Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Kostja teostas lepingutest tulenevate kohustuse täitmiseks kokku kolm makset – 16.05.1995 summas 132 750 krooni, 14.08.1995 summas 267 060 krooni, 26.09.2001 summas 335 380 krooni. Hageja nõuab 19.05.1995 sõlmitud laenulepingu täitmist, s.o põhisumma ja viivitusintressi tasumist. Võlasummad on arvestatud 01.11.2006 seisuga, mil pooled pidasid läbirääkimisi kohtuliku kokkuleppe saavutamiseks. Põhivõla arvestamise aluseks on võetud laenulepingus märgitud laenusumma – 735 200 krooni, millest on maha arvestatud kostja poolt 14.08.1995 ja 26.09.2001 tasutud summad. Viivitusintressi arvestas hageja tasumata summalt 2% aastas. Intressi ümberarvestusest tulenevalt oleks tasumisele kuuluv viivis 85 911.59 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

Käesolevas asjas kuuluvad kohaldamisele kuni 01.07.2002 kehtinud Tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. TsK § 173 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. TsK § 174 kohaselt oli kohustise täitmisest ühepoolne keeldumine lubamatu. Kostjalt kuulus väljamõistmisele põhivõla katteks 154 080.80 krooni. TsK ei sätestanud kreeditorile võimalust valida ise, kas saadud raha arvestada põhi või kõrvalnõude katteks. Eeskätt tuli tasutud rahasummad arvestada põhinõude katteks. TsK § 231 lg 1 sätestas hageja viivise nõudeõiguse. TsK 194 lg 1 sätestas, et kohtul on õigus leppetrahvi (viivist) vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega. Kohus leidis, et kostja vastuväide viivise vähendamiseks on põhjendatud ja vähendas viivise 80 000 krooni võrra ning luges mõistlikuks summaks 5911.59 krooni. Arvestada tuleb poolte tegevust antud võlasuhtes ning asjaolu, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3) on maakohus vähendanud viivist 80 000 krooni võrra, kui ei ole oma otsust millegagi põhjendanud. On kohtul õigus TsK § 194 lg-s 1 sätestatud alusel kostjalt väljamõistetavat viivist vähendada, kuid vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 tuleb viivise vähendamist kohtuotsuses põhjendada. Kohus lihtsalt nõustus kostja poolt väljapakutava summaga 5911.59 krooni. Apellant on seisukohal, et viivised on arvestatud seaduses sätestatud ulatuses ning viiviste suurus ei ole ebaproportsionaalne võrreldes põhivõlaga. Seega puuduvad TsK § 194 lg-s 1 sätestatud alused viiviste vähendamiseks; 4) on maakohus oma otsuses leidnud, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Hageja kohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Poolte vahel puudus varasem vaidlus laenulepingu rahatuse üle, samuti pole vaidlust 1993 lepingu alusel müüdud küttemasuudi tarnimise korra üle. Võlaõiguslik suhe tekkis Eesti Vabariigi ja Kadrina valla vahel tingimusel, et riik pidi korraldama läbi riigiettevõtte Eesti Kütus küttemasuudi tarnimise kohalikule omavalitsusele ehk täpsemalt kohaliku omavalitsuse soojatootjale ning kohalik omavalitsus pidi saadud küttemasuudi eest tasuma. Küttemasuuti ei saanudki kostja seaduslikule esindajale isiklikult tarnida, kuna reaalselt tegeles hoonete kütmisega kohalikule omavalitsusele kuuluv soojatootja – munitsipaalettevõte Kadrina Soojus, mitte Kadrina Vallavalitsus. Taoline küttemasuudi tarnimise kord oli pooltele juba lepingu sõlmimisel teada, mistõttu ei ole antud asjaolust varem vaidlust tekkinud. Küttemasuudi tarnimist hageja poolt märgitud viisil on käesolevas vaidluses kinnitanud ka tunnistaja J. S; 5) tuli hageja arvates laekunud summade arvelt lugeda täidetuks esmalt kõrvalkohustused ning alles siis põhikohustus. Hageja jääb enda poolt esitatud võlaarvestuse juurde ja märgib: a) põhivõla arvestamiseks on võetud laenulepingus märgitud summa – 735 200 krooni, millest on maha arvestatud kostja poolt 14.08.1995 tasutud 245 739.20 krooni ja 26.10.2001 tasutud 215 951.56 krooni. Seega on kostja põhivõlg 273 509.24 krooni (735 200 – 245 739.20 – 215 951.56); b) 15.05.1995 sõlmitud laenulepingu p 4 kohaselt oli tasumisele kuuluva viiviseintressi määraks 0,5% päevas kogu viivitatud summa eest. Hagiavalduses on hageja märkinud, et viiviseintressi määra alandati 2%-le aastas. Intressi ümberarvestusest tulenevalt on tasumisele kuuluv viivis 85 911.59 krooni. Seega oli võlgnevus kokku 359 420.83 krooni. Kuna Viru Maakohus mõistis hageja kasuks välja kokku 159 992.39 krooni, siis palub hageja ülaltoodud põhjendusi arvestades teha uus otsus kohustuste täitmise järjekorra osas ning mõista kostjalt välja täiendavalt 199 428.44 krooni (põhivõlg 119 428.44 krooni ja viivis 80 000 krooni), mis erineva arvestusmetoodika tõttu välja mõistmata jäi.

3) vaatamata sellele, et võlaõigusseaduse regulatsioon ei ole käesolevas vaidluses rakendatav, kehtib alates 01.07.2002 VÕS § 88 lg-st 1 tulenevalt üldreeglina põhimõte, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Seega on üldpõhimõte, et võlgnikul on esmajärjekorras õigus endal määrata kohustuste täitmise järjekord. Alles juhul kui võlgnik ei ole kohustuste täitmisel määranud, millise kohustuse täitmiseks ta on raha üle andnud või juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud teisiti, rakenduvad muud vastavad VÕS § 88 sätted. VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud põhimõtet arvestati ja tuli arvestada ka kuni 30.06.2002 kehtinud TsK-st tulenevate kohustiste täitmisel. Ei ole seega õige ja põhjendatud hageja tuginemine analoogia alusel VÕS § 88 lg-s 8 toodud põhimõttele, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja arvates on tegemist erisättega võrreldes VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud üldreegliga; 4) möönab kostja, et maakohtu põhjendused viiviste vähendamiseks ei ole põhjalikud, kuid see ei tähenda, et viiviste vähendamine kostja poolt esitatud asjaoludel ei oleks põhjendatud; 5) leiab kostja, et hageja ei ole viivisenõude esitamisel tegutsenud hea usu põhimõtte kohaselt. Vaidlusalusest laenulepingust tulenevalt oli laenu tagastamise lõpptähtaeg 15.08.1997. Hageja esitas hagiavalduse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kostjale alles jaanuaris 2005, s.o ligemale 7,5 aastat pärast laenulepingust tuleneva võla sissenõutavaks muutumist. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Nimetatud õiguspõhimõte on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva TsÜS §-s 138 ning VÕS erinevates sätetes (§-d 6, 76 jt). Hea usu põhimõtte järgimine tähendab muuhulgas seda, et õigustatud isik esitab oma nõuded ja pretensioonid kohustatud isikule mõistliku aja jooksul. Kohtupraktikas on asutud isegi seisukohale, et kui õigustatud isik hea usu põhimõtte vastaselt ei kasuta oma õigust pikema aja jooksul, olgugi et tal oli selleks võimalus, võib see olla aluseks isegi tema õiguse kaotamisele; 6) nähtub maakohtule 19.11.2007 esitatud nõude täpsustamise ja hagi eseme täiendamise avalduse lisast nähtub, et laenu tagastamise tähtpäeva 15.08.1997 seisuga oli viiviste summaks 3 361.15 krooni. Ülejäänud viivised on arvestatud kõik perioodi eest, mil apellant oleks saanud juba võlgnevust sisse nõuda. Nagu eelpool vastustaja juba märkis, esitas apellant hagi kohtule alles jaanuaris 2005. Eeltoodud põhjustel leiab kostja, et hageja ei ole käesoleval juhul teostanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu 7,5 aastat hiljem laenulepingust tuleneva võla põhiosa sissenõutavaks muutumisest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.01.2007 otsuses nr 3-2-1-137-06 analüüsinud, milliste tingimuste olemasolul saanuks tsiviilkoodeksi järgi viivisesummat vähendada. Kolleegium on välja toonud, et näiteks võib viivisesumma vähendamise aluseks olla see, kui võlausaldaja on laenu sissenõudmisega üle mitme aasta viivitanud ega ole võlgnikule võla sissenõudmise kohta eelnevat ühtegi kohtuvälist hoiatust esitanud ega teatanud, millal ja kuidas peab maksmine toimuma. Lisaks võiks viivisesumma vähendamise aluseks olla viivisesumma ilmselge ebaproportsionaalsus võrreldes võlgnetava summaga; 7) leiab kostja, et apellandil ei saanud tekkida ka mingit märkimisväärset kahju seoses laenulepingu mittekohase täitmisega. Apellandi esindaja on kohtuistungil öelnud, et Eesti riik on nimetatud Maailmapanga laenu tagastanud. Hageja ei ole väitnud ega esitanud kohtule ka tõendeid, et hagejal tuli teha ülemääraseid kulutusi Maailmapanga laenuga seoses seetõttu, et kostja ei olnud tähtaegselt laenu tagastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kuivõrd kostja tegi järgmise makse 335 380 krooni 26.09.2001, siis oli võlgnevus 15.08.1998 seisuga 468 140 krooni (223 040+245 100) ja sellelt viivis kuni 15.08.1998 9362.80 krooni (468 140 x 2 %); viivis kuni 15.08.1999 9362.80 krooni (468 140 x 2 %); viivis kuni 15.08.2000 9362.80 krooni (468 140 x 2 %); viivis kuni 15.08.2001 9362.80 krooni (468 140 x 2 %); viivis kuni 26.09.2001 1029.90 krooni (468 140 x 0,0022 %). Seoses 26.09.2001 335 380 krooni tasumisega jäi kostja võlgnevuseks 132 760 krooni. Sellelt arvestatud viivis kuni 26.09.2002 on 2655.20 krooni (132 760 x 2 %); viivis kuni 26.09.2003 2655.20 krooni (132 760 x 2 %); viivis kuni 26.09.2004 2655.20 krooni (132 760 x 2 %); viivis kuni 26.09.2005 2655.20 krooni (132 760 x 2 %); viivis kuni 26.09.2006 2655.20 krooni (132 760 x 2 %) ja viivis kuni 01.11.2006 252.24 krooni (132 760 x 0,0019). Kokku moodustab viivise võlgnevus 56 470.14 krooni. Maakohtu otsustus vähendada kostjalt väljamõistetavat viivist 5911.59 kroonini ei ole seadusega kooskõlas ega põhjendatud. TsK § 194 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (viivist) vähendada. Nimetatud sättest tulenevalt saab viivist vähendada ainult siis, kui see on ülemäära suur. Asja materjalidest nähtub, et viivise määraks oli 2 % aastas ja sellelt arvestatud viivis 56 470.14 krooni ning põhivõlgnevuse katteks mõisteti kostjalt välja 154 080.80 krooni. Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks 14.06.2005 otsuses nr 3-2-1-66-05, 20.06.2005 otsuses nr 3-2-1-78-05) asunud seisukohale, et leppetrahvi (viivise) eesmärgiks on muuhulgas ka võlgniku sundimine on kohustuse täitmisele, mis tuleneb TsK § 190 lg-s sätestatud leppetrahvi tagatiseesmärgist. Üldjuhul ei ole põhjendatud rahalise kohustusega täitmisega viivitamisel viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses. Käesoleval juhul on pooled leppinud viivise määraks kokku 2 %, mis on alla seaduses ettenähtud määra (TsK § 231 lg 1) ning viivise suurus on tunduvalt väiksem kostjalt väljamõistetud põhivõlast. Sellistel asjaoludel puudub alus väita, et viivis on ülemäära suur ja seda ei ole ka kostja tõendanud. Seetõttu puudub alus viivise vähendamiseks ning maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Kostjalt tuleb viivise katteks välja mõista 56 470.14 krooni. Ringkonnakohus märgib, et viivise väljamõistmine kostjalt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuna asja materjalidest nähtuvalt otsis kostja pidevalt võimalusi võla tasumise pikendamiseks ning sellest tingituna ei esitanud hageja kohtusse hagi koheselt pärast võla sissenõutavaks muutumist.

Egon Konsand

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.