ca 245 000 kroonini (Audi 55 000 + Volvo 190 000). Seega on vastustaja ise tunnistanud, et üksnes kahtlus liiklusõnnetuse lavastamise kohta takistab nendepoolse kahju hüvitamise kohustuse tekkimist. Käesolevaks ajaks on kõrvaldatud kahtlus S. K. Lähteenmäki osas – ta ei olnud seotud väidetava 26.01.2006 liiklusõnnetuse lavastamisega. Vastustajal puudub seadusest tulenev alus keelduda kahju hüvitamisest;

4) on kohus kohtuotsuse motiveerimisel arvestanud üksnes kahe varasema kohtulahendiga ning ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta teisi esitatud tõendeid. Kohtulahendis tuvastatav ei ole aga siduv, kohtulahend on tsiviilkohtumenetluses üheks dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lõike 2 kohaselt. Riigikohus on seda seisukohta kinnitanud 03.12.2008 lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-98-08 (p 12). Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-41-05 märgib kohus, et kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Kuna süü tunnustamine sisaldab endas õiguslikku hinnangut, ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalmenetluses süü kohta leitu. Kui karistusõiguslik hinnang isiku teole ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks, ei saa see olla aluseks ka tsiviilnõude rahuldamata jätmiseks. Apellandi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus, mis tähendab, et tema poolt kuriteo toimepanek ei ole leidnud tõendamist kriminaalmenetluses; 5) peab TsMS § 436 lõike 1 kohaselt kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on otsuses rikkunud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevat põhjendamiskohustust, jättes otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kohus ei ole analüüsinud liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ega apellandi rolli sündmuses. Samuti ei ole kohus põhjendanud kõikide tõendite, peale kahe kohtulahendi, kõrvale jätmist. Menetlusõiguse normide rikkumine (TsMS § 631 lg 2) ning tõendite väär hindamine on viinud materiaalõiguse väära kohaldamiseni otsuses;

7) on kohus asunud ekslikult seisukohale, et käesolevas asjas on tõendatud kohtu otsuse ja määrusega, et tegemist on liiklusõnnetuse lavastamisega, millest lähtuvalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 190 282.71 krooni. LKS § 2 on õigusnorm, mis defineerib liikluskindlustuse mõiste alternatiivselt, s.t et liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus või LKS §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. Kohtu viide õnnetusjuhtumi mittetoimumisele on asjakohatu, kuna käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust LKS § 27 osas, vaid esimese alternatiivi – suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse osas. Kindlustusjuhtum leidis aset 26.01.2006, kui sõidukiga Opel Ascona, millel oli kehtiv liikluskindlustuspoliis, tekitati kahju sõidukitele Audi A6 ning Volvo S60. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli sõiduki Volvo S60 omanik S. K. Lähteenmäki ning talle tekitati varakahju LKS (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsiooni) § 28 lg 3 p 1 mõistes: kahju seisnes asja kahjustamises ning kahju suuruseks on 190 282.71 krooni. Kahju suurust on aktsepteerinud ka kindlustusandja 21.03.2006 avalduses Lõuna Politseiprefektuurile. LKS § 44 lõike 2 kohaselt hüvitatakse kahju kannatanule, kelleks LKS § 44 lõike 1 järgi on isik, kellel on seoses kindlustusjuhtumiga tekkinud isiku- või varakahju. Kahju hüvitamisest keeldumiseks puudub vastustajal alus. Vastustaja ei ole vaidlustanud kahju suurust, selle tekkimist ega koosseisu, mistõttu kohustub ta kahju hüvitama. Vastustaja on tuginenud üksnes Tartu Maakohtu 03.12.2008 otsusele ja määrusele kriminaalasjas nr 1-08-6787, mis ei anna õiguslikku alust keelduda kahju hüvitamisest.

suur ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Samas on tegemist siiski kuriteo toimepannud isikuga ning sellel alusel menetluse lõpetamine ei tähenda mitte isiku õigeksmõistmist tema süü tõendamatuse, kuriteo aegumise vms tõttu. Polegi oluline, kas apellant viibis 26.01.2006 kella 21 paiku liiklusõnnetuse väidetava toimumise kohas või mitte. Tähtis on see, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 on tuvastatud, et tegemist ei olnud mitte liiklusõnnetusega, vaid selle lavastamisega - kindlustuskelmusega. Viimane ei saa aga olla kindlustushüvitise väljamaksmise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 3. detsembri 2008 määrusega on tõendatud asjaolu, et apellant pani toime teo, mis seisnes kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Juhul, kui apellant leidis, et tema ei ole sellist tegu toime pannud, pidi ta esitama tõendeid oma väite kinnitamiseks, kuid ta ei ole seda teinud. Apellandi paljasõnaline väide, et ta ei ole toime pannud Tartu Maakohtu 3. detsembri 2008 määruses märgitud tegu, ei anna alust asuda seisukohale, et apellant ei ole osalenud kindlustuspettuses kahjuhüvitise saamise eesmärgil.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.