Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Margus Kulli hagi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-i vastu kahju summas 29 840 krooni hüvitamiseks ja viivise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.04.2010, Tallinn
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
35 446,83 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.06.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Margus Kull (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXX X, XXXX XXXX, XXXXX
XXXXX
XXXX),
lepinguline esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik ja vandeadvokaat Alar Urm (Advokaadibüroo LEXTAL, Rävala pst 4, Tallinn) Kostja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS (registrikood 10055752, asukoht Vambola 6, 10114 Tallinn), esindaja Martin Petermann
Resolutsioon
1.Muuta Harju Maakohtu 08.06.2009 otsust väljamõistetud hüvitise suuruse ja osaliselt motiivide osas.
2.Sõnastada otsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: Rahuldada hagi osaliselt. Välja mõista Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-lt Margus Kulli kasuks 26 226 (kakskümmend kuus tuhat kakssada kakskümmend kuus) krooni kahju hüvitamiseks ja 5606 (viis tuhat kuussada kuus) krooni ja 83 senti viivist ning
alates 22.04.2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni kahju summast 26 226 krooni arvutatud viivist vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kõik menetluskulud jätta 88 % ulatuses kostja ja 12 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping, millega hageja kindlustas korteri ja vara aadressil XXXXXXXXXXXXX XX-XX, XXXXX. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid Koduvarakindlustuse tingimused 1/2004 (edaspidi Üldtingimused). 17.04.2007 toimus korterisse sissemurdmine. 17.04.2007 alustati juhtunu uurimiseks kriminaalasi nr 0720101450 karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 8 tunnustel. 02.05.2007 esitas hageja kostjale koduvarakindlustuse kahjuavalduse, mille kostja jättis 27.06.2007 koduvarakindlustuse hüvitisotsusega rahuldamata.
2.Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 29 840 krooni, viivis seisuga 21.04.2009 summas 5606,83 krooni ja viivis kahju summast 29 840 krooni alates 22.04.2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113 ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 42, § 94, § 113 lg 1, § 422, § 423 lg 2, § 452 lg 2 p 2, § 476.
3.Antud juhul oli kindlustusriskiks murdvarguse risk ja hageja käitumises ei esinenud rikkumisi, millel oleks olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele, seega on kostja poolt tehtud keeldumisotsus alusetu. Kostja tegevus ei ole kooskõlas heade kindlustustavade ja praktikaga. Hageja kohustus näidata varguse toimumise korral sissemurdmisjälgi on tulenevalt võlaõigusseaduse §-st 42 tühine, kuna see kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult ja see ei vasta headele kommetele.
4.Kuna käesoleva juhul on tegemist rahalise nõudega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Kostja pidi kohustuse täitma hiljemalt 27.06.2007. Alates nimetatud kuupäevast on kostja hageja ees viivituses ning kostjal on kujunenud perioodi 27.06.2007-21.04.2009 eest viivist summas 5606,83 krooni.
Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnista hagi. Kostja jättis hageja taotluse koduvarakindlustuse kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna kriminaalmenetluses ülevaatuse käigus tuvastas politsei trepikoja uksel murdmisriista tekitatud vigastused, kuid vastavalt korteri lukusüdamikule teostatud ekspertiisile korteri lukusüdamikule kõrvalise eseme poolt jäetud jälgi ei avastanud. Seega leidis kostja, et korteris puuduvad sissemurdmisjäljed ning seega ei ole vargusega põhjustatud kahju kindlustuslepingu alusel hüvitatav.
2(8)
Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi, mõistis välja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-lt Margus Kulli kasuks kahju hüvitist ja viivist kokku 35 446,83 krooni ning viivise kahju summast 29 840 krooni alates 22.04.2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113.
7.Poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping, millega hageja kindlustas korteri ja vara aadressil XXXXXXXXXXXXX XX-XX, XXXX XXXX XXXXX XXXX kindlustusperioodiga 01.03.2007-29.02.2008. Lepingu sõlmimine ja selle tingimused on tõendatud kindlustuspoliisiga nr MM00201-256/1 ja lepingu lahutamatuks osaks olevate koduvarakindlustuse tingimustega 1/2004 ( Üldtingimused) ja üldiste lepingutingimustega. Vaidlust ei ole selles, et öösel vastu 17.04.2007 toimus hageja korterisse sissemurdmine. Puudub ka vaidlus, et välisuksel olid sissemurdmisjäljed.
8.VÕS § 476 sätestab, et kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.
9.Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju. Kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustusvõtjale tekkinud kahju juhul, kui kahju tekkis riski toimel, mille vastu ei olnud kindlustatud (VÕS § 423 lg 2), või tekitas kindlustusvõtja kahju tahtlikult (VÕS § 452 lg 1) või on kindlustusvõtja rikkunud kokkulepitud kohustusi ja rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (VÕS § 452 lg 2). Üldtingimuste p 3.2.1 kohaselt on üheks kindlustusriskiks murdvargus ja rööv, mille puhul hüvitatakse kahju, mis on tekitatud hoonesse või korterisse sissemurdmisega ehitise konstruktsioone või lukke kahjustades nii, et näha on selged sissemurdmisjäljed. Puudub vaidlus, et välisuksel olid sissemurdmisjäljed.
10.Kostja leiab, et ta ei ole kohustatud kahju hüvitama, kuna korteri lukusüdamikul ja uksel sissemurdmisjälgi ei tuvastatud. Üldtingimuste p-s 3.2.1.1 kokkulepitu tähendab sisuliselt seda, et kindlustusvõtjale on pandud kohustus näidata varguse toimumise korral sissemurdmisjälgi ning nende puudumisel kindlustusandja kahju ei hüvita. See tähendaks, et kuigi on toimunud vargus, mille vastu on korter kindlustatud, ei oleks ikkagi tagatud nn kindlustuskaitse varguse vastu, kuna puuduvad sissemurdmisjäljed. Selline tingimus ei vasta kohtu arvates VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetele, sest sissemurdmisjälgede olemasolu ei oma mõju kindlustusjuhtumi toimumisele selle punkti tähenduses. Kindlustusjuhtumi toimumisele saavad mõjuda muud tegurid, eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist. On küll tuvastatud, et korteri ukselukku ei ole muugitud, kuid kriminaalasja käigus ei tuvastatud, et hageja korteri uks oli lukustamata. Seega on tõendamata, et hageja käitumine mõjutas kindlustusjuhtumi saabumist. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on rikkunud mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja mis vabastaks kostja kindlustusvõtjale tekkinud kahju hüvitamisest. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kindlustusjuhtum toimus ja vastavalt lepingule peab hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju kostja kui kindlustusandja.
11.Üldtingimused 1/2004 ja üldised lepingutingimused 1/2003 on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,
3(8)
sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui ka tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
12.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tüüptingimuste tõlgendamisel ei ole alust tõlgendada neid kitsamalt, kui sissemurdmise mõiste sisustamisel karistusseadustik seda teeb. Kostja väide, et sissemurdmisel vajalike nähtavate murdmisjälgede puudumine võtab õiguse tekkinud kahju hüvitise saamiseks, annab aluse teha järeldus, et kostja tõlgendab tüüptingimusi kitsendavalt võrreldes karistusseadustikus sätestatuga. Kohus leiab, et tegemist on ebamõistliku tingimusega, kuna mõistlikul inimesel ei ole tüüptingimuste tekstiga tutvudes võimalik aru saada, et kindlustusjuhtum ei ole tegu, mis vastab KarS § 199 lg 2 p 8 tunnustele, mis sätestab varguse sissetungimisega. Antud juhtumil on politsei toimunud kuritegu just sel alusel kvalifitseerinud ja selleks on olemasolevate tõendite alusel põhjust. Varga oskus avada lukk jälgi jätmata ei saa olla kindlustusvastutust välistav asjaolu. Kindlustusandja vabaneb enda kohustusest siis, kui ta tõendab, et esineb asjaolu, mis vastavalt lepingule kindlustusandja täitmiskohustust piirab. Käesoleval juhul ei ole kostja niisuguse asjaolu esinemist tõendanud. Kindlustusandja ei saa tüüptingimustes sätestada tingimust, mille järgi amatöörlikult tegutseva varga tekitatud kahju hüvitatakse, kuid professionaalsemalt tegutsenud varga tekitatud kahju jäetakse hüvitamata. Selline tingimus on vastuolus heade kommetega, sest loob kindlustusandja huvi varaste professionaalse tegevuse vastu ning jätab kindlustatu professionaalse varga korral kindlustuskaitseta. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et Üldtingimuste p 3.2.1.1 on tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
13.Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et tegemist on kindlustusjuhtumiga, mille kohaselt lasub kostjal kohustus vastavalt kindlustuslepingule kahju hüvitada. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kahju suurus ei ole hageja nõutud suuruses. Kohus nõustub hageja väitega, et e-poe hinnapakkumised ei tõenda kahju. Seega leiab kohus, et hagi nõue summas 29 840 krooni kuulub rahuldamisele.
14.VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale kohasel viisil tekkinud kahju hüvitanud, mistõttu on hageja õigustatud saama viivist kuni kohtuistungini summas 5606,83 krooni ja alates 22.04.2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni eelnimetatud seaduses märgitud suuruses. Apellatsioonkaebus
15.Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
16.Kohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja korterisse toimus sissemurdmine. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et toimus KarS § 199 lg 2 ps 8 sätestatud vargus sissetungimisega. Samuti täpsustab kostja, et sissemurdmisjäljed avastati kortermaja trepikoja välisuksel, kindlustatud korteri välisuksel sissemurdmisjälgi ei tuvastatud.
17.Kohus on tõlgendanud vääralt materiaalõigusnorme. Kindlustusjuhtumiks saab olla vaid selline sündmus, mis leidis aset kindlustusriski realiseerumise tõttu. Seega tuleb
4(8)
kõigepealt tuvastada, millise kindlustusriski vastu on kindlustusvõtja oma vara kindlustanud. Kindlustusrisk saab olla vaid objektiivne asjaolu, mis realiseerub. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 423 koosmõjus VÕS § 452 lg 2 p-ga 2. Antud juhul on kindlustatud riskiks murdvargus, mille mõistet kehtiv õigus ei tunne. Karistusseadustik sätestab sissetungimisega varguse mõiste. Kindlustusandja on sisustanud kindlustusriski mõiste erinevalt karistusseadustikus sätestatust. Imperatiivsed on kindlustuslepingu sätted üksnes osas, mis puudutavad kindlustusvõtja kahjuks normist erinevalt kokkuleppimist. VÕS § 427 lg-st 1 ei tulene, et VÕS § 423 on imperatiivse sisuga. Seega on kindlustusrisk oma sisult dispositiivne. Kostja on defineerinud murdvarguse läbi kindlustusjuhtumi definitsiooni. Antud juhtumil on politsei poolt tuvastatud, et kindlustuse esemeks olevasse korterisse ei ole sisse murtud, kuna korteri ukselukul sissemurdmisjälgi ei tuvastatud. Pooled ei ole kindlustuslepingus kokku leppinud, et kindlustusriskiks on vargus sissetungimisega. Samuti ei ole pooled kokku leppinud, et murdvarguse mõiste sisustamisel lähtutakse KarS § 199 lg 2 p-s 8 sätestatust.
18.Kohus on ebaõigesti leidnud, et sissemurdmisjäljed on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Kohus on jätnud seejuures arvestamata teostatud lukusüdamiku ekspertiisi ja lukuekspert AS Valnesi poolse kirjaliku tõendi, millest nähtub, et antud lukusüdamiku lahtimuukimine on väga ebatõenäoline. Ekspertiis lukusüdamikule kõrvalise eseme poolt jäetud jälgi ei avastanud.
19.Murdvarguse riski selline sisustamine kindlustuslepingutes ei ole heade kommetega vastuolus. Esmajärjekorras kaitseb omandit varguse vastu riik. Samuti võib isik oma vara kaitseks sõlmida vabatahtliku kindlustuse, mille olemuseks on kindlustuskaitse pakkumine kokkulepitud riskide vastu kokkulepitud hinna eest. Kriminaalmenetluse alustamiseks piisab kuriteoteatest ja politsei kohustuseks on vargad leida. Kindlustusandjad on sätestanud oma koduvarakindlustuse tingimustes, et nende jaoks on kindlustusrisk realiseerunud ja seeläbi toimunud kindlustusjuhtum vaid juhul, kui hoonel või ukselukkudel esinevad selged jäljed sissemurdmisest. Kui kindlustusriskiks oleks üksnes vargus, jääks kindlustusjuhtum kindlustusandjatele tõendamatuks. Kindlustusseltsid soovivad kindlustada ainult selliseid riske, mille toimumisest jääb maha ka kindel märk.
20.Kohus on valesti hinnanud ka poolte tõendamiskoormust kahju suuruse osas. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kahju suurus ei ole hageja nõutud suuruses. Antud juhul ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud kahju suurust. Varastatud kauba kahju suuruseks on Üldtingimuste p 4.2.2.3 kohaselt keskmine müügihind vahetult enne kahjujuhtumit. Elektrooniliste seadmete keskmist müügihinda näitab selgelt internetipoes pakutav kaup.
Vastustaja seisukoht
21.Hageja peab kohtuotsust õigeks ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
22.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta hüvitise suuruse ja osaliselt motiivide osas.
23.Vaidlust ei ole järgmiste maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle:
5(8)
* öösel vastu 17.04.2007 tungiti korterisse asukohaga XXXXXXXXXXXXX XX-XX, XXXX XXXX XXXXX XXXX ja varastati sealt muuhulgas sülearvuti Dell ja mobiiltelefon Nokia 6070 * poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping, millega hageja kindlustas eelpoolnimetatud korteri ja vara kindlustusperioodiga 01.03.2007-29.02.2008. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on Üldtingimused, mis on tüüptingimused hageja suhtes * Üldtingimuste p 3.2.1 kohaselt on üheks kindlustusriskiks murdvargus, mille puhul hüvitatakse kahju, mis on tekitatud hoonesse või korterisse sissemurdmisega ehitise konstruktsioone või lukke kahjustades nii, et näha on selged sissemurdmisjäljed * sissemurdmisjäljed on tuvastatud maja välisuksel, kuid puudusid korteri välisuksel
24.Otsuses nr 3-2-1-59-05 on Riigikohus jõudnud järelduse, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses.
25.Käesolevas vaidluses ei tugine kostja asjaolule, et hageja oleks rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust. Kostja keeldus hüvitise maksmisest põhjusel, et asetleidnud sündmus - sissetungimisega vargus – ei ole kindlustuslepingu tähenduses murdvargus, see tähendab kindlustusrisk ei ole realiseerunud.
26.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kindlustusriskiks antud juhtumil ei ole igasugune murdvargus, vaid üksnes selline, mille kindlustusandja on defineerinud läbi kindlustusjuhtumi definitsiooni, see tähendab selline murdvargus, mille puhul on näha selged sissemurdmisjäljed. Kostja on seisukohal, et kuna VÕS § 427 lg-st 1 ei tulene, et VÕS § 423 on imperatiivse sisuga, on kindlustusrisk oma sisult dispositiivne. VÕS § 423 defineerib kindlustusjuhtumi ja kindlustusriski mõisted võlaõigusseaduse tähenduses. Tegemist on mõiste definitsiooniga, mistõttu ei saa rääkida VÕS § 423 dispositiivsusest. VÕS § 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Käesoleval juhul on ohuks, mille vastu kindlustati, murdvargus. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas sissetungimisega vargus on käsitletav kindlustuslepingu tähenduses murdvargusena.
27.Ringkonnakohtu arvates tuleb kindlustusriski mõiste sisustamisel lähtuda tavapärase inimese arusaamast. Kindlustusandja ei saa anda tavapärastele keelelistele terminitele tavainimesele ootamatuid tähendusi ega kitsendada kindlustusriski definitsiooniga mõistete tavapärast sisu. Kostja tõlgendus tähendab sisuliselt seda, et kindlustusvõtjale on pandud kohustus näidata varguse toimumise korral sissemurdmisjälgi korteri uksel ning nende puudumisel kindlustusandja kahju ei hüvita, kuigi on tungitud hageja korterisse ja varastatud asju, mis olid kindlustatud, ei oleks ikkagi tagatud nn kindlustuskaitse varguse vastu, kuna puuduvad sissemurdmisjäljed.
28.VÕS § 37 lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Üldtingimuste p 3.2.1, mille kohaselt on kindlustusriskiks murdvargus, mille puhul hüvitatakse kahju, mis on tekitatud hoonesse või korterisse sissemurdmisega ehitise konstruktsioone või lukke kahjustades nii, et näha on selged sissemurdmisjäljed, sisu on selline, et kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata selliste tingimuse olemasolu. Kindlustusvõtja ei pidanud korterit ja vara varguse vastu kindlustades
6(8)
eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina korterisse sissetungimisega toimepandud varguse juhul, kui puuduvad selged sissemurdmisjäljed ja selline vargus ei olegi kindlustusjuhtum, olenemata sellest, kas kindlustusvõtja oli rikkunud kindlustuslepingu tingimusi või mitte. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saa tüüptingimust osas, mis välistab murdvarguse toimepanemise juhul, kui puuduvad selged sissemurdmisjäljed, lugeda VÕS § 37 lg 3 alusel lepingu osaks.
29.Käesoleval juhul ei vabaneks kostja vastutusest ka juhul, kui sissemurdmise jälgede nõue jääb kehtima. Kuna Üldtingimuste p 3.2.1 on tüüptingimus, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-s 39 sätestatust. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Kindlustustingimustes ei ole sätestatud piirangut, et sissemurdmise lugemiseks kindlustusjuhtumiks peab olema kõrvaldatud mitu takistust ehk lõhutud mitu ust, lukku jne. Hageja korterisse pääsemiseks oli võimalikule vargale takistuseks kaks ust, millest ühel olid ka murdmisjäljed. Koduvarakindlustuse tingimuste p 3.2.1 ei ole alust tõlgendada kitsendavalt, väites, et antud juhul on kindlustusjuhtum toimunud vaid juhul, kui sissemurdmise jäljed on just korteri uksel.
30.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kuna hageja oli kindlustanud end murdvarguse riski vastu ja murdvargus pandi toime, saabus kindlustusjuhtum ja kostja peab täitma oma lepingust tuleneva kohustuse ja kahju hüvitama.
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et Üldtingimuste p 3.2.1 on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Tõendamist ei leidnud asjaolu, et kostja lülitas Üldtingimustesse nimetatud punkti eesmärgil soodustada kvalifitseeritud murdvarguste toimepanemist, millest jälgi ei jää. Üldtingimuste koostamisel lähtus kostja oma ärihuvidest, mida ei saa pidada iseenesest heade kommetega vastuolus olevaks. Seetõttu tuleb heade kommete vastasust käsitlevad motiivid kohtuotsusest välja jätta.
32.Pooltel on vaidlus ka kahju suuruse osas. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsusega kahju suuruse tuvastamisel. Kohus märgib otsuses vaid, et kostja ei ole tõendanud, et kahju suurus ei ole hageja nõutud suuruses ja e-poe hinnapakkumised ei tõenda kahju suurust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kindlustushüvitise saamiseks peab kindlustusvõtja tõendama kindlustusjuhtumi saabumise ning kahju suuruse. Hageja nõuab sülearvuti ja mobiiltelefoni soetamisväärtust järgmiselt: sülearvuti Dell soetusmaksumusega 27 440 krooni, soetamise aeg 23.01.2007, mobiiltelefon Nokia 6070 soetusmaksumusega 1500 krooni, soetamise aeg september 2005. Lisaks palub hageja hüvitada lukusüdamiku väärtuse 900 krooni, mille politsei ekspertiisiks kaasa võttis. Kostja vastuväite kohaselt on kahju suuruseks käesoleval juhul Üldtingimuste p 4.2.2.3 kohaselt varastatud kauba kohalik keskmine müügihind vahetult enne kindlustusjuhtumit. Kolleegium nõustub kostjaga, et elektrooniliste seadmete keskmist müügihinda näitab ka internetipoes pakutava kauba hind, mille kohta kostja on tõendid esitanud, mille kohaselt samasugune sülearvuti maksab 23 990 krooni ja mobiiltelefon 1590 krooni. Üldtingimuste p 4.2.2.1 kohaselt tuleb mobiiltelefoni puhul, mis kuulub liigilt kodutehnika, elektroonika ja optika valdkonda, lahutada
7(8)
kulum kahe aasta eest kokku 16 %, mistõttu jääb mobiiltelefoni hinnaks 1336 krooni. Hageja ei ole kostja poolt esile toodud kahju arvutamise aluseid ja tõendeid millegagi ümber lükanud. Politsei poolt ekspertiisiks äraviidud lukusüdamiku hinnale 900 krooni ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Seega on kahju suuruseks, mille kostja peab hagejale hüvitama 26 226 krooni.
33.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust hüvitamisele kuuluva kahju suuruse osas, mille tulemusena kuulub hagi rahuldamisele 88 % ulatuses. Ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse ja TsMS § 163 lg 1 alusel jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, see on 88 % ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ja 12 % ulatuses hageja kanda.
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.