AS Swedbank Liising hagi Raivo Visnapuu ja Jaan Riik vastu liisingulepingu ja käenduslepingu järgse võlgnevuse, summas 102 216 krooni ja jätkuva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
22 387.48 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Swedbank Liising apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS Swedbank Liising (registrikood: 10434248), esindaja Olga Harlamova
esindajad
Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus
Vastustaja 1 (kostja 1): Raivo Visnapuu
RESOLUTSIOON
Vastustaja 2 (kostja 2): Jaan Riik
1.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni,
sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni ja kohtuotsuse tegemise järgselt jätkuva viivise väljamõistmiseks.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega täiendavalt välja mõista solidaarselt Raivo Visnapuult ja Jaan Riikilt AS Swedbank Liising kasuks 22 387.48 krooni ning viivis 7% aastas alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni.
4.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus muutmata.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „5.1. Välja mõista Raivo Visnapuult ja Jaan Riikilt solidaarselt võlgnevus 102 216.89 krooni (ükssada kaks tuhat kakssada kuusteist krooni 89 senti) ja viivis seisuga 02.10.2009 summas 3 331.02 krooni (kolm tuhat kolmsada kolmkümmend üks krooni 2 senti) AS Swedbank Liising kasuks ning põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni viivis 7% aastas alates 02.10.2009.
5.2.Menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt Raivo Visnapuu ja Jaan Riiki kanda.“
6.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt Raivo Visnapuu ja Jaan Riiki kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Swedbank Liising esitas hagiavalduse Raivo Visnapuu (kostja 1) ja Jaan Riigi (kostja 2) vastu 102 216.89 krooni ja kestva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 liisingulepingu nr 0160489L, mille alusel liisis hageja kostjale 1 sõiduauto Mazda 6 (reg.nr 310 MKF). Lepingu tingimuste kohaselt kohustus hageja andma sõiduauto kostja valdusesse ning kostja kohustus maksma liisingueseme
kasutamise eest liisingumakseid ja intressi vastavalt lepingus toodud maksegraafikule. Liisingulepingu sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel teenuseleping. Lepingu tingimuste kohaselt kohustus hageja andma kostja kasutusse Statoili kütuse krediitkaardi limiidiga 1500 krooni kalendrikuus. Kostja sai õiguse tankida kütust krediidilimiidi piires ning kohustus maksma kaardiga tasutud teenuste eest ja tasu kaardi kasutamise eest 15 krooni kalendrikuus. Liisingulepingu sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel ka kindlustuslepe (standartkaskokindlustus), millega kostja 1 võttis endale kohustuse sõlmida liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-iga Hansa Varakindlustus ning tasuda iga kuu
30.kuupäevaks hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil nimetatud summa. Liisingulepingu sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel ka liikluskindlustuslepe, mille kohaselt hageja kohustus sõlmima kostja 1 eest ja tema nimel liisitud sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu ning millega kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda kindlustusandjale (AS Hansa Varakindlustus) kindlustusmaksed vastavalt viimase poolt esitatud arvetele. Liisingulepingu sõlmimisega samal kuupäeval sõlmiti hageja ja kostja 2 vahel käendusleping, millega viimane võttis endale kohustuse solidaarselt liisinguvõtjaga (kostja 1) täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja kohustused 440 614.05 krooni ulatuses juhul, kui kostja 1 jätab need täitmata. Kostjad ei ole lepinguid nõuetekohaselt täitnud, jättes hagejale tasumata graafikujärgsed liisinguja intressimaksed ning ka kindlustuslepingutest ja kütusekaardi kasutamise lepingust tulenevad maksed. Hageja pöördus nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostjate poole nõudega võlgnevuste tasumiseks, kuid kostjad võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles liisingulepingu 06.08.2008 erakorraliselt üles. Hagejal on lepingujärgselt kostjate vastu nõudeid kogusummas 303 488.08 krooni: liisingulepingu järgne osamaksete võlg perioodi 30.05.2008-30.07.2008 eest summas 8 189.36 krooni ja sissenõutavaks muutunud intressi võlg perioodi 30.05.2008-30.07.2008 eest summas 4 629.11 krooni, „Statoil“ kütusekaardi kasutamise lepingust perioodil 01.05.2008-30.08.2008 tekkinud võlg (ostetud kütuse eest 1 784.79 krooni ja kaardi kasutamise kuumaksete eest 4x15=60 krooni) kogusummas 1 844.79 krooni, vabatahtliku kindlustuslepingu (kaskokindlustus) järgne kindlustusmaksete võlgnevus perioodi 01.05.2008-30.08.2008 eest summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustuslepingu järgne võlgnevus seisuga 21.07.2008 summas 2 107 krooni ning sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 15 009.96 krooni (sealhulgas sõiduki tagastamisega seotud kulu summas 2 500 krooni, sõiduki realiseerimisega seotud kulud summas 12 076.27 krooni ja sõiduki ülevaatustoimingu tasu summas 433.69 krooni) ja sõiduki jääkväärtus liisinglepingu ülesütlemise aja seisuga summas 267 096.86 krooni. Kuna sõiduk realiseeriti hinnaga 201 271.19 krooni, palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt 102 216.89 (303 488.08 - 201 271.19) krooni. Samuti palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt jätkuv viivis põhivõlalt summas 97 587.78 krooni VÕS §-s 113 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude lõpliku täitmiseni. Menetluskuludena palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja poolt hagi esitamise tasutud riigilõiv summas 12 500 krooni.
2.Kostja R. Visnapuu tunnistas lepingutejärgsete maksekohustuste täitmata jätmist. Kostja 1 allkirjastas lepingud kolmanda isiku palvel, kelle kasutuses lepinguesemeks olev sõiduk ka tegelikkuses oli ning kes suulise kokkuleppe kohaselt pidi iseseisvalt tasuma kõik lepingutejärgsed maksed. Kostja 1 leidis, et hageja poolt nõutavad summad on ülemäära kõrged ega vasta tema maksevõimele. Kostja J. Riik allkirjastas käenduslepingu sellega tutvumata ning lootes heas usus, et autot tegelikult kasutav isik tasub iseseisvalt kõik maksed. Kostjad on juba pikemat aega töötud ja ei oma mingitki sissetulekut peale sotsiaalabitoetuste ning seeläbi puudub neil võimalus hageja nõuet rahuldada. Kostjad palusid kohtult vähendada väljamõistetavat summat viivise osas või vabastada nad viivise maksmise kohustusest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2009 otsusega hagi osaliselt ning mõistis R. Visnapuult ja J. Riigilt solidaarselt 79 829.41 krooni ja viivise seisuga 02.10.2009 summas 3 331.02 krooni AS Swedbank Liising kasuks. Kohus jättis rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni ulatuses ja kohtuotsuse tegemise järgselt jätkuva viivise väljamõistmiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja R. Visnapuu vahel 23.04.2007 sõlmitud liisingulepingu nr 0160489L alusel liisis hageja kostjale sõiduauto „Mazda“6 (reg.nr 310 MKF); samade poolte vahel on sõlmitud ka „Statoil“ kütusekaardi kasutamise leping ning kaks kindlustuslepet (sõiduki vabatahtliku kindlustuse ja liikluskindlustuse kohta). Liisingulepingu sõlmimisega samal kuupäeval sõlmiti hageja ja kostja J. Riiki vahel käendusleping, millega viimane võttis endale kohustuse solidaarselt liisinguvõtjaga (kostja 1) täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja kohustused 440 614.05 krooni ulatuses juhul, kui viimane jätab need täitmata. VÕS § 361 lg 1 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. On tõendatud, et liisinguandja (hageja) täitis lepingujärgsed kohustused, sest andis liisingueseme liisinguvõtjale üle. Asjaolu, et liisinguvõtja (väidetavalt) andis liisingueseme kasutada kolmandale isikule, ei mõjuta menetluspoolte vahelisi lepingutejärgseid õigusi ja kohustusi, sest kostja(te) ja kolmanda isiku vahel on sellisel juhul tegemist iseseisva õigussuhtega. Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja 1 ei täitnud liisingulepingut nõuetekohaselt. On tõendatud, et hageja on lepingu ülesütlemisavalduse tegemisel VÕS § 416 lg 1 nõuded täitnud. Kuna kostja 1 on liisingulepingu järgset maksekohustust rikkunud ning hageja on järginud seadusega ettenähtud ülesütlemistoiminguid, oli hageja õigustatud VÕS § 196 alusel liisingulepingu erakorraliselt üles ütlema. Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja 1 ei ole liisingulepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale perioodi 30.05.2008-30.07.2008 eest tasumata liisingumaksetena 8 189.36 krooni ja intressimaksetena 4 629.11 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma tasumata liisingumaksete summas 8 189.36 krooni ja maksmata intressi summas 4 629.11 krooni tasumist. Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja 1 ei ole teenustelepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale „Statoil“ kütusekaardiga perioodil 01.05.2008-30.08.2008 ostetud kütuse eest 1 784.79 krooni ja kaardi kasutamise kuumaksete näol 60 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma „Statoil“ kütusekaardi kasutamisel tekkinud võla, kogusummas 1 844.79 krooni, tasumist. Hageja ja kostja 1 vahel oli sõlmitud kindlustuslepe (standartkaskokindlustus), millega kostja 1 võttis endale kohustuse sõlmida liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-iga Hansa Varakindlustus ning tasuda iga kuu 30. kuupäevaks hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil nimetatud summa ning ka liikluskindlustuslepe, mille kohaselt hageja kohustus sõlmima kostja 1 eest ja –nimel liisitud sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu ning millega kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda kindlustusandjale (AS Hansa Varakindlustus) kindlustusmaksed vastavalt viimase poolt esitatud arvetele. Kohus leidis, et nimetatud kindlustuslepetest ei tulene hageja õigust nõuda kindlustuslepingute järgsete kohustuste täitmist kostjalt 1, sest need kindlustuslepped oma olemuselt fikseerivad vaid tingimused, millistel liisinguvõtja (kostja 1)
kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingute järgsed õigused ja kohustused tekivad aga kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning vaid lepingupooltel on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja saaks esitada kindlustusmaksetel põhineva nõude üksnes juhtudel, kui kindlustusandja ja –võtja vahel sõlmitud leping näeks ette kindlustuslepingu täitmist tema kasuks (VÕS § 80) või kui kindlustusandja on loovutanud hagejale kindlustuslepingust tuleneva nõude (VÕS § 164) või kui hageja on täitnud kindlustusvõtja kohustuse kindlustusandja ees (VÕS § 78). Kohus ei lugenud tõendatuks hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale, sest hageja poolt esitatud sellekohastest tõenditest nähtub vaid hageja ja kindlustusfirma vahelise määratlemata koodkohustuse olemasolu ja selle täitmine, kuid need tõendid ei kajasta kostja 1 eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse võlgnevuse summas 2 107 krooni väljamõistmiseks. Kohus leidis, et hageja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude hüvitamise nõue on põhjendamatult kõrge. Hageja on nõudnud sellekohaste kuludena 15 009.96 krooni, sealhulgas liisingueseme tagastamisteenuse eest tasutu summas 2 500 krooni (käibemaksuta) ning liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse teostamise eest tasutud 433.69 krooni (käibemaksuta) ja liisingueseme realiseerimisteenuse eest makstud 12 076.27 krooni (käibemaksuta). Riigikohus on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-112-06 p. 9-11; nr 3-2-1-77-08 p.16,17 jt) korduvalt rõhutanud, et vastavad müügikulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Kohus luges põhjendatuks hageja poolt liisingueseme tagastamistoimingu sooritamiseks kantud kulutust summas 2 500 krooni (käibemaksuta). Samuti peab hageja ise kandma liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse läbiviimisega kantud kulutus summas 433.69 krooni (käibemaksuta). Kohus luges ebamõistlikult suureks ja põhjendamatuks tagastatud liisingueseme müügiteenuse kulutusi summas 12 076.27 krooni. Sõiduk tagastati AS Saksa Auto müügiplatsile 07.08.2008 ning realiseeriti 27.08.2008 hinnaga 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Müügikulu, mis moodustab 6% sõiduki müügihinnast, on põhjendamatult kõrge. Kohus luges mõistlikeks ja põhjendatud müügikuludeks 7 000 krooni, millise summa mõistis kostjatelt hageja kasuks ja jättis rahuldamata hageja nõude 5 076.27 (12 076.27 – 7 000) krooni ulatuses. Hageja on nõudnud kostjatelt sõiduki võõrandamisest tekkinud kahju kogusummas 303 488.08 krooni ja sõiduki realiseerimistulu 201 27119 krooni vahe väljamõistmist summas 102 216.89 krooni. Kohus leidis, et hageja on arvestusel kohaldanud ebaõigeid lähtealuseid. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-1-07 p-d 14, 26, 29; nr 3-2-1-33-08 p-d 16-18; nr 3-2-1-77-08 p 17) sedastanud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Riigikohtu otsuste kohaselt on liisingulepingu taoline tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, sest taoliste lepingupunktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Seega lähtus kohus sellekohase kahju suuruse kindlaksmääramisel liisinguesemeks olnud sõiduki turuväärtusest sõiduki tagastamise hetkel. Sõiduki tagastamise ajal (15.08.2008 seisuga) on AS Saksa Auto hinnanud sõiduki väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga), mis teeb sõiduki hinnaks ilma käibemaksuta (18%) 211 864.40 krooni. Võttes aluseks sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse 267 096.86 krooni ja sõiduki turuväärtuse selle tagastamise hetkel summas 211 864.40 (summad ilma käibemaksuta), kujuneb hinnavahel põhineva hageja kahju suuruseks 55 232.46 krooni,
milline summa mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja ning jättis rahuldamata hageja nõude 10 593.21 (267 096.86 – 201 271.19 = 65 825.67 – 55 232.46) krooni ulatuses. Hageja on nõudnud kostjatelt põhivõla summalt 97 587.78 krooni (s.o põhinõudest 102 216.89 krooni lahutatud intress 4 629.11 krooni) VÕS § 113 järgi arvestatava viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leidis, et hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Pooled on liisingulepingu punktis 5.1 kokku leppinud viivisemäärana 7% aastas, seega tuleb viivisemäära arvutamisel lähtuda lepingus sätestatust. On ebakorrektne hageja poolt nõuda viivist protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni, sest TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise summaks 75 200.20 kroonilt kujuneb alates hagi esitamisest (13.02.2009) kuni kohtuotsuse tegemiseni (02.10.2009) 3 331.02 krooni, milline summa tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Antud juhul esines alus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamiseks ning edasise viivise välja mõistmata jätmiseks. Kuna kostjad on kohustatud hagejale tasuma liisingumaksed ja maksma suhteliselt kõrget intressi, siis on VÕS § 162 lg 1 sätestatu valguses kostjatelt jätkuva viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas kohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Seega pidas kohus otstarbekaks ja õiglaseks mitte rakendada kostjate suhtes jätkuva viivise väljamõistmist. Hageja ja J. Riiki vahel sõlmitud käenduslepinguga võttis viimane endale kohustuse solidaarselt kostjaga 1 täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja kohustused 440 614.05 krooni ulatuses, kui kostja 1 jätab need kohustused täitmata. On tuvastatud, et käendaja põhivõlgniku lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Seega on kostja J. Riik kohustust rikkunud. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Käenduslepingu punkt 1sätestab käendaja solidaarvastutuse ning hageja poolt kostja 2 vastu suunatud nõue ei ületa käenduslepingujärgse käendaja vastutuse piirsummat. Seega on hageja õigustatud nõudma kostja 2 suhtes solidaarvastutuse kohaldamist. Kohus leidis, et antud juhul on mõistlik ja põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on hagiavalduses nõudnud kostjatelt 102 217.82 krooni väljamõistmist, kuid kohus rahuldas hagi 79 829.41 krooni ulatuses, milline moodustab 78,09% esialgsest nõudest. TsMS § 165 lg 3 alusel jättis kohus menetluskulud kostjate 78.09% ulatuses solidaarselt kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Swedbank Liising esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada Tartu Maakohtu
2.oktoobri 2009 otsuse osas, milles kohus jättis hageja nõude 22 387.48 krooni ulatuses ja kestva viivisenõudes rahuldamata ning pani menetluskulud osaliselt hageja kanda. Samuti taotleb hageja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega välja mõista kostjatelt hageja kasuks täiendavalt 22 387.48 krooni ning viivis protsendina põhinõudest (102 217.82 krooni) alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei vaielnud kostja vastu hageja poolt esitatud kindlustusmaksete nõuetele. Vaatama sellele ei lugenud kohus tõendatuks hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale; 2) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud tõendid ei kajasta kostjate eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et sõlmitud kindlustuslepingud fikseerivad vaid tingimused, millistel
kostja 1 kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingutes fikseerisid hageja ja kostja 1 peale sõlmitavate kindlustuslepingute tingimuste ka kostja 1 kindlustusmaksete tasumise kohustuse. Kindlustusleppe p 2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisis nimetatud kindlustusmakse osamakse hageja kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korraks. Hageja teatas kostjale 1 22.05.2007 kirjaga, et sõiduki kindlustamiseks on sõlmitud kindlustusleping ning edastas kostjale 1 kaskokindlustuse poliisi AK1012235307. Kaskokindlustuse poliisi väljastamine tõendab kindlustuslepingu sõlmimist kostja 1 ning kindlustusandja vahel. Samuti on oluline, et hageja on regulaarselt väljastanud kostjale 1 kindlustuse arveid, milliseid kostja 1 oli kohustatud tasuma; 3) jättis kohus põhjendamatult hageja sõiduki realiseerimisega seotud kulutused osaliselt välja mõistmata. Kohus rikkus TsMS § 436 lg 1, sest ei andnud hagejale võimalust tõendada kantud müügikulutuse põhjendatust. Vastavalt kasutatud sõidukite müügiturul väljakujunenud tavadele võetakse komisjonitasu sõiduki müügihinnast. Müügiteenuse suurus ei sõltu vara müügiperioodist. Hageja lisab, et hagejad ei ole sõiduki realiseerimisega kantud kulutusi vaidlustanud ega esitanud omalt poolt tõendeid tõendamaks müügikulutuste ebamõistliku suurust; 4) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et vara tagastamise ajal on Saksa Auto AS hinnanud sõiduki väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga). Vara müüki suunamise akt on eelkõige orientiiriks turuväärtuse suurusjärgu määramisel. Hageja leiab, et tuleb lähtuda sõiduki võõrandamise hinnast, s.o 201 271.19 kroonist, kuivõrd tegeliku müügihinna ja aktis märgitud hinna vahe jääb alla 10%. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiirem tulemus. Riigikohus leidis, et hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima taseme tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kuivõrd käesoleval juhul on müügihinna erinevus võrreldes AS Saksa Auto poolt koostatud hindamisaktis toodud hinnaga alla 10 %, on hageja täitnud vara võõrandades oma hoolsuskohustuse ning seega tuleb kahju arvestamisel võtta aluseks sõiduki tegelik müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Hageja seisukohta toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-06-17543. Hageja leiab, et sõiduki müügist saadud hind vastas selle turuväärtusele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et sõiduki reaalne müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta) ei ole sõiduki turuväärtus, mida tuleb hagejale tekkinud kulude suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Samuti ei ole asjas olemasolevate tõenditega tõendamist leidnud, et hageja saaks sõiduk realiseerida kõrgema hinnaga; 5) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et viivise nõude kuni võlgnevuse tasumiseni tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd see on kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostja 1 kohustus tasuma intressi vaid liisingulepingu kehtivuse ajal ning seega on asjakohatu kohtu viide liisingulepingu intressi summale tervel perioodil. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu oleks viivisel vaid sanktsioneeriv funktsioon. Viivis kannab eelkõige kompensatsioonilist iseloomu ning samuti väljendab minimaalset eeldatavalt kahju hüvitamise nõuet. Lepingu ennetähtaegne lõppemine tekitas hagejal otsest kahju ning põhjustas saamata jäänud tulu. Hageja viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur (mis on VÕS § 162 lg 1 kohaldamise eelduseks), vaid on hagejale tagatiseks, et kostjad oma kohustuse täidavad;
6) puudus kohtul alus kohaldada VÕS § 162, kuivõrd hageja kestva viivisenõue ei ole muutunud sissenõutavaks, seega ei ole võimalik ka selle vähendamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni ja kohtuotsuse tegemise järgselt jätkuva viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab täiendavalt välja solidaarselt R. Visnapuult ja J. Riikilt AS Swedbank Liising kasuks 22 387.48 krooni ning viivise 7% aastas alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebus on esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue välja mõista kostjatelt 22 387.48 krooni (vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevus summas 4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevus summas 2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tulenev kahju 10 593.21 krooni) ja viivise 7% aastas alates 02.10.2009 (s.o kohtuotsuse tegemisest) kuni põhivõla tasumiseni. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsust vaid vaidlustatud osas. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt hagi esitamisest kuni 02.10.2009 väljamõistetud viivise 3 331.02 krooni suurust ning kuigi ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega suurendab väljamõistetava võlgnevuse suurust, ei suurenda kohus viivise suurust, sest seda ei ole apellatsioonkaebuses taotletud.
6.Õige on apellandi väide, et kuna kostjad ei vaielnud vastu hageja poolt esitatud kindlustusmaksete nõuetele, siis puudus kohtul alus asuda seisukohale, et ei ole tõendatud hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumine kindlustusandjale. Nähtuvalt 8. septembri 2009 kohtuistungi protokollist (tl 92-94) on kostja R. Visnapuu võtnud hagi õigeks ning tunnistanud hageja nõude arvestuslikku õigust. Vastavalt TsMS § 440 lg-le 1 kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagi õigeksvõtmine kohtuistungil protokollitakse. Antud juhul on kostja R. Visnapuu õigeksvõtt kohtuistungil protokollitud ning seetõttu pidi maakohus hagi tema vastu rahuldama, sest kohus ei ole teinud asjas põhjendatud määrust selle kohta, et R. Visnapuu õigeksvõttu ei võeta vastu (TsMS § 440 lg 4). Kostja J. Riik on 8. septembri 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt öelnud, et „hageja nõude arvestuslikule väitele ei ole vastuväiteid“ (tl 94). Seega on tegemist kostja J. Riiki poolse omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. Kuna kostjad ei olnud esitanud vastuväiteid hageja nõudele välja mõista neilt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgne kindlustusmaksete võlgnevus summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustusleppe järgne kindlustusmaksete võlgnevus summas 2 107 krooni, siis puudus hagejal vajadus esitada täiendavaid tõendeid nõude olemasolu kohta. Maakohus, asudes seisukohale, et hageja nõue ei ole selles osas põhjendatud ja tõendatud, rikkus TsMS § 436 lg-t 4. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt
mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohti. Antud juhul on maakohus jätnud nõude rahuldamata, vaatamata sellele, et kostjad ei ole nõudele vastuväiteid esitanud ning ka maakohus ise ei ole juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid nõude olemasolu tõendamiseks. Lähtudes eeltoodust, tuleb maakohtu otsus hageja nõude kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni väljamõistmiseks rahuldamata jätmise osas tühistada ning kostjatelt nimetatud summad välja mõista.
7.Samuti on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostjate vastu sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni väljamõistmiseks. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et müügikulud peaksid olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud, kuid kostjad ei ole kohtumenetluses esitanud väiteid müügikulude ebamõistliku suuruse kohta. Käesoleva otsuse punktis 6 toodud põhjenduste kohaselt võttis kostja R. Visnapuu hagi õigeks ning seetõttu oleks tulnud hageja poolt nõutud müügikulu summa välja mõista talt tervikuna. Kostja J. Riik nõustus hageja poolt esitatud nõude suuruse arvestusega ning ei esitanud samuti vastuväiteid. Kuna kostjate poolt ei esitatud vastuväidet müügikulude ebamõistliku suuruse kohta, siis puudus kohtul alus hinnata, kas müügikulud olid mõistlikult põhjendatud. Eeltoodust lähtudes tuleb rahuldada ka hageja nõue kostjate vastu sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni väljamõistmiseks.
8.Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude kostjate vastu sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on kostjaid ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised, kohaldub VÕS § 367. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Antud juhul on hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud liisingueseme tegelikku müügihinda. Kostjad ei ole sellele hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu ei saanud ka maakohus ise asuda seisukohale, et liisingueseme väärtuseks sõiduki tagastamise ajal oli hageja enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitu, mitte aga võõrandamise hind. Kuna kostjad vastuväiteid ei esitanud ning ka kohus ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada veel tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle liisinguandjale tagastamise hetkel, siis puudus hagejal vajadus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus oli
tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, s.o et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli turuväärtus, millega reaalselt liisinguese müüdi. Lähtudes eeltoodust, on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostjate vastu sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks.
9.Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis 7% aastas alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni ning ka selles osas tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud põhinõude suuruseks, millelt viivise arvestamist taotleb, 102 217.82 krooni. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja poolt nõutava võlgnevuse summaks 102 216.89 krooni, mitte aga apellandi poolt apellatsioonkaebuses märgitu. Arvestades seda, et võlgnevuse kogusummas sisaldub intress 4629.11 krooni ning kuna vastavalt VÕS §-le 113 lg-le 6 ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, siis on põhinõude suuruseks, millelt on võimalik nõuda viivist, 97 587.78 krooni. Hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu seisukohaga, et viivisemääraks on liisingulepingu punktis 5.1 kokkulepitud määr 7% aastas. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja J. Riik on taotlenud viivise vähendamist, kuna ta on töötu ja puuduvad rahalised vahendid selle maksmiseks. Lähtudes VÕS § 162 lg-st 1 peab viivis olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud juhul ei ole viivis 7% aastas ebamõistlikult suur, vaid tegemist on mõistlikus suuruses viivisega ning seetõttu puudub alus selle vähendamiseks. Samuti ei ole isiku töötus selline asjaolu, mis oleks aluseks viivise vähendamisele.
10.Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti solidaarselt kostjate kanda.
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.