Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kolmanda isiku vastuväite kohaselt puudub vaidlus selle üle, et õnnetuspaiga maaüksused on kostja omandis. Kostja väited raudtee omaniku kohta on vasturääkivad ja vastuolus raudteeseadusega. Kostja poolt tehtud järeldused raudtee lammutamise kohta kolmanda isiku poolt enne õnnetusjuhtumi toimumist on alusetud ja tõendamata. RdtS § 38 lg 2 tuleneb kolmanda isiku kohustus liiklusohutuse tagamisel ja kolmas isik on sellest tulenevalt kohustatud paigaldama vaid neid liikluskorraldusvahendeid, mis on sätestatud tehnokasutuseeskirjas. Kolmas isik ei ole õnnetuskoha valdaja. Kolmas isik ei vastuta hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 59 729,94 krooni, viivised 3852,13 krooni ja viivised võlaõigusseaduses sätestatud protsendina põhivõlgnevusest alates 29.10.2008 kuni põhivõlgnevuse kustutamiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et õnnetuspaigal asuv tee kuulub riigi omandisse. Vaidlust ei ole ka selles, et asja kohtuväline menetlemine ei ole andnud tulemusi. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja või kolmas isik vastutab hagejale tekkinud kahju eest. TeeS § 10 lg 1 ja LS § 1 kohaselt peab teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. TeeS § 25 lg 2 järgi korraldavad Maanteeamet, Maanteeameti kohalik asutus ja Maanteeameti hallatav riigiasutus teehoidu riigimaanteedel ja peavad neil teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud: korraldama tee kasutamist ja kaitset; teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis; kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise, prahi, hukkunud loomad ja linnud; liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid; andma teavet tee sulgemisest ja muudatustest tee kasutamiskorralduses § 31 lõikes 2 sätestatud viisil (TeeS § 37 lg 1 p 1-5). TeeS § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva lõikes 2 nimetatud juhtudel. Vaidlust ei ole selles, et kahju tekkis Surju-Seljametsa raudteeülesõidukohal. Raudteeületuskoht on tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala (TeeS § 28 lg 1). Raudteeületuskohal teeb ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja nende valduses oleva kinnisasja ulatuses, välja arvatud talihooldustööde osas, mis on raudteeületuskoha terves ulatuses tee omaniku kohustus (TeeS § 28 lg 2 õnnetuse ajal kehtinud redaktsioonis). Lause osa „vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses” käib normis märgitud „valdaja” kohta ja ei muuda olematuks tee omaniku vastutust. Nimetatud normist võib tuleneda kostja ja kolmanda isiku ühine vastutus, kuid VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt võib kannatanu sel juhul valida, kelle vastu ta nõude esitab. Tee omanikule TeeS § 37 lg 6 ja VÕS § 1043 alusel vastutuse panemisel pole seega oluline, et tee võis liiklusele ohtlikuks muutuda kolmanda isiku lammutustöödega seoses. Asjaolu, et kolmas isik ei teavitanud enne lammutustööde teostamist Pärnu Teedevalitsust ja Maanteeametit, ei muuda kostja vastutust olematuks. Nimetatust tulenevalt on asjakohatud kostja vastuväited kolmanda isiku vastutusest ja vastavad tõendid: maa riigi 3(11)

omandisse jätmise taotlus, Vabariigi Valitsuse korraldus, maanteeameti kiri, Raudteeinspektsiooni peadirektori käskkiri, raudtee registreerimistunnistus, katastriüksuse plaanid, Teede- ja Sideministeeriumi käskkiri, Maanteeregistri õiend, plaan. Hageja on kostjale ette heitnud tegevusetust – hoolimata teel olnud aukudest polnud välja pandud ohtlikest teeoludest hoiatavaid liikluskorraldusvahendeid. Nimetatud kohustus lasus kostjal teeseadusest tulenevalt. Hageja on avaldanud, et sõiduki juht sõitis maanteelõigul 20 km/h alla lubatud kiiruse. Kui maanteel oleksid olnud hoiatusmärgid aukude kohta, oleks hageja saanud sellise sõidukiiruse juures auke vältida ja kahju jäänud tekkimata. Seega saab kostjale ette heita halbadest teeoludest hoiatavate märkide puudumist ja see on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Liiklusõnnetuse aktist nähtub, et liiklusõnnetuse toimumise ajal avaldas hageja, et raudtee ülesõidu kohast üle sõites purunes auto haagisel kolm velge koos rehvidega. Kalkulatsioonist koosmõjust selle lisaga nr 1 nähtub, et hageja sõiduki haagise kordategemiseks oleks vaja olnud vahetada neli velge ja 4 rehvi, vedru, sildu kontrollida, poritiivad, pöördring, haakeseade puks, vedrupuhver ja teha remonti, mis maksaks kokku 59 729,24 krooni ja et nimetatud vigastused olid tekkinud 20.12.2007 Surju-Seljametsa maanteel toimunud liiklusõnnetusega tagajärjel metsaveohaagisel Tydraul reg nr 989 GF. Hageja selgitused, et kahju ulatuse täielik kindlakstegemine ei olnud tulenevalt ilmastikutingimustest sündmuskohal võimalik ja seetõttu on liiklusõnnetuse aktis märgitud kolme rehvi ja velje purunemine, on usutav. Kostja ei ole ümber lükanud nimetatud väiteid. Nimetatuga on tõendatud hagejal tekkinud kahju 59 729,24 krooni. Ajaolu, kas hageja on haagise tegelikult remontide lasknud, ei oma seejuures tähendust kahju ulatuse ja suuruse määramisel (VÕS § 127 lg 1). Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud hooletu (VÕS § 104 lg 1-3). Kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolt hoiatusmärkide paigaldamisel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi või et esineks süüd välistavad asjaolud. Kostja käsitlus, mille kohaselt kahju hüvitamine oleks tema kui kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, ei ole põhjendatud. Hageja on selgitanud, et tal puudub kaskokindlustus ja kostja pole seda asjaolu ümber lükanud. Kostja põhjustas hooletuse tõttu kahju, mille hüvitamiseks on tal oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimalus, hagejal aga puudub kaskokindlustus kahjude hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Hageja kostjale esitatud pretensioon kannab kuupäeva 28.03.2008. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja kahju hüvitise nõudest sai ta teada hiljemalt 30.03.2008. Nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Viivise matemaatilisele arvestusele kostja vastuväiteid ei ole esitanud. Seega on põhjendatud ka hageja nõue kostja vastu viivise väljamõistmiseks perioodi 30.03.2008–29.10.2008 (kaasa arvatud) 3852,12 krooni ning alates 30.10.2008 viivis VÕS-s sätestatud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

4(11)

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, kostja suhtes vastutuse koosseisu eelduste tuvastamisel vähendada kahju hüvitist ja viivist vähendada mõistliku suuruseni, kuna arvestades kaasuse asjaolusid ja kahjusummat on taotletavate viiviste maht ebamõistlikult suur. Alternatiivselt palub kostja RVastS § 1 lg 3 p 2 ja TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega jätta hagi läbi vaatamata ning menetlus lõpetada. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (rakendades vääralt TeeS, RdtS sätteid) ja menetlusõiguse normi. Teeseadusest ja raudteeseadusest tulenevalt ei teki raudteeületuskohal tee omaniku ja raudtee-ettevõtja solidaarset vastutust TeeS 20.12.2007 kehtinud redaktsiooni § 28 lg 1 kohaselt on raudteeületuskoht tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala; lg 2 kohaselt teeb raudteeületuskohal ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses, välja arvatud talihooldustööde osas. Seadusandja eesmärk on olnud just nimelt TeeS § 28 lg 2 ja RdtS § 38 lg 2 kaudu määratleda täpselt nii tee omaniku kui raudtee-ettevõtja kohustused ja vastutus. Nimetatud eesmärki toetab ka TeeS § 28 lg 2 grammatiline tõlgendamine, kuna tee omaniku ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omaniku või valdaja suhtes on kasutatud sõnu „nende valduses“, mis näitab, et tegemist ei saa olla vaid ühe isiku vastutusega ning raudteeületuskoha hoiutööde tegemise ja ohutuks liiklemiseks tingimuste loomine on vastava kinnisasja valdaja kohustus. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetus toimus Surju-Seljametsa raudteeülesõidukohal. Liiklusõnnetuse toimumist just raudteeületuskohal on kinnitanud ka hageja. Kolmanda isikuna kaasatud Edelaraudtee Infrastruktuuri AS on tunnistanud, et tegemist on temale kuuluva ja tema valduses oleva raudteeinfrastruktuuriga ning esitanud hagejale kompromissiettepaneku. Kohtule esitatud Edelaraudtee Infrastruktuuri AS 04.10.2007 kirjalik nõusolek ja ehitusloa taotlus raudteeliini Tallinn-Lelle-PärnuMõisaküla Pärnu-Mõisaküla raudteelõigul asuvate pea- ja jaamateede lammutamiseks, Edelaraudtee Infrastruktuuri AS 30.11.2007 kiri Raudteeinspektsioonile ning Raudteeinspektsiooni peadirektori 11.12.2007 käskkiri nr 236 t „Ehitusloa väljastamine“, millega väljastatakse kolmandale isikule ehitusluba Pärnumaal Tahkuranna, Paikuse, Surju, Saarde valla ning Viljandimaal Abja valla ja Mõisaküla linna territooriumil oleva Pärnu-Mõisaküla jaamavahe peatee osaliseks lammutamiseks ning Mõisaküla-Eesti Vabariigi piir jaamavahe peatee täielikuks lammutamiseks tõendavad, et raudteeinfrastruktuur on kolmanda isiku omandis ja valduses. RdtS § 31 lg 4 ja EhS § 23 lg 4 kohaselt väljastatakse ehitusluba ehitise lammutamiseks ainult ehitise omanikule. RdtS § 38 lg 2 kohaselt on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, samuti muud raudteeinfrastruktuuri omanikud või valdajad kohustatud tagama raudteeülesõidukoha korrashoiu ja liikluskorraldusvahendite paigaldamise ning raudteeohutuse raudteemaal raudtee tehnokasutuseeskirjas sätestatud alustel ja korras, välja arvatud talihooldustööde osas. Vaadates koostoimes TeeS § 28 lg 2 ja RdtS § 38 lg 2, on nende sätete eesmärgiks määratleda selgelt tee omaniku ja raudtee-ettevõtja vastutuspiirkond, mis ei ole ega saagi olla kattuvad. Raudtee näol on tegemist väga spetsiifilise rajatisega, millel kehtivad spetsiifilised nõuded (sh raudteeülesõidukoha ohutuse osas), mistõttu on mõeldamatu, et tee omanik saaks raudtee-ettevõtja vastutusalas teha ohutuseks vajalikke toimingud ning 5(11)

seetõttu on mõlema isiku vastutus ka õigusaktides selgelt paika pandud. Raudtee-ettevõtja kohustus on tagada raudteeületuskoha ohutus. Teede- ja sideministri 09.07.1999 määrusega nr 39 on kinnitatud „Raudtee tehnokasutuseeskiri“, mis määratleb raudteehoiu mõiste: raudtee talitust tagav tegevus, mis seisneb raudtee arengu kavandamises, ehituses, remondis ja hooldes. Raudteehoiu eesmärk on säästliku ja ohutu liikluse tagamine, raudtee kasutajatele vajalike tingimuste loomine ja keskkonnakahjustuste vältimine. Tehnokasutuseeskirja p 361 alusel sätestatakse raudteeülesõidukoha kasutamine määruse lisas 4 „Raudteeülesõidukoha ehitamise, korrashoiu ja kasutamise juhendis“. Nimetatud juhendi § 9 lg 1 kohaselt peab raudtee valdaja tagama ülesõidukatte nõuetekohase korrashoiu; § 9 lg 3 järgi hoiavad raudtee valdaja ja tee valdaja ülesõidukoha rajatise korras ja tagavad nõuetekohased liiklemistingimused nende valduses oleva kinnisasja ulatuses. Viimatinimetatud sätte sõnastus on kooskõlas TeeS § 28 lg 2, mille kohaselt vastutab tee omanik tee ohutuse eest tema valduses oleva kinnisasja ulatuses. TeeS-st, RdtS-st, „Raudtee tehnokasutuseeskirjast„ ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene tee omaniku vastutus raudtee-ettevõtja valduses oleval maatükil kahju tekkimise eest. TeeS-st, RdtS-st ja „Raudtee tehnokasutuseeskirjast“ tulenevalt puudub tee omanikul õigus teostada teehoidu raudtee-ettevõtja valduses oleval kinnisasjal. Maa-ameti avalikust kaardirakendusest nähtuvad raudteemaa katastriüksuse ja teemaa katastriüksuste piirid. Kaartidelt on näha, et Surju-Seljametsa raudteeületuskohal lõikab raudteeületuskoht riigimaantee sisuliselt pooleks, st riigimaantee lõpeb enne raudteeületuskohta ja jätkub pärast raudteeületuskohta. Ka Maa-ameti avaliku kaardirakenduse väljavõttelt nähtub, et katastriüksus nr 75601:001:0182, millel paikneb riigimaantee nr 19343 (Surju-Seljametsa maantee) lõpeb enne raudteemaa katastriüksust ning teisel pool raudteemaa katastriüksust paikneb teemaa katastriüksus nr 75601:001:0183. Kõik kolm maaüksust (üks raudteemaa ja kaks teemaa katastriüksust) on küll Eesti Vabariigi omandis, kuid kõnealuses vaidluses ei oma tähtust riigi omanikustaatus, (hageja nõue ei ole suunatud raudtee ja riigimaantee aluse maaüksuse omaniku vastu), vaid olulist tähtsust omab asjaolu, et riik kui riigimaantee omanik (ja riigimaanteel teehoiu teostamiseks kohustatud isik) ei vastuta sellise kahju eest, mis ei ole tekkinud riigimaanteel. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määruse nr 31 „Maanteeameti põhimäärus“ § 12 kohaselt on Maanteeameti tegevuse eesmärk riigi majanduspoliitika elluviimine riigimaanteede hoiu ja liiklusohutuse valdkonnas, § 13 p 2 järgi teehoiu korraldamine ja tingimuste loomine ohutuks liiklemiseks riigimaanteedel. TeeS § 14 määratleb teehoiu mõiste: teehoid on teetöö kavandamine, projekteerimine, ehitamine ja remontimine, tee ja teekaitsevööndi hooldamine, teekasutuse korraldamine ja tee haldamisega seotud muu tegevus. Teehoid ei hõlma tee omaniku poolt korrashoiu teostamist ega ohutuse tagamist raudteel ja raudteeületuskohal. Väär on järeldada, nagu tähendaks samatasandiline tee ja raudtee ristumisala (TeeS § 28 lg 1) seda, et raudteeületuskohas tee ja raudtee nö sulavad üheks tervikuks, millel kannavad ohutuse tagamise eest vastutust nii tee omanik kui raudtee-ettevõtja. Mõiste „samatasandiline“ tähendab, et kaks erinevat rajatist – tee ja raudtee – paiknevad samal tasapinnal (st tegemist ei ole nt viaduktiga), kuid tee ja raudtee on siiski kaks erinevat rajatist. Kõnealusel juhul on tegemist olukorraga, kus raudteeületuskoht ei ole riigimaantee osa, st, et teemaa katastriüksused ei asu raudteeületuskohal, vaid kolmanda isiku valduses raudteemaa katastriüksus asub kahe teemaa katastriüksuse vahel. 6(11)

18.11.2009 toimunud istungil vaatlesid menetlusosalised hageja esitatud liiklusõnnetuse akti lisaks olevat skeemi ning uurisid katastriüksuste kaarte. Kostja esindaja Jaak Säälik selgitas lähtuvalt esitatud kaartidest tee- ja raudteemaa piiride paiknemist; kõrvutades liiklusõnnetuse skeemi kaartidega on selge, et liiklusõnnetus toimus raudteemaal. Hageja ega kolmas isik ei ole vastu vaielnud sellele, et liiklusõnnetus toimus raudtee maaüksusel. Kuigi liiklusõnnetuse akti lisaks oleva skeemi on koostanud liiklusõnnetuse toimumise hetkel autot juhtinud isik, on sellelt näha, et skeemil märgitud 36 ja 40 cm sügavad augud asuvad täpselt raudteerööbaste ümber, st need ei saa kuidagi paikneda mujal kui raudtee maaüksusel. Kohus ei ole ülaltoodud kontekstis andnud hinnangut kostja esitatud Maanteeameti kui TeeS § 25 lg 2 mõistes riigimaanteedel teehoiu korraldaja 06.05.2008 kirjale nr 1.1-6/1071, milles on selgitatud, et riigimaantee nr 19343 Surju-Seljametsa ja Tallinn-Lelle-PärnuMõisaküla raudtee ristumise kohal on Maa-ameti avalikust kaardirakendusest mõõtes raudtee teljest vasakule 14 m ja paremale 20 m lai ehk raudteemaa laius on ülesõidukohal 34 m. Kohtus ei ole kostja sellealaseid seisukohti ega tõendite uurimist üldse käsitletud, vaid on TeeS § 28 lg 2 tõlgendanud. Kohus on leidnud, et Maanteeameti 06.05.2008 kiri on asjakohatu, kuid seda vaid selles kontekstis, mis puudutas kolmanda isiku poolt raudteerööbaste demonteerimist. Kohus on kostjale ette heitnud aukudest hoiatavate liikluskorraldusvahendite puudumist riigimaanteel. Kui lugeda hagejale kahju tekkinuks põhjusel, et tee omanik ei täitnud LS §st 45 tulenevaid kohustusi, on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes, millisel juhul kohalduvad kahjunõude esitamisele riigivastutuse seaduse sätted, milliste kohaselt peab kahju saaja esitama kahju hüvitamise taotluse haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kostja on riigivastutuse seaduse kohaldamise vajadusele tähelepanu juhtinud, kuid kohtuotsuses ei ole seda käsitletud. Nõude baseerumisel LS § 45 puudub tsiviilkohtul pädevus nõude menetlemiseks. Kohtuotsusest ei selgu, millistele nõuetele tee ei vastanud, mis tooksid kaasa tee omaniku vastutuse. Kohaldamisele kuulub vastutuse erisäte tulenevalt TeeS §-st 28, kuna liiklusõnnetus toimus raudteeületuskohal mitte riigimaanteel. Tegemist ei ole tavapärase olukorraga, kus liiklusõnnetus toimus sõiduki liiklemisel maanteel, vaid augud, mille olemasolu on kajastatud ka liiklusõnnetuse aktis ja skeemis asusid raudteerööbaste vahetus ümbruses ja raudteerööbaste vahel. TeeS § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning TeeS või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud TeeS § 37 lg 2 nimetatud juhtudel. Kõnealusel juhul on tee omanik TeeS-st tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tee omanikul puudub pädevus teostada teehoidu raudteeomaniku valduses oleval maatükil, antud juhul sisuliselt raudteerööbaste ümbruses, mistõttu puudub ka alus riigimaantee omaniku vastutuse kohaldamiseks raudtee maaüksusel TeeS § 37 lg 6 alusel. Selge ei ole skeemil märgitud aukude läbimõõt. Hageja selgitas 18.11.2009 kohtuistungil, et arvab, et tegemist on läbimõõduga, seega ei saa üheselt järeldada, et skeemil märgitud arvud kajastavad aukude läbimõõtu. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ § 12 kohaselt tuleb kattega teel liikluskorraldusvahendiga tähistada üle 20-cm läbimõõduga ja üle 5-cm sügavusega auk. Kõnealusel juhul ei olnud tegemist mitte riigimaanteel asuvate aukudega, vaid raudtee 7(11)

oluliseks osaks oleval muldkehal olevate aukudega, mille eest ei vastuta mitte kostja, vaid kolmas isik. Isegi juhul, kui raudteemaal asuva tee ohutuse peaks tagama kostja, asusid augud raudteerööbaste keskel ja nende vahetus ümbruses ning sõites üle raudtee tuleb autojuhil juba raudtee ületamise ohutuse huvides kiirust vähendada, st raudteeületuskohta ei saa ületada sõites asulavälisel teel kehtiva piirkiirusega. Kuigi hageja on märkinud, et sõitis lubatud kiirusest 20 km/h võrra madalama kiirusega, kehtivad raudtee ületamiseks täiendavad ohutusnõuded. Vabariigi Valitsuse 02.02.2001 määruse nr 48 „Liikluseeskiri“ § 170 tulenevalt peab juht raudteed ületades sõitma sellise kiirusega, et vajadusel oleks võimalik sõiduk sujuvalt peatada. Antud juhul oli tegemist haagist vedava sõiduautoga, mistõttu tuli juhil ohutusnõuetele ja kiiruse valikule erilist tähelepanu pöörata. Olukord, kus purunevad kõik veljed ja rehvid, on väga ebaharilik, et mitte öelda võimatu. Sellised kahjustused ei saa reeglina tekkida raudteeületuskohta ületades, isegi mitte juhul, kui seal oleksid tõesti olnud augud suuruses, nagu on seda kirjeldatud liiklusõnnetuse skeemil. Kostja tegevusel puudub põhjuslik seos kahjuga, sest kostja ei teosta teehoidu raudteemaal ning isegi, kui liiklusõnnetuse toimumiskoht oleks olnud tema vastutuspiirkonnas, on kahjustuste tekkimine hagis märgitud ulatuses võimatu. Viimast seisukohta kinnitab ka see, et hoolimata kostja soovist, ei ole hageja esitanud mitte ühtki fotot haagisest, mis võimaldaks selle seisukorda hinnata. VÕS § 127 lg 4 tulenevalt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kuna kostjal puudub õigus teostada teehoidu raudteemaal, ei ole ta käitunud õigusvastaselt ning tema süü kahju tekkimises puudub. Kostja on tõendanud süü puudumist kohtule esitatud kirjalikes menetlusdokumentides, dokumentaalsete tõenditega ning kohtuistungil antud poole seletustega. Kostja sellekohaseid selgitusi ja esitatud dokumentaalseid tõendeid ei ole kohtuotsuses käsitletud. Jääb arusaamatuks kohtuotsuse lk 5 märgitud lause: „Kostja põhjustas hooletuse tõttu kahju, mille hüvitamiseks temal kui riigil on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimalus, hagejal aga puudub kaskokindlustus kahjude hüvitamiseks“. Kostja on viidanud VÕS § 140 lg 1, kuna nimetatud säte on kahjuhüvitise vähendamise aluseks juhul, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, sh tuleb arvestada ka kindlustuse olemasolu. On selge, et kui hagejale oleks kahju hüvitatud kindlustuse poolt, puuduks viimasel alus nõuda kahjuhüvitist kostjalt. Kohus on asetanud kostjale negatiivse tõendamise kohustuse; kaskokindlustuse olemasolu saab tõendada vaid hageja. Kahjuhüvitise väljamõistmisel ei oma mingisugust tähtsust asjaolu, et nõue on esitatud riigi vastu, vaid nõude rahuldamise aluseks saab olla vaid vastutuse koosseisu elementide esinemine. Hageja esitatud liiklusõnnetuse akt, mille on allkirjastanud politseiametnik, sõiduauto juhi koostatud liiklusõnnetuse skeem ning autoremonditöökoja hinnapakkumine (kalkulatsiooni) ei tõenda kahju tekkimist ega selle ulatust, kuna ei kohus ega kostja ole saanud veenduda haagise seisukorras; esitamata on tõendid kahju kandmise kohta. Liiklusõnnetuses osalenud haagis kuulub hagejale ja on tema valduses, seega ei ole kostjal ega kohtul võimalik kahju suurust hinnata pelgalt remonditöökoja hinnapakkumise alusel. Kostja ei ole TsMS § 231 lg 2 mõttes võtnud omaks hageja faktilisi väiteid temale tekkinud kahju ja selle suuruse kohta. Kostjal ei olegi võimalik väita, et haagise vigastused olid näiteks hoopis teistsugused, kuna hageja ei ole esitanud mitte ühtki fotot haagisest, 8(11)

mille järgi oleks olnud võimalik selle seisukorda mingilgi viisil hinnata. Fotode mitteesitamine on seda õigustamatum, kuna liiklusõnnetuse toimumispaigal viibis politseiametnik ning reeglina politseiametnik teeb liiklusõnnetuse paigal fotosid. Kahju hüvitamise üle otsustamine ei ole võimalik vaid liiklusõnnetuse akti ja hinnapakkumise alusel. On üldteada, et erinevatel remonditöökodadel on erinevad hinnad ning seega, eeldades, et hinnapakkumine on kaalukas tõend kahju suuruse kindlakstegemisel, võiks isik esitada samade vigastuste kohta erinevaid hinnapakkumisi. Hageja ei ole haagise vigastusi kirjeldanud. Algselt esitas hageja remonditöökoja Keil M.A. OÜ 21.12.2007 allkirjastamata kalkulatsiooni nr 2112207, millel on toodud kalkulatsioonil märgitud velgede, rehvide, varuosade ja tööks kuluvate remonditundide maksumus. Hiljem esitas täpselt sama kalkulatsiooni allkirjastatult ning töökoja juhataja 21.12.2007 kalkulatsiooni lisa 1, mille on märgitud: „Seoses 20.12.2007 Surju-Seljametsa maanteel toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastustega metsaveohaagisega Tydraul reg nr 989 GF avariijärgseks remondiks üle vaadatud Keil-Ma töökojas. Vastavalt haagise vigastustele esitatud remondi kalkulatsioon“. Kummaski dokumendis ei ole kirjeldatud haagise vigastusi. VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei tohi kahju kannatanu kahju tekkimise läbi rikastuda ehk kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kuigi kostja on 11.11.2009 esitatud menetlusdokumendis selgitanud, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik hinnata remonditöökoja hinnapakkumise asjakohasust, samuti VÕS § 127 lg 1 ja § 127 lg 5 sätestatud kahju hüvitise väljamõistmisel kohaldatavate põhimõtetega arvestamist (hageja ei ole selgitanud, kas haagisele paigaldati uued rehvid ja veljed ning kas enne õnnetust olid haagisele samuti uued rehvid ja veljed), ei selgu kohtuotsusest, et asja lahendamisel oleks järgitud VÕS § 127 lg 1 VÕS § 127 lg 5 sätestatut. Kohus on, viidates VÕS § 127 lg 1, märkinud, et asjaolu, kas hageja on haagise tegelikult remontida lasknud, ei oma tähendust kahju ulatuse ja suuruse määramisel. Seega on kohus mõistnud vääralt välja kahjuhüvitise olukorras, kus on kindlaks tegemata kahju tekkimine üldse, selle tekkimise ulatus ning välja selgitamata asjaolud, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 127 lg 1 ja lg 5 sätestatut. VÕS § 132 lg 3 järgi hüvitatakse asja kahjustumise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Kohus ei ole kostja sellealaseid väiteid üldse käsitlenud ega VÕS § 132 sätestatut arvestanud. Samuti ei ole kostja kirjaliku menetlusega nõustumist väljendanud ning on sellele tähelepanu juhtinud ka 18.11.2009 istungi protokollile 23.11.2009 esitatud parandustes. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Kolmas isik leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Samas ei ole kolmas isik nõus kostja seisukohaga, et väidetava kahju tekitamise eest vastutab kolmas isik.

9(11)

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Teeseaduse § 14 kahju tekkimise aja redaktsiooni ja ka praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt käsitatakse teehoiuna muuhulgas ka tee hooldamist, teekasutuse korraldamist ning tee haldamisega seotud muid tegevusi. Teeseaduse § 28 järgi teeb raudteeülesõidukohal ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja nende valduses oleva kinnisasja ulatuses. RdtS § 38 vastuvõtmisel ei tühistanud seadusandja TeeS § 28 lg.2 sätestatud teeomaniku kohustust teha raudteeületuskoha ristumiskoha hoiutöid ja tagada tingimused ohutuks liiklemiseks. Seetõttu tuleb RdtS § 38 lg.2 sätestatut, samuti apellandi poolt viidatud seadusest madalamalseisvates õigusaktides märgitut, hinnata kui TeeS §-is 28 lg.2 märgitud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja omaniku või valdaja poolsete kohustuste kordamist ja täpsustamist, mis ei võta teeomanikult ohutu liikluse tagamise kohustust raudteeületuskohal. TeeS ja RdtS ei kinnita apellandi seisukohta, mille kohaselt raudteeületuskohal tee katkeb enne ületuskohta ja jätkub pärast ületuskohta. Seega on kohus õigesti leidnud, et tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tingimuste tagamine raudteeületuskohal on nii teeomaniku kui ka raudteeomaniku või valdaja ühine kohustus ja nende kohustuste rikkumisega tehtud kahju eest vastutavad nimetatud isikud VÕS § 65 lg.1 kohaselt solidaarselt. Hagejale kahju tekkimine raudteeületuskohal olnud sügavate aukude ja sellisest ohust hoiatavate liiklusmärgistuse puudumise tõttu ning varalise kahju suurus on tõendatud liiklusõnnetuse aktiga (toimiku lk.22-25), Keil M.A. OÜ remondikalkulatsiooni ning kalkulatsiooni lisaga (toimiku lk. 156-157). Maakohus on põhjendanud, miks ta peab tõendatuks (usutavaks) hageja väite, et sõidukil (poolhaagisel) purunesid 4 rehvi koos velgedega. Sõiduki (poolhaagise) põhikonstruktsiooni ei kuulu veljed ja rehvid, mistõttu ei ole õige kahjusummast VÕS § 127 lg.5 alusel maha arvestada velgede ja rehvide kulum; puudub igasugune alus väita, et veljed ja rehvid olid kõlbmatud või tugevasti amortiseerunud juba enne liiklusõnnetust. Solidaarvõlgniku vastuväited selle kohta, et ta ei vastuta tekkinud kahju eest, vaid vastutus lasub teisel solidaarvõlgnikul (kolmandal isikul), ei anna alust VÕS § 140 lg.1 alusel kahjuhüvitust vähendada. Kolleegium märgib, et VÕS § 69 lg. 2 kohasele läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teise solidaarvõlgniku vastu, kusjuures omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma reeglina võrdsetes osades (kui seadusest või kohustuse olemusest ei tulene teisiti). VÕS § 137 lg.2 alusel määratakse kui suur on igale solidaarvõlgnikule (s.o. kahju tekitajale) sisesuhtes langev osa, võttes arvesse konkreetse kahju tekitaja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest ta vastutab. Seega on kostja vastuväited selles, et raudteeülesõidu mittekorrasoleku põhjustas kolmas isik, kes oli asunud raudteed üles võtma, ilma teed sulgemata ja/või hoiatusmärke paigaldamata, asjakohased kostja poolt regressnõude esitamisel. Kaskokindlustuse puudumisele on maakohus viidanud seoses kostja vastuväitega kohaldada VÕS §-i 140 ja vähendada väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitust. Kolleegiumi hinnangul ei takista kahjuhüvitusnõude esitamist kahju eest vastutava isiku vastu see, kui kahjukannatanu vara oleks olnud kindlustatud, kuid sellisel juhul oleks 10(11)

võimalik ja põhjendatud VÕS § 140 lg.1 alusel kaaluda kahjuhüvitise vähendamist. Antud juhul hageja väitis, et sõiduki poolhaagis ei olnud kaskokindlustatud, ja vastupidist ei ole kostja tõendanud. Antud juhul oli kahju põhjustavaks tegevuseks mitte ainult liiklusmägi (hoiatava märgi) paigaldamata jätmine, vaid ka teehoiu teostamise puudused. Seetõttu kolleegium leiab, et tulenevalt riigivastutuse seaduse §-st 1 lg.2 oli maakohus pädev antud nõuet lahendama ja õigustatud lähtuma VÕS sätetest. Kolleegium märgib, et ka riigivastutuse seadus sätestab samuti kahju täieliku hüvitamise põhimõtte ja riigivastutuse seaduse §-is 13 sätestatud vastutuse piirangud on analoogsed VÕS vastavatele sätetele. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab kolleegium poolte menetluskulud apellandi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.