Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

alusel allkirjaga alternatiivne kostja. Põhikostja kohustus tasuma hagejale tehtud töö eest 140 101.00 krooni, millele lisandub käibemaks 18%. Nimetatud tehingu kohta vormistas hageja põhikostjale: 1) akti nr 111/2003 ning arve summas 49 595.40 krooni (t lk 11-12); 2) akti nr 121/2003 ning arve nr 91 summas 66 128.40 krooni (t lk 13-14); 3) akti nr 139/2003 ning arve nr 165 summas 17 585.55 krooni (t lk 15-16). Eeltoodu alusel tekkis põhikostjal kohustus tasuda tehtud töö eest hagejale kokku 133 309.95 krooni. Põhikostja on tasunud hagejale vaid arve nr 82 osaliselt summas 30 000.00 krooni. Senini on hagejale tasumata 103 309.35 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja põhikostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 103 309.35 krooni ning viivised põhivõlgnevusega samas suuruses 103 309.35 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas hagi ka alternatiivse kostja vastu põhivõlgnevuse summas 103 309.35 krooni ja viiviste summas 103 309.35 krooni saamiseks. Hageja palub nimetatud hagi rahuldada juhul, kui hagi ei kuulu rahuldamisele põhikostja vastu. Hageja on seisukohal, et juhul kui selgub, et alternatiivse kostja poolt esitatud 10.06.2003 volikiri (t lk 119), millest nähtub, et see anti välja põhikostja juhatuse liikmete Aare U ́i ja Helen M poolt ja volitati alternatiivset kostjat hagejaga lepingut sõlmima, ei ole allkirjastatud selles väidetud isikute poolt, vastutab alternatiivne kostja hageja ees tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 130 alusel. Eeltoodu alusel palus hageja, juhul kui kohus ei rahulda hageja nõuet põhikostja vastu, välja mõista alternatiivselt kostjalt hageja kasuks tekitatud kahju kokku summas 103 309.35 krooni ning viivised summas 103 309.35 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta sellisel juhul alternatiivse kostja kanda. Vastuses põhikostja kirjalikule seisukohale lisas hageja, et hageja seisukohalt ei ole põhikostja vastu esitatud hagi aegunud, kuivõrd esialgne hagi oli esitatud vaid alternatiivse kostja vastu, kes teatas kohtumenetluse käigus korduvalt, et tal on olemas esindusõigust tõendav volikiri, millega põhikostja volitas alternatiivset kostjat sõlmima vaidlusalune töövõtuleping. Alternatiivne kostja esitas vaidlusaluse volikirja alles 03.04.2007. Nimetatud asjaolule tuginedes ning uskudes 10.06.2003 volikirja õigsusesse, taotles hageja kostja asendamist põhikostjaga. Eeltoodu alusel, kuna tegemist oli ebaselgete asjaolude selgitamisega, on hageja seisukohal, et põhikostja vastu esitatud hagi ei ole aegunud. Ka oli hageja enne kohtumenetlust pöördunud põhikostja poole ettepanekuga tehing heaks kiita (t lk 18), kuid põhikostja juhatuse liige eitas A.R l volituste olemasolu 23.07.2003 lepingu sõlmimisel (t lk 19). Lisaks eeltoodule on hageja seisukohal, et viivise nõue summas 103 309.35 krooni on põhjendatud, kuivõrd vastavalt töövõtulepingu nr 32 p 6.2 järgi on tähtaegselt tasumata arvete eest tööettevõtjal õigus nõuda viivist 0,5% kalendripäevas tähtaegselt tasumata summalt. Seega on hageja järginud lepingus kokkulepitut ja arvestanud seda viivise arvutamisel. Samuti on hageja oma viivise nõuet olulisel määral vähendanud, kuivõrd tegelik viivise nõue ületaks hageja põhinõuet. Hageja on seisukohal, et kuivõrd ekspertiisiaktiga on tõendatud, et Helen J (M) andis alternatiivsele kostjale volituse esindamaks põhikostjat lepingu sõlmimisel, siis andis vaidlusalusele volikirjale allkirja ka Aare U. Ei ole põhjust eeldada, et Aare U ́i allkiri on võltsitud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Aare U kasutas mitmeid erinevaid allkirja variante. Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et alternatiivsel kostjal kui põhikostja esindajal oli olemas volikiri hagejaga lepingu sõlmimiseks ning põhikostja väide, mille kohaselt põhikostja ei ole alternatiivset kostjat volitanud, on vale. Põhjendamatu on ka põhikostja tasaarveldamise avaldus, kuivõrd hageja ja alternatiivse kostja poolt allkirjastatud tööde vastuvõtmise aktidele on üksnes akt nr 165 summas 17 585.55 krooni ületanud lepingu tähtaega, kuna alternatiivne kostja palus hagejalt arve esitamiseks ja selle tasumiseks pikendust põhjusel, et kostjal ei olnud raha teostatud tööde eest tasumiseks. Hageja tuli alternatiivse kostja palvele vastu ja pikendas tasumise tähtaega enam kui 5 kuud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud akti nr 165 hilisem esitamine tingitud hagejast. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka põhikostja poolt esitatud tasaarveldamise avaldus. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud seisukohtade juurde.

II Põhikostja seisukoht Põhikostja hagi ei tunnista esmalt põhjusel, et hageja nõue põhikostja vastu on aegunud. Hageja esitas põhikostjale 04.06.2004 nõudekirja kohustuse täitmiseks. Põhikostja vastas nimetatud nõudekirjale ja teatas, et tema ja hageja vahel ei ole lepingut sõlmitud ning seega ei ole põhikostja kohustatud midagi tasuma. Pärast seda ei ole põhikostjale ühtegi nõuet esitatud. Viimane arve esitati 30.12.2003, seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 31.12.2003. Hageja esitas hagiavalduse alternatiivse kostja vastu, kuid töövõtuleping oli sõlmitud põhikostjaga. Seega oli hageja hagi esitamise ajal alternatiivse kostja vastu teadlik, kes on lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutav isik. Hageja ei esitanud hagiavaldust õige kostja vastu tähtaegselt. Hagi esitamise tähtaeg põhikostja vastu lõppes 31.12.2006. Eeltoodu alusel palub põhikostja kohaldada aegumist. Lisaks on põhikostja seisukohal, et juhul kui kohus on seisukohal, et hageja nõue põhikostja vastu ei ole aegunud, on see põhjendamatu. OÜ S asutati 22.04.2003. Osaühingu asutamisel leppisid asutajad ja alternatiivne kostja kokku, et Sergei T ja Igor S tasuvad tootmishoone ehitamise (renoveerimise) eest ning alternatiivne kostja maksab elektritööde eest. Selline kokkulepe oli seotud sellega, et alternatiivne kostja soovis hakata tootmisruumides oma tööstusettevõtlust korraldama. Elektritööde läbiviimise ja nende teostamise eest tasumise kohustus oli alternatiivsel kostjal. Põhikostja ei vaidle vastu, et nimetatud elektritööd teostati, kuid põhikostjale ei olnud kuni 25.08.2007 teada, et töid teostati põhikostja nimel sõlmitud töövõtulepingu alusel. Põhikostjal ja alternatiivsel kostjal oli kokkulepe, et alternatiivne kostja saab pärast elektrijuhtmete paigaldust ja installeerimist ühe aasta jooksul kasutada tootmishoone ruume ilma renditasuta. Kui põhikostja nimele hakkasid saabuma arved elektritööde eest tasumiseks, teavitati hagejat, et arved on esitatud valele isikule ning nimetatud arved kuuluvad tasumisele alternatiivse kostja poolt. 2004.aasta maikuus esitas hageja põhikostjale nõudekirja, millele põhikostja vastas ning teavitas, et nimetatud arved peab tasuma alternatiivne kostja. Pärast seda hageja põhikostja poole nimetatud arvete tasumise nõudega enam ei pöördunud. Põhikostja on seisukohal, et alternatiivse kostja poolt esitatud 10.06.2003 volikiri on võltsitud. Põhikostja on seisukohal, et kuivõrd ekspertiisiaktide nr DK-0285-07/6326 (t lk 249-251) ja nr DK-0088-08/1562 (t lk 381-384) kohaselt ei leidnud tõendamist, et 10.06.2003 volikirja allkirjastasid kaks põhikostja kunagist juhatuse liiget, on volikiri kehtetu ja seetõttu ei kehti ka põhikostja suhtes vaidlusalusest lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Põhikostja kontoväljavõttest nähtuvalt tasus põhikostja 10.10.2003 hageja arvelduskontole vastavalt arvele nr 82 30 000.00 krooni. Nimetatud kontoväljavõttest nähtub ka, et 30 000.00 krooni oli saadud OÜ-lt O 09.10.2003 selgitusega „laen“. Põhikostja ei ole kunagi saanud OÜ-lt O laenu summas 30 000.00 krooni. Nimetatud summa oli põhikostja arvele üle kantud alternatiivse kostja palvel, kes palus ka tasuda nimetatud summa hageja arvelduskontole põhikostja arvelduskontolt. Ajavahemikul 16.04.2002 – 28.03.2005 oli OÜ O juhatuse liikmeks Helen M, kes oli samaaegselt ka põhikostja juhatuse liige. Helen M valiti põhikostja juhatuse liikmeks alternatiivse kostja palvel. Käesoleva ajani ei ole OÜ O nn laenu tagastamise nõuet põhikostja vastu esitanud ning põhikostja ei ole nimetatud laenu OÜ-le O ka kunagi tagastanud. Nimetatud asjaolud tõendavad täiendavalt alternatiivse kostja pahatahtlikku kavatsust petta hagejat ja sundida põhikostjat tasuma tema poolt endale võetud kohustusi. Lisaks eeltoodule on põhikostja seisukohal, et hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur. Põhikostja on seisukohal, et kohustuse rikkumisega ei ole hagejale kahju tekitatud. Nimetatud asjaolu on üks põhjus, miks puudub hagejal õigus nõuda põhjendamatult suurt viivist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi on tsiviilasja nr 3-2-1-66-05 lahendi p-s 14 asunud seisukohale, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni 1. juulini 2002 kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108). Seda väljendas ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat huvi. Otsuse p-s 16 on tsiviilkolleegium öelnud, et leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Põhikostja on seisukohal, et tema vastu esitatud viivise nõue ei ole seaduslik, kuna põhikostja ei olnud teadlik töövõtulepingu sõlmimisest ning asjaolust, et tema on kohustatud tasuma vaidlusalused arved. Eeltoodu alusel on põhikostja seisukohal, et hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada kuni 37 969.00 kroonini. Põhikostja viivise arvestus on toodud t lk 163. Täiendavalt on põhikostja seisukohal, et juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja nõue põhikostja vastu kuulub rahuldamisele, tuleb hageja nõue tasaarveldada põhikostja nõudega hageja vastu summas 100 018.60 krooni. Nimelt vastavalt töövõtulepingu p-le 5.1 oli tööde teostamise aeg 28.07.2003 – 28.08.2003. Tööd võeti vastu 30.12.2003 (nimetatud asjaolu kinnitab hageja hagiavalduses). Vastavalt lepingu p-le 10.3, juhul kui tööettevõtja ei täida tellimust tähtajaks, kohustub ta tasuma tellijale leppetrahvi 0,5% lepingulisest maksumusest iga ületatud päeva eest. Tööde maksumus koos käibemaksuga oli 165 319.00 krooni, viivis moodustab 826.60 krooni päevas, viivitati 121 päeva. Kokku on viivis 100 018.60 krooni. Eeltoodu alusel palub põhikostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade ning põhjenduste juurde ja lisas, et põhikostja seisukohalt vastutab hageja ees alternatiivne kostja. Ei ole tõendatud, et alternatiivse kostja poolt esitatud volikirja on ühe isikuna allkirjastanud Aare U. Põhikostja on seisukohal, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2003, kuid hageja esitas hagi põhikostja vastu alles nelja aasta pärast. Samuti lisas põhikostja esindaja, et isegi juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja ees vastutab põhikostja, siis ei ole põhjendatud hageja viivise nõue põhikostja vastu, kuivõrd põhikostja sai hagist teada alles 24.08.2007. III Alternatiivse kostja seisukoht Alternatiivne kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista tema vastu suunatud nõudeid, kuivõrd hagiavalduses nimetatud teostatud tööd on saanud põhikostja. Tööd tellis põhikostja, mitte alternatiivne kostja. Põhikostja aktsepteeris kõiki arveid, nõudes neilt tagasi käibemaksu. 10.06.2003 volikiri on allkirjastatud Helen M ja Aare U ́i poolt. Põhikostja väide nagu oleks 30 000.00 krooni kantud hagejale alternatiivse kostja palvel, on absurdne. Eeltoodu alusel palub alternatiivne kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele põhikostja vastu ja tuleb jätta täielikult rahuldamata alternatiivse kostja vastu.

alusel taotluse võtta asja lahendamisel arvesse hageja nõude aegumist. Aegumise vastuväite põhjendatuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada, kas hagejal on väidetav nõudeõigus selle kostja vastu. Kuna antud asjas sõltub hageja nõudeõigus põhikostja nimel lepingu sõlminud isikul vastavate volituste tuvastamisest, tuleb esmalt lahendada 10.06.2003 volikirjaga seonduv vaidlus. Alternatiivne kostja esitas kohtumenetluse käigus S OÜ nimel välja antud 10.06.2003 kuupäeva kandva volikirja, mille kohaselt volitasid põhikostja juhatuse liikmed Aare U ja Helen M alternatiivset kostjat esindama põhikostjat lepingu sõlmimisel hagejaga elektriinstallatsioonitööde läbiviimiseks (volikirja originaal ümbrikus t lk 388). Asjaolu, et A R tegutses vaidlusaluse lepingu sõlmimisel volikirja alusel, nähtub ka lepingu sissejuhatavast osast (t lk 7). Poolte vahel puudub vaidlus, et seisuga 10.06.2003 kuulusid mõlemad volikirja kohaselt selle välja andnud põhikostja juhatuse liikmed selle äriühingu juhatusse ja omasid kahekesi ühist esindusõigust. Nimetatud asjaolud on tõendatud ka äriregistri andmetega (väljatrükk t lk 300302). Põhikostja vaidlustas volikirja ehtsuse (selle allkirjastanud juhatuse liikmete allkirjade ehtsuse). Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et põhikostja nimetatud vastuväide ei ole tõendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Põhikostja vastuväite tõendatuse kontrollimiseks viidi põhikostja taotlusel asjas läbi kaks käekirjaekspertiisi (aktid vastavalt t lk 249-251 ja 381-384). Esimese eksperdiarvamusega leidis tõendamist, et volikirjale on tõenäoliselt ühe isikuna alla kirjutanud Helen M (nüüdseks perekonnanimega J ). Aare Ui allkirja osas asusid eksperdid seisukohale, et ei ole võimalik öelda, kas teine allkiri oli kirjutatud Aare Ui poolt või mitte. Samale seisukohale jäid Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtueksperdid Aare Ui allkirja osas ka teises arvamuses. Seega on vastavalt viidatud kohtuekspertiisiasutuse hindamisskaalale tegemist H.M allkirja osas tõenäolise jaatusega (uuringutes selgus, et vaidlustatud allkiri tõenäoliselt on kirjutatud kontrollitava isiku poolt) ja A. Ui allkirja osas null variandiga (uuringud ei andnud tulemust ja ei ole võimalik öelda, kas vaidlustatud allkiri on kirjutatud kontrollitava isiku poolt või on kirjutajaks keegi teine isik). Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 peab kohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Antud vaidluses on kohtule esitatud volikirja originaal ja kohtul puudub alus eeldada selle kui dokumentaalse tõendi võltsitust. Vastupidi --- kohus eeldab iga tõendi ehtsust, kuni vastavasisuline menetlusosalise väide ei ole leidnud kohtu jaoks veenvat kinnitust. Konkreetse sisuga (allkirjade võltsitus) vastuväite kõige veenvamaks tõendiks kohtu jaoks on vastava valdkonna kohtueksperdi arvamus. Kindlasti ei ole võimalik sellist vastuväidet tõendada allkirjade visuaalsel võrdlemisel menetlusosaliste ja/või kohtu enda poolt. Käesolevas asjas ei asunud eksperdid seisukohale, et A. U ei kirjutanud või tõenäoliselt ei kirjutanud volikirjale allkirja. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud põhikostja väide 10.06.2003 volikirja võltsituse kohta. Ka selgitas H.J kohtuistungil 14.11.2007 (protokoll t lk 222), kui temalt võeti võrdlusmaterjale, et tema arvates on volikirjal tegemist tema allkirjaga. Samal istungil selgitas A. U, et tema täpselt ei mäleta, kas ta on andnud sellise allkirja, kuid ta on olnud väga paljudes erinevates firmades ja tal on erinevaid allkirju. Kuigi nimetatud isikute selgitused ei ole TsMS-i § 229 lg-st 2 tulenevalt tõendiks tsiviilasjas ja kohus neid ka selliselt ei hinda, ei anna ka need väljaütlemised kohtule lisasiseveendumust volikirja võimaliku võltsituse kohta. Kuna volikirja võltsitus tõendamist ei leidnud, on seega vaidlusaluse lepingu näol tegemist esindaja kaudu tehtud tehinguga, milline kehtib esindatava suhtes TsÜS § 115 lg 1 mõttes. Seega

on tõendatud, et vaidlusaluse lepingu alusel tekkis põhikostjal kohustus tasuda tehtud tööde eest.

milline tuleb tasaarvestada põhikostja poolt hagejale tasumisele kuuluva võlgnevuse suurusest. Leppetrahvi aritmeetilisele arvestusele hageja vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt kuulub seega põhikostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 103 309.35 + 103 309.35 – 100 018.60 = 106 600.10 krooni.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.