Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

võltsitud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Aare Urm kasutas mitmeid erinevaid allkirja variante. Põhjendamatu on kostja I tasaarveldamise avaldus, kuivõrd hageja ja kostja I poolt allkirjastatud tööde vastuvõtmise aktidele on üksnes akt nr 165 17 585 krooni 55 senti ületanud lepingu tähtaega, kuna kostja II palus hagejalt arve esitamiseks ja selle tasumiseks pikendust põhjusel, et kostjal II ei olnud raha teostatud tööde eest tasumiseks. Hageja tuli kostja II palvele vastu ja pikendas tasumise tähtaega enam kui 5 kuud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud akti nr 165 hilisem esitamine tingitud hagejast. Kostja I seisukoht

(kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108). Seda väljendas ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat huvi. Kostja I on seisukohal, et tema vastu esitatud viivise nõue ei ole seaduslik, kuna ta ei olnud teadlik töövõtulepingu sõlmimisest ning asjaolust, et tema on kohustatud tasuma vaidlusalused arved. Hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada kuni 37 969 kroonini. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja nõue kostja I vastu kuulub rahuldamisele, tuleb hageja nõue tasaarveldada kostja I nõudega hageja vastu 100 018,60 krooni. Nimelt vastavalt töövõtulepingu p-le 5.1 oli tööde teostamise aeg 28.07. – 28.08.2003. Tööd võeti vastu 30.12.2003. Vastavalt lepingu p-le 10.3, juhul kui tööettevõtja ei täida tellimust tähtajaks, kohustub ta tasuma tellijale leppetrahvi 0,5% lepingulisest maksumusest iga ületatud päeva eest. Tööde maksumus koos käibemaksuga oli 165 319 krooni, viivis moodustab 826 krooni 60senti päevas, viivitati 121 päeva. Kokku on viivis 100 018 krooni 60 senti. Kohtuistungil lisas kostja I, et hageja ees vastutab kostja II. Ei ole tõendatud, et kostja II poolt esitatud volikirja on ühe isikuna allkirjastanud Aare Urm. Isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja ees vastutab kostja I, siis ei ole põhjendatud hageja viivise nõue, kuivõrd kostja I sai hagist teada alles 24.08.2007. Kostja II seisukoht

sisuga (allkirjade võltsitus) vastuväite kõige veenvamaks tõendiks kohtu jaoks on vastava valdkonna kohtueksperdi arvamus. Kindlasti ei ole võimalik sellist vastuväidet tõendada allkirjade visuaalsel võrdlemisel menetlusosaliste ja/või kohtu enda poolt. Käesolevas asjas ei asunud eksperdid seisukohale, et Aare Urm ei kirjutanud või tõenäoliselt ei kirjutanud volikirjale allkirja. Ka selgitas H.Jõffert kohtuistungil 14.11.2007 (tlk 222), kui temalt võeti võrdlusmaterjale, et tema arvates on volikirjal tegemist tema allkirjaga. Samal istungil selgitas Aare Urm, et tema täpselt ei mäleta, kas ta on andnud sellise allkirja, kuid ta on olnud väga paljudes erinevates firmades ja tal on erinevaid allkirju. Kuigi nimetatud isikute selgitused ei ole TsMS-i § 229 lg-st 2 tulenevalt tõendiks tsiviilasjas ja kohus neid ka selliselt ei hinda, ei anna ka need väljaütlemised kohtule lisasiseveendumust volikirja võimaliku võltsituse kohta. Kuna volikirja võltsitus tõendamist ei leidnud, on seega vaidlusaluse lepingu näol tegemist esindaja kaudu tehtud tehinguga, milline kehtib esindatava suhtes TsÜS § 115 lg 1 mõttes. Seega on tõendatud, et vaidlusaluse lepingu alusel tekkis kostjal I kohustus tasuda tehtud tööde eest. Hageja nõue kostja I vastu ei ole aegunud, kuna käesolevas asjas on tegemist olukorraga, mida reguleerib TsÜS § 146 lg 4. Nimetatud sätte kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kümme aastat juhul, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Nimelt on tõendatud kostja I vastusega 08.05.2006 (tlk 19, lk 212) hageja ettepanekule tehing heaks kiita, et kostja I juhatuse liige teadlikult ajas hageja segadusse (et kostja II esindas hoopiski OÜ Oolomer huve) ja eitas nimetatud isikule igasugust volikirja väljaandmist. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et tegelikkuses oli vastav volikiri olemas. Hageja õigusele saada lepingujärgset tasu tehtud töö eest ei saa avaldada mõju kohustatud isiku juhatuse liikmete omavahelised võimalikud möödarääkimised või muud ebaselgused äriühingu juhtimises. Ka ei avalda sellele mõju kostja I väide, mille kohaselt oli kostjal I kokkulepe, et konkreetseid töid rahastab kostja II. Kui selline kokkulepe tõepoolest oli, võib see anda kostjale I (tagasi)nõudeõiguse kostja II vastu. Asjaolu, et kostja I juhatuse liikmed ei olnud volikirjast ja seeläbi vaidlusalusest lepingust teadlikud, on kohtu arvates ümber lükatud kostja I poolt 09.10.2003 hagejale ühe esitatud arve alusel 30 000 krooni ülekandmisega (tlk 187). Mõistliku hoolsusega oma juhatuse liikme ülesandeid täites pidid kõik tolleaegsed juhatuse liikmed teadma äriühingu rahalisest olukorrast ja tehtud ülekannetest pangaarvelt ning tundma huvi, mis arvega tegemist oli. Kostja I esindaja on vastuses 07.09.2007 (tlk 160) võtnud õigeks, et „...OÜ Sillpack nimele hakkasid saabuma arved elektritööde tasumiseks...“ Eeltooduga on tõendatud, et hageja esitas lepingus kokkulepitud tasu saamiseks arved ja seega on kostjal I tekkinud kohustus need tasuda seni tasumata 103 309 krooni 35 senti (sisaldab käibemaksu). Hageja nõude teise osa moodustab viivis tasumata arvetelt, milles pooled olid kokku leppinud vaidlusaluse lepingu p-s 6.2 määras 0,5% kalendripäevas tasumata summalt. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ja seega on antud asjas hagejal viivise nõudeõigus kostja I poolt tasu maksmisega viivitamise alusel. Kostja I vastuväited lepingus kokkulepitud viivisemäära rakendamisele ja sissenõutava viivisvõlgnevuse suuruse vähendamisele ei ole põhjendatud. Tegemist on äriühingute poolt majandustegevuses sõlmitud töövõtulepinguga, millele laieneb lepinguvabaduse põhimõte. Kohtul puudub igasugune seaduslik alus rakendada poolte vahel kokkulepitud viivisemäära asemel seaduses ettenähtud viivisemäära. Lepingust tuleneva tasumisele kuuluva viivise summat on tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võimalik kohtul kohustatud isiku taotlusel vähendada VÕS §-s 162 sätestatud alustel. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingu poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesolevas vaidluses ei ole kostja I tõendanud enda kui äriühingu

sellist majanduslikku seisundit, mis annaks aluse hageja poolt nõutavat viivisesummat veel vähendada. Nimelt on hageja arvestanud välja kogu lepingujärgse võimaliku viivise suuruseks 696 921 krooni, kuid nõuab sellest 103 309 krooni 35 senti, see on samas suuruses kui põhivõlg. Seega on hageja juba vähendanud sissenõutavat viivist mõistliku suuruseni. Ka oli kohustus täidetud kohustatud isiku poolt algselt vaid 22,5% ulatuses ja täitmisega on tahtlikult viivitatud kohtulahendi tegemise ajaks peaaegu viis aastat. Hageja on esitanud viivisnõude arvestuse (tlk 124), mille aritmeetilisele arvestusele kostja I vastuväiteid ei esitanud. Kostja I esitas muuhulgas ka tasaarvestuse avalduse tulenevalt VÕS §-dest 197 ja 198. Kostja I lähtub asjaolust, et lepingu järgi tehtud tööd anti tellijale üle alles 30.12.2003, kuigi kokku oli lepitud täitmise tähtajaks 28.08.2003. Hageja ei tõendanud, et tööde teostamise tähtaega oleks lepingu p-s 14.1 kokkulepitud kirjalikus vormis muudetud. Seega on asjas tõendatud, et töövõtja andis lepingu järgi tehtud tööd üle tähtaega rikkudes ja tulenevalt lepingu p-st 10.3 on kohustatud tasuma tellijale leppetrahvi 0,5% lepingulisest maksumusest iga ületatud päeva eest. Lepinguline maksumus oli kokku lepitud lepingu p-s 6.1. Hageja viivitus kestis 121 päeva ja seega on leppetrahv kokku suuruses 100 018 krooni 60 senti (tlk 164), mis tuleb tasaarvestada kostja I poolt hagejale tasumisele kuuluva võlgnevuse suurusest. Eeltoodust tulenevalt kuulub seega kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele (103 309 krooni 35 senti + 103 309 krooni 35 senti – 100 018 krooni 60 senti =) 106 600 krooni 10 senti. Seoses asjaoluga, et eelnevalt leidis tõendamist hageja nõue kostja I vastu, ei analüüsi kohus hageja põhjendusi nõudele kostja II vastu. Nõude rahuldamine kostja I vastu välistab hagejal sama nõude olemasolu kostja II vastu. TsMS § 162 lg-t 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 167 lg 1 kohaselt hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt seadustikule. Lähtudes asjaolust, et hagi kuulub kostja I vastu rahuldamisele osaliselt, määrab kohus, et hageja menetluskulud jäävad kostja I kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kostja II menetluskulud jäävad hageja kanda. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus

volikiri allkirjastatud Helen Matla ja Aare Urmi poolt ning 05.02.2008 kostja I taotles volikirja aja tuvastamise ekspertiisi läbiviimist. Maakohus jättis taotluse tähelepanuta. Täiendava ekspertiisi läbiviimiseks olid eksperdile esitatud Aare Urmi allkirjad, mis olid tema poolt olid kirjutatud ajavahemikul 1998 - 2003 (tlk 327-343). Kuid nende allkirjade alusel ei saanud eksperdid ekspertiisi läbi viia, kuna Aare Urmil oli kaks erinevat allkirjavarianti. Ekspert nõudis allkirja teisi variante, mis vastaksid vaidlustatud volikirjal olevale allkirjale (tlk 294). Kostja I asus seisukohale, et kuna 10.06.2003 volikirjal olev allkiri oluliselt erineb A.Urmi ajavahemiku 1998-2003 allkirjavariandist, siis tuleb teha dokumendi vanuse ekspertiis (tlk 305), kuid maakohus jättis nimetatud taotluse läbi vaatamata, rikkudes nii TsMS § 348. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 3. Kohus jäi seisukohale, et kostja I rikkus kohustusi tahtlikult ja see on tõendatud 08.05.2006 (tlk 19) kostja I kirjaga ning tuleb rakendada TsÜS § 146 lg 4 ja selle tõttu nõue ei ole aegunud. Nimetatud dokumenti ei ole kostjale I esitatud ei hagiavaldusega ega hiljem. Maakohus rajas kohtulahendi tõendile, millist ei olnud pooltel võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohus on asjas ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormuse poolte vahel, rikkudes TsMS § 230 lg-t 1. Tulenevalt nimetatud sättest lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale I ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Maakohus kohaldas põhjendamatult TsÜS § 146 lg 4. Sätte kohaldamiseks peab sätte kohaldamist taotlenud pool tõendama kohustuse rikkunud poole tahtlikkust. Hageja ei ole käesolevas asjas tuginenud asjaolule, et kostja I kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja ei tõendanud kohustuse rikkumist ja ei esitanud sellekohast väidet. Kostja I kinnitab, et tema ei rikkunud kohustusi ja eriti ei teinud seda tahtlikult. Töövõtulepingu sõlmimisest sai kostja I teada hagiavalduse saamisel, s.o siis, kui temale edastati töövõtulepingu koopiad. Hageja arve nr 82 (tlk 187), mille kostja I oli tasunud, ei olnud kostjale I esitatud. Kostja II palus kostjat I tasuda 30 000 krooni ning selgitusse panna arve nr 82 ning selleks oli OÜ Oolomer poolt kostja I arvelduskontole üle kantud 30 000 krooni. Mille kohta arve esitati, ei olnud kostjale I teada. Hageja ise viis kostja I eksitusse. Esitades kostjale I tehingu heakskiitmiskirja, ei esitanud hageja kostjale I töövõtulepingut, millest oleks saanud järeldada, et töövõtuleping sõlmiti kostja I nimel. Hagi esitati kostja II vastu. Kui hageja kahtles, kelle vastu tulnuks hagi esitada, siis tulnuks lähtuda töövõtulepingust. Volikirja ehtsuse tuvastamisel rikkus maakohus TsMS § 230 lg 1 sätteid. Volikirja ehtsuse tuvastamiseks pidi hageja esitama tõendeid. Volikirja esitas isik, kes ei ole kordagi kohtuistungile ilmunud. Maakohus on jõudnud väärale seisukohale, et kuna ei ole tõendatud, et Aare Urm ei ole 10.06.2003 volikirjale alla kirjutanud, siis on tõendatud, et allkiri on ehtne. Kostja I ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivis ei kuulu vähendamisele. Elektritööd pidi tasustama kostja II. Asjaolust, et töövõtuleping on sõlmitud kostja I nimel, sai kostja teada alles augustis 2007. Kostja I ei ole tahtlikult rikkunud kohustusi. Kuna maakohus jättis kostja I taotluse 10.06.2003 volikirja vanuse tuvastamise ekspertiisi määramise kohta läbi vaatamata, taotleb kostja I ringkonnakohtul määrata täiendav ekspertiis dokumendi vanuse tuvastamiseks. 15.10.2009 esitas kostja I apellatsioonkaebusele täiendava avalduse, milles juhtis kohtu tähelepanu TsMS § 205 lg-le 1, mis sätestab, et tsiviilkohtumenetluse pooled on hageja ja

kostja. TsMS § 201 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi võib hagi esitada ühiselt mitme kostja vastu, kui mitu isikut on õigustatud või kohustatud samast alusest või menetluse esemeks on samalaadsed ja olemuslikult samalaadsest alusest tekkinud nõuded või kohustused. Osundatud seaduse sätete kohaselt ei ole võimalik esitada hagi alternatiivse kostja vastu. Antud sätteid tuleb arvestada aegumise kohaldamise lahendamisel. Vastustaja seisukoht

ilmestab juhatuse liikmete vahelist koostöö puudumist äriühingu juhtimisel. Tegemist oli pikka aega koos töötanud juhatuse liikmetega (volikirjale alla kirjutanud isikud juhtisid osaühingut neli aastat ja neile lisaks olid juhatuses veel kaks liiget, kes on samal ametikohal senini (S.Tšikov ja I.Suharukov). Äriühingule lepinguga võetud kohustusi tuleb täita. Maakohus on põhjendatult selgitanud, et isegi juhul, kui kostja väidet uskuda, et konkreetseid töid pidi rahastama A.Rodima, ei asenda see kohustatud isikut 23.07.2003 lepingust tulenevas õigussuhtes hageja jaoks. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kostja on lepingut osaliselt täitnud, makstes 09.10.2003 hagejale 30 000 krooni (t.lk 187). Sellega on ümber lükatud ka apellandi väide, et at sai lepingust teada alles augustis 2007. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et nõue ei ole aegunud ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda põhjendusi. Maakohus ei ole tõendamiskoormist valesti jaganud. Ekslikud on apellandi väited selle kohta, et hageja ei tõendanud kostja poolt kohustuse rikkumist. Kohus on otsuse põhjenduste 3. osas käsitlenud kostja tegevust, mis annab aluse kohaldada TsÜS § 146 lg 4 ja sellega saab nõustuda. Viivises olid pooled lepingu p-s 6.2 kokku leppinud ja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt pidi tööde eest tasuma A.Rodima, ei anna alust vähendada viivist. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

U.Loonurm

R.Allikvere

E.Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.