OÜ E hagi JN vastu 25870,20 krooni väljamõistmiseks 22870,20 krooni
Tsiviilasja hind Menetlusosalised
Hageja AS E(XXX), esindaja Aleksei N Kostja JN(XXX, XXX), esindaja Reimo M (AB Veso ja Partnerid, Rävala pst 8, Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus vastavalt määrusele 07.01.09
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista J N lt AS Ekasuks laenu katteks 700 krooni, viivist 3000 krooni.
3.Jätta rahuldamata AS E hagi JN vastu leppetrahvi 1500 krooni saamiseks, kulutuste hüvitamiseks 1500 krooni ja intressi 12370,20 krooni saamiseks.
4.Jätta AS ELI menetluskulud 14,3% ulatuses JN kanda ja JN menetluskulud 85,7% ulatuses Jätta AS ELI kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.SMS Laenud OÜ ja JNs õlmisid interneti vahendusel 14.02.07 lepingu ja kostja sai kiirlaenu, 14.02.07 esitas J. N laenutaotluse 3000 krooni saamiseks 30 päevaks intressiga 700 krooni laenu perioodiks ja laenuandja kandis 14.02.07 kostja näidatud pangakontole laenu 3000 krooni, mis tuli tagasi maksta koos intressidega 700 krooni
hiljemalt 16.03.07. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Laenuandja esitas kostjale pretensiooni ja palus võla likvideerida, kuid kostja ei ole võlga ära maksnud. SMS Laenud OÜ loovutas nõude kostja vastu hagejale. Esialge võlausaldaja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul kohustuse täitmata jätmisel loovutatakse nõue hagejale.
2.Kostja võlgnevus on järgmine: a. tagastamata laen 3000 krooni b. intress, mis tuleneb lepingu p 4.2.3 ja mille määr on 0,778 % päevas ja arvates laenu andmisest 14.02.07 on seisuga 28.07.08 intress 3000*530*0,778%=12370,20 krooni c. viivis, mis tuleneb lepingu p 13 ja mille määr on 0,50% päevas tasumata võlalt. Arvates laenu tagastamise päevast 16.03.07 on viivitus 500 päeva 16.03.07-28.07.08 ja viivis on seega 500 * 3000*0,05%=7500 krooni d. leppetrahv vastavalt lepingu p 14, mille järgi on õigus nõuda leppetrahvi kuni 50% kohustuse rikkumise hetkel tagastama laenust ja seega leppetrahv 1500 krooni e. nõudeõiguse loovutamisest tulenevad kulud vastavalt lepingu p 12.1. 12.2. 12.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 1500 krooni.
3.Hageja palub kostjalt kokku välja mõista 25870,20 krooni.
4.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Hagejal on nõue kostja vastu seisuga 23.04.08 kui kostja tasus 3000 krooni, oli võlg 20726 krooni, millest 3000 krooni on tasumata laen, intressi võlg 9313 krooni ja viivise võlg 7363 krooni ja menetluskulude võlg 350 krooni. Kuna kostja maksis vaid 3000 krooni, siis on kostja tasunud osaliselt menetluskulusid ja viiviseid ja hageja ei ole andnud nõusolekut kohustuse täitmise järjekorra muutmiseks. Hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Intressi saamiseks rohkem kui 700 krooni on põhjendatud lepingu p 10.1 järgi. Intressiperiood algab laenu andmistest kostjale ja lõpeb koos intresside ja muude kulude tasumiseni. Selline kokkulepe ei ole keelatud. Viivisemäär on lubatud ja kooskõlas lepingu p –ga
13.Võlgnik ei ole oma kohustust 1 aasta jooksul täitnud, viiviseid ja intresse saab nõuda üheaegselt, va ei saa viivist nõuda intressidelt. Hageja nõuab viiviseid ja intresse laenult. Laenulepingu p 14 järgi on leppetrahvi nõudmine õigustatud kui võlgnik ei tasu laenu pärast täiendava tähtaja andmist. Hoiatused on kostjale saadetud 17.04.08, hagi on esitatud 28.07.08, kus nõuab ka leppetrahvi tasumist. Ei ole kostjale kahju tekitanud.
6.Hagi kohaselt on hageja esitanud kostjale 28.03.07 kirjaliku teatise summas 4595 krooni ja 24.04.07 teatise, kus summaks oli arvestatud 5601 krooni, 24.04.08 vastavalt 19721 ja 17.04.08 summas 20726 krooni. Kostja on kätte saanud vaid 17.04.08 väljastatud teatise, mille said kätte kostja vanemad ja tasutud on sellest põhivõlg, mis on ära tasutud 23.04.08 MK poolt. Kuna varasemaid teatisi ei ole saanud, ei ole nõus tasuma viivist, intressi, leppetrahvi. Hageja ja laenuandja peavad
tõendama, mida ja kas nad on teinud midagi võla saamiseks kohtuväliselt. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõuab viivist, leppetrahvi ligi aastase hilinemisega, mitte koheselt peale tähtaja saamist. Hageja peab tõendama, et ta nõudis leppetrahvi ja et selle on kostja kätte saanud. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt leppetrahvi kui ta pole seda nõudnud viivitamatult. Võlasuhtele laienevad VÕS-st tulenevad sätted tüüptingimuste regulatsiooni kohta vastavalt VÕS § 35 lg 1, 2 § 42 lg 1, lg 3 p5. Leppetrahvi nõue on aegunud, mõistlikuks ei saa pidada leppetrahvi nõude esitamist pärast aastat. Kui kohus leiab teisiti, siis tuleb leppetrahvi vähendada, praktikas on leppetrahvi summa 10% laenust ehk 300 krooni.
7.Võlateatised on esitatud aastase vahega ja selline käitumine viitab sellele, et hageja soovib saada suurt intressi ja viivist, tekitada kostjale kahju ja kostja leiab, et hageja intresside ja viivise ja leppetrahvi nõue on ebareaalne ja ebamõistlik, kuna on mitu korda laenusummast suurem ja hageja selline käitumine ei ole koos seadusega ega hea usu põhimõttega. Kuna kostja on võla tasunud, on viivise ja intresside nõue alusetu ja lisaks vastuolus VÕS § 113 lg 6 ja hageja pole selgitanud, milline kahju on tal tekkinud, mis lubab nõuda viivist suures ulatuses (§ 113 lg 7). Kuna hageja nõuab intressi, siis on kostja vabastatud viivise tasumisest ja kui hageja nõuab viivist, siis ei saa ta nõuda intressi. Arvates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutmist kaotab intressi arvestamine õigusliku alusel ja hageja saab nõuda viivist. Kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist, palun kostja viivist vähendada. Kostja arvates on ebaõiglane tarbijale siduvad lepingud, kus müüja/teenuse osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest.
8.Kostja tasus laenu tagasi OÜ-le SMS Laen, kostja ei teadnud ega pidanud teadma, kas nõue on loovutatud või mitte. OÜ SMS Laenu nimel hageja poolt 17.04.08 saadetud kirjas - võlateatises kohtudokumentide ettevalmistusetapp võla tasumiseks - on kirjas, et kui võlga ei tasuta tähtaegselt 7 päeva jooksul, loovutatakse nõue ERA Liisinu Inkassoteenuse AS-le. Kostja on põhivõla tasunud 23.04.2008, seega puudus hagejal õigus nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimiseks. Hageja saatis võlateatised lihtkirjana kostja avaldatud aadressil ja lepingu p 19.2 järgi peavad avaldused olema kirjalikus vormis ja need loetakse kätte saaduks kui need on saadetud postiasutuse vahendusel liht või tähitud kirjaga teise poole lepingus märgitud aadressil või tema poolt kirjalikult nimetatud aadressil ja see loetakse kätte saaduks 3 tööpäeva jooksul postitamisest.
9.Tõendid: maksekorraldus Kohtu põhjendused
10.VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik andma teisel isikule rahasumma, laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus või kutsetegevuse antud laenult maksta intressi üksnes juhul kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
11.Pooltel ei ole vaidlust selles, et SMS Laenud OÜ ja JN sõlmisid interneti vahendusel 14.02.07 lepingu , et J. N esitas 14.02.07 laenutaotluse 3000 krooni saamiseks 30 päevaks ja et laenuandja kandis 14.02.07 kostja näidatud pangakontole laenu 3000
krooni ja et laenu tagasimakse tähtaeg oli 16.03.07. Eeltoodu alusel leiab kohus, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ja et lepingu järgi muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 16.03.07. Kostja kinnitas ja esitas ka vastava maksedokumendi, et ta on 3000 krooni tagasi makstud 24.04.08 OÜ-le SMS Laen. Nimetatud asjaolud on seega tõendatud ja seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, kuna ta tasus 3000 krooni pärast lepingus ettenähtud tähtaega. Hinnangu sellele, kas märgitud rahasumma 3000 krooni on tasutud kohasele võlausaldajale, kas pärast 3000 krooni tasumist on see arvestatud õigesti erinevate kohustuste katteks (st järjekord), ja kas hageja võib nõuda kostjalt viiviseid, intresse ja muid kulusid, annab kohus edaspidiselt.
12.Kuna ülalpool tuvastas kohus, et laen oli antud vaid 30 päevaks, ei kohaldu vaidluses VÕS 22. peatüki 2. jao sätted vastavalt VÕS § 403 lg 3 p 2 - st tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätteid, mis on vastavas eelmärgitud 2. jaos ja seega kohalduvad vaidluses laenu ja krediidilepingut reguleerivad sätted, aga ka võlaõigusseaduses muud lepingulise kohustuse rikkumist reguleerivad sätted.
13.VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele ja lg 3 alusel loetakse kohaselt täidetuks kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil. Kuna vaidlus puudus selles et kostja maksis 3000 kr 24.04.08, kuid laenu tagastamise tähtaeg oli 16.03.07, siis on kostja rikkunud lepingust tulenevalt kohustust, kuna igal juhul ei ole kostja väidetavalt 3000 kroonist laenu tagastatud õigel ajal (VÕS § 76 lg 3). Kõigepealt vaatleb kohus küsimust sellest, kas kostja on 3000 krooni, sõltumata sellest, mille katteks see on tasutud, täitnud kohasele võlausaldajale.
14.VÕS § 164 lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ja lg 2 alusel asub sellisel juhul uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. VÕS § 169 lg 1 sätestab, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovtanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse et on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.
15.Hageja poolt kohtule esitatud 17.04.08 teatisest, mille saamist kinnitas kostja, nähtub, et OÜ SMS Laen palub kostjal tasuda 20726 krooni viimase kontole 7 kalendripäeva jooksul kontole , viitenumber 20273066, vastasel korral pöördutakse kohtusse ja juhul kui võlga ei ole likvideeritud, loovutatakse nõue kohta vastu ERA AS-le lisatähtajale järgneval päeval. Kostja tõendas kohtule esitatud maksekorraldusega nr 23.04.08 nr 8 /lk 84/, et on tasunud OÜ-le SMS Laen , viitenumber 20273066 järgi 3000 krooni viitega laenulepingule põhiosa 3000 krooni J N . Seega on kostja tasunud talle laenandja OÜ SMS Laenud 17.04.08 saadetud teatises ettenähtud tähtaja (7 päeva) jooksul osaliselt nõutava rahasumma ja nimelt 3000 krooni teatises näidatud isikule, so laenuandjale ehk lepingu poolele ehk võlausaldajale. Teatises endast nähtub, et alles kavatsetakse hakata nõuet loovutama käesolevas asjas olevale hagejale ja märgitud 17.04.08 teatisest ei nähtu, et nõue oleks juba loovutatud vastavalt VÕS § 164 lg 1 ja 170. Hageja poolt kohtule esitatud nõudeõiguse loovutamise lepingu 061206 lisast 20393, mis on koostatud 25.04.08 ja seda pärast
kostja poolt 3000 krooni tasumist laenuandjale, nähtub, et SMS Laenud OÜ on nõude kostja vastu loovutanud 06.12.2006 lepingu alusel, samas leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema või OÜ SMS Laenud oleks kostjat teavitanud enne viimase poolt 23.04.09 3000 krooni tasumist, et nõue on tegelikult juba loovutatud. Nimetatud 17.04.08 saadetud teatis ja esitatud loovutamise lepingu lisa 20393 kinnitavad kohtu arvetes just seda, et nõue oli loovutatud hiljem kui 3000 kroonine makse kostja poolt OÜ-le SMS Laenud tehti ja seega on tegemist kohtu arvates VÕS § 169 lg 1 tuleneva olukorraga, kus kostja teadis, et nõue pole loovutatud ja kohtu arvetes see ei olnudki loovutatud enne 23.04.08 ning seega on kostja oma 3000 kroonise makse teinud kohasele võlasusaldajale (§ 76 lg 3). Nimetatud tähendab seda, et lepingust tulenev kohustus on osaliselt, so 3000 krooni ulatuses täidetud. Kuna kostja märkis, et hageja ei saanud nõuet omandada või puudus laenuandjal õigus nõue loovutada , siis peab kohus vajalikus märkida, et seda, mida loovutati ja omandati on sisuliselt laenuandja ja käesoleva hageja omavaheline suhe, kas see on nende vahel kehtiv ja ei puuduta sisuliselt kostjat vastavalt VÕS § 164 lg 1, ja seda, et tegemist oleks sellise nõudega, mida seaduses tulenevalt ei tohi loovutada või tegemist oleks olukorraga kus kohustust ei saaks sisu muutmata täite kellelegi muule kui senisele võlausaldajale, ei ole esile toodud. Laenulepingust tulenevate nõuete loovutamine ei ole keelatud ja nõuet saab täita ka uue võlausaldaja suhtes sisu muutmata. Kostja jaoks omab tähendust, kas hagejal on nõue, kui suur see nõue on ja kas kostja on seda nõuet kohaselt täitnud, sj kas ta on täitund seda kohasele võlasusaldajale. Kohus märkis, et 3000 krooni tasumine on toimunud kohasele võlasusaldajale VÕS § 76 lg 3, 169 lg 1 järgi, kuid hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hageja arvestanud märgitud 3000 krooni tasumist ei väidetavate intresside ja viiviste ja kulude katteks. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust sellest, kas kostjal oli õigus määrata kohustuste täitmise järjekorda.
16.Hageja tugines sellele, et 3000 krooni tasumine ei ole katnud kõiki nõutavaid summasid ja et ta ei ole andnud nõusolekut kohustuste täitmise järjekorra muutmiseks. VÕS § 88 lg 1 tulenevalt siis, kui võlgnik peab üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest 24.03.08 nähtub, et kostja on tasunud vaidlusaluse 3000 krooni lepingu nr 070801 põhiosa katteks, seega on võlgnik määranud, millise kohustuse täitmiseks ta raha on andud. Samas tuleneb VÕS § 88 lg 8 et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi, intresse, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, sj juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks ja lg 9 tulenevalt ei saa võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata lg 8 sätestatust erinevalt kohustuste täitmise järjekorda. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja ei saanud võlausaldaja nõusolekuta määrata, et 3000 krooni on tasutud põhivõla katteks. Eeltoodu tõttu on hageja väited õiged sellest, et kostja ei saanud ilma võlausaldaja nõusolekuta ise määra kohustuse täitmise järjekorda ning tasutud 3000 krooni tuleb arvestada VÕS § 88 lg 8 järgi vastavate kohustuste katteks. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et hagiavaldusest ei nähtu üldse, et hageja oleks 3000 krooni tasumist ka intresside, viiviste ja kulutuste arvestamisel arvesse võtnud. Milline on kostja kohustuste maht ehk täitmisele kuuluv osa, milline osa on täidetud, vaatleb kohus edaspidiselt kui on hinnanud leppetrahvi, viivuse, intressi ja kulutustega seonduvaid väiteid, vastuväiteid ja tõendeid.
Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas kostjal on kohustus tasuda intressi, leppetrahvi, viivist. Intress
17.Vaidlus puudus selles, et hageja on majandus-ja kutsetegevuses tegutsev äriühing ning tegeleb laenu andmisega, mille tõttu on tal on õigus antud laenult intressi nõuda ja seda tuleb tasuda vastavalt lepingus on kokkulepitule VÕS § 76 lg 1. Kuna vaidlus puudus selles, et kostjale anti laenuks raha (VÕS § 397 lg 1 alusel võib laenuks anda ka muud kui raha ), siis on poolte vahel tegemist krediidilepinguga. Nimelt on VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt toimub krediidi andmine tasu eest, st krediidisaajal on kohustus maksta tasu saadud krediidilt, milleks ongi intress ja mis vastavalt esitatud kokku lepitud lepingu p- 4.2.3 järgi määras 23,3% laenu perioodiks. Seega ei ole õiged kostja väited, et tal puudub kohustus intressi tasuda. Intressi tasumise kohustus tuleneb nii lepingust ning seadusest. Lepingus on määratletud intressi suurus, mis on vastavalt 23,3% laenult 3000 krooni.
18.Kostja väitis, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mida ei ole hageja vaidlustanud ja seega saab rääkida sellest, et märgitud lepingu tingimised ei ole eraldi läbi räägitud. Esitatud lepingust nähtub, et tingimused on koostatud erinevate võimalike laenukohustuste reguleerimiseks. Näiteks on reguleeritud, milline on intress 15 - päevase laenu puhul, 30 - päevase laenu puhul ja seda erinevalt sõltuvalt laenu suurusest (1000 krooni, 2000 krooni, 3000 krooni, lepingu p 4.1, 4.2). Hageja väitis, et lepingu p 10.1 järgi tuleb kostjal intressi tasuda laenu väljamaksmise päevast kuni intressi, maksete ja muude kulude täiliku tasumiseni Kohus ei nõustu sellega. Poolte vahel oli tähtajaline laenuleping - 30 päeva ja laenu tagasimakse tähtaeg saabus nagu hageja ise esile tõi 16.03.07. Seega, kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppinud kokku intressi laenu kasutamise eest lepingu p –s 4.2.3 vastavalt laenu perioodiks on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Seega kui laenu kokkulepitud ajaks võlgnik ei tagastanud, kaotab seega laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, so hageja poolt viidatud 16.03.07, kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi saab rääkida üksnes viivise nõudest. Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda intressi lepingu p 10.1 järgi. Tegemist on sellise tüüptingimusega, mis on vastuolus sama pooltevahel sõlmitud kokkuleppega – tagastada laen 16.03.07 ja saadud laenult tasuda intressi laenu perioodi eest, st 30 päeva eest. VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimusi tõlgendada nii nagu teine lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ja kahtluse korra tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Lepingu p 4.2.3 tulenevalt on selge, et laen anti tähtajaliselt, laenu periood ehk laenu kasutamise periood oli 30 päeva, laen muutus sissenõutavaks 16.03.07 ning et laenu perioodi eest on intress 23,3% laenus summalt ehk kokku selle perioodi eest 700 krooni. Kostjalt kui tarbijalt ei saa eeldada, et ta mõistaks intressi tasumise kohustust teisti, kui selliselt, et ta peab tasuma intressi laenu perioodi eest, milleks on 30 päeva ehk teisisõnu ei ole mõistlik eeldada, et kostja peaks saama aru, et intressi tasutakse mingi muu perioodi eest kui laenu periood. Viidatud lepingu p 4.2.3 sätestatud tingimuse
lõpuosas on märgitud, et intress on laenu perioodiks 23,3% laenusummalt (0,78% päevas) ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenusaaja poolt laenuandjale vastavalt 700 krooni. Seda, et pärast laenu tähtaja lõppemist peab veel tasuma intressi, tegelikult samast sättest ei nähtu ja see, et p 10.1. kohaselt on intressi tasumise tähtaeg muu kui lepingu p 4.2.3 kokkulepitud laenu periood (st muu periood kui laenu periood), ei ole võimalik kostjal üheselt mõista ega oleks kooskõlas intressi olemusega. Nii tuleb kohtu arvates VÕS § 39 lg 1 tulenevalt tõlgendada intressi tasumise kohustust hageja kahjuks ja selliselt, et kostjal tuleb tasuda intressi laenu perioodi e. 30 päeva eest - antud juhul kuni 16.03.07 kokku 700 krooni. Selline tõlgendus on kooskõlas ka VÕS § 401 lg 1 tulenevaga - st et lepingu lõppedes tuleb tasuda ära laen ja intress. Seega nõustub kohus osaliselt kostjaga, et intressinõue on osaliselt põhjendamata ja seda osas, mis ületab 700 krooni. Leppetrahv
19.VÕS § 45 lg 3 p 5 alusel on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kus pooleks on tarbija, selline, kus nähakse ette, et kohustuse rikkumise korral peab tingimuste kasutajale maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi ja lg 1 alusel on selline tingimus tühine. Lepingu p 14 järgi on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi lepingust või seadusest tuleneva kohustuse ühe või mitme kohustuse täitmise rikkumise korral kuni 50% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Samast sättest tulenevalt saab võlausaldaja nõuda leppetrahvijuhul kui laenusaaja ei ole kohustusi täitnud laenuandja poolt täiendava tähtaja jooksul. Kostja leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult suur. Laenusumma on 3000 krooni, hageja nõuab leppetrahvi 1500 krooni. Arvestades laenu summat 3000 krooni, on kohtu arvates ebamõistlik leppetrahv 1500 krooni kuna moodustab kõrvalkohustusena on põhikohustusest 50% ja samas ületab üle kahe korra tasumisel kuuluva intressi suurust. Sama lepingu p 14 järgi on leppetrahv lubatav ühe või mitme kohustuse täitmata jätmise eest, st näiteks kui intress jääb tasumata, tasutakse hiljem, jäetakse osaliselt tasumata, oleks trahv ikka 1500 krooni. Ehkki hageja viitas sellele, et leppetrahvi saab nõuda alles siis, kui on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, ei tähenda leppetrahvi nõude esitamise kord seda, et selline leppetrahvi maksmise tingimus, st eelkõige kohustus maksta võlasusaldajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, oleks kehtiv. Kohtu arvates on vaidlusealuse lepingu p 14 sätestatud kostja kohustus maksta ebamõistlikult suurt leppetrahvi kohustuse rikkumise korral, ebamõistlikult kahjustav ja seega ka tühine ja seega tuleb siinkohal nõustuda kostega, et hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt trahvi.
20.Kohus peab vajalikuks siiski märkida, et leppetrahvi saamiseks peaks võlausaldaja VÕS § 158 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest teisele lepingupoolele teatama, et ta leppetrahvi nõuab, vastasel korral kaotab ta õiguse leppetrahvi saamiseks. Kostja väitis, et leppetrahvi nõudis hageja alles hagiavaldusega. Hageja poolt kohtule esitatud 24.03.08, 17.04.08, 28.03.07, 24.04.07, 28.03.07 teatistest- nõudekirjadest (lk 19,20, 26, 27, 28) nähtub, et hageja nõuab kostjalt laenu, intresside, viiviste, võla sissenõudmisega seotud kulude tasumist, andes talle mitmeid tähtaegu nende tasumiseks, ent ei ole kordagi märkinud, et ta kavatseb rakendada kostja suhtes trahvi. Kohustuse täitmise tähtaeg oli 16.03.07, mille on võlausaldaja kindlasti avastanud juba vähemalt 28.03.07, kui ta sellel kuupäeval koostatud teatises nõuab võla tasumist ja selle tasumise tähtajast, ent trahvinõudest midagi ei maini. Hageja ise kinnitas vastuväidetes kostja vastusele, et leppetrahvi nõuti hagis, so aga üle aasta hiljem kohustuse rikkumisest. Seega nõustub
kohus kostjaga, et isegi kui leppetrahvi tasumise kohustus oleks kehtiv, on võlausaldaja, sj nõude omandanud hageja kaotanud õiguse leppetrahvi saamiseks, sest selline õigus on lõppenud, kuna rohkem kui aasta pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi esitamine hagiavaldus ei ole VÕS § 158 lg 2 mõtte kohasetl mõistlik aeg trahvi esitamiseks. Kohus nõustub siinjuures kostjaga osaliselt, st et hagejal puudub alus leppetrahvi nõudeks ka seetõttu, et ta pole teavitanud õigeaegselt võlgnikku, et kavatseb trahvi nõuda, kuid tegemist ei ole mitte aegunud nõudega vaid tegemist on õiguse lõppemisega. Aegunud oleks leppetrahvi nõue siis, kui oleks aegunud põhinõue, kuid sellist küsimust vaidluses ei ole üldse tõusetunud (TsÜS § 144 ). Viivis
21.VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral viivist ja seda lepinguga kokkulepitud määras. Seda, et kostja kohustust tähtaegselt ei täitnud, vaidluse all ei ole, mis lubab võlausaldajal nõuda kostjalt viivist. Vastavalt lepingu p-le 13 on viivis 0,5% kalendripäevas kui võlgnik ei tee laenu tasumakset tähtaegselt. Lepingu järgi arvestatakse viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust ja see algab laenu tagastamise tähtpäevale järgnevast päevast ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Vaidlus puudus selles, et kohustus muutus sissenõutavaks 16.03.07 ja seega on hagiavalduse seisuga viivituses ja viivis on lepingu p 13 järgi 0,50% päevas tasumata võlalt. Arvates laenu tagastamise päeva 16.03.07 on viivitus 500 päeva vastavalt 16.03.07-28.07.08 vastavalt 7500 krooni (hagi esitamise aeg) perioodi eest. Eeltoodu alusel on hageja nõue viiviste saamiseks põhjendatud. Seda, kui suur on viivis ja kas ta on ebamõistlikult suur ja kas teda tuleb vähendada kostja taotluse alusel, vaatleb kohus pärast seda, kui on arvestanud, millises ulatuses peab kohus vajalikuks kostjalt raha välja mõista, arvestades VÕS § 88 lg 8 tulenevat järjekorda.
22.Kokkuvõttes peab kohus märkima, et kostja väited sellest, et võlausaldaja ei saa korraga nõuda viivist ja intressi, ei ole õiged, kuna intressi saamise õigus krediidilepingust tuleneb nii seadusest kui ka lepingust VÕS § 76 lg 1 ja 401 lg 1 järgi ning viivis on VÕS § 101 lg1 p 6 ja 113 lg 1 alusel õiguskaitsevahend, mida saab võlasusaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral võlgnikult. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas kostja peab hüvitama hagejale kulutusi.
23.Hageja palus välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 1500 krooni vastavalt lepingu p-le 12.1. 12.2. 12.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 1500 krooni. Kostja vaidles vastu sellele, et ta on märgitud nõudekirjad, va 17.04.08 esitatud nõudekirja kätte saanud. Lepingu p 19 järgi peavad lepinguga seotud teated olema kirjalikus vormis ja see loetakse poole poolt kätte saaduks kui teade on antud üle allkirja vastu, teade on saadetud postiasutuse vahendusel liht- või tähitud kirjaga teise poole lepingus nimetatud asukohta või muul tema poolt kirjalikult teatatud aadressil või teate postitamisest on möödunud kolm tööpäeva. Hageja märkis, et need kõik teated on saadetud kostjale lepingus märgitud aadressil, samas ei ole hageja esitanud mitte ühtegi tõendid selle kohta, kas märgitud teatised, mis kohtule on esitatud, oleks antud kostjale allkirja vastu (lepingu p 19.1) või saadetud tähitud kirjaga või lihtkirjaga (lepingu p 19.2).
Üksnes väitest ja kirjade enda esitamisest ei piisa, et hageja oleks tõendanud, et mainitud kirjad oleksid tema või tema õiguseellase kui laenu andva majanduskutsetegevuses tegutseva äraühingu poolt ka väljastatud ja lepingu p 19 sätestatud viisil kostjale saadetud. Muigeid tähitud kirja kviitungeid või mingeid äriühingu postiteenistuse vm sarnase struktuuriüksuse infokandjast (väljastatud kirjade registrist vmt) väljavõtted vm tõendeid vastavate kirjade saatmisest väidetavatel aegadel lepingus märgitud viisil kostjale, ei ole hageja kohtule esitanud, seega on väited kõikide muude kirjade-teatiste, va 17.04.08, mille saamist kosja kinnitab, tõendamata ja seega ei ole tõendatud kulude kandmine 1500 krooni ulatuses. Kohtu arvates on tõendatud seega vaid kirja saatmine 17.04.08, mille kulud on 150 krooni ja hagiavaldusega seonduvate kulude kandmine 1000 krooni, kokku lepingu p-de 12.2.1 ja 12.2.3 järgi 1150 krooni, mida võib vaadelda kui võlausaldaja kahju. Eelnimetatud kulutuste hüvitamise kohustus on kostjal pooltevahelisest lepingust ja seondub kostjapoolse kohustuse rikkumisega, mille tagajärjena pidi ta ette nägema märgitud kulude tekkimist hagejal vastavalt VÕS § 128 lg 3, 128 lg 3 (põhjuslik seos lepingulise kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju, milleks on võla sissenõudmisega seotud kulud). VÕS § 115 lg 1 ja 76 lg 1 võimaldab võlausaldajal nõuda kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist. Samas ei saa jätta tähelepanuta VÕS § 113 lg 5, millele tugines ka kostja, et kuivõrd viivisenõue on suur, siis saab võlausaldaja nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kuna hagi esitamise seisuga on viivis 7500 krooni, siis katab nõutav viivis igal juhul kahju (kulud) ja kohtu arvates ei ole hagejal õigust nõuda märgitud ja tõendatud 1150 krooni kui kulutuste näol tekkinud kahju (ehkki hageja nõuab 1500 kr) ega arvestada ka kostja tasutud 2300 krooni nende kuluste katteks VÕS § 88 lg 8 alusel. Väljamõistetava võlasumma arvestus, viivise vähendamine
24.Kostja tasus 23.04.08 3000 krooni, mis tuleb VÕS 88 lg 8, 9 alusel arvestada kõigepealt intressi 700 kr katteks. Kuna viivisenõue ületab kulutuste nõuet ja kulutuste nõue seetõttu rahuldamisele ei kuulu, tuleb ülejäänud 2300 (3000-700) krooni lugeda tasutuks põhivõla e. laenu katteks. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista laenu ehk põhivõla katteks 700 krooni ja intressinõue tuleb jätta rahuldamata, kuna seda saab lugeda VÕS § 88 lg 8 alusel tasutukse enne hagi esitamist (tasutud 23.04.08, hagi esitatud 28.07.08). Kuna hagi esitamise seisuga ületas viivisenõue 7500 krooni laenuks antud põhivõlga oluliselt, siis leiab kohus, et kostja palve vähendada viivist on põhjendatud. VÕS § 113 lg 8 alusel võib kohus viivist vähendada § 162 alusel. Nimelt sätestab VÕS § 162 lg 1 võimaluse leppetrahvi ja seega ka viivise vähendamiseks siis. VÕS § 162 lg 1 alusel võib viivist vähendada, kui tasumisel kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, ja seda võib vähendada mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja viitas, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale peale ühe pretensiooni 17.04.08, ega ole tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju, et mõista välja viivis hagetavas ulatuses. Asjas leidis tõendamist, et viivis oli hagi esitamise seisuga 7500 krooni, et hagejal tekkis kahju küll 1150 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude näol, kuid see on viivistega hõlmatud, mistõttu ei kuulu kulutuste nõue rahuldamisele. Nimetatud asjaolu tuleb viiviste väljamõistmisel arvestada. Hageja viitas sellele, et kostja tasus osaliselt võlga rohkem kui aasta pärast laenu ja intresside tagasimaksmise tähtaja saabumist, mida tuleb arvestada viivise väljamõistmisel. Kohtu arvates tuleb arvestada ka seda, et kostja ei ole ka ise üles näidanud oma huvi laenu ega ka intresside õigeaegseks tagastamiseks maksmiseks ega ole kohustust ka selle tähtaja jooksul osaliseltki
täitnud. Kõike asjaolusid omavahel hinnates leiab kohus, kostjapoolne kohustuse rikkumine on olnud selline, mis võimaldab viivist küll vähendada, kuid vähendada seda laenuks antud rahasummani - st 3000 krooni, mida kohus peab mõistlikuks.
25.Eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada osaliselt: välja mõista kostjalt haegejale laenu katteks 700 krooni, viivist 3000 krooni ja jätta leppetrahvi nõue, kulutuste hüvitamise nõue ja intressinõue rahuldamata. Menetluskulud
26.Hageja palus välja mõista kostjalt kokku 25870,20 krooni, kohus mõistis kostjalt välja kokku 3700 krooni ja rahuldas hagi seega 14,30 % ulatuses. Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jäävad menetluskulud vastavalt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osale vastaspoole kanda. Kuna hagi kuulus rahuldamisel 14,3% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud 14,3% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 85,7% ulatuses hageja kanda. Tsiviilasja hind
27.TsMS § 133 lg 2 ja § 133 lg 1 järgi on hagi hind arvestades põhinõuet ja põhinõuet ületavate kõrvalnõuet summat vastavalt 22870,20 krooni.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.