Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

aegumist TsÜS 146 lg 4 alusel. Märgitust tulenevalt aegub põhivõla nõue 31.03.2013, 16.04.2014 ja 16.05.2010. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist summade osas, mis on muutunud sissenõutavaks ja ei ole aegunud. Hageja on esitanud kostjale saldokinnituse seisuga 31.12.2008. Kostja ei ole seda vaidlustanud ega kinnitanud. Saldokinnitusel on märgitud, et teatise mittevastamise korral loeb hageja saldo kostja poolt aktsepteerituks. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses märgib kostja, et ei tunnista hagi ja vaidleb sellele vastu ning taotleb hagi rahuldamata jätmist aegumise tõttu. Kostja on seisukohal, et hageja poolt kostjale esitatud arved muutusid sissenõutavaks vastavalt 31.03.2003, 16.04.2004 ja 16.05.2004. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Viivisenõue lõpeb kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Hageja nõude aegumistähtaeg algas esimese kohustuse sissenõutavaks muutumisega 31.03.2003 ning viimase nõude osas algas aegumistähtaeg 16.05.2004. Viimane kohustus muutus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 16.05.2004. Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta jooksul, st TsÜS § 136 lg 7 kohaselt vastavalt esitatud arvetele 31.03.2006, 16.04.2007 ja 16.05.2007. Koos põhivõlaga aegus TsÜS § 144 kohaselt ka viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Hageja esitas hagi pärast üldise aegumistähtaja möödumist. Kostja taotleb aegumise kohaldamist ja hagi rahuldamata jätmist. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja taotlusel kohaldab kohus aegumist. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 01.07.2002 kinnisvara hoolduslepingu. Lepingu alusel esitas hageja kostjale arved nr 986, 1579 ja 653. Kostjal on tasumata arved kokku summas 3 676,28 krooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning 2. lõike kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Hageja on 20.03.2003 esitanud kostjale arve nr 986, mille tasumiseks oli ette nähtud 10 päeva, 29.03.2004 arve nr 1579 ja 21.04.2004 arve nr 653, mille maksetähtaeg oli 15.05.2004. Seega muutus arve nr 986 sissenõutavaks 31.03.2003, arve nr 1579 16.04.2004 ja arve nr 653 16.05.2004. Hageja pöördus nimetatud arvete alusel tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks kohtusse 20.06.2008 maksekäsu kiirmenetluse avaldusega. TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud hagiavalduse või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitama vastavalt esitatud arvetele hiljemalt 31.12.2006 ja 31.12.2007. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et kostja on jätnud talle esitatud arved tasumata tahtlikult. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma väidet tõendanud. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud kohtule saldokinnituse, mille kohaselt on kostja võlgnevus hageja ees 31.12.2008 seisuga 3 676,28 krooni. Kohtu hinnangul ei saa hageja oma väite tõendamiseks tugineda saldokinnitusele, kuivõrd see on kostjale esitatud alles pärast aegumistähtaegade saabumist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. TsÜS § 143 järgi kohus võtab aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja taotlusel kohaldab kohus käesolevas vaidluses aegumist. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.