Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja
Kohtukoosseis
kohtunik Meeli Kaur
Otsuse avalikult teatavaks
28. aprill 2010.a, Tallinn
tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-09-28633
Tsiviilasi
MCB OÜ hagi PTvastu 13 500 krooni nõudes
Tsiviilasja hind
7 000 krooni
Menetlusosalised ja nende
Hageja MCB OÜ (registrikood XXX XXX)
esindajad
Hageja lepinguline esindaja Kristel P (RKM Solution OÜ ) Kostja PT(isikukood XXX, elukoht XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
22. aprill 2010.a
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Kristel P Kostja PT
OÜ hagis PT vastu leppetrahvi 500 krooni nõudes
nõudest loobumise tõttu.
TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud MCB OÜ esitas 15.06.2009 Pärnu Maakohtule avalduse PT vastu maksekäsu kiirmenetluses. Asjas lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. MCB OÜ (hageja) esitas 20.10.2009 maakohtule hagi PT(kostja) vastu 13 500 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud 06.12.2007 laenulepingu, millega kostja võttis hagejalt laenu 7 500 krooni 180 päevaks, mille pealt oli ette nähtud lepingu sõlmimise tasu 2 700 krooni. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste osamaksetena 1 700 krooni kuus hiljemalt 03.06.2008. Kostja jättis kohustused nõuetekohaselt täitmata. Lähtuvalt lepingu p 5.3 edastas hageja kostjale kahel korral teatise võlgnevuse kohta, mille teenustasu on 150 krooni. 09.04.2008 tasus kostja hagejale 4 000 krooni, millest arvestati maha esimene laenu osamakse 1 700 krooni, kaks teatise tasu kokku 300 krooni, teine laenu osamakse 1 700 krooni ning kolmandas laenu osamaksest 300 krooni. Seisuga 20.10.2009 võlgneb kostja hagejale 6 500 krooni ning viivist lepingu p 5.1 kohaselt 17 775 krooni. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlgnevuse ulatuses 6 500 krooni. Lisaks sellele on hageja hagiavalduses esitanud ka leppetrahvi nõude 500 krooni, kuna kostja on rikkunud lepingu p 8.2.1 ning ei ole informeerinud hagejat igast olukorrast, mis vähendab või võib vähendada laenusaaja maksevõimelisust. Kostja vastuväited Kostjal on soov võlgnevus tasuda, kuid kostja ei tasu võlga, sest talle ei ole üheselt mõistetav võlasumma ja selle tekkimise alus. Kostja ei soovi väljendada seisukohta, millised hageja väidetest paika peavad ja millised mitte. Kostja soov on saada hagejalt üheselt mõistetavat teavet. Hageja sätestab „lakke vaadates“ mingi summa ja nimetab seda nõudeks. Hageja peab esitama põhjendatud arvestuse summa moodustumise ja suuruse kohta. Menetluse käik 21.04.2010 kohtuistungil hageja loobus leppetrahvi 500 krooni nõudest. Muus osas jäi hageja oma nõude juurde. Kostja avaldas oma valmisolekut võlgnevust tasuda, kui hagiavalduses toodud summad on saanud arusaadavaks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Käesolevas asjas loobus hageja leppetrahvi nõudest ning selles osas kuulub menetlus lõpetamisele. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping, millega kostja võttis hagejalt laenu 7 500 krooni ning koos lepingu sõlmimise tasuga 2 700 krooni tuli kostjal võlgnevus hagejale igakuiste maksetena 1 700 krooni kuus tagasi maksta hiljemalt 03.06.2008 (t lk 31-32). Samuti puudub vaidlus, et võlasuhet reguleerivad laenulepingu
üldtingimused (t lk 25-30). Puudub vaidlus, et kostja jättis oma kohustused hageja ees nõuetekohaselt täitmata (kostja omaksvõtt t lk 69). TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei ole vaidlustanud, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel oli tal kohustus tagasi maksta hagejale 10 200 krooni. Kohtu hinnangul tuleb lepingu sõlmimise tasu 2 700 krooni käsitleda laenuintressina, s.o 6 % kuus. Kostja väidab, et talle on hagis esitatud nõue ebaselge. Kohus selle väitega ei nõustu. Hageja poolt esitatud nõue on selge ning õiguslikult põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Puudub vaidlus, et kostja tasus 09.04.2008 hagejale 4 000 krooni (t lk 36). Kostja pole tõendanud ega ka otseselt väitnud, et ta on võlgnevusest tagastanud hagejale rohkem kui 4 000 krooni. Kostja on makse juurde märkinud selgituseks „ PT“. Pooled on lepingu p 6 kokku leppinud, et kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt lepingust tulenevaid erinevaid summasid, kaetakse kohustuste täitmiseks tehtud maksetest esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused, seejärel tähtajaks tagastamata laen, siis viivis ja lõpuks trahvid ning muud kohustused. Nimetatud tingimus on kooskõlas VÕS § 415 lg 2 sätestatuga, mille kohaselt, kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kuna hageja oli saatnud kostjale kaks võlgnevuse teatist, siis vastavalt lepingu p 5.3 on pooled kokku leppinud, et võlgnevuse teatis maksab 150 krooni. Nimetatud kulu saab lugeda mõistlikuks. VÕS § 415 lg 1 teise lause kohaselt ei ole krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist välistatud ega piiratud. Seega on mõistlike võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmine õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole vaidlustanud 300 krooni maksmise kohustust. Seega on hageja õigesti saadud 4 000 kroonisest maksest maha arvestanud esimese osamakse 1 700 krooni, võlgnevuse teatise kulu 300 krooni, teise osamakse 1 700 krooni ja kolmandast osamaksest 300 krooni. Hageja põhinõue summas (10 500 krooni – 4 000 krooni) 6 500 krooni on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lepingu üldtingimuste p 5.1 kohaselt kui laenusaaja ei tagasta laenu laenutaotluses märgitud tähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt viivist 0.5 % tagastamisele kuulunud laenu või tagastamata osa summast päevas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis kohtul tuleb lisaks kohaldada VÕS § 415 lg 1 sätet, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust
nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja arvestanud kostjale viivist 0.5 % võlgnetavalt summalt päevas. Hageja on arvestanud kostjale viivist alates kolmanda osamakse tasumisega viivitamise eest. Nimetatud asjaolu ei tee kohtu hinnangul hageja poolt esitatud nõuet ebaselgeks ega õiguslikult põhjendamatuks. Tulenevalt VÕS § 415 lg 1 piirangust, ei saa hageja nõuda viivist kõrgemas määras kui lepingus kokku lepitud intressimäär. Seega saab maksimaalseks viivisemääraks olla 0.2 % võlgnetavalt summalt päevas. Kuna aga hageja on vähendanud viivist põhinõude ulatuseni, siis isegi juhul, kui lugeda viivisemääraks 0.2 %, siis hagiavalduse esitamise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis suurem kui 6 500 krooni. Seega on hageja viivisenõue 6 500 krooni õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hageja on 500 kroonisest nõudest loobunud, siis menetluskulude jaotusel tuleb nimetatud asjaolu võtta arvesse tulenevalt TsMS § 168 lg 4. Hageja menetluskulud tuleb 96 % ulatuses jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud 4 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.