Tsiviilasja number
2-07-21307
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. aprill 2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
S. S. hagi OÜ S. vastu laenuvõla 65 700 krooni ja intressi 21 442 krooni ning saamata jäänud palga 88 080 krooni ja viivise 3226 krooni saamiseks ning OÜ S. vastuhagi alusetult omandatud 194 051, 05 krooni tagastamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
178 222 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 01.06.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. S. apellatsioonkaebus
Menetluse liik Menetlusosalised, nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja S. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xx xxxxx xxxxx), esindaja adv Ljudmila Tamar Kostja OÜ S. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXX XX XXXXX XXXXX), esindaja adv Raul Oberg
Pärnu Maakohtu 01.06.2009 otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata S. S. hagi palga ja viivise nõudes ning lahendati OÜ S. vastuhagi, samuti menetluskulude jaotamise osas. Tsiviilasi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud ja hageja nõue S. S. esitas 05.06.2007 Pärnu Maakohtule hagi OÜ S. vastu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse 65 700 krooni ja intressi 21 442 krooni saamiseks, samuti esitas hageja kostja vastu nõude saamata jäänud töötasu 88 080 krooni ja viivise 3226 krooni väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid aastatel 2001-2003 kostja majandustegevuse arendamiseks 4 laenulepingut, mille alusel andis hageja kostjale laenu kokku 167 000 krooni. Kolme laenulepingu järgsed laenud on kostja tagastanud, kuid 04.09.2003 sõlmitud lepingu alusel laenuks antud 110 000 kroonist on 65 700 krooni tagastamata. Lisaks nimetatud summale palus hageja välja mõista ka VÕS § 397 lg-st 3 tuleneva intressi, lähtudes Hansapanga andmete järgsest ettevõtluslaenude intressimäärast (viidatud kohustus tulenes 04.09.2003 lepingust). Vastav intress oli 2004.a 9% aastas, 2005.a 8% aastas ning 2006.a 6% aastas. Hageja arvestuse kohaselt võlgnes kostja hagi esitamise ajal intressi 21 442 krooni. Poolte vahel oli 01.04.2001 sõlmitud tööleping, mille kohaselt asus S. S. firmasse tööle tegevdirektorina. Töölepingu seaduse (TLS) § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Töölepingu kohaselt oli hageja palgamääraks miinimumpalk. Vastavalt töölepingu p-le 4.3 tuli palka maksta igakuiselt 6-ndaks kuupäevaks. Kohtule esitatud hagis soovis hageja saada töötasu alates 01.06.2004 kuni 01.03.2007, kogusummas 88 080 krooni, s.o 2004.a 7 kuu eest 15 120 krooni (7 x 2160), 2005.a 12 kuu eest 29 760 krooni (12 x 2480), 2006.a 12 kuu eest 36 000 krooni (12 x 3000) ja 2007.a 2 kuu eest 7200 krooni (2 x 3600). Ühtlasi esitas hageja palgaseaduse (PalS) § 35 alusel ka palgaviivise nõude, arvestades seejuures nõude esitamiseks seaduses ettenähtud tähtaegu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi on viivisenõude esitamise tähtajaks 4 kuud, seega on hagejal õigus nõuda viivist 2007.a jaanuari töötasult alates 07.02.2007 0,5% 114 päeva eest kokku 1838, 82 krooni ja veebruari töötasult alates 07.03.2007 0,5% 86 päeva eest 1387, 18 krooni, seega kokku 3226 krooni. Kostja vastus ja vastuhagi nõue Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel ei ole ta jätnud võetud laene hagejale tagastamata ega võlgne seetõttu hagetavat summat. Samuti ei jäänud hagejal töötasu saamata. Hageja kätte jäi kostja rahalisi vahendeid oluliselt rohkem, kui kostja talle võlgnes. Aastatel 2001-2004 on hageja saanud kostja kassast sularaha 37 951, 65 krooni. Samal ajal on hageja maksnud kostja kassasse sisse 697, 95 krooni. Kassast võttis hageja summasid komandeeringuks ja majanduskuludeks. Põhjendatud komandeerimiskuluks on kostja väitel vaid 28.12.2004 hagejale väljastatud 21 451, 65 krooni, ülejäänud 15 802, 05 krooni on hageja saanud alusetult. Aastatel 2001-2004 on hageja saanud kostja kontolt Hansapangas enda kontole Ühispangas 34 686 krooni. Samal ajal on hageja maksnud kostja kontole Hansapangas sularahas 5200 krooni ja teinud ülekande summas 500 krooni. Kostja tehtud pangaülekannete sihtotstarbeks oli komandeerimis- ja majanduskulude ja sularahamakse tagastamine. Kuigi hageja sai enda valdusse 28 986 krooni (34 686 - 5700) ei olnud hagejal seaduslikku alust selle summa saamiseks, sest ta ei tõendanud tehtud kulusid. Seega sai hageja ka selle summa kostjalt alusetult. Aastatel 2003-2004 oli hageja valduses kostja Ühispanga Visa Business Electron deebetkaart, millega hageja on sularahas välja võtnud kostja pangakontolt 170 263 krooni. Samal perioodil on hageja sularahas sisse maksnud kostja kontole Ühispangas 21 000 krooni. Pangakontolt väljavõetud sularaha ei andnud hageja üle kostja kassasse ega esitanud selle raha kostja huvides kulutamise kohta kostjale mingisuguseid kuludokumente. Seega rikastus hageja alusetult kostja arvel 149 263 krooni võrra (170 263 - 21 000).
Kokku sai hageja kostjalt aastatel 2001-2004 alusetult raha 194 051, 05 krooni ja kostjal tekkis selles ulatuses nõue hageja vastu tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete alusel. Kuivõrd kostjal on rahaline nõue hageja vastu summas 194 051, 05 krooni, siis on tal õigus tasaarvestada oma nõue hageja nõudega kattuvas ulatuses vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 197. Tasaarvestuse tulemusena ei eksisteeri hageja nõuet kostja vastu summas 65 700 krooni, mistõttu on põhjendamatu ka hageja vastav intressinõue. Kostja ei vaidlusta, et sõlmis hagejaga 01.04.2001 töölepingu ja pidi selle alusel maksma hagejale igakuiselt palka Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammääras. Samas ei ole hageja kostja juures vähemalt alates 2006.a mingisuguseid tööülesandeid täitnud ja hagejal ei ole alates sellest ajast õigust nõuda töötasu. Kahjuks jäi töölepingu lõpetamine kirjalikult vormistamata ja seetõttu arvestas kostja hagejale ja tasus hageja eest riiklikke makse kuni jaanuarini 2007.a. Isegi kui hagejal oleks töötasu nõue kostja vastu, tuleks arvestada netosummaga, s.t maha tuleb arvestada maksud, sest maksud on kostja poolt hageja eest tasutud. Perioodil 19.10.2004-17.12.2004 viibis hageja välislähetuses Soome Vabariigis, kus tegi töid äriühingule L. T.. 28.12.2004 maksti kostja kassast hagejale välja selle perioodi eest kõik komandeerimiskulud 21 451, 65 krooni. Samal ajal, 10.11.2004 ja 28.11.2004, sai hageja enda kätte OY L. T. poolt kostjale tasumisele kuulunud 18 775, 92 krooni. Nimetatud summat ei andnud hageja üle kostjale, vaid jättis enda valdusse. Seega on hageja alusetult rikastunud kostja arvel veel 18 775, 92 krooni võrra. Seega kokku jäi hageja kätte kostja raha 194 051, 05 krooni ja täiendavalt 18 775, 92 krooni. Pärast kostja poolt tehtud tasaarvestust summas 65 700 krooni, jäi võlgnevuseks 147 126, 97 krooni (194 051, 05 - 65 700 + 18 775, 92). Seadus ei sätesta keeldu tasaarvestada töötasu nõudeid. Alates 01.06.2004, millisest ajast hageja arvestab töötasu nõuet, oli hageja käes kostja raha tunduvalt rohkem, kui oli saadaolev töötasu. Isegi, kui nõustuda teatud osas hageja töötasu nõudega, on kostjal õigus tasaarvestada hageja nõue enda nõudega hageja vastu summas 147 126, 97 krooni. Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu töötasu nõuet, on põhjendamatu arvestada töötasult viivist. OÜ S. esitas 08.10.2007 vastuhagi S. S. vastu alusetult omandatu 194 051, 05 krooni tagastamiseks. Vastuhagis kordas kostja oma vastuses esitatud seisukohti ja leidis, et hageja sai kostjalt aastatel 2001-2004 alusetult raha kokku 194 051, 05 krooni. Hageja vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kostja nõue perioodil 2001-2004 avansina majandustegevuseks saadud summade tagastamiseks on aegunud. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on neli kuud. Kui oleks olnud mingisugune vaikiv kokkulepe tasaarvestuse kohta töötasu ja laenukohustuse täitmise arvel, siis ei oleks hageja kostja vastu hagi esitanud. Tegemist ei ole alusetu rikastumisega võlaõigusseaduse sätete alusel, kuna poolte vahel eksisteeris töölepingust tulenev lepinguline suhe. Samuti ei ole vastuhagi tõendatud ja on ebaselge. Hagiavaldusest ei nähtu, mis summad vastavalt kontode väljavõtetes sisalduvale informatsioonile tuleb lugeda hagihinnaks. Pealegi ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli ainuõigus firma kontodelt raha välja võtta. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 87 142 krooni (põhivõlg 65 700 krooni ja intress 21 442 krooni) ja hagejalt kostja kasuks 178 222 krooni (kohtuotsuse lk 2 - tl 205). Kohus tasaarvestas poolte nõuded ja mõistis selle tulemusel hagejalt kostja kasuks välja 91 080 krooni.
Kohus ei kohaldanud vastuhagi suhtes aegumist ega rahuldanud hageja vastavat taotlust, sest leidis, et vaidluse iseloomust lähtudes on tegemist hageja poolt otsese tahtliku kahju tekitamisega kostjale, mistõttu kuulub kohaldamisele üldine hagi aegumise tähtaeg ja ITVS § 6 kohaldamisele ei kuulu. Kostja võttis omaks, et hageja töötas tema juures ja kuigi hagejal ei olnud tööülesandeid täita, siis töölepingut ei lõpetatud kostja teadmisel ja nõusolekul. Seega kuulub töötasunõue täielikult rahuldamisele, kuigi pooltevaheline suhe on näiliku tehingu tunnustega. Kostja maksis hageja eest ka riigimaksud, nagu kostja kohtuistungitel kinnitas. Seega kuulub hageja töötasunõue rahuldamisele ning kostjalt väljamõistmisele saamata jäänud palk 88 080 krooni ja viivis 3226 krooni (kohtuotsuse lk 6 – tl 209). AS Eesti Ühispank konto XXXXXXXXXXXXXX väljavõtte kohaselt võttis hageja kostja kontolt 2003.a vahendeid 59 700 krooni ning 2004.a 107 950 krooni. Maha arvestades hageja poolt kostja kontole sissemakstud summad (ilma 110 000 kroonise laenuta), kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 146 600 krooni. Kohus luges tõendatuks, et hageja sai kostja nimel OY-lt L. T. 31 622 krooni, mida ta ei ole kostjale üle andnud, mistõttu kuulub ka see summa hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele, seega tuleb hagejalt välja mõista kokku 178 222 krooni (146 600 + 31 622). Kohus pidas tõendamatuks kostja väidet, et hageja sai kostja kassast alusetult 15 802, 05 krooni: see toimus väidetavalt 2003.a ja kuni vastuhagi esitamiseni ei olnud kostjal selle kohta pretensioone. Sellest kohus järeldas, et raha väljamaksmine toimus kostja huvides. Kohus tuvastas, et hagejal puudusid tööülesanded pärast auto müüki 2004.a, seega täitis hageja tööülesandeid kuni 19.05.2004. Tõendamata on kostja väide, et hageja sai Hansapanga kontolt ebaseaduslikult 30 000 krooni: asjas on tõendatud, et selle konto kasutamist korraldas kostja seaduslik esindaja, seega sai väljamakse toimuda vaid tema korraldusel. Tõendatud on, et kostja pole hagejale tagastanud laenu 65 700 krooni. Seaduslik ja põhjendatud on intressinõue summas 21 442 krooni. Kostja ei ole esitanud kohaseid vastuväiteid ega tõendeid. Kostja soovib võlgnevuse tasaarvestada. Lähtudes poolte seletustest ja antud asjas esitatud tõenditest nende kogumis, tuleb nõue rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 87 142 krooni. Hageja töötasu ja viivise nõue tuleb jätta rahuldamata (kohtuotsuse lk 10 - tl 213). Antud pooltevahelisele suhtele kuulub kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1, mille kohaselt näilik tehing on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel avaldatud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, seest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult teha tahavad. Kostja maksis hageja töötasu pealt ka riigimaksud. Alates kostjale kuuluva auto müümisest 19.05.2004, mida tõendab Ühispanga konto väljavõte, puudusid hagejal tööülesanded kostja juures. Hageja soovil figureeris hageja kostja töötajana ainult põhjusel, et säiliksid sotsiaalsed tagatised. Kostja oli sellega nõus. Kostja kui äriühingu investoriks olnud hageja sai aru poolte kokkuleppe tähendust. Hageja töötasunõue on esitaud alates 01.06.2004, seega peale eelmärgitud daatumit. Ka praktiliselt polnud võimalik hagejal oma tööülesandeid täita, sest kostjal oli ainult üks auto, mida valdas kostja seaduslik esindaja, kes oli iseseisvalt võimeline organiseerima auto majandamist. Asjas ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks mingeid tööülesandeid pärast 19.05.2004 täitnud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi. Hageja palub uue otsusega jätta vastuhagi rahuldamata ning rahuldada ka hageja saamata jäänud töötasu 88 080 krooni ja viivise 3226 krooni nõue. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohtu otsus on suures osas ebaseaduslik, kuna selle tegemisel on vääralt kohaldatud materiaalõiguse norme, eelkõige nõude õigusliku kvalifitseerimise ja
aegumise osas, samuti on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme, eelkõige kohtuotsuse põhjendatuse ja tõendite analüüsimise ning hindamise osas. Kohus on töötasunõude lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kuna on rajanud otsuse asjaoludele, mille kohta menetlusosalistel ei olnud võimalik oma arvamust avaldada, ning hindas esiletoodud asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest. Kohtumenetluse käigus pole tööandja kordagi tuginenud tehingu näilikkusele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega töö tegemise kohta, samuti ei ole kõiki töötasunõudega seotud tõendeid hinnanud, kusjuures viivisenõude on kohus jätnud üldse lahendamata. Töötasunõude kohta resolutsioon kohtuotsuses puudub. Hageja saamata jäänud töötasu 88 080 krooni ja viivise 3226 krooni nõude osas leidis kohus vääralt, et tegemist on näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Nimetatud järeldus ei vasta asjas kogutud tõenditele, millest nähtuvalt jätkus tegevus ka pärast veoauto müümist 19.05.2004. Hageja jätkas tegutsemist ja firma asjade ajamist ka pärast seda: ka pearaamatust nähtub, et hageja käis 2004.a sügisel mitmel korral komandeeringus, korraldas suhteid kütusefirmadega, otsis kliente jne. Kostja on oma 25.07.2007 vastuses hagile avaldanud seisukohta, et hageja ei täitnud tööülesandeid vähemalt alates 2006.a, 02.02.2009 istungil selgitas kostja, et hageja tegi tööd kuni jõuludeni 2004. Kohus on ise oma otsuses märkinud, et kostja maksis ka hageja riigi ja sotsiaalmaksud, millised olid ette nähtud. Seega esitatud tõenditest ega poolte seletustest ei tulene, et pooled ei soovinud töölepingut sõlmides õiguslikke tagajärgi, milleks ei ole ainuüksi töötasu maksmine, vaid ka näiteks sotsiaalmaksu kaudu sotsiaalsete tagatiste andmine töötajale. OÜ S. pearaamatust nähtub ka see, et hageja on saanud töötasu osaühingu kassast: 2003.a novembris ja detsembris kokku 3744 krooni; 2004.a puuduvad lehed, kus on konto 1-11; 2005.a viiel korral kokku 26 938 krooni. Need andmed pearaamatus eeldavad kassa väljamineku orderite vormistamist, millel peab olema ka töötaja allkiri töötasu kättesaamise kohta. Sellistel asjaoludel ei ole hageja töölepingu puhul tegemist näiliku tehinguga, mis oleks kehtetu. Hagejal on õigus nõuda viivist palga mittemaksmise eest töölepingus kokkulepitud ajal ja suuruses, antud juhul alates jaanuarikuu 2007 töötasu mittemaksmiselt alates 06.02.2007 kokku 3226 krooni. Viivise arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Samuti on kohtuotsus töötasu osas vastuoluline. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtub, et töötasu nõue on lahendamata, sest hageja rahuldatud nõuetest nähtub, et töötasu nõuet nende hulgas ei ole. Kohtuotsuse põhjendavas osas jõudis kohus järeldusele, et töötasu- ja viivisenõue tuleb rahuldada täies ulatuses, kuigi kohus näeb selles tehingus näiliku tehingu tunnuseid. Samas kohtuotsuse põhjendavas osas jõudis kohus järeldusele, et töötasu- ja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Nõuete tasaarvestamisel ei ole kohus töötasu- ja viivisenõudega arvestanud. Ka vastuhagi osas on kohtuotsus ebaõige. Kohus on põhjendamatult rahuldanud vastuhagi 178 222 krooni ulatuses. Kohus on vääralt jätnud kohaldamata ITVS § 6, mille alusel on vastuhagi nõue aegunud. Kohus ei ole osundanud ühelegi õigusnormile, mis oleks „üldine hagi aegumise tähtaeg”, seega ei ole arusaadav, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise kahju tekitamisega, mida reguleerivad erinevad sätted. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei kohaldanud tähtaja osas töösuhteid reguleerivat erisätet. Maakohus ei ole tuvastanud kahju tekitamise eeldusi. Kohus ei tuvastanud, et selle nõude puhul ei ole tegemist töösuhtest tuleneva nõudega. Hagejaga oli sõlmitud tööleping ja 03.09.2003 vormistatud ka deebetkaart Eesti Ühispangas oleva arveldusarve kasutamiseks. Juhatuse liikme taotlusel oli sõlmitud selline leping pangaga ning lepinguga ei olnud keelatud pangakaarti kasutada enda huvides. Vastuhagis märkis kostja, et nõue esitatakse tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete alusel ja jääb selle juurde, kuid
kohtumenetluse käigus jäi tuvastamata, millal aegumistähtaeg hakkas kulgema, mistõttu ei ole võimalik aegumise kohaldamist kontrollida. Kohus ei ole osundanud konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid kohtu seisukohta. Kohus on vaid analüüsinud hageja kasutuses oleva pangakaardi arveldusarvet perioodil 2003-2004, sidumata kontolt nähtud andmeid (sissemaksed, väljamaksed) kogu osaühingu raamatupidamisega. Sellest tuleneb ka kohtu ebaõige järeldus, et juhatuse liige P. S.. majandas oma autoliisingut Ühispanga konto kaudu iseseisvalt. Mõlemad arveldusarved olid osaühingu omad ja raha liikumist otsustas P. S.., kusjuures tegevdirektorina tegi hageja oma toimingud tema kasutuses olevate vahendite piires. Et osaühingu raamatupidamisest oleks ülevaade, taotles hageja 2003-2005 pearaamatu esitamist. Pearaamatu andmed ei kinnitanud hageja võlgnevust vastuhagis nimetatud ulatuses. Kohus on jätnud hindamata tõenditena esitatud autojuht J. K. 2004.a kolmel korral raha väljamaksmise orderid, autojuht R. F. 2004.a raha väljamaksmise orderid, ka andmed P. S..ele 25.05.2004 makstud raha kohta. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta hageja isiklikult arveldusarvelt Hansapangas osaühingu huvides välja makstud summad: 24.05.2003 E. K. komandeeringu päevaraha 4000 krooni, 03.06.2003 E. K. ülekanne 2200 krooni, 17.09.2003 P. S..e töötasu 3000 krooni, 20.09.2003 P. S..e teemaks 300 krooni, 04.10.2003 P. S..e ülekanne 900 krooni, 14.10.2003 P. S..e laen (komandeering) 800 krooni, 18.10.2003 P. S..e ülekanne 1800 krooni, 23.03.2004 J. K. ülekanne 500 krooni. Kokku 13 500 krooni. Pealegi tegi hageja tagasimaksed ka kostja Sampo Pangas olevale arvele - 23.11.2001 3000 krooni ja 30.09.2003 700 krooni -, mille kohta kostja vastuväiteid ei esitanud. Nimetatud väljamaksete mõju tuleb hinnata kogumis kontodelt tehtud välja- ja sissemaksetega, samuti ka osaühingu valduses olevate kuludokumentidega, mida kohus ei teinud. Kuludokumentide olemasolu eeldatakse, kuna igaaastane saldo näitas, et kassas hagisumma ulatuses raha hageja nimele ei jäänud. Kohus luges tõendatuks, et hageja sai OY-lt L. T. 31 622 krooni, mille jättis kostjale üle andmata. Kohus on aktsepteerinud soomekeelsete arvete ja väidetavalt hageja allkirjadega dokumentide koopiaid, kuigi hageja ei nõustunud soomekeelseid dokumente ilma tõlketa käsitlema ja taotles dokumentide originaalide esitamist. Hageja on kindel, et ei ole nendele dokumentidele alla kirjutanud. Kuna originaale pole esitatud ja tunnistaja ülekuulamisest kostja loobus, tuli need dokumendid jätta tõendite hulgast välja. Kohus on hinnanud nimetatud dokumente käekirja eksperdina, kasutades võrdlusmaterjalina laenulepingute ja muude dokumentide allkirju, milleks kohtul puudus pädevus. Kuna originaaldokumente ei esitatud, ei olnud hagejal võimalust taotleda käekirja ekspertiisi, mille teostamine koopiate põhjal on võimatu. Maakohus on neid dokumente hinnanud eraldi ülejäänud dokumentidest, mis kogumis moodustavad osaühingu raamatupidamise. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et hageja tekitas kostjale kahju 31 622 krooni. Menetluskulude jaotus kohtuotsuses on ebaselge ja seetõttu kohtuotsuse resolutsioon selles osas ei ole täidetav. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 4 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohtuotsusest ei nähtu, kes või milline pool (hageja, kostja või mõlemad) antud juhul menetluskulud kannab. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendava osa mõningane vastuolulisus ei saa olla aluseks otsuse tühistamiseks rahuldamata töötasu- ja viivisenõude osas. Vastuhagi aegumise kohta leidis kohus õigesti, et ITVS §-st 6 tulenevat nõude esitamise tähtaega ei saa kohaldada, vaid tuleb kohaldada üldist hagi aegumise tähtaega, pidades seega silmas TsÜS § 146 lg-s 4 nimetatud nõude aegumistähtaega.
Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada (vastuhagi osas TsMS § 656 lg 4 kohaselt tervikuna) ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Läbivaadatav kohtuotsus ei vasta TsMS §-st 442 tulenevatele nõuetele. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Antud juhul ei ole kohus neid nõudeid täitnud. Kohtuotsuse põhjendavast osast ei ole võimalik üheselt aru saada, milliseid asjaolusid on kohus tuvastatuks pidanud ning millistele hinnangutele kohtu järeldused tuginevad. Ka on kaevatav kohtuotsus mitmeti vastuoluline. Nii on maakohus kohtuotsuse lk 6 märkinud, et hageja töötasunõue (saamata jäänud palk 88 080 krooni ja viivis 3226 krooni) kuulub rahuldamisele, kuid mõned leheküljed hiljem leidnud, et hageja töötasuja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata (otsuse lk 10). Kohtuotsuse resolutsioonist võib järeldada, et nimetatud nõue jäeti rahuldamata, kuigi eraldi ei ole seda resolutsioonis kajastatud. Nimetatud nõude rahuldamata jätmist on maakohus põhjendanud eelkõige asjaoluga, et pooltevahelise töösuhte puhul oli tegemist näilise tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub apellandiga, et menetluse kestel ei ole kostja sellele asjaolule tuginenud ega ole esitanud ka mingeid sellekohaseid tõendeid. Apellant viitas siinkohal õigesti kostja vastusele, milles kostja ei eitanud hagejapoolset töökohustuste täitmist, kuigi väitis, et alates (vähemalt) 2006.a ei täitnud hageja töölepingu järgseid kohustusi (hiljem on kostja oma seisukohta ajaliselt küll korrigeerinud). Pealegi ei nähtu kohtuotsusest, millistele tõenditele tuginedes on maakohus tehingu näilisust järeldanud. Asjaolu, et pooled vaidlesid töösuhte faktilise lõppemise aja üle, ei andnud kohtule alust teha eeltoodud järeldust. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kõnealuse asjaolu üle ei ole pooled kohtumenetluses arutlenud. Ka muus osas ei vasta kaevatav kohtuotsus seaduse nõuetele. TsMS § 442 lg-s 7 rõhutatakse otsuse kirjeldavas osas märgitavate nõuete ja vastuväidete sisu edasiandmise loogilist järjekorda, samast põhimõttest tuleb lähtuda ka põhjendava osa edasiandmisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleks selguse huvides kaaluda mõlema hagi (hagi ja vastuhagi) eraldi käsitlemist, samuti hinnata eraldi kõiki antud hagi (või vastuhagi) puudutavaid poolte seisukohti (väiteid), ka hagi aegumist puudutavat väidet tuleb käsitleda vastava hagi juures, viidates seejuures õigusnormile, millele kohus aegumise üle otsustamisel tugineb (märkides nõude esitamise tähtaja kulgemise alguse ja lõpu). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul nõuda kostjalt korrektse vastuhagiavalduse esitamist, millest nähtuks kostja rahalise nõude täpne arvestus Kohtul on õigus nõuda hagi täpsustamist ja ühe kokkuvõtliku menetlusdokumendi esitamist (TsMS § 376 lg 5). Praegusel juhul on kostja oma nõuet täpsustanud, märkides võlgnevuse kogusummaks 218 342 krooni, hagihinda seejuures suurendamata (07.12.2007 täiendus vastuhagiavaldusele - tl 89-94). Sellest tulenevalt on nõue üksikute positsioonide osas muutunud. Rahaliste nõuete arvestuslik külg peab olema hagiavalduses väljendatud täpselt ja selgelt. Samuti tuleb menetlusosalisel nimetada tõendid, millega ta konkreetset nõuet tõendab (TsMS § 363 lg 1 p 3). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama reeglina neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited, lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vajadusel tuleb kohtul seda ka teha. Võõrkeelse dokumentaalse tõendi esitamisel tuleb menetlusosaliselt nõuda eestikeelset tõlget, dokumentaalse tõendi ärakirja puhul aga vajadusel originaali esitamist (TsMS § 273 lg 5).
Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud ja hinnanguta poolte seisukohad, ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust lõplikult lahendada. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ning pooled kaotaksid võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel vastavalt hagi ja vastuhagi lahendamise tulemusele.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.