Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

purunesid hageja kasutuses oleva sõiduki (reg nr-ga xxx) hageja omandis oleval haagisel (reg nrga xxx) 20.12.2007.a Pärnumaal Surju vallas Surju-Seljametsa maanteel raudteeületuskohas neli velge koos rehvidega. Avarii hetkel oli raudteeülesõidukoht kaetud kruusaga, kuid piki raudteerööpaid olid pinnases sügavad augud. Ohtlikest teeoludest hoiatavaid liikluskorraldusvahendeid maanteel polnud. Sõiduk liikus soovitatavast ja lubatud kiirusest 20 km /h madalama kiirusega. Avarii tagajärjel kandis hageja kahju 59’729,24 kr ulatuses. Kohtuväline asja lahendamine ei ole andnud tulemusi. Liiklusõnnetuse aktis on märgitud purunenud velgede arvuks kolm, põhjusel, et hämarates ilmastikuoludes ei olnud esmasel visuaalsel vaatlusel võimalik kindlaks teha kõiki kahjustusi. Pärast haagise kontrollimist ilmnes, et haagisel on purunenud neli velge, vedrud, poritiivad, puks, vedrupuhvid, pöördring ja rehvid, mis vajasid asendamist. Kahju oleks jäänud olemata, kui tees poleks auke olnud. Tee omanik on rikkunud kohustust tagada tee seisund ohutuks liiklemiseks. Hageja taotleb ka viivise väljamõistmist kostjalt. Kostja oleks kahju tekkimisest pidanud teada saama hiljemalt 30.03.2008.a, mistõttu lähtub hageja viivise arvestamisel nimetatud kuupäevast. Viivis on 30.08.2008.a-29.10.2008.a 3’852,13 kr (59729,24 x 11% : 365 x 214 = 3’852,13). Hageja taotleb võlgnevuse summas 59’729,94 kr, viivise summas 3’852,13 kr ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajal veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagejale teadaolevalt on tee omanik Eesti Vabariik. 20.01.2009.a kohtusse laekunud hageja täienduste kohaselt paneb teeseadus raudteeülesõidukoha korrashoiu eest vastutuse nii tee omanikule kui ka raudteeinfrastruktuuriettevõtjale ning sätte mõtteks ei ole vabastada tee omanikku vastutusest juhtudeks, kui avarii on tekkinud väljaspool talihooldustööde tegemist, vaid annab kahju kannatanule võimaluse pöörduda nii tee omaniku kui ka raudtee-ettevõtja vastu kahju hüvitamiseks. Isegi juhul, kui konkreetsel ületuskohal on kostja ja kolmas isik sõlminud kokkuleppe korrashoiutööde teostaja kohta, siis selline kokkulepe ei puuduta hagejat, kes ei ole kokkuleppe pooleks, ning nõude aluse kahju saamiseks annab hagejale seadus. Asjaolu, kas kolmas isik teavitab lammutustöödest vastavaid asutusi, on vastavate asutuste suhte küsimus ja ei puuduta hagejat. Hagejale tekkinud kahju ei ole kindlustusandja hüvitanud. Remonttööd teostati haagisel ning arvele on märgitud sõiduki registreerimisnumber vaid põhjusel, et haagist kasutati sõidukiga koos. Hageja 16.10.2009.a avalduses, et ka raudteerajatise omandi küsimus ei puutu vaidlusesse. TeeS § 28 lg 2 grammatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades lasub vastutus ühiselt nii kostjal kui kolmandal isikul. Asjaolu, kumb vastutab on poolte sisesuhte küsimus. 04.11.2009.a kohtusse laekunud avalduses on hageja esile toonud, et haagisel puudus kaskokindlustus, mistõttu kahju hüvitamine ei ole võimalik kaskolepingu alusel, kohustusliku liikluskindlustuse alusel kahju aga hüvitamisele ei kuulu, kuivõrd kahju ei tekitatud kindlustatud teise sõidukiga, so suurema ohu allika valdaja tegevuse tulemusena. Kostja vastuväited ja põhjendused. 15.12.2008.a kohtusse laekunud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Surju-Seljametsa tee on kantud majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.02.2005.a määrusega nr 26 kinnitatud riigimaanteede nimekirja. AS E taotles Surju vallas maa riigi omandisse jätmist, põhjendades seda AS EI hoonete ja rajatiste alusele ning neid teenindavale raudteemaale hoonestusõiguse seadmisega. Vabariigi Valitsuse 21.08.2003.a korraldusega nr 503-k jäeti Surju vallas Tallinn-Lelle-Pärnu-Mõisaküla raudtee 151,41-168,30 km 55,74 ha riigi omandisse kui E AS tütarettevõtte EIAS-i omandis olevate raudteeinfrastruktuuri hoonete ja rajatiste alused ning nende teenindamiseks vajalikud maaüksused, viimatinimetatutele Edelraudtee Infrastruktuuri AS kasuks hoonestusõigust seatud ei ole. Vabariigi Valitsuse 04.10.2007.a korraldusega nr 429 „Raudteeinfrastruktuuri väljaarvamine avalike raudteede hulgast” arvati Pärnu-Mõisaküla raudteelõik avalike raudteede hulgast välja. 04.10.2007.a esitas kolmas isik AS Raudteeinspektsioonile (Tehnilise Järelevalve Amet) taotluse

kirjaliku nõusoleku ja ehitusloa saamiseks Tallinn-Lelle-Pärnu-Mõisaküla raudteeliinil PärnuMõisaküla raudteelõigul asuvate pea- ja jaamateede lammutamiseks ja vastav luba ka mh Surjus asuva raudteelõigu lammutamiseks 11.112.2007.a käskkirjaga nr 236 t anti. Kolmanda isiku koostatud tööprojekti seletuskirja kohaselt on Surju-Seljametsa raudteeülesõidukoha pealisehituse metalldetailide demonteerimine ja äravedu kavandatud perioodiks detsember 2007.a kuni aprill 2008.a. Kõnealusel riigimaanteel tegi teehooldetöid Pärnu Teedevalitsus, keda kolmas isik kui raudteeinfrastruktuuri valdaja raudteeülesõidukoha lammutustöödest eelnevalt ei teavitanud. Kostja ei ole süüdi hagejale tekkinud kahju põhjustamises. Haagis sai kahjustada kolmanda isiku vastutuspiirkonnas, mitte riigimaanteel, mille teehoidu korraldab Maanteeamet. Hageja lisatud kalkulatsioonile nähtub, et see on koostatud sõiduki (mitte haagise) remonttööde teostamiseks, kalkulatsioonile on märgitud „M. Reg nr xxx”, mis on liiklusõnnetuse aktilt nähtuvalt sõiduki (Volvo) registreerimisnumber. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 04.03.2009.a avalduses leiab kostja, et kohane kostja oleks raudteeülesõidukohta valdav ja seal paikneva muldkeha omanik kolmas isik. Riigi omandis on vaid raudtee ja raudteeinfrastruktuuri alune maa ning kõik sellel maal asuv, kaasa arvatud muldkeha on kolmanda isiku omandis. RdtS § 3 p 2 kohaselt on muldkeha ja sellele toetuv tee pealisehitus raudtee kui rajatise olulised osad. Tõlgendades koosmõjus TeeS § 28 lg 2 ja RdtS § 38 lg 2 nähtub, et tee omanik vastutab tee korrashoiu eest oma valduses oleva kinnisasja ulatuses, kolmas isik on kohustatud tagama korrashoiu, liikluskorraldusvahendite paigaldamise ja ohutuse raudteemaal. Õnnetuspaik oli kolmanda isiku valduses, mistõttu ei saa kostja hagejale tekkinud kahju eest vastutada. Puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevusetuse vahel. 21.10.2009.a avalduses jääb kostja oma varasemate seisukohtade juurde, märkides lisaks, et hageja ei ole esitanud tõendeid kahju kandmise kohta, vaid on esitanud ainult hinnapakkumise. 11.11.2009.a avalduses on kostja korranud oma varasemaid seisukohti ebakohase kostja, samuti kahju suuruse tõendatuse osas. Juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutav kahju tekitamise eest, palub kostja kohaldada VÕS § 140 lg 1 ja kahjuhüvitist oluliselt vähendada, kuna kostja ei olekski saanud õnnetuse toimumiskohal teehoidu teostada ega vastuta selles piirkonnas ohutuse tagamise eest. Tõendamata on põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel, kostja õigusvastane käitumine ja kostja süü kahju tekkimises hagejale. Viivise nõue on alusetu. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik esitas oma vastuväited hagile 16.09.2009.a seisukohas, mille kohaselt puudub vaidlus selle üle, et õnnetuspaiga maaüksused on kostja omandis. Kostja väited raudtee omaniku kohta on vasturääkivad ja vastuolus raudteeseadusega. Kostja poolt tehtud järeldused raudtee lammutamise kohta kolmanda isiku poolt enne õnnetusjuhtumi toimumist on alusetud ja tõendamata. RdtS § 38 lg 2 tuleneb kolmanda isiku kohustus liiklusohutuse tagamisel ja kolmas isik on sellest tulenevalt kohustatud paigaldama vaid neid liikluskorraldusvahendeid, mis on sätestatud tehnokasutuseeskirjas. Kolmas isik ei ole õnnetuskoha valdaja. Kolmas isik ei vastuta kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest. Kohtuotsuse põhjendused. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et õnnetuspaigal asuv tee kuulub riigi omandisse (tl 68, 69, 179-180). Vaidlust ei ole ka selles, et asja kohtuväline menetlemine ei ole andnud tulemusi (tl 916). Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja või kolmas isik vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Teeseaduse (TeeS) § 10 lg 1 ja liiklusseaduse (LS) § 1 kohaselt peab teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. TeeS § 25 lg 2 järgi korraldavad Maanteeamet, Maanteeameti kohalik asutus ja Maanteeameti hallatav riigiasutus teehoidu

riigimaanteedel ja peavad neil teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud: korraldama tee kasutamist ja kaitset; teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis; kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise, prahi, hukkunud loomad ja linnud; liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid; andma teavet tee sulgemisest ja muudatustest tee kasutamiskorralduses käesoleva seaduse § 31 lõikes 2 sätestatud viisil (TeeS § 37 lg 1 p 1-5). TeeS § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel. Vaidlust ei ole selles, et kahju tekkis Surju-Seljametsa raudteeülesõidukohal. Raudteeületuskoht on tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala (TeeS § 28 lg 1). Raudteeületuskohal teeb ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses, välja arvatud talihooldustööde osas, mis on raudteeületuskoha terves ulatuses tee omaniku kohustus (TeeS § 28 lg 2 õnnetuse ajal kehtinud redaktsioonis). Kohtu hinnangul käib lause osa „vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses” normis märgitud „valdaja” kohta ja ei muuda olematuks tee omaniku vastutust. Nimetatud normist võib tuleneda hageja ja kolmanda isiku ühine vastutus, kuid VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt võib kannatanu sel juhul valida, kelle vastu ta nõude esitab. Tee omanikule TeeS § 37 lg 6 ja VÕS § 1043 alusel vastutuse panemisel pole seega oluline, et tee võis liiklusele ohtlikuks muutuda kolmanda isiku lammutustöödega seoses. Asjaolu, et kolmas isik ei teavitanud enne lammutustööde teostamist P T ja M , ei muuda kostja vastutust olematuks. Nimetatust tulenevalt on asjakohatud kostja vastuväited kolmanda isiku vastutusest ja vastavad tõendid: maa riigi omandisse jätmise taotlus (tl 46), Vabariigi Valitsuse korraldus (tl 47-48), maanteeameti kiri (tl 49-50), Raudteeinspektsiooni peadirektori käskkiri (tl 135), raudtee registreerimistunnistus (tl 136), katastriüksuse plaanid (tl 171-172), Teede- ja Sideministeeriumi käskkiri (tl 173-174), Maanteeregistri õiend (tl 175-178), plaan (tl 192). Süül põhineva vastutuse aluseks on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Hageja on kostjale ette heitnud tegevusetust – hoolimata teel olnud aukudest polnud välja pandud ohtlikest teeoludest hoiatavaid liikluskorraldusvahendeid. Nimetatud kohustus lasus kostjal teeseadusest tulenevalt. Hageja tugineb asjaolule, et tema sõiduki haagis on saanud kannatada . VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tegevusetuse korral kasutatakse põhjusliku seose kindlakstegemiseks asendamismeetodit, st vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kahju väidetav põhjustaja oleks käitunud kannatanu poolt soovitud viisil ehk õiguspäraselt. Hageja on avaldanud, et sõiduki juht sõitis maanteelõigul 20 km/h alla lubatud kiiruse. Kohus on seisukohal, et kui maanteel oleksid olnud hoiatusmärgid aukude kohta, oleks hageja saanud sellise sõidukiiruse juures auke vältida ja kahju jäänud tekkimata. Seega saab kostjale ette heita halbadest teeoludest hoiatavate märkide puudumist ja see on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Liiklusõnnetuse aktist (tl 22) nähtub, et liiklusõnnetuse toimumise ajal avaldas hageja, et raudtee ülesõidu kohast üle sõites purunes auto haagisel kolm velge koos rehvidega. Kalkulatsioonist (tl 8 ja 156)

koosmõjust selle lisaga nr 1 (tl 157) nähtub, et hageja sõiduki haagise kordategemiseks oleks vaja olnud vahetada neli velge ja 4 rehvi, vedru, sildu kontrollida, poritiivad, pöördring, haakeseade puks, vedrupuhver ja teha remonti, mis maksaks kokku 59’729,24 kr ja et nimetatud vigastused olid tekkinud 20.12.2007.a Surju-Seljametsa maanteel toimunud liiklusõnnetusega tagajärjel metsaveohaagisel Tydraul reg nr xxx. Hageja selgitused, et kahju ulatuse täielik kindlakstegemine ei olnud tulenevalt ilmastikutingimustest sündmuskohal võimalik ja seetõttu on liiklusõnnetuse aktis märgitud kolme rehvi ja velje purunemine, on usutav. Kostja ei ole ümber lükanud nimetatud väiteid. Nimetatuga on tõendatud tekkinud kahju suurus hagejal summas 59’729,24 kr. Ajaolu, kas hageja on haagise tegelikult remontide lasknud, ei oma seejuures tähendust kahju ulatuse ja suuruse määramisel (VÕS § 127 lg 1). Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud hooletu (VÕS § 104 lg 1 - 3). Kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolt hoiatusmärkide paigaldamisel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi või et esineks süüd välistavad asjaolud. Kostja käsitlus, mille kohaselt kahju hüvitamine oleks tema kui kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja on selgitanud, et tal puudub kaskokindlustus ja kostja pole seda asjaolu ümber lükanud. Kostja käsitlus ebaõiglusest on liialt abstraktne, et kohtul oleks võimalik seda hinnata. Kostja põhjustas hooletuse tõttu kahju, mille hüvitamiseks temal kui Riigil on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimalus, hagejal aga puudub kaskokindlustus kahjude hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kohtu hinnangul alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega on hageja nõue kostja vastu 59’729,94 kr väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja kostjale esitatud pretensioon kannab kuupäeva 28.03.2008.a. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja kahju hüvitise nõudest sai ta teada hiljemalt 30.03.2008.a. Nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Viivise matemaatilisele arvestusele kostja vastuväiteid ei ole esitanud. Seega on põhjendatud ka hageja nõue kostja vastu viivise väljamõistmiseks perioodi 30.03.2008.a – 29.10.2008.a (kaasa arvatud) summas 3’852,12 kr (VÕS § 113 lg 2 ja § 94 lg 1 ja 2 alusel) ning alates 30.10.2008.a viivis võlaõigusseaduses sätestatud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.