Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik 12.07.2009 esitas hageja OÜ R Pärnu Maakohtule avalduse kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses 10 000 krooni nõudes. 17.07.2009 tehti võlgnikule makseettepanek (kättetoimetatud võlgnikule 30.07.2009). 06.08.2009 esitas kostja makseettepanekule vastuväite. Vastuväide on esitatud tähtaegselt. Vastuväites tunnustas võlgnik nõuet summas 5300 krooni ning ei tunnustanud summas 4700 krooni. Võlgniku poolt nõude tunnustatud osas tegi kohus 22.11.2009. a määrusena maksekäsu. Maksekäsus kohustas Pärnu Maakohus kostjat KV`it tasuma võlgniku poolt tunnustatud nõude summas 5300 krooni ja riigilõivu summas 750 krooni. Maksekäsk on jõustunud. Nõude tunnustamata osas lõpetas Pärnu Maakohtu kohtunikuabi oma 09.12.2009. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis selles osas asja menetlemise üle Harju Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses. Hageja soovis kostja vastuväite korral menetlusse jätkamist hagimenetluses Harju Maakohtus.

Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist 24.11.2008.a hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel. Nimetatud laenulepingu alusel andis hageja kostjale 24.11.2008. a laenu summas 5000 krooni. Laenulepingu punkti 1.4. kohaselt arvestati laenult intressi 12% kuus. Hagiavalduse kohaselt oli kostja vastavalt laenulepingu punktile 1.3. kohustatud laenu tagastama ühe kuu jooksul. Samuti võis kostja lepingu tähtaega ühepoolselt pikendada, kui tasub enne tähtaja lõppemist pikendamise tasu. Kostja tasus lepingu pikendamise tasu 600 krooni küll hilinenult, kuid hageja luges seda kostjapoolseks lepingu pikendamiseks. Rohkem makseid kostja hagejale teinud ei ole. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale laenu põhiosa summas 5000 krooni ning ühe kuu intressina 600 krooni. Kooskõlas laenulepingu punktiga 1.5. tuli kostjal laenusaajana maksta lepingujärgsete maksetega viivitamisel viivist 0,75% viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. Sama säte nägi ette, et kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees, siis kohustub ta laenuandja nõudel tasuma leppetrahvi summas 1000 krooni. Laenu tagastamise tähtajast 24.01.2009. a alates kuni hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni 12.07.2009. a oli kostja laenu tagastamisega viivituses 169 päeva. Seega oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste kogusummaks 6 337,50 krooni (5000 krooni x 0,75% x 169 päeva). Hageja leidis, et kuna kostja jättis teadlikult tasumata lepingujärgse summa, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka leppetrahvi tasumist summas 1000 krooni. Hagi õigusliku alusena viitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõikele 1, § 101 lg 1 punktile 1 ja punktile 6, § 158 lõikele 1. Hageja märkis hagiavalduses, et kuni 30.04.2009.a kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 2 järgi ei kohaldata tarbijakrediidilepingu sätteid krediidilepingutele, mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. Seega leidis hageja, et tema ja kostja vahel sõlmitud lepingule ei kohaldu alates 01.05.2009.a jõustunud piirangud.

Hageja leidis, et kostja soov tasuda intressina vaid 300 krooni, on vastuolus sõlmitud lepinguga ja põhjendamata. Kostja käitumisest ja vastuväidetest nähtub hageja arvates, et kostjal ei ole olnud kavatsust tasuda kokku lepitud intressi, samuti viiviseid või leppetrahvi. Hageja oli hagiavalduses seisukohal, et kuna laen anti tagatiseta ja lühiajaliselt, on lepingujärgne intress ja viivis mõistliku suurusega. Võrreldes samal ajal turul pakutud SMS-laenu tingimustega on hageja ja kostja vahelise laenulepingu tingimused oluliselt soodsamad laenuvõtja jaoks. Hageja taotles kostjalt laenu põhiosa summana 5000 krooni väljamõistmist, leppetrahvina 1000 krooni väljamõistmist, intressina 600 krooni väljamõistmist. Samuti taotles hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist summas 6 337,50 krooni ning jooksva viivise väljamõistmist 0,75% päevas summast 5000 kooni alates 05.01.2010. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja oli nõus asja kirjaliku menetlusega. Hageja taotles kostjalt menetluskulude väljamõistmist. Kohtule täiendavalt 04.03.2010. a esitatud seisukohtades rõhutas hageja, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule ei olnud kohaldatavad tarbijakrediidilepingute sätted. Kostja poolt viidatud Riigikohtu 14.01.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 ei ole antud asjas kohaldatav, kuna nimetatud kohtuasja sisuks oli tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete lahendamine. Hageja poolt nõutav intress ei ole liigkasuvõtjalik, kuna tegemist oli tagatiseta, lühiajalise väikelaenuga. Kostja ei ole tõendanud, et teiste samal ajal turul tegutsenud teenusepakkujate intress oleks olnud väiksem. Kostja avaldas ise soovi hagejalt laenu võtmiseks ja sõlmis vabatahtliku lepingu. Viivise vähendamine VÕS § 162 alusel ei ole võimalik, kuna nimetatud säte reguleerib leppetrahvi, mitte viivise vähendamist. Viivise oluline vähendamine võrreldes lepingus kokku lepituga seaks laenuandja oluliselt halvemasse olukorda ning tekitaks olukorra, kus laenuandja poleks soovinudki lepingut sõlmida. Selline tagajärg kahjustaks oluliselt lepinguvabaduse põhimõtet. Jooksva viivise nõudele vastuvaidlemist ei ole kostja põhjendanud. Hageja ei soovinud sõlmida kostjaga kompromissi, kuna kostja käitumine, kus kostja pole kauem kui aasta jooksul oma kohustust püüdnudki täita ja eelistab teisi võlausaldajaid, on hageja hinnangul pahatahtlik. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja tunnistas põhivõlgnevust summas 5000 krooni ning intresse summas 300 krooni. Ülejäänud osas vaidles kostja nõudele vastu. Kostja vaidles vastu leppetrahvi nõudele summas 1000 krooni, kuna VÕS § 415 lõikes on reguleeritud ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärjed ning antud säte ei võimalda nõuda leppetrahvi. Samasugusele seisukohale on asunud Riigikohus oma 14.01.2009.a lahendis nr 3-2-1-120-08. Kostja ei pidanud õigeks intressi nõuet summas 600 krooni. Laenulepingu punkti 1.4. kohaselt oli intressi määraks kuus 12% laenu summast, mis teeb aastas intressi määraks 144%. Kostja leidis, et selline intress on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade kommetega. Kostja palus kohtul vähendada intressinõuet vähemalt poole võrra ehk summani 300 krooni. Viivisenõudele summas 6 337,50 krooni vaidles kostja vastu, kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostja palus kohtul seda VÕS § 162 lõike 1 alusel vähendada. Kostja leidis, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Kostja vaidles vastu ka jooksva viivise nõudele.

Kostja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja täiendavates vastuväidetes 18.03.2010. a leidis kostja, et kuni 30.04.2009. a kehtinud VÕS § 403 lg 3 punkti 1 järgi ei kohaldata tarbijakrediidilepingu sätteid krediidilepingutele, kui krediidi netosumma on väiksem 200 eurole (3120 krooni) vastavast summast. Kostja poolt võetav krediidisumma oli 5000 krooni ning seega suurem ja järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lepingule kohaldada tarbijakrediidilepingu sätteid. Kostja leidis, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid selle kohta, et temalt nõutav intressimäär on liigkasuvõtjalik, kuna laen võeti 2008. a ja nimetatud andmete kättesaamine on kostja jaoks võimatu. Liigkasuvõtjalikkus tulenes kostja arvates asjaolust, et hageja nõuab raha kasutamise eest liiga kõrget ja ebamõistlikku intressi. Viivise vähendamist saab kostja hinnangul nõuda VÕS § 162 lõike 1 alusel, kuna antud säte on kohaldatav ka viiviste suhtes. Kostja leidis, et viivise nõue, mis ületab põhinõuet, on vastuolus heade kommetega ja seda tuleb vähendada. Kostja palus kompromissi sõlmimist selliselt, et kostjal oleks võimalik tasuda igakuiselt maksimaalselt 100 krooni kuni kogu võlgnevuse tasumiseni.

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Alates 01.01.2010. a on kehtetu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 489 lg 2, mille kohaselt juhul, kui võlgnik on vastuväites tunnustanud makseettepanekut osaliselt, teeb kohus maksekäsu tunnustatud osas. Enne nimetatud sätte kehtetuks tunnistamist sai kohus teha maksekäsu ka nõude osaliselt tunnustatud osas. Antud asjas on Pärnu Maakohtu kohtunikuabi teinud kostja suhtes maksekäsu 22.11.2009. a ning on kohustanud kostjat tasuma nõude tunnustatud osana 5300 krooni. Maksekäsk on käesolevaks ajaks jõustunud. Lähtudes eeltoodust ei saa kohus antud asjas teistkordselt läbi vaadata hageja nõuet mõista kostjalt põhivõlgnevusena välja 5000 krooni ning intressidena 300 krooni. Kohus saab vaadata hageja nõude läbi osas, milles kostja esitas vastuväite. Kuivõrd maksekäsk on jõustunud, on pooltevaheline vaidlus põhinõude osas suuruses 5000 krooni ning intresside osas summas 300 krooni lahendatud jõustunud kohtulahendiga. Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist summas 1000 krooni, kuid kostja vaidles leppetrahvi nõudele vastu ning pidas seda VÕS § 415 lg 1 alusel põhjendamatuks. Kostja leidis, et tema ja hageja vahel sõlmitud laenulepingule kohalduvad võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätted, kuna laenu summaks oli 5000 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmiti laenuleping 24.11.2008. a ning seega kohaldub nimetatud lepingule VÕS § 403 lg 3 redaktsioonis, mis kehtis kuni 30.04.2009.a. VÕS § 403 lg 3 sätestas, et antud jaos (ehk VÕS 22. peatüki 2. jaos, mis reguleerib tarbijakrediidilepingute erisusi) sätestatut ei kohaldata krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule: 1) mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast; 2) mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul; 3) mille tööandja sõlmib töötajaga ja mille intressimäär on madalam tavalisest intressimäärast selliste krediitide andmise puhul krediidiasutustest. Kohus leiab, et nimetatud sätted reguleerivad alternatiivselt, milliste lepingute suhtes

tarbijakrediidilepingute regulatsioon ei laiene. Eeltoodud sättest ei tulene, et tarbijakrediidilepingute sätted ei laiene sellistele laenulepingutele, mis samaaegselt on sõlmitud tööandja ja töötaja vahel madalama intressimääraga, on sõlmitud kuni summani 200 eurot ja on sõlmitud tähtajaga kuni kolm kuud. Tegemist on kolme erineva juhtumiga, milliste esinemisel tarbijakrediidilepingu sätted ei kohaldu ning üks kolmest juhtumist käsitles lühiajalisi laenulepinguid. Hageja ja kostja vahel 24.11.2008. a sõlmitud lepingu punkti 1.3. kohaselt oli kostja kohustatud laenu tagasi maksma 1 (ühe) kuu jooksul alates laenusumma ülekandmisest laenusaaja arvelduskontole või üleandmisest sularahas. Seega oli tegemist lühiajalise laenulepinguga, mille suhtes ei kohaldunud tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätted, sealhulgas VÕS § 415 lg 1. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja leppetrahvi nõue summas 1000 krooni tulenevalt poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktist 1.5. on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja nõudis kostjalt intressi tasumist summas 600 krooni, kuid kostja pidas põhjendatuks tasuda intressi vaid 300 krooni ulatuses. Kostja leidis, et laenulepingus toodud intress 12% kuus laenu summast on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade kommetega. Hageja on viidanud, et kostja ei ole oma seisukohti tõendanud. Kostja leidis, et antud asjaolu tõendamine ei ole võimalik ega vajalik. Kohus leiab, et kostja vastuväited intressi suuruse osas on põhjendamatud. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist on liigkasuvõtjaliku intressi määraga. Kostja ei ole põhjendanud, mis on tal takistanud oma väidete tõendamiseks tõendite esitamist või nende kogumist. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuna tegemist oli tagatiseta lühiajalise väikelaenuga, ei olnud kokku lepitud intressi määr liiga kõrge. Seega leiab kohus, et hageja nõue täiendava intressi osas summas 300 krooni on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on vastu vaielnud hageja viiviste nõudele nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste osas kui ka tulevikus sissenõutavate viiviste osas. Kostja on kohtult taotlenud viiviste vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni. Kostja leiab, et põhivõlast suuremat viivisenõuet oleks hagejal tulnud põhjendada. Kostja leidis, et viivise nõue, mis ületab põhinõuet, on vastuolus heade kommetega. Hageja on leidnud, et viiviste vähendamist ei saa nõuda VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna nimetatud säte reguleerib leppetrahvi, mitte viivise vähendamist. Viivise oluline vähendamine oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõtetega. Kohus leiab, et viivise nõude vähendamine VÕS § 162 lg 1 alusel on võimalik ja põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus tasumisele kuuluvat leppetrahvi kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku ulatuseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur. Leppetrahvi vähendamisel tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust kohustatud poole poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et hageja poolt tervikuna nõutavad viivised on ebamõistlikult suured võrreldes hageja õigustatud huviga. Hageja õigustatud huvi väljendub eeskätt põhinõude suuruses, mis on 5000 krooni. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et temal on tekkinud kahju oluliselt suuremas ulatuses võrreldes põhinõude suurusega. Riigikohus on leidnud, et rahalise kohustusega täitmise viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivise nõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem, kui seadusjärgses suuruse. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (RK TKo 14.06.2005.a, nr 3-2-1-66-05, p 18). Antud asjas nõuab hageja kostjalt viivist suuremas määras kui on seadusjärgne määr, kuid

hageja ei ole tõendanud endal kahju olemasolu suuremas ulatuses. Viiviste vähendamisel arvestab kohus ka asjaolu, et lisaks viivistele on hageja nõudnud kostjalt juba leppetrahvi tasumist summas 1000 krooni. Seega leiab kohus, et viiviste väljamõistmine hageja poolt soovitud ulatuses ei ole põhjendatud. Põhjendatud on viiviste vähendamine summani, mis vastab põhivõlgnevuse summale, so 5000 kroonile. Täiendavalt märgib kohus, et kuivõrd hageja ei nõustunud kostja ettepanekuga kompromissi sõlmimiseks, ei saa kohus antud asjas kompromissi poolte vahel kinnitada. Seetõttu ei saa kohus jaotada poolte vahel menetluskulusid kostja poolt soovitud viisil. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Antud asjas rahuldas kohus hageja nõuetest ligikaudu 80%, mistõttu jätab kohus 80% kohtukuludest kostja kanda ja 20% kohtukuludest hageja kanda.

Anu Uritam Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.