AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagi Joonas Nurmla vastu 25 870,20 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
13 870,20 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS ERA Liisingu Inkassoteenused apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS ERA Liisingu Inkassoteenused (registrikood 10625474, asukoht Maakri 44-20, Tallinn), esindaja Aleksei Nikolajenko; Kostja Joonas Nurmla (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx xxx-xx xxxxxxx), esindaja Reimo Mets.
Harju Maakohtu 06.02.2009 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.02.2009 otsus AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagis Joonas Nurmla vastu 25 870,20 krooni väljamõistmiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS ERA Liisingu Inkassoteenused kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.28.02.2008 esitas AS ERA Liisingu Inkassoteenused (hageja) Harju Maakohtule hagi Joonas Nurmla (kostja) vastu 25 870,20 krooni väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 14.02.2007 laenutaotluse 3000 krooni laenamiseks 30 päevaks intressiga 700 krooni laenu perioodiks. SMS Laenud OÜ ja kostja sõlmisid interneti vahendusel 14.02.2007 lepingu nr 35737, mille kohaselt sai kostja kiirlaenu. Laenuandja kandis 14.02.2007 kostja näidatud pangakontole laenu 3000 krooni, mis tuli tagasi maksta koos intressidega 700 krooni hiljemalt 16.03.2007. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Laenuandja esitas kostjale pretensiooni ja palus võla likvideerida, kuid kostja ei ole võlga ära maksnud. Esialgne võlausaldaja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul kohustuse täitmata jätmisel loovutatakse nõue hagejale. SMS Laenud OÜ loovutas nõude kostja vastu hagejale.
3.Kostja võlgnevus on tagastamata laen 3000 krooni; intress, mis tuleneb lepingu p-st 4.2.3, mille määr on 0,778 % päevas ja arvates laenu andmisest 14.02.2007 on seisuga 28.07.2008 intress (3000*530*0,778 %)12 370,20 krooni; viivis, mis tuleneb lepingu p-st 13 ja mille määr on 0,5 % päevas tasumata võlalt. Arvates laenu tagastamise päevast 16.03.2007 on viivitus 500 päeva 16.03.2007-28.07.2008 ja viivis on seega (500*3000*0,05%) 7500 krooni; leppetrahv vastavalt lepingu p-st 14, mille järgi on õigus nõuda leppetrahvi kuni 50% kohustuse rikkumise hetkel tagastama laenust ja seega on leppetrahv 1500 krooni; nõudeõiguse loovutamisest tulenevad kulud vastavalt lepingu p-dest 12.1., 12.2. ja 12.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 1500 krooni.
4.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Hagejal on nõue kostja vastu 23.04.2008 seisuga (mil kostja tasus 3000 krooni) 20 726 krooni, millest 3000 krooni on tasumata laen, intressi võlg 9313 krooni, viivise võlg 7363 krooni ja menetluskulude võlg 350 krooni. Kuna kostja maksis vaid 3000 krooni, siis on kostja tasunud osaliselt menetluskulusid ja viivist ning hageja ei ole andnud nõusolekut kohustuse täitmise järjekorra muutmiseks. Hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Intressi saamiseks rohkem kui 700 krooni on põhjendatud lepingu p 10.1 järgi. Intressiperiood algab laenu andmistest kostjale ja lõpeb koos intresside ja muude kulude tasumisega. Selline kokkulepe ei ole keelatud. Viivisemäär on lubatud ja kooskõlas lepingu p-ga 13. Võlgnik ei ole oma kohustust 1 aasta jooksul täitnud, viivist ja intresse saab nõuda üheaegselt, v.a viivist ei saa nõuda intressidelt. Hageja nõuab viivist ja intresse laenult. Laenulepingu p 14 järgi on leppetrahvi nõudmine õigustatud kui võlgnik ei tasu laenu pärast täiendava tähtaja andmist. Hoiatused on kostjale saadetud 17.04.2008 ja hagi on esitatud 28.07.2008, kus hageja nõuab ka leppetrahvi tasumist. Hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidleb hagile vastu.
6.Hageja on esitanud kostjale kirjalikud teatised 28.03.2007 summas 4595 krooni, 24.04.2007 summas 5601 krooni, 24.04.2008 summas19 721 krooni ja 17.04.2008 summas 20 726 krooni. Kostja on kätte saanud vaid 17.04.2008 väljastatud teatise, mille said kätte kostja vanemad ja 23.04.2008 on tasutud M. K. poolt põhivõlg. Kuna varasemaid teatisi ei ole kostja saanud, siis ei ole ta nõus tasuma viivist, intressi ja leppetrahvi. Hageja ja laenuandja peavad tõendama, mida ja kas nad on teinud midagi võla saamiseks kohtuväliselt. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõuab viivist ja leppetrahvi ligi aastase hilinemisega, mitte koheselt peale tähtaja saabumist. Hageja
2(11)
peab tõendama, et ta nõudis leppetrahvi ja et kostja on selle kätte saanud. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt leppetrahvi kui ta pole seda nõudnud viivitamatult. Võlasuhtele laienevad VÕS-st tulenevad sätted tüüptingimuste regulatsiooni kohta vastavalt VÕS § 35 lg 1, 2 § 42 lg 1, lg 3 p 5. Leppetrahvi nõue on aegunud, mõistlikuks ei saa pidada leppetrahvi nõude esitamist pärast aastat. Juhul, kui kohus leiab teisiti, siis tuleb leppetrahvi vähendada. Praktikas on leppetrahvi summa 10% laenust ehk 300 krooni.
7.Võlateatised on esitatud aastase vahega ja selline käitumine viitab hageja soovile saada suurt intressi ja viivist ning tekitada kostjale kahju. Hageja intresside, viivise ja leppetrahvi nõue on ebareaalne ja ebamõistlik, kuna on mitu korda laenusummast suurem ja hageja selline käitumine ei ole kooskõlas seaduse ega hea usu põhimõttega. Kuna kostja on võla tasunud, on viivise ja intresside nõue alusetu ja vastuolus VÕS § 113 lg 6. Hageja pole selgitanud milline kahju tal on tekkinud, mis lubab nõuda viivist suures ulatuses (VÕS § 113 lg 7). Kuna hageja nõuab intressi, siis on kostja vabastatud viivise tasumisest ja kui hageja nõuab viivist, siis ei saa ta nõuda intressi. Arvates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutmist kaotab intressi arvestamine õigusliku alusel ja hageja saab nõuda viivist. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist, palub kostja viivist vähendada. Ebaõiglane on tarbijale siduvad lepingud, kus müüja/teenuse osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest.
8.Kostja tasus laenu tagasi OÜ-le SMS Laen. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, kas nõue on loovutatud või mitte. OÜ SMS Laenu nimel hageja poolt 17.04.2008 saadetud kirjas (võlateatises kohtudokumentide ettevalmistusetapp võla tasumiseks) on kirjas, et kui võlga ei tasuta tähtaegselt 7 päeva jooksul, loovutatakse nõue ERA Liisingu Inkassoteenuse AS-le. Kostja on põhivõla tasunud 23.04.2008 ning seega puudus hagejal õigus nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimiseks. Hageja saatis võlateatised lihtkirjana kostja avaldatud aadressil. Lepingu p 19.2 järgi peavad avaldused olema kirjalikus vormis ja need loetakse kätte saaduks kui need on saadetud postiasutuse vahendusel liht või tähitud kirjaga teise poole lepingus märgitud aadressil või tema poolt kirjalikult nimetatud aadressil ja see loetakse kätte saaduks 3 tööpäeva jooksul postitamisest. Maakohtu otsuse põhjendused
9.Harju Maakohus 06.02.2009 otsusega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks laenu katteks 700 krooni ja viivise 3000 krooni. Kohus jättis rahuldamata hagi leppetrahvi 1500 krooni saamiseks, kulutuste hüvitamiseks 1500 krooni ja intressi 12 370,20 saamiseks. Kohus jättis hageja menetluskulud 14,3% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 85,7% ulatuses hageja kanda.
10.Pooltel ei ole vaidlust selles, et SMS Laenud OÜ ja kostja sõlmisid interneti vahendusel 14.02.2007 lepingu nr 35737, et kostja esitas 14.02.2007 laenutaotluse 3000 krooni saamiseks 30 päevaks ja et laenuandja kandis 14.02.2007 kostja näidatud pangakontole laenu 3000 krooni ning et laenu tagasimakse tähtaeg oli 16.03.2007. Eeltoodu alusel leidis kohus, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ja et lepingu järgi muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 16.03.2007. Kostja kinnitas ja esitas ka vastava maksedokumendi, et ta on OÜ-le SMS Laen 3000 krooni tagasi maksnud 24.04.2008. Nimetatud asjaolud on tõendatud ja seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, kuna ta tasus 3000 krooni pärast lepingus ettenähtud tähtaega.
11.Kuna kohus tuvastas, et laen oli antud vaid 30 päevaks, ei kohaldu vaidluses VÕS 22. peatüki 2. jao sätted vastavalt VÕS § 403 lg 3 p 2, st tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätteid, mis on vastavas eelmärgitud 2. jaos ja seega kohalduvad vaidluses laenu ja krediidilepingut reguleerivad sätted, aga ka võlaõigusseaduses muud lepingulise kohustuse rikkumist reguleerivad sätted. VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele ja lg 3 alusel loetakse kohaselt täidetuks kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil.
3(11)
Kuna vaidlus puudus selles, et kostja maksis 3000 krooni 24.04.2008, kuid laenu tagastamise tähtaeg oli 16.03.2007, siis on kostja rikkunud lepingust tulenevalt kohustust, kuna igal juhul ei ole kostja väidetavalt 3000 kroonist laenu tagastatud õigel ajal (VÕS § 76 lg 3).
12.Hageja poolt kohtule esitatud 17.04.2008 teatisest, mille saamist kinnitas kostja, nähtub, et OÜ SMS Laen palub kostjal tasuda 20 726 krooni viimase kontole 7 kalendripäeva jooksul, vastasel korral pöördutakse kohtusse ja juhul kui võlga ei ole likvideeritud, loovutatakse nõue kostja vastu hagejale lisatähtajale järgneval päeval. Kostja tõendas kohtule esitatud maksekorraldusega nr 23.04.2008 nr 8, et on tasunud OÜ-le SMS Laen 3000 krooni viitega laenulepingule nr 35737 põhiosa 3000 krooni Joonas Nurmla. Seega on kostja tasunud talle laenuandja OÜ SMS Laenud 17.04.2008 saadetud teatises ettenähtud tähtaja (7 päeva) jooksul osaliselt nõutava rahasumma ja nimelt 3000 krooni teatises näidatud isikule, s.o laenuandjale ehk lepingu poolele ehk võlausaldajale. Teatises endast nähtub, et alles kavatsetakse hakata nõuet loovutama käesolevas asjas olevale hagejale ja märgitud 17.04.2008 teatisest ei nähtu, et nõue oleks juba loovutatud vastavalt VÕS § 164 lg 1 ja § 170. Hageja poolt kohtule esitatud nõudeõiguse loovutamise lepingu 061206 lisast 20393, mis on koostatud 25.04.2008 ja seda pärast kostja poolt 3000 krooni tasumist laenuandjale, nähtub, et SMS Laenud OÜ on nõude kostja vastu loovutanud 06.12.2006 lepingu alusel, samas leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema või OÜ SMS Laenud oleks kostjat teavitanud enne 23.04.2009 viimase poolt 3000 krooni tasumist, et nõue on tegelikult juba loovutatud. Nimetatud 17.04.2008 saadetud teatis ja esitatud loovutamise lepingu lisa 20393 kinnitavad kohtu arvates just seda, et nõue oli loovutatud hiljem kui 3000 kroonine makse kostja poolt OÜ-le SMS Laenud tehti ja seega on tegemist kohtu arvates VÕS § 169 lg 1 tuleneva olukorraga, kus kostja teadis, et nõue pole loovutatud ja kohtu arvetes see ei olnudki loovutatud enne 23.04.2008. Seega on kostja oma 3000 kroonise makse teinud kohasele võlausaldajale (§ 76 lg 3). See tähendab seda, et lepingust tulenev kohustus on osaliselt, s.o 3000 krooni ulatuses täidetud. Kuna kostja märkis, et hageja ei saanud nõuet omandada või puudus laenuandjal õigus nõue loovutada, siis märkis kohus, et seda, mida loovutati ja omandati on sisuliselt laenuandja ja käesoleva hageja omavaheline suhe, kas see on nende vahel kehtiv ning ei puuduta sisuliselt kostjat vastavalt VÕS § 164 lg 1, ja seda, et tegemist oleks sellise nõudega, mida seaduses tulenevalt ei tohi loovutada või tegemist oleks olukorraga kus kohustust ei saaks sisu muutmata täita kellelegi muule kui senisele võlausaldajale, ei ole esile toodud. Laenulepingust tulenevate nõuete loovutamine ei ole keelatud ja nõuet saab täita ka uue võlausaldaja suhtes sisu muutmata. Kostja jaoks omab tähendust, kas hagejal on nõue, kui suur see nõue on ja kas kostja on seda nõuet kohaselt täitnud, sj kas ta on täitnud seda kohasele võlasusaldajale. Kohus märkis, et 3000 krooni tasumine on toimunud kohasele võlasusaldajale VÕS § 76 lg 3 ja § 169 lg 1 järgi, kuid hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hageja arvestanud märgitud 3000 krooni tasumist ei väidetavate intresside, viivise ja kulude katteks.
13.Hageja tugines sellele, et 3000 krooni tasumine ei ole katnud kõiki nõutavaid summasid ja et ta ei ole andnud nõusolekut kohustuste täitmise järjekorra muutmiseks. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest 24.03.2008 nähtub, et kostja on tasunud vaidlusaluse 3000 krooni lepingu nr 070801 põhiosa katteks, seega on võlgnik määranud, millise kohustuse täitmiseks ta raha on andud. Samas tuleneb VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intresse, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, sj juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks ja lg 9 tulenevalt ei saa võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata lg 8 sätestatust erinevalt kohustuste täitmise järjekorda. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei saanud võlausaldaja nõusolekuta määrata, et 3000 krooni on tasutud põhivõla katteks. Eeltoodu tõttu on hageja väited õiged sellest, et kostja ei saanud ilma võlausaldaja nõusolekuta ise määrata kohustuse täitmise järjekorda ning tasutud 3000 krooni tuleb arvestada VÕS § 88 lg 8 järgi vastavate kohustuste katteks. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et hagiavaldusest ei nähtu üldse, et hageja oleks 3000 krooni tasumist ka intresside, viivise ja kulutuste arvestamisel arvesse võtnud.
4(11)
14.Vaidlus puudus selles, et hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev äriühing ning tegeleb laenu andmisega, mille tõttu on tal on õigus antud laenult intressi nõuda ja seda tuleb tasuda vastavalt lepingus kokkulepitule (VÕS § 76 lg 1). Kuna vaidlus puudus selles, et kostjale anti laenuks raha, siis on poolte vahel tegemist krediidilepinguga. Nimelt on VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt toimub krediidi andmine tasu eest, st krediidisaajal on kohustus maksta tasu saadud krediidilt, milleks on intress ja mis vastavalt esitatud kokku lepitud lepingu p-i 4.2.3 järgi on 23,3% laenu perioodiks. Seega ei ole õiged kostja väited, et tal puudub kohustus intressi tasuda. Intressi tasumise kohustus tuleneb nii lepingust ning seadusest. Lepingus on määratletud intressi suurus, mis on 3000 krooni suuruse laenu korral 23,3%.
15.Kostja väitis, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mida ei ole hageja vaidlustanud ja seega saab rääkida sellest, et märgitud lepingu tingimused ei ole eraldi läbiräägitud. Esitatud lepingust nähtub, et tingimused on koostatud erinevate võimalike laenukohustuste reguleerimiseks. Näiteks on reguleeritud milline on intress 15-päevase laenu puhul, 30-päevase laenu puhul ja seda erinevalt sõltuvalt laenu suurusest (1000 krooni, 2000 krooni, 3000 krooni, lepingu p 4.1, 4.2). Hageja väitis, et lepingu p 10.1 järgi tuleb kostjal intressi tasuda laenu väljamaksmise päevast kuni intressi, maksete ja muude kulude täiliku tasumiseni. Kohus ei nõustunud sellega. Poolte vahel oli tähtajaline laenuleping (30 päeva) ja laenu tagasimakse tähtaeg saabus 16.03.2007. Seega, kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppinud kokku intressi laenu kasutamise eest lepingu p-s 4.2.3 vastavalt laenu perioodiks on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Seega kui laenu kokkulepitud ajaks võlgnik ei tagastanud, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o hageja poolt viidatud 16.03.2007, kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi saab rääkida üksnes viivise nõudest. Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda intressi lepingu p 10.1 järgi. Tegemist on sellise tüüptingimusega, mis on vastuolus sama pooltevahel sõlmitud kokkuleppega – tagastada laen 16.03.2007 ja saadud laenult tasuda intressi laenu perioodi eest, st 30 päeva eest. VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimusi tõlgendada nii nagu teine lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ja kahtluse korra tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Lepingu p 4.2.3 tulenevalt on selge, et laen anti tähtajaliselt, laenu periood ehk laenu kasutamise periood oli 30 päeva, laen muutus sissenõutavaks 16.03.2007 ning laenu perioodi eest on intress 23,3% laenu summalt ehk kokku selle perioodi eest 700 krooni. Kostjalt kui tarbijalt ei saa eeldada, et ta mõistaks intressi tasumise kohustust teisiti, kui selliselt, et ta peab tasuma intressi laenu perioodi eest, milleks on 30 päeva ehk teisisõnu ei ole mõistlik eeldada, et kostja peaks saama aru, et intressi tasutakse mingi muu perioodi eest kui laenu periood. Viidatud lepingu p 4.2.3 sätestatud tingimuse lõpuosas on märgitud, et intress on laenu perioodiks 23,3% laenusummalt (0,78% päevas) ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenusaaja poolt laenuandjale vastavalt 700 krooni. Seda, et pärast laenu tähtaja lõppemist peab veel tasuma intressi, tegelikult samast sättest ei nähtu ja see, et p 10.1. kohaselt on intressi tasumise tähtaeg muu kui lepingu p 4.2.3 kokkulepitud laenu periood (st muu periood kui laenu periood), ei ole võimalik kostjal üheselt mõista ega oleks kooskõlas intressi olemusega. Nii tuleb VÕS § 39 lg 1 tulenevalt tõlgendada intressi tasumise kohustust hageja kahjuks ja selliselt, et kostjal tuleb tasuda intressi laenu perioodi e. 30 päeva eest, antud juhul kuni 16.03.2007, kokku 700 krooni. Selline tõlgendus on kooskõlas ka VÕS § 401 lg 1 tulenevaga, st et lepingu lõppedes tuleb tasuda ära laen ja intress. Seega nõustus kohus osaliselt kostjaga, et intressinõue on osaliselt põhjendamata ja seda osas, mis ületab 700 krooni.
5(11)
16.VÕS § 45 lg 3 p 5 alusel on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kus pooleks on tarbija, selline, kus nähakse ette, et kohustuse rikkumise korral peab tingimuste kasutajale maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi ja lg 1 alusel on selline tingimus tühine. Lepingu p 14 järgi on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi lepingust või seadusest tuleneva kohustuse ühe või mitme kohustuse täitmise rikkumise korral kuni 50% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Samast sättest tulenevalt saab võlausaldaja nõuda leppetrahvi juhul, kui laenusaaja ei ole kohustusi täitnud laenuandja poolt täiendava tähtaja jooksul. Kostja leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult suur. Laenusumma on 3000 krooni, millest hageja nõuab leppetrahvi 1500 krooni. Arvestades laenu summat 3000 krooni, on kohtu arvates ebamõistlik leppetrahv 1500 krooni, kuna moodustab kõrvalkohustusena põhikohustusest 50% ja samas ületab üle kahe korra tasumisele kuuluva intressi suurust. Sama lepingu p 14 järgi on leppetrahv lubatav ühe või mitme kohustuse täitmata jätmise eest ikka 1500 krooni. Ehkki hageja viitas sellele, et leppetrahvi saab nõuda alles siis, kui on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, ei tähenda leppetrahvi nõude esitamise kord seda, et selline leppetrahvi maksmise tingimus, st eelkõige kohustus maksta võlasusaldajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, oleks kehtiv. Kohtu arvates on vaidlusealuse lepingu p 14 sätestatud kostja kohustus maksta ebamõistlikult suurt leppetrahvi kohustuse rikkumise korral, ebamõistlikult kahjustav ja seega ka tühine ning siinkohal tuleb nõustuda kostjaga, et hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt trahvi.
17.Leppetrahvi saamiseks peaks võlausaldaja VÕS § 158 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest teisele lepingupoolele teatama, et ta leppetrahvi nõuab, vastasel korral kaotab ta õiguse leppetrahvi saamiseks. Kostja väitis, et leppetrahvi nõudis hageja alles hagiavaldusega. Hageja poolt kohtule esitatud 24.03.2008, 17.04.2008, 28.03.2007, 24.04.2007, 28.03.2007 teatistest-nõudekirjadest nähtub, et hageja nõuab kostjalt laenu, intresside, viivise, võla sissenõudmisega seotud kulude tasumist, andes talle mitmeid tähtaegu nende tasumiseks, ent ei ole kordagi märkinud, et ta kavatseb rakendada kostja suhtes trahvi. Kohustuse täitmise tähtaeg oli 16.03.2007, mille on võlausaldaja kindlasti avastanud juba vähemalt 28.03.2007, kui ta sellel kuupäeval koostatud teatises nõuab võla tasumist ja selle tasumise tähtajast, ent trahvinõudest midagi ei maini. Hageja ise kinnitas vastuväidetes kostja vastusele, et leppetrahvi nõuti hagis, s.o aga üle aasta hiljem kohustuse rikkumisest. Seega nõustus kohus kostjaga, et isegi kui leppetrahvi tasumise kohustus oleks kehtiv, on võlausaldaja, sj nõude omandanud hageja kaotanud õiguse leppetrahvi saamiseks, sest selline õigus on lõppenud, kuna rohkem kui aasta pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi esitamine hagiavaldus ei ole VÕS § 158 lg 2 mõtte kohaselt mõistlik aeg trahvi esitamiseks. Kohus nõustus kostjaga osaliselt, et hagejal puudub alus leppetrahvi nõudeks ka seetõttu, et ta pole teavitanud õigeaegselt võlgnikku, et kavatseb trahvi nõuda, kuid tegemist ei ole mitte aegunud nõudega, vaid tegemist on õiguse lõppemisega. Aegunud oleks leppetrahvi nõue siis, kui oleks aegunud põhinõue, kuid sellist küsimust vaidluses ei ole üldse tõusetunud (TsÜS § 144 ).
18.Seda, et kostja kohustust tähtaegselt ei täitnud, vaidluse all ei ole, mis lubab võlausaldajal nõuda kostjalt viivist. Vastavalt lepingu p-le 13 on viivis 0,5% kalendripäevas kui võlgnik ei tee laenu tasumakset tähtaegselt. Lepingu järgi arvestatakse viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust ja see algab laenu tagastamise tähtpäevale järgnevast päevast ning lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Vaidlus puudus selles, et kohustus muutus sissenõutavaks 16.03.2007 ja seega on hagiavalduse seisuga viivituses ning viivis on lepingu p 13 järgi 0,50% päevas tasumata võlalt. Arvates laenu tagastamise päeva 16.03.2007 on viivitus 500 päeva vastavalt 16.03.2007-28.07.2008 ja 7500 krooni (hagi esitamise aeg) perioodi eest. Eeltoodu alusel on hageja nõue viivise saamiseks põhjendatud. Kostja väited sellest, et võlausaldaja ei saa korraga nõuda viivist ja intressi, ei ole õiged, kuna intressi saamise õigus krediidilepingust tuleneb nii seadusest kui ka lepingust VÕS § 76 lg 1 ja 401 lg 1 järgi ning viivis on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel õiguskaitsevahend, mida saab võlasusaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral võlgnikult.
6(11)
19.Hageja palus välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 1500 krooni vastavalt lepingu p-dele 12.1., 12.2. ja 12.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 1500 krooni. Kostja vaidles vastu sellele, et ta on märgitud nõudekirjad, v.a 17.04.08 esitatud nõudekirja, kätte saanud. Lepingu p 19 järgi peavad lepinguga seotud teated olema kirjalikus vormis ja see loetakse poole poolt kätte saaduks kui teade on antud üle allkirja vastu, teade on saadetud postiasutuse vahendusel liht- või tähitud kirjaga teise poole lepingus nimetatud asukohta või muul tema poolt kirjalikult teatatud aadressil või teate postitamisest on möödunud kolm tööpäeva. Hageja märkis, et need kõik teated on saadetud kostjale lepingus märgitud aadressil, samas ei ole hageja esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, kas märgitud teatised, mis kohtule on esitatud, oleks antud kostjale allkirja vastu (lepingu p 19.1) või saadetud tähitud kirjaga või lihtkirjaga (lepingu p 19.2). Üksnes väitest ja kirjade enda esitamisest ei piisa, et hageja oleks tõendanud, et mainitud kirjad oleksid tema või tema õiguseellase kui laenu andva majandus- ja kutsetegevuses tegutseva äraühingu poolt ka väljastatud ja lepingu p 19 sätestatud viisil kostjale saadetud. Tähitud kirja kviitungeid või äriühingu postiteenistuse vm sarnase struktuuriüksuse infokandjast (väljastatud kirjade registrist vmt) väljavõtted, vm tõendeid vastavate kirjade saatmisest väidetavatel aegadel lepingus märgitud viisil kostjale, ei ole hageja kohtule esitanud, seega on väited kõikide muude kirjade-teatiste, v.a 17.04.2008, mille saamist kostja kinnitab, tõendamata ja seega ei ole tõendatud kulude kandmine 1500 krooni ulatuses. Kohtu arvates on tõendatud vaid 17.04.2008kirja saatmine, mille kulud on 150 krooni ja hagiavaldusega seonduvate kulude kandmine 1000 krooni, kokku lepingu p-de 12.2.1 ja 12.2.3 järgi 1150 krooni, mida võib vaadelda kui võlausaldaja kahju. Eelnimetatud kulutuste hüvitamise kohustus on kostjal pooltevahelisest lepingust ja seondub kostjapoolse kohustuse rikkumisega, mille tagajärjena pidi ta ette nägema märgitud kulude tekkimist hagejal vastavalt VÕS § 128 lg 3, 128 lg 3 (põhjuslik seos lepingulise kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju, milleks on võla sissenõudmisega seotud kulud). VÕS § 115 lg 1 ja § 76 lg 1 võimaldab võlausaldajal nõuda kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist. Kuivõrd viivisenõue on suur, siis saab võlausaldaja nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kuna hagi esitamise seisuga on viivis 7500 krooni, siis katab nõutav viivis igal juhul kahju (kulud) ja kohtu arvates ei ole hagejal õigust nõuda märgitud ja tõendatud 1150 krooni kui kulutuste näol tekkinud kahju (ehkki hageja nõuab 1500 krooni) ega arvestada ka kostja tasutud 3000 krooni nende kuluste katteks VÕS § 88 lg 8 alusel.
20.Kostja tasus 23.04.2008 3000 krooni, mis tuleb VÕS § 88 lg-te 8, 9 alusel arvestada kõigepealt intressi 700 krooni katteks. Kuna viivisenõue ületab kulutuste nõuet, ei kuulu kulutuste nõue seetõttu rahuldamisele, mistõttu tuleb ülejäänud 2300 (3000-700) krooni lugeda tasutuks põhivõla ehk laenu katteks. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista laenu ehk põhivõla katteks 700 krooni ja intressinõue tuleb jätta rahuldamata, kuna seda saab lugeda VÕS § 88 lg 8 alusel tasutukse enne hagi esitamist (tasutud 23.04.2008, hagi esitatud 28.07.2008). Kuna hagi esitamise seisuga ületas viivisenõue 7500 krooni laenuks antud põhivõlga oluliselt, siis on põhjendatud kostja palve vähendada viivist. VÕS § 113 lg 8 alusel võib kohus viivist vähendada § 162 alusel. Kostja viitas, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale peale ühe pretensiooni 17.04.2008. Samuti pole ta tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju, et mõista välja viivis hagetavas ulatuses. Asjas leidis tõendamist, et viivis oli hagi esitamise seisuga 7500 krooni, et hagejal tekkis kahju küll 1150 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude näol, kuid see on viivisega hõlmatud, mistõttu ei kuulu kulutuste nõue rahuldamisele. Nimetatud asjaolu tuleb viivise väljamõistmisel arvestada. Hageja viitas sellele, et kostja tasus osaliselt võlga rohkem kui aasta pärast laenu ja intresside tagasimaksmise tähtaja saabumist, mida tuleb arvestada viivise väljamõistmisel. Arvestada tuleb ka seda, et kostja ei ole ka ise üles näidanud oma huvi laenu ega ka intresside õigeaegseks tagastamiseks maksmiseks ega ole kohustust ka selle tähtaja jooksul osaliselt täitnud. Kõike asjaolusid omavahel hinnates leidis kohus,
7(11)
kostjapoolne kohustuse rikkumine on olnud selline, mis võimaldab viivist küll vähendada, kuid vähendada seda laenuks antud rahasummani st 3000 krooni, mida kohus pidas mõistlikuks.
21.Hageja palus välja mõista kostjalt kokku 25 870,20 krooni. Kohus mõistis kostjalt välja kokku 3700 krooni ja rahuldas hagi seega 14,30 % ulatuses. Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jäävad menetluskulud vastavalt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osale vastaspoole kanda. Kuna hagi kuulus rahuldamisel 14,3% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud 14,3% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 85,7% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
22.Hageja palub muuta Harju Maakohtu 06.02.2009 otsust intressi osalise väljamõistmise osas ning mõista kostjalt välja intress 9370,20 krooni; muuta otsust viivise vähendamise osas ning mõista kostjalt välja viivis 7500 krooni; muuta otsust laenu põhiosa osalise väljamõistmise osas ning mõista kostjalt välja laenu põhiosa 3000 krooni; muuta otsust riigilõivu väljamõistmise osas ning mõista kostjalt välja riigilõiv 1750 krooni; muuta otsust menetluskulude jaotamise osas ning jätta hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda; muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
23.Kohtu seisukoht on õige, et VÕS §-st 401 lg 1 tulenevalt, lepingu lõppedes tuleb tasuda ära laen ja intress. Ebaõige on aga kohtu järeldus, et kostjaga sõlmitud leping lõppes 16.03.2007. Lepingu p-i 24.2 kohaselt leping lõpeb, kui laenusaaja on täielikult kustutanud oma lepingust tuleneva võlgnevuse laenuandja ees, tagastanud on kogu lepingu alusel saadud laenu ja tasunud muud lepingust tulenevad maksed ning on täitnud kõik lepinguga endale võetud kohustused. Kohus ei ole lepingu p-i 24.2 analüüsinud, ning seetõttu on teinud väära järelduse, et leping lõppes 16.03.2007 ning sellest tulenevalt lõppes ka intressi arvestamise periood. Lepingu p. 4.2.3 asub lepingu 4. jaos, kus on sätestatud intressimäärad. Leping p-i 4.3 kohaselt p-s 4 toodud määrades intresse on laenuandjal või kolmandal isikul, kellele on laenu nõudeõigus loovutatud ja/või kes on selleks volitatud, õigus laenusaajalt nõuda kuni laenu täieliku tasumiseni laenusaaja poolt. Tulenevalt kostjaga sõlmitud lepingust, pooled leppisid kokku intressi perioodist mis on võrdne laenusaajale käsutusse antud raha kasutamise perioodiga ehk laenusaajal on kohustus maksta intressi seni, kuni ta ei tagasta võetud laenu. Kuna kostja ei ole tagastanud laenusumma määratud tähtajaks on alusetu kohtu järeldus lepingu lõppemisest. Laenusumma tagastamise nõue muutus sissenõutavaks, kuid leping ja seega ka intressiperiood ei ole lõppenud.
24.Ebaõige on kohtu seisukoht, et p. 10.1 on vastuolus pooltevahel sõlmitud kokkuleppega – tagastada laen 16.03.2007. Lepingu p. 10.1 on kooskõlas lepingu p-dega 4.3 ja 24.2. Poolte kokkulepe, et laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutmine ei piira ega ei välista laenuandja õigust intressi arvestamisele juhul, kui laenusaaja ei täida oma kohustuse nõuetekohaselt ehk kui laen jääb tähtajaks tagastamata. P-s 10.1 sätestatu täpsustabki sellist olukorda. P. 10.1 sätestab, et intressi periood algab laenu laenusaajale väljamaksmise päeval ja lõpeb laenu koos intressi ja maksete ning muude kulude laenusaaja poolt täieliku maksmise päeval. Olukorras, kus laenusaaja oleks täitnud laenu tagastamise kohustuse kokkulepitud tähtajaks, oleks intressiperiood lõppenud ka p-i 10.1 tähenduses. Kuna aga kostja laenu tähtajaks ei ole tagastanud, lõppeks intressiperiood p-i 10.1 kohaselt laenuandja nõuete täieliku täitmise päeval. Lepingu p-d oleksid vastuolus olukorras, kus näiteks üks punkt ütleks, et laenu tagastamise tähtaeg on 16.03.2007 ja teine punkt ütleks, et laenu tagastamise tähtaeg on 16.05.2007. Laenusaajaga sõlmitud lepingus selline vastuolu puudub.
25.Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et p-d 4.2.3 ja 10.1 ei ole võimalik üheselt mõista. Lepingu p. 21.2 järgi pooled on enne lepingu sõlmimist hoolikalt tutvunud lepingu tekstiga, saanud täielikult aru lepingu sisust ja selle sõlmimise tagajärgedest ning leiavad, et see on kõigis tingimustes vastav nende tegelikule tahtele. Lepingu p-dest 4.2, 4.3, 9, 10.1, 24.2 tulenevalt on selgelt näha, et laenu tagastamise tähtajad on sätestatud p-s 4.2 ja 9 ning intressiperiood p-des 4.3 ja 10.1 kattub lepingu kehtivusega p. 24.2 kohaselt. Laenusaaja on kinnitanud, et lepingu tekstiga
8(11)
on hoolikalt tutvunud ja saanud aru selle sisust ning sõlmimise tagajärgedest. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et kostjalt ei saanud eeldada, et ta ei mõistaks lepingutingimusi polnud võimalik mõista p-d 4.2.3 ja 10.1 üheselt.
26.Nõustuda ei saa ka kohtu arvamusega, et lepingu p. 10.1 ei ole kooskõlas intressi olemusega. Intress on tasu laenusaaja käsutusse antud raha kasutamise eest. Tavaliselt intressisumma tasutakse ja arvutatakse lähtudes intressimäärast ja sõltuvalt raha kasutamise perioodist. See tuleneb ka VÕS §-st 401, mis sätestab, et krediidisaaja kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS §-st 401 lg 1 ja §-st 186 p 1 tulenevalt võib lugeda, et laenuleping lõpeb laenusumma tagastamise päeval. Seega raha kasutamise perioodiks ehk intressiperioodiks tuleb lugeda perioodi alates laenu väljastamise päevast kuni laenu tagastamise päevani. Kohus on vääralt kohaldanud ka VÕS § 39 lg 1. VÕS § 39 lg kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Hageja on seisukohal, et tüüptingimust tõlgendatakse tingimuse kasutaja kahjuks üksnes juhul, kui esineb kahtlus tüüptingimuse sisu suhtes. Eelnimetatud sätet saab kohaldada ainult olukorras, kus tingimuse sisu on ebaselge. VÕS §-le 39 lg 1 teisele lausele tuginemist kohus selgitas lepingu p-de 4.2.3 ja 10.1 ebaselgusele ja vastuolulisusele. Kuna lepingu tingimused on selged, nad ei ole omavahel vastuolus, ning lepingu sisu ja selle sõlmimisest tulenevad tagajärjed olid laenusaajale täielikult arusaadavad, puudub seaduslik alus VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaldamiseks laenulepingu p-de 4.2.3 ja 10.1 suhtes. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige kohtu seisukoht, et intressi arvestamise õiguslik alus kaob pärast laenu sissenõutavaks muutmist. Kohus kaudselt tunnistas intressi arvestamise õigust ja õigsust ka pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutmist. Kohus märkis, et korraga võib nõuda nii intressi kui ka viivist, kuna intress saamise õigus tuleneb VÕS § 401 lg 1 järgi seadusest ja lepingust ning viivis on õiguskaitsevahend, mida saab võlausaldaja nõuda kohtukutse rikkumise korral ka võlgnikult. Seega kohus nõustus, et olukord, kus laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutmisel nii intressi kui ka viivise nõudmise õigus ei ole seadusega vastuolus. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus on intresside osas vastuoluline ning ei vasta TsMS § 436 lg 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele.
27.Kohus ei ole laenulepingu p-des 4.3, 9, 21.2 ja 24.2 sätestatut analüüsinud ning rikkus sellega TsMS § 232 lg 1, mis tõi kaasa väära kohtulahendi. Tulenevalt ülaltoodust on õiguslikult põhjendatud ja pooltel kokkulepitud, et intressi arvestamine kulgeb alates laenu võtmise päevast kuni laenusaaja kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Kuna käesoleva hetkeni kostja ei ole oma kohustusi täitnud, siis on põhjendatud intressi arvestamine alates 14.02.2007 kuni 28.07.2008 (hagi esitamise kuupäev). Seega hageja intressinõue 12 370,20 krooni on põhjendatud. Hagi esitamisel hageja ekslikult on jätnud intressi tasutud summa 3000 krooni vähendamata ning seega on õiguslikult põhjendatud intressinõue summas 9370,20 krooni. Maakohtu otsust intressi osas tuleb muuta, ning kostjalt välja mõista hageja poolt taotleva intressi summas 9370,20 krooni (12 370,20 – 3000).
28.Hageja on oma 05.11.2008 arvamuses selgitanud, et seisuga 23.04.2008 moodustas kostja võlgnevus 20 726 krooni, millest põhiosa oli 3000 krooni, intress 9313 krooni, viivis 7363 krooni ning menetluskulud 350 krooni. Kuna kohtu intressi osaline väljamõistmine ei ole põhjendatud ning on seadusega vastuolus, on kooskõlas VÕS § 88 lg-tega 8 ja 9 õige kostja poolt tasutud 3000 krooni arvestada intressi katteks. Isegi kui nõustuda kohtu seisukohaga, et hagejal puudub õigus nõuda menetluskulud, siis kostja poolt tasutud 3000 tuleb arvestada osaliselt intressi 9313 krooni katteks. Seega moodustas laenusaaja võlg seisuga 23.04.2008, pärast laenusaaja 3000 krooni tasumist, tagastamata laenu põhiosa 3000 krooni, intressi 6313 krooni ja viivist 7363 krooni. Kuna kostja ei ole lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud, jäi leping kehtima ning seega jätkus ka intressi ja viivise arvestus. Lähtudes eeltoodust on kohus teinud
9(11)
vale arvestuse ning hageja palub seda muuta ning lugeda 23.04.2008 kostja poolt tasutud summa 3000 krooni osaliseks tasumiseks, mida arvestada tasumata intressi summas 12 313 katteks.
29.Hageja nõustub kohtu seisukohaga, et arvestada tuleb sellega, et kostja on tasunud osaliselt võlga rohkem kui aasta pärast laenu tagasimaksmise tähtaja saabumist. Õige on ka kohtu poolt arvestamine asjaoluga, et laenusaaja ei ole ka ise üles näidanud oma huvi laenu õigeaegseks tagastamiseks ega ole kohustust ka selle tähtaja jooksul osaliseltki tasunud. hageja ei nõustu aga siiski kohtupoolse viivise vähendamisega. Arvestades asjaolu, et kohtu otsus intressi väljamõistmise ja väljamõistetava võlasumma arvestuse osas on ebaõiged, on vale ka viivise vähendamise otsus. Laenusaaja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, tema poolne 23.04.2008 tasutud summa on katnud ainult osa laenuandja nõuetest (ca 15% ulatuses, võlgnevus moodustas tagastamata laenu põhiosa 3000 krooni, intress 9313 krooni, viivis 7363 krooni, kokku 19 676 krooni). Puuduvad vastutust välistavad asjaolud ning seetõttu viivise nõue summas 7500 krooni on õige, seaduslik ja põhjendatud. Hageja palub muuta viivise vähendamise otsust ning mõista kostjalt vastustajalt välja viivis 7500 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista tagastamata laenusumma 3000 krooni, intress 9370,20 krooni ja viivis 7500,00 krooni, seega kokku 19 870,20 krooni.
30.Õiguslikult on põhjendatud kostjalt välja mõista tagastamata laenusumma 3000 krooni, intress 9370,20 krooni ja viivis 7500 krooni, kokku 19 870,20 krooni, mis on 77% hagiavalduses toodud nõude kogusummast. Seega tuleb kohtuotsuse menetluskulude jaotamise osas muuta, ning jätta hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 06.02.2009 otsus osaliselt väljamõistetud viivise osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõistja kostjalt välja viivis 452,05 krooni. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
33.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on vaidlustanud otsust üksnes laenulepingu alusel väljamõistetud laenu põhiosa, intressi ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostjalt tuleb pooltevahelise laenulepingu alusel välja mõista 700 krooni põhivõla katteks ja viivised summas 3 000 krooni. Muus osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
34.Hageja on otsust vaidlustades apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et pooltevaheline laenuleping võimaldab intressi arvestada kuni kõikide lepingujärgsete kohustuste täitmiseni, kostja poolt tasutud 3 000 krooni tuleb kogu ulatuses arvata intressi katteks ning viivist tuleks välja mõista suuremas summas, kui laenu põhiosa. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki nimetatud hageja seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja nõuet esitatud kujul kogu ulatuses rahuldada. Maakohtu seisukohad on kooskõlas Riigikohtu samasisuliste lahenditega (nt.
10(11)
3-2-1-137-06, 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-153-09) ning kostja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
35.Erinevalt kostjast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud laenulepingu asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole alust anda käsitletud lepingusätetele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega kujundada nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Kuna esimese astme kohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud.
36.Kaebuse viide kostja kinnitusele, ta et on enne lepingu sõlmimist hoolikalt tutvunud lepingu tekstiga, saanud täielikult aru lepingu sisust ja selle sõlmimise tagajärgedest, ei kummuta samuti maakohtu seisukohti. Kolleegiumi arvates on lepingu punkti 21.2 näol tegemist deklaratiivse lausega, mis tegelikkust ei peegelda, sest laenuandja ei saanud reaalselt kontrollida, kas laenusaaja kõigest üheselt aru sai, võttes arvesse lepingu sõlmimise elektroonilist vormi ja poolte omavahelist distantsi lepingueelsete suhete ja lepingu sõlmimise osas.
37.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Mare Merimaa
Gaida Kivinurm
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.