Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Restauraator OÜ kanda.

palub anda teada, millal konstruktor tuleb objektile. Hageja esitas 22.10.2007 kostjale uue akti, mis oli dateeritud kuupäevaga 18.10.2007 ja mille loetelust oli välja jäetud ruumis nr 102 aknaaluse väljaehitamise töö summas 3 300 krooni. Vastavalt esitatud aktile oli kostja kohustuseks tasuda hagejale teostatud tööde eest 88 101,75 krooni. Kostja kinnitas aktiga nõustumist oma allkirjaga, kusjuures ei esitanud töö suhtes pretensioone. 25.10.2007 edastas tellija esindaja advokaadibüroo HETA Hard-Restauraator OÜ-le pretensiooni, tasaarvestuse avalduse ja kohustuse täitmisest osalise keeldumise avalduse nr TT/428-478. Kostja esindaja väidete kohaselt teostati tööd Hard-Restauraator OÜ poolt 42päevase hilinemisega. Viidates lepingu p-le 6.1 arvestas kostja leppetrahvi summas 73 596,60 krooni, võttes aluseks töö maksumuse koos käibemaksuga ja avaldas, et tasaarveldas selle summa osaliselt 18.10.2007 akti summaga. Kostja esindaja väidete kohaselt esitati 27.09.2007 akt tellijale allkirjastamiseks alles 22.10.2007. Kuigi kostja oli lepingu p 7.5 alusel kohustatud esitama rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks hagejale garantiikirja, leidis kostja esindaja, et selle punkti kohaselt on hoopis hagejal kohustus esitada garantiikiri. Kostja keeldus 18.10.2007 aktis toodud summa tasumisest, põhjendades seda hageja poolse lepingurikkumisega, pidas kinni väidetava leppetrahvi ja garantiisumma ning tasus hagejale summa 5 743,65 krooni. 17.12.2007 vastuses kostjale selgitas hageja asjaolusid ning viitas tellija esindaja poolt tehtud faktivigadele, osundas, et lepingu täitmine oli takistatud kostja poolse kohustuse ebakohasuse (jooniste puudulikkuse) tõttu. Samuti ei nõustutud hageja kostja pretensiooniga ning vaidles tasaarvestusele vastu, nõudes kogu rahalise kohustuse täitmist. Vastavalt teostatud tööle ja 18.10.2007 esitatud aktile ning arvele võlgneb kostja hagejale 69 795 krooni (aktis ja arvel kajastatud 82 358,10 krooni, summa sisaldab käibemaksu). Kostja on alusetult jätnud rahalise kohustuse täitmata, mistõttu on hagejal õigus nõuda viivist. Lepingu p 6.2 kohaselt kohustus tellija arvete tasumisega viivitamise korral töövõtjale maksma viivist 1% iga kalendripäeva eest tasumata arve maksumusest. Lepingu p 4.2.8 kohaselt oli arvete tasumise tähtaeg viis pangapäeva. Kostja sai akti ja arve 18.10.2008, mistõttu oli viimaseks makse kuupäevaks 24.10.2007. Viivist on arvestatud alates arve maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni 16.06.2008. Kostja on olnud viivituses 236 päeva ning lepingust tulenev viivisvõlg on 164 716,20 krooni. Lepingu p 6.2 kohaselt ei saa viivise summa olla suurem kui vastava arve summa. Seega moodustub kostja viivisvõlg hageja ees summas 69 794,00 krooni. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Hageja väited kostja süüst hageja lepinguliste kohustuste täitmisega hilinemisel on ekslikud, paljasõnalised ja tõendamata. Hageja 08.08.2007 pakkumuse nr 1-3/738 (töövõtulepingu lisa 1) kohaselt oli tööde I etapi teostamise lõpuks planeeritud 09.09.2007, eeldusel et leping sõlmitakse 15.08.2007. Nii töövõtulepingu p-s 2.2 kui ka hagiavalduse p 1 viimases lauses kinnitas hageja, et tööde teostamisega alustati tõesti nimetatud kuupäeval, st hiljemalt selleks päevaks olid pooled saavutanud kokkuleppe töövõtulepingu olulistes tingimustes ja leping oli VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitud.

Ebaõige ja tõendamata on hageja väide nagu oleks hageja andnud kostjale töövõtulepingu alusel teostatud tööd üle 27.09.2007. Tegelikult anti tööd üle 22.10.2007, mida tõendab vastuvõtuakt. Töövõtulepingu p-s 2.3 leppisid pooled tööde teostamise tähtpäevaks 09.09.2007, järelikult tuli hagejal selleks ajaks ka tööd teostada, sest VÕS § 8 lg 2 järgi on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Hagejal lasub tööde tähtaegselt teostamise ja kostjale üleandmise tõendamise kohustus. Töövõtulepingu täitmisel ei teavitanud hageja kostjat mingitest takistustest lepingu täitmisel. Ehitustööde päeviku lehte nr 014553 ei ole kostjale töövõtulepingu täitmise käigus üle antud ega tutvustatud, sellel puudub ka kostja või järelevalve teostaja allkiri. Töövõtulepingu p 4.1.9 kohaselt oli hageja kohustuseks koheselt teavitada kostjat lepingu eseme siseviimistluslahenduse või selle osa teostamise mittevõimalikkusest, samuti oli hageja kohustuseks pakkuda välja alternatiivlahendusi. Sarnase sisuga teavitamiskohustus tuleneb ehitusseaduse (EhS) § 48 p-st 8 ja VÕS §-st 102. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjat teavitanud takistusest lepingu täitmisel, siis vastutab lepingus kokkulepitud tähtaja järgimata jätmise eest hageja. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, kusjuures tuleb eeldada, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja leppetrahvi nõue töövõtulepingu p 6.1 alusel on õigustatud ja kostja on teinud pretensioonis põhjendatult tasaarvestuse avalduse summas 73 596,60 krooni. Lepingust ei tulene, et kostja pidanuks andma hagejale leppetrahvi tasumiseks mingi tähtaja, seega võis kostja leppetrahvi nõude VÕS § 197 lg 1 alusel koheselt ka tasaarvestada. Kostja tasaarvestuse avalduse tegemise ja hagejale kättetoimetamisega lõppesid vastavalt VÕS § 197 lg-le 2 mõlemad tasaarvestatud kohustused, sh lõppes kostja kohustus tasuda hagejale aktis märgitud tööde summast 88 101,75 krooni osasumma 73 596,60 krooni. Tulenevalt VÕS § 161 lg-st 1 oli kostjal hagejalt leppetrahvi nõudmise õigus sõltumata sellest, kas kostja tegelikult sai kahju tulenevalt hageja lepingurikkumisest. Siiski viibis hageja viivituse tõttu oluliselt kostja edasine tegevus seoses töövõtulepingu esemega kui ka ruumide kasutusse võtmisel. Hageja on esitanud dokumentaalse tõendina keldrikorruse vahelae plaani fragmendi joonise, mille selgituste kohaselt on tegemist teostusjoonisega. Pooltel ei ole vaidlust, et töövõtulepingus lepiti kokku ehitustööde teostamises ja hageja tegutses lepingut täites ehitusettevõtjana. EhS § 31 lg 2 p 5 kohaselt on teostusjoonised ehitamise tehniliste dokumentide osa, mille koostamine on EhS § 31 lg 1 ja § 48 p 2 alusel ehitamist teostava isiku, antud juhul hageja kohustus. Kostjale ei saa kõnealuse joonisega seonduvat ette heita lepingu ega seaduse alusel. Kostja märgib, et joonisel puuduvad allkirjad ja joonisel märgitud kuupäev ei tarvitse kajastada valmimise ega hagejale üleandmise aega. Kostja valduses olev projekt on dateeritud 28.02.2007 (Pikk 34-2 korteri remont-restaureerimise arhitektuurehituslik põhiprojekt) ja see on kooskõlastatud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhtivspetsialisti Henry Kuningaga 26.03.2007 (kooskõlastus nr 6513). Kui projekti on vahepeal hageja initsiatiivil muudetud, siis pidi selline muutmise vajadus olema hagejale kui professionaalsele ehitusettevõtjale teada töövõtulepingu sõlmimisel, ka tähtaegade kokkuleppimisel. Lepingu esemeks olevate tööde teostamise tähtaja muutmist on pooled reguleerinud töövõtulepingu p-s 6.3, kuid hageja ei ole niisugusele võimalikule alusele ega ka samas toodud formaalsetele tingimustele tuginenud. Samuti ei ole hageja kostjat teavitanud tähtaja muutmise vajadusest.

Pooltel on lisaks vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada töövõtulepingu p 7.5, kummal poolel oli garantiikirja esitamise kohustus. Viidatud lepingutingimuse esimese lause alguse kohaselt on garantiikiri mõeldud tagama garantiiaja kestel ilmnenud puuduste kõrvaldamist. Töövõtulepingu p-de 7.1 ja 7.2 sõnastusest on ilmne, et hagejal on kohustus kõrvaldada garantiiajal lepingu esemel ilmnenud puudused. Samasugune kohustus on hagejal tulenevalt EhS § 48 p-st 9. Seega tagab garantiikiri hageja kohustuse täitmist. Kostja leidis, et lepingu p 7.5 tõlgendamiselt tuleb juhinduda VÕS §-s 29 sätestatust ja arvesse võtta nii lepingu sisu tervikuna kui ka tavapärast praktikat, et ehitustöid käsitlevate lepingute puhul annab garantiiajaks tagatise just töövõtja, antud juhul hageja. Pooled on ekslikult vahetanud lepingu p 7.5 sõnastuses pooli tähistavad sõnad, mis ei muuda poolte kokkuleppe olemust. Kostja on põhjendatult jätnud garantiiajaks enda kätte tagatisena 8 761,50 krooni ja hagejal ei ole enne garantiiaja lõppu (22.10.2009) õigust nõuda kostjalt tagatiseks jäetud raha maksmist. Toodud kaalutlustel oli ja on kostjal õigus muu hulgas VÕS § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel keelduda garantiiajaks mõeldud tagatise summale vastavas osas oma kohustuste täitmisest. Kostja leidis, et hageja esitatud e-kirjad ei ole asjakohased ega korrektsed tõendid. Nimetatud e-kirjad ei puudutanud mingil viisil käesoleva vaidluse asjaolusid. Kostja ei võtnud omaks hageja esitatud e-kirjade saatmist ja hageja peaks nende tegelikku saatmist täiendavalt tõendama. Pooled on töövõtulepingu p-s 8.3 leppinud kokku lepingu muutmisel kirjaliku vormi kohustusliku järgimise, millest võib mõistlikult järeldada, et ka poolte tahteavaldused, mis on olulised lepingu täitmise seisukohalt, peaksid olema kirjalikus vormis ja teisele poolele kätte toimetatud. Kuivõrd kostja vaidles vastu hageja põhinõudele, siis ei olnud kostja arvates hagejal alust kostjalt viivist nõuda. Ekslik olin hageja arusaam kostja rahalise kohustuse täitmise tähtaja algusest. Akt, samuti arve anti üle ja allkirjastati 22.10.2007, mitte 18.10.2007. Pooltel on muu hulgas vaidlus asjaolu üle, millal selgus hagejale, et keldrikorruse vahelae toestamiseks on vajalikud kümme terastala I 16. Hageja väitis 13.11.2008 istungil, et sellise vajaduse selgumine tõi kaasa tööde peatamise kuni keldrikorruse vahelae plaani fragmendi muutmiseni võrreldes esialgse projektiga. Kostja väitis, et niisugust takistust ega viivitust tööde tegemisel ei esinenud. Pakkumusest selgub, et hageja on juba 08.08.2007 olnud teadlik vajadusest lisada varasematele pakkumustele I-talade maksumus. Samale pakkumusele (koos selle kuupäeva märkimisega) on pooled viidanud töövõtulepingus, mis kirjutati alla alles 22.08.2007, kui Italade paigutamise vajadus oli ilmnenud. Hageja esitas kostjale 23.05.2007 pakkumuse nr 13/722 ja 20.06.2007 pakkumuse nr 1-3/731. Töövõtulepingu aluseks olnud 08.08.2007 pakkumus kujunes esmalt kahe varasema pakkumuse põhjal, kuid tööd jaotati kahe etapi vahel. Tuleb pöörata tähelepanu 23. mai pakkumuse positsioonile 1, mis kajastab sama tööd nagu 8. augusti pakkumuse I etapi pos 3, kuid viimane erineb juba I-taladega seotud täiendava summa võrra. Pooltel ei ole vaidlust olnud asjaolu üle, et hageja viis tööd lõpule just kõnealuse 08.08.2007 pakkumuse I etapi mahus (v.a pos 2), see selgub ka pakkumuse ja tööde lõpetamise akti võrdlemisel. Hageja 15.12.2008 menetlusdokumendi lisa nr 2 kohaselt asendati hoones Pikk 34 korteris nr 2 ruumide nr 102 ja 103 põrandakonstruktsioonid uutega 2007. augustis (mitte septembris

nagu väidab hageja). Järelikult kinnitab ka see tõend kostja väidet, et mingit viivitust I-talade lisamine ei põhjustanud. Ebaõige on hageja seisukoht nagu oleks talade paigaldamine saanud võimalikuks alles 11.09.2007. Hageja tõendid 22.08.2007 koosolekul osalejate ja selle sisu kohta ei ole ühtivad ega järjekindlad. Hagiavalduse p 2 ja selle lisa nr 2 kohaselt viibisid kohal M. P. ja S. R.. Tellija ega järelevalve teostajate andmeid, allkirju ja märkusi vastav ehitustööde päeviku leht ei sisalda. Viimati esitatud koosoleku protokolli andmetel olid samal päeval ehitustöömaal aga kostja seaduslik esindaja, projekteerija ja kaks järelevalveametnikku. Pole usutav, et hageja jätnuks ehitustööde päevikus kajastamata nii mitmete isikute osalusel toimunud koosoleku. Samuti ei nähtu protokollist ega ehitustööde päevikust üheselt, et I-taladega seotud küsimused oleksid tõusetunud just sel päeval. Hageja ei ole töövõtulepingu täitmise ajal kostjat teavitanud võimalikust viivitusest lepingu täitmisel ega taotlenud lepingu tähtaja pikendamist, mis ka kinnitas, et hageja oli enne lepingu sõlmimist teadlik I-talade paigaldamise vajadusest. Kostja käsitles täiendavalt hageja viivituse kestust. Töövõtulepingu p 2.3 kohaselt pidi hageja tööd lõpetama 09.09.2007, kuid tegi seda tegelikult 22.10.2007, 42-päevase hilinemisega. Hageja on tsiviilasja arutamise käigus väitnud, et tööde teostamine viibis perioodil 22.08. kuni 11.09.2007, st 21 päeva jooksul. Hageja ei ole väitnud, et esineks pikemal perioodil mingit põhjust tööde teostamisega viivitamiseks. Kuigi kostja ei nõustu viimatinimetatud perioodi puudutava hageja väitega, märkis kostja, et 21-päevase viivituse korral saab kostja leppetrahvi nõude lugeda vähemalt 50% ulatuses põhjendatuks. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 122 066 krooni, millest viivis oli 61 032,50 krooni ja põhivõlg 61 033,50 krooni. 87% menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda ja 13% hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus, et nad on sõlminud töövõtulepingu ja töid on lõpetatud väiksemas mahus, kui esialgne pakkumine ette nägi. Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, millal on tööd lõpetatud ja kas tulenevalt sellest oli kostjal õigus nõuda leppetrahvi ja esitada avaldus tasaarvestuseks. Asja materjalidest nähtuvalt on objektil I-talade kasutamise vajadus selgunud 22.08.2008. See nähtub ehitustööde päevikust, 22. augusti koosoleku protokollist ning Tallinna Kultuuriväärtuste ameti 11.12.2008 kirjast. Tunnistaja H. kinnitas, et projekt ei vastanud tegelikule olukorrale objektil. Seega puudus objektil projekt, mille järgi ehitust jätkata. Kostja oli seisukohal, et hinnapakkumine 1-3/738 08.08.2007 sisaldas juba pakkumist I-taladele. Hageja on selgitanud, et nimetatud pakkumise puhul on tegemist veaga kuupäevas ning õige kuupäev pidi olema 22.08.2007. Kohus nõustus hagejaga. Kuna tööd algasid 15.08.2007, ei saanud talade vajadus olla teada 08.08.2007. Tunnistaja R. on öelnud et, I-talad on võimalik paigutada enne projekti koostamist, kuna ta ütles I-talade ristlõike ja sammu ja tunnistaja H. on avaldanud, et plaanifragmendi viibimine ei oleks tohtinud mõjutada tööde tegemist 22.08.11.09.2007. Samas Muinsuskaitseseaduse § 35 lg 1 kohaselt mälestist ja muinsuskaitsealal paiknevat ehitist võib konserveerida, restaureerida või remontida ainult muinsuskaitse eritingimusi järgiva projekti alusel ja erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalve all. Seega sai ehitamine toimuda vaid projekti alusel ja seda 22.08.-11.09.2007 ei olnud. Projektlahenduse puudulikkuse tõttu osutus võimatuks vahelae ja aknaaluse sidumine ruumis

hagetavast summast 24 235,50 krooni ületavas osas ja jaotada sel juhul menetluskuludest 80% hageja ja 20% kostja kanda. Apellant leidis, et tuvastatud asjaolude baasilt on maakohus teinud ebaõige järelduse, et hagi tuleb osaliselt rahuldada, hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et kui hageja töövõtulepingu 22.08.2007 allkirjastas, siis oli talle teada I-talade paigaldamise vajadus, st töö teostamise lõpptähtaeg lepiti kokku olukorras, kus hagejal olid kõik vajalikud teadmised ja tema hinnangul ka vajalikud dokumendid ning andmed tööde teostamiseks. Hageja ei käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta teades I-talade paigaldamise vajadusest leppis tähtaja tööde teostamiseks ilma kordagi selgitamata kostjale vastava töö teostamise seotust projektdokumentatsiooni (jooniste) muutmise vajadusega. Maakohus on VÕS § 76 lg 1 kohaldades jõudnud ekslikule järeldusele, et hageja ei pidanud täitma oma lepingust tulenevat kohustust; viidatud normist tulnuks vastupidi teha järeldus, et hageja pidi lepingulist kohustust täitma, st andma tellitud töö üle lepingus kokku lepitud tähtpäeval. Hageja ei ole tõendanud, et jooniste puudumine oleks tegelikult üldse mõjutanud tööde teostamist. Maakohus on ekslikult leidnud nagu oleks hageja teavitanud kostjat ehitustööde võimalikust viibimisest. Vaidlustatava otsuse kohaselt toimusid samal päeval (22.08.2007) järgmised sündmused: I-talade paigaldamise vajaduse selgumine, kostja seadusliku esindaja viibimine ehitustööde teostamise kohas ja lepingu allkirjastamine. Kui hageja allkirjastas lepingu ja võttis endale tööde teostamiseks tähtaja, siis tuleb töövõtulepingu p 4.1, ehitusseaduse (EhS) § 48 p 8 ja VÕS § 102 antud kontekstis tõlgendada sel viisil, et hageja pidanuks pärast nimetatud kuupäeva või vähemalt pärast lepingudokumendi vormistamist kostjat teavitama ehitustööde võimalikust viibimisest, sh MuKS § 35 lg 1 alusel tööde teostamisega viivitamisest. Siinjuures tuleb arvestada, et leping jõustus selle p 11.1 kohaselt alles kostja allkirja andmisega 28.08.2007. Hageja pidanuks kas lepingu kostjale allkirjastamiseks esitamisel või pärast lepingu jõustumist kostjat teavitama tööde teostamise tähtaja järgimata jätmisest ja selle põhjustest. Vastavat teadet hageja kostjale edastanud ei ole ja seda ei ole kohus ka vaidlustatavas otsuses tuvastanud. Järelikult jättis hageja täitmata kostja teavitamise kohustuse, mistõttu hageja vastutab lepingu rikkumise eest. Kostja ei nõustunud maakohtu tuvastatud asjaoluga, et ehitamine (antud juhul I-talade paigaldamine) saab toimuda vaid projekti alusel. Maakohus on sellise järelduse ekslikult teinud õigusnormist lähtudes, jättes analüüsimata ja hindamata selle asjaolu kohta kogutud tõendid. Tunnistaja S. R. ütluste kohaselt olid talad juba paigaldatud ajaks, mil ta tegi vastavad joonised. Samuti nähtub Tallinna Kultuuriväärtuste ameti kirjast, et põrandakonstruktsioonid asendati uutega 2007. augustis. Seega on erinevalt maakohtu tuvastatust tegelikult tõendatud, et hageja paigaldas I-talad juba 2007. augustis ega oodanud 11.09.2007 jooniste valmimist, st hagejal ei olnud tegelikku takistust ehitustööde teostamiseks. Siinjuures ei ole asjakohane ega oluline, kas hagejal võinuks olla seadusest tulenev alus tööde teostamise peatamiseks, sest hageja sellisele alusele lepingu täitmise ajal ei tuginenud. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et sellises olukorras ei saa hageja (vaatamata MuKS § 35 lg-le 1) ka tagantjärgi tugineda tööde teostamisega viivitamise põhjusena projektdokumentatsiooni puudusele. Hageja ei ole kostjale kordagi teatanud, et tal oleks ehitustegevuse käigus olnud lepingu täitmisega probleeme, sh ruumi nr 102 aknaaluse sidumisega. Seetõttu on maakohus ekslikult kohaldanud VÕS § 101 lg 3 kostja kahjuks sel viisil, et luges hageja kohustuse rikkumise põhjuseks kostja teo või temast tuleneva asjaolu või sündmuse, mille toimumise riisikot pidi justkui kandma kostja.

Maakohus on põhjendamatult võrdsustanud 11.09.2007 joonised projektiga, jättes tähelepanuta kostja sellekohased vastuväited. Tunnistaja S. R. kinnitas oma ütlustes kostja väidet, et tegemist on üksnes teostusjoonistega. EhS § 31 lg 2 p 5 kohaselt on teostusjoonised ehitamise tehniliste dokumentide osa, mille koostamine on EhS § 31 lg 1 ja § 48 p 2 alusel ehitamist teostava isiku ehk antud juhul hageja kohustus. Maakohtu otsusest ei selgu, millise vaidluse lahendamisel tähtsust omava asjaolu loeb maakohus tõendatuks hagiavaldusele lisatud e-kirjade väljatrükkidega. Kostja jääb oma vastuväite juurde, et e-kirja väljatrükid ei tõenda isiku tahteavaldust. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et ta ei võta selliste e-kirjade saatmist omaks ning hageja peaks seda asjaolu järelikult täiendavalt tõendama. Samuti ei ole maakohus antud küsimuses uurinud tõendina esitatud töövõtulepingut, mille p-st 8.3 tuleb järeldada, et poolte olulised tahteavaldused seoses lepinguga pidid olema kirjalikus vormis. Kui eeldada maakohtu ja hageja mõttekäigu õigsust, millega kostja ei nõustu, on maakohus jätnud vaidlustatavas otsuses tuvastamata, kui pika aja eest on kostja õigustatud hagejalt leppetrahvi nõudma. Maakohus sedastas, et kostja esitas leppetrahvi nõude tähtaegselt ja võis teha kehtivalt tasaarvestuse. Järelikult tulnuks hageja nõude osalisel rahuldamisel uurida, millise aja hageja viivitusest kattis väidetav puudus projektdokumentatsioonis. Hageja väitis, et selline puudus vältas 20 päeva. Maakohus tuvastas, et projekti puudus ilmnes 22.08.2007 ja kõrvaldati 11.09.2007. Hageja pidi lepingulised kohustused täitma 09.09.2007, kuid tegi seda alles 22.10.2007, st hilines täitmisega 42 päeva. Järelikult oli kostja sellisel juhul õigustatud nõudma leppetrahvi vähemalt 21 päeva eest, st vähemalt summas 36 798 krooni (21 × 1 752,30) ja hageja põhinõuet ei saa rahuldada 24 235,50 krooni ületavas osas (69 795 – 8 761,50 - 36 798). Ka sellise mõttekäigu korral pidanuks hageja tõendama, et kõnealune projekti puudus takistas kõigi tööde teostamist, st et tööde teostamise tähtpäev pidanuks paratamatult lükkuma edasi just 21 päeva võrra. Viiviste nõuet lahendades on maakohus jätnud tähelepanuta kostja taotluse viiviste vähendamiseks. Kostja on eelnevas näidanud, et hageja ei tegutsenud heas usus kui jättis kostja lepingu täitmise ajal teavitamata võimalikust viivitusest või selle põhjustest lepingu täitmisel, mistõttu kostja oli igati õigustatud eeldama hageja viivituse põhjendamatust. Hageja selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu palub kostja hageja nõutavat viivist vähendada nullini. Maakohus rikkus lisaks menetlusõigust sellega, et ei vastanud kõigile kostja väidetele ja taotlustele ega analüüsinud otsuses ammendavalt kõiki tõendeid. Vaidlustatavas otsuses puudub viide kostja täiendava vastuse lisadele ja nendega seotud väidetele, millega kostja soovis tõendada, et lepingule lisatud hinnapakkumine erines hageja varasematest pakkumustest eelkõige just I-talade osas, st lepingule pakkumuse lisamise ajal oli hageja teadlik talade paigaldamise vajadusest - sellega rikkus maakohus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg

korraldamine ehk ca 1/3 menetluskuludest oli tingitud hageja taotluse hilinenud esitamisest, samuti tingis hageja osa kostja menetluskulusid hagiavalduses nõude ebaselge esitamisega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt väljamõistetud summa ja menetluskulude jagamise osas tühistada. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude 8 761,50 krooni ulatuses. Eeltoodud summa tulenes garantiikohustusest (lepingu p 7.5) ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlust ei ole, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping nr 149-1/07, mis kannab 22.08.2007 kuupäeva ja millele tellija esindaja J. K. on alla kirjutanud 28.08.2007. Poolte seletusest tulenes, et tegelikult oli kokkulepe olulistes lepingutingimustes saavutatud 15.08.2007 ja sellest kuupäevast alustati ka töid ning 22.08.2207 lepingus fikseeriti kokkulepitu kirjalikult. Lepingu kohaselt pidi hageja tegema Tallinnas Pikk t 34 asuvas elamus I etapi ehitustööd vastavalt hinnapakkumisele 1-3/738. Lepingu p 2.2 järgi oli tööde algus 15.08.2007 ja tööde lõpp 09.09.2007 ning lepingu hind oli 148 500 krooni koos käibemaksuga ja sellest oli tasutud tööde alustamisel 70 537,50 krooni, millele lisandus käibemaks. 2007. aasta oktoobris maksis kostja hagejale töö eest 5 743,65 krooni. Hageja leidis, et kostja pidi talle veel tasuma tehtud töö eest 69 795 krooni. Vaidlust ei ole, et hageja ei lõpetanud töid 09.09.2007, kuid vaidlus on selles, millal tegelikult tööd lõpetati. Hageja väidetel lõpetati tööd 27.09.2007 ja kostja väidetel 22.10.2007. Pooled vaidlevad ka selles, kummast poolest tuleneval põhjusel ei olnud võimalik töid tähtaegselt lõpetada. Kostja nõustus, et tal jäi tehtud tööde eest tasumata hagejale 69 795 krooni, mis oli arvestatud ilma käibemaksuta. Kostja väitis, et ta oli võla tasaarvestanud leppetrahviga. Tasaarvestuse avaldus oli esitatud 25.10.2007. Õigus nõuda leppetrahvi tulenes pooltevahelise lepingu p-st 6.1, mille kohaselt kohustus hageja tasuma lepingu p-s 2.3 lepitud tööde lõpetamise tähtaja (09.09.2007) ületamisel kostjale leppetrahvi 1% iga kalendripäeva eest lepingu hinnast. Kostja leidis, et hageja on tööd kostjale üle andnud 42-päevase viivitusega, mille eest on leppetrahv 73 596,60 krooni (lepinguhind 175 230 krooni x 1% x 42 päeva). Kostja arvestas oma nõude tasa hageja 18.10.2007 aktist tuleneva nõudega 88 101,75 krooni. Kostja arvestuse kohaselt jäi tal tasuda 14 505,15 krooni, millest arvestas ta maha lepingu p 7.5 järgi kinnipeetava garantiisumma 8 761,50 krooni, mis muutus sissenõutavaks pärast garantiiaja lõppu. Seega oli kostja arvestuse järgi tema võlg hagejale 5 743,65 krooni, mis on tasutud oktoobris 2007. Vaidluse lahendamiseks tuli maakohtul tuvastada, millal hageja lepingujärgse töö lõpetas ja kostjale üle andis. VÕS § 636 lg 1 järgi peab töövõtja tellijale töö üle andma ja VÕS § 638 1. lause järgi peab tellija töö vastu võtma. Pooltevahelise lepingu p-st 4.2.6 tulenes, et tellija kohustus töövõtjalt vastu võtma aktid ja arved teostatud tööde kohta ja tellija vastuvõtu kinnituseks on tema allkiri vastaval aktil ja arvel, millele tellija märgib kuupäeva. Lepingu p.

4.2.7 järgi oli tellijal 3 päeva aega, et aktile alla kirjutada või see pretensiooni esitamisega vaidlustada. Eeltoodust ja poolte käitumisest lepingu täitmisel järeldub, et töö lõpetamisel pidi hageja esitama kostjale akti. Seega sai lugeda akti esitamisega ja kostja poolt vastuvõtmisega hageja poolt töö lõpetatuks. 27.09.2007 aktile nr 1-5/287-1 ei ole pooled alla kirjutanud. Tunnistaja M.P., kes töötas Lai t 34 hoone renoveerimise ajal hageja töödejuhatajana, ütluste kohaselt (lk 92), lõpetati objekt 26.09.2007 ja seejärel esitati akt kostja esindaja J. K.ile, kes ei võtnud seda vastu. Hageja seadusliku esindaja H. T. seletuse kohaselt (lk 87) saadeti akt koos arvega kostjale 27.09.2007 postiga. Muinsuskaitsealast järelevalvet teostanud K-M.H.i ütluste kohaselt võis olla, et I etapp lõpetati 2007 novembris (lk 104). Kuna hageja esindaja ja tunnistajate ütlused on vastuolulised, siis leiab kolleegium, et tõendamata on hageja väide, et töö oli lõpetatud 26.09.2007 ja kostjale aktiga üle antud 27.09.2007. Samuti ei anna esitatud tõendid alust järelduseks, et töö tuli lugeda 27.09.2007 vastuvõetuks VÕS § 638 2. lause järgi, kuna ei ole tõendatud, et hageja soovis kostjale töid üle anda ja kostja keeldus sellest. Vastavalt 18.10.2007 aktile nr 1-5/287-1, mis on kostja poolt kätte saadud ja alla kirjutatud 22.10.2007, on hageja kostjale valmis töö üle andnud 22.10.2007. Arvestades eeltoodud tõendeid, leiab kolleegium, et tööde lõpetamise ajaks tuleb lugeda 22.10.2007. Seega hilines hageja töö lõpetamisega 42 päeva. Apellandi väide, et elektronkirjad ei ole käsitatavad tõendina, kuna ei ole teada, kas kostja on need hagejale saatnud, ei ole õige. TsMS § 272 lg 1 järgi on elektronkiri dokumentaalne tõend. Samas ei tulene hageja poolt esitatud elektronkirjadest (lk 17 ja 18), millal hageja töö lõpetas, kuna elektronkirjad käsitlevad II etapi lepingu sõlmimist ja aknaaluse ladumisega seotud probleeme, kuid aknaalust I etapi tööde hulgas ei tehtud. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et hageja oli oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisel viivituses, see tähendab hageja oli rikkunud lepingust tulenevat kohustust, siis järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostja oli õigustatud nõudma viivituse eest leppetrahvi lepingu p. 6.1. järgi. VÕS § 101 lg 3 järgi võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevat õiguskaitsevahendit niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Hageja on väitnud, et töid ei saanud ta teostada, kuna kostja poolt esitatud projekt ei vastanud tegelikult ehituse käigule ning vajalikud projektlahendused esitati 11.09.2007. Seega on hageja väitnud, et kostja ei saa rakendada tema suhtes õiguskaitsevahendit, kuna viivitus tulenes kostjast. Maakohus on otsuses leidnud, et kostjal ei olnud õigust nõuda hagejapoolse 42-päevase viivituse eest selle tõttu leppetrahvi. Poolte vahel oli vaidlus selles, kes pidi tegema ehitamiseks vajalikud projektid ja joonised. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et see oli kostja kohustus. Pooled ei olnud seda lepingus kokku leppinud. Tunnistaja S. R. on oma ütlustes selgitanud, et projekti tellis temalt kostja (lk 89) ja uued joonised I-talade jaoks tegi ta K. H.i, kes teostas objektil kostjaga sõlmitud lepingu alusel järelevalvet, palvel. K. H.i ütluste kohaselt tellis kostja ehitamiseks projekti (lk 104). Seega oli kostja tellinud ehitustööde jaoks projekti ja teostusjoonised. Kostja väitis, et teostusjooniste valmistamine oli hageja ülesandeks ja I-talade paigaldamise kohta oli vaja teha ainult teostusjoonised. Kostja ei ole täpsustanud, millele ta väide tugineb. Kolleegium leiab, et kuna tegemist oli muinsuskaitse all oleva objektiga, siis on usutav, et kõik projektdokumendid, kaasarvatud teostusjoonised, pidi valmistama ette isik, kes omas vastavat litsentsi. Kostjal oli sõlmitud leping projekteerimiseks ja järelevalve teostamiseks OÜ-ga Vana Tallinn, kelle töötajad K. H. ja S. R. on projektdokumentatsiooni valmistanud. Eeltoodust järeldub, et ehitamiseks vajaliku dokumentatsiooni pidi esitama hagejale kostja. Italade paigaldamiseks vajalik OÜ Vana Tallinn poolt tehtud projektdokument esitati hagejale

11.09.2007. See tuleneb dokumendil olevast kuupäevast ja tunnistajate M.P.i ja K-M.H.i ütlustest. Kuna ehitis oli muinsuskaitse all, siis oli vastavalt muinsuskaitseseaduse § 35 lg-le 1 võimalik teha ehitustöid ainult muinsuskaitse eritingimusi arvestava projekti olemasolul ja erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalve all. Kolleegiumi arvates on eksitav kostja väide, et I-talade paigaldamise vajadus pidi olema teada hagejale juba augusti alguses. See, et I-talade paigaldamise vajadus selgus 22.08.2007, tuleneb objekti koosoleku protokollist (lk 67), Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 11.12.2008 kirjast nr 5-1/992 (lk 68) ja ehitustööde päeviku väljavõttest (lk 14) ja tunnistajate M.P.i, S.R.i ja K.-M.H.i ütlustest. Järgnevalt hindab kolleegium apellandi väidet, et lepingu sõlmimisel 22.08.2007 oli hageja teadlik, et I-talad tuli paigaldada ja seega oli tähtaeg lepingus määratud seda arvestades. Kolleegium leiab, et lepingu sõlmimise asjaolude selgitamiseks tuleb hinnata lisaks esitatud tõenditele hageja seadusliku esindaja H. T. seletust kohtuistungil (lk 86). H. T.s on selgitanud, et hinnapakkumine, mis kannab kuupäeva 08.08.2007 (lk 13), on tegelikult vormistatud 22.08.2007 ehk siis kui oli selgunud I-talade paigutamise vajadus. Kolleegium leiab, hageja seadusliku esindaja selgitus on kooskõlas teiste tõenditega (22.08.2007 koosoleku protokoll ja tunnistajate M.P.i, K.-M.H.i ja S.R.i ütlused, selle kohta, et I-talade paigaldamise vajadus keldrilae toestamiseks selgus 22.08.2007). Järelikult ei olnud hageja enne 22.08.2007 teadlik vajadusest muuta plaanitud töid. Arvestades lepingu kuupäeva 22.08.2007 oli hageja lepingule alla kirjutades teadlik I-talade paigutamise vajadusest, kuid esitatud tõenditest ei tulene, et hagejal oli võimalik määratleda, milline mõju oli sellel tööde lõpptähtajale. Kostja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, et lepingu tähtaja määramisel oleks pooled lähtunud sellest, et I-talade paigaldamiseks võib kuluda lisaaega seoses kostja poolt täiendavate jooniste vormistamise vajadusega. Lisaks eeltoodule on pooled selgitanud, et tööde tähtajad olid kokku lepitud juba 15.08.2007 ja 22.08.2007 toimus ainult lepingu kirjalik vormistamine. 15.08.2007 ei olnud pooled teadlikud projekti muutmise vajadusest. Kostja on väitnud, et I-talad võis paigaldada ka ilma vastavate joonisteta, mida kinnitasid ka tunnistajad K-M.H. ja S.R.. S.R.i ütluste kohaselt olid I-talad juba selleks ajaks, kui joonised tehti, paigas, kuid K-M.H., kes teostas järelvalvet, ei osanud täpsustada, kas I-talad paigaldati ilma joonisteta või mitte. Tunnistaja M.P. ütluste järgi jätkati tööga pärast 11.09.2007. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt ei olnud võimalik I-talasid paigutada ilma vastavate projekt dokumentideta. Kuna tegemist oli muinsuskaitse all oleva ehitisega, siis ei olnud ehitajal õigust teha Muinsuskaitseseadus § 35 lg 1 järgi töid ilma vastava projektita. Tunnistajad K.-M.H. ja S.R. on küll öelnud, et töid oleks tehniliselt võinud teha ilma jooniseta, kuid arvestades eeltoodud muinsuskaitseseaduse nõudeid, oli hageja õigustatud tööd peatama. Töö peatamist nõudsid ka muinsuskaitse alast järelvalvet teostanud ametisikud (lk 67, 68). Ebaõige on kaebaja väide, et kostjat ei teavitatud 22.08.2007 ilmsiks tulnud vajadusest Italade paigaldamiseks. Vastavalt koosoleku protokollile (lk 67), kus arutati töö teostamisel ilmnenud takistust, on koosolekul osalenud kostja esindaja J. K.. Seega oli ta teadlik nii tööde peatamisest kui ka vajadusest teha uued projektid. Kolleegiumi arvates oli kostja esindaja teavitamine objekti koosolekul piisav. Lepingu p 6.3. käsitleb tööde teostamise tähtaja edasilükkamist siis, kui tellija pole objekti finantseerinud, ja seega ei ole p 6.3 kohaldatav käesoleva vaidluse aluseks olevatel asjaoludel. Kuna projekt puudus 22. augustist kuni 11.septembrini, see on 20 päeva, siis ei olnud hagejal

võimalik kostjast tuleneval põhjusel 20 päeva jooksul tööd teha ja ta oli õigustatud tööd lõpetama 29.09.2007. Järelikult ajavahemiku 10.09.2007 kuni 29.09.2007 eest ei olnud kostjal VÕS § 101 lg 3 järgi õigust rakendada hageja suhtes õiguskaitsevahendit ehk nõuda hagejalt lepptrahvi maksmist. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et ülejäänud tööde valmimisega hilinetud 22 päeva eest, see on alates 30.09.2007 kuni 21.10.2007, ei olnud kostja samuti õigustatud nõudma leppetrahvi. Maakohus selles osas oma otsust põhjendanud ei ole. Kolleegium arvates ei andnud selleks alust ruumi nr 102 aknaaluse ladumise teostusjooniste puudumine. Ruumi nr 102 aknaaluse ladumine kuulus küll lepingujärgsete tööde hulka, kuid tulenevalt 18.10.2007 aktist ei ole hageja seda tööd teinud. Seega ei olnud selles osas jooniste puudumine takistuseks töö tegemisel. 22 päeva eest oli kostja lepingu p. 6.1. järgi õigustatud nõudma leppetrahvi 38 550,60 (lepingu hind 175 230 krooni x 1% x 22 päeva). Leppetrahvi nõude on kostja esitanud hagejale 25.10.2007, mis on kolleegiumi arvates toimunud mõistliku aja jooksul ja VÕS § 159 lg 2 kohaldamiseks ei ole alust. Kuna kostjal oli hageja vastu sissenõutavaks muutunud leppetrahvi 38 550,60 krooni nõue, siis tuleb lugeda, et selles osas on ta oma nõude hageja nõudega 25.10.2007 tehtud avaldusega tasaarvestanud ja 38 550,60 krooni suuruses summas on hageja nõue kostja vastu lõppenud (VÕS § 197 lg 2). Järelikult on hageja õigustatud nõudma kostjalt 22 482,90 krooni tasumist (69 795 - 8 761,50 - 38 550,60). Lepingu p 4.2.8 järgi tuli kostjal tasuda töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluv 5 pangapäeva jooksul pärast akti aktsepteerimist. Akt aktsepteeriti 22.10.2007, seega, arvestades, et pangapäev on tööpäev, tuli kostjal võlg tasuda hiljemalt 29.10.2007. Kuna kostja ei ole võlga tasunud, siis on hageja õigustatud lepingu p 6.2. järgi nõudma viivist 1% päevas tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest, kuid mitte rohkem, kui vastava arve summa. Kuna kostja oli seisuga 16.06.2008 viivitanud võla maksmisega üle 231 päeva, siis tulenevalt lepingu p-st 6.2 tuleb viivis välja mõista põhivõla suuruses. See on 22 482,90 krooni. Kolleegium leiab, et viivise vähendamiseks ei anna kostja poolt esiletoodud asjaolud alust. Põhivõla suuruses viivise väljamõistmine ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav ja samuti ei anna lepingu täitmise asjaolud alust viivise vähendamiseks. Kokku tuleb kostja kasuks välja mõista 44 965,80 krooni. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb maakohtus hageja poolt kantud menetluskuludest jätta 32% jätta kostja kanda ja kostja kantud menetluskuludest 68% hageja kanda. Ringkonnakohtus hageja kantud menetluskuludest tuleb 37% jätta kostja kanda ja kostja kantud menetluskuludest 63% hageja kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.