Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771 Pooled sõlmisid 19.06.2007.a müügilepingu nr SS 07-5447, mille kohaselt kostja kohustus 2007. aastal kasvatatavast saagist hagejale müüma 200 tonni söödaotra hinnaga 2200 krooni tonn. Lepingu kohaselt pidi vilja üleandmine toimuma hiljemalt 30.11.2007.a, kuid hageja ei ole tänaseni otra üle andnud. Kostja müüs hagejale toidunisu 162,9 tonni hinnaga 2750 krooni tonn, mille kohta vormistati arve 30.08.2007.a. Pooled sõlmisid 16.11.2007.a võlgnevuse tasumise kokkuleppe ning hageja on kokkuleppes sätestatud võlgnevuse tasunud. Pooltel on vaidlus selles, kas 30.08.2007.a toimunud nisu müük kujutas endast 19.06.2007.a sõlmitud odra müügilepingu suhtes asendustehingut. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vastavalt VÕS § 89 lg-le 1 võib võlgnik kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. Kuivõrd VÕS § 89 lg 1 kohaselt on täitmise asendamiseks vajalik nii võlausaldaja kui ka võlgniku tahteavaldus täitmise asendamiseks, siis peab kostja tõendama, et nii hageja kui ka kostja on kas otseselt või kaudselt teinud tahteavalduse lepingute asendamiseks. Kostja lepingulise esindaja ütluste kohaselt saavutasid pooled lepingute asendamise kokkuleppe, kuid täpsustatud ei ole, millal ja mis vormis. Kuivõrd kooskõlas TsMS § 229 lg 2 on hagimenetluses tõendiks poole seadusliku esindaja vande all antud seletus ning lepingulise esindaja seletus seda ei ole, siis tuleb lugeda tõendatuks kostja seadusliku esindaja väide, et kostja esitas taotluse odralepingu täitmise asendamiseks pärast nisulepingu alusel nisu tarnimist, kuid odralepingu tühistamise kokkulepet pooled ei saavutanud. Kostja arvates tõendab tahteavalduste sõlmimist asjaolu, et pooled sõlmisid 16.11.2007.a võlgnevuse tasumise kokkuleppe, kuid selles ei ole märgitud 19.06.2007.a müügilepingust nr SS 07-5447 tulenevat võlgnevust. Kohus märkis, et 16.11.2007.a võlgnevuse ajatamise kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud odra müügilepingu täitmise tähtpäev, mis oli 30.11.2007.a, veel saabunud ja seega ei saanud hagejal olla ei leppetrahvi ega muid nõudeid sellest lepingust tulenevalt. Asjaolu, et hageja ei esitanud pärast nisu müügilepingu täitmist koheselt pretensioone odra müügilepingu täitmiseks, ei võimalda järeldada, kas hageja oli odra müügilepingu täitmise nõudest loobunud, sest odra müügilepingu täitmise tähtaeg saabus alles 3 kuud pärast nisu tarnimist. Kuivõrd kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub üheselt asendamise kokkuleppe puudumine, siis ei oma kohtu arvates tähendust kostja poolt asendamise tõendamiseks esitatud kaudsed tõendid ja väited, et kostja müüs hagejale nisu turuhinnast odavamalt. Asjakohane ei ole ka kostja väide, et kostja pakkus hagejale 02.12.2008.a lepingu täitmist ja odra müüki, sest selleks ajaks oli hageja enam kui 6 kuud varem müügilepingust taganenud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja ei ole suutnud tõendada, et 30.08.2007.a toimunud nisu müük kujutas endast 19.06.2007.a sõlmitud odra müügilepingu suhtes asendustehingut. Hageja nõudis 19.06.2007.a odra müügilepingu alusel leppetrahvi ning leppetrahvi tasumisega viivitamise eest viivist. Vastavalt VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Müügilepingu lisa punktis 4 on pooled kokku leppinud, et

3(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771 juhul, kui müüja poolt ostjale käesoleva lisa punktis 1.3 toodud tabeli veerus 3 fikseeritud teravilja koguse üleandmise kohustuse täitmisena tegelikult üleantud teravilja kogus iga teraviljaliigi lõikes on kokkulepitust väiksem või üleantud kogus ei vasta lepingus toodud tingimustele, kohustub müüja tasuma ostjale leppetrahvi. Nimetatud leppetrahvi suurus arvutatakse järgmiselt (kokku lepitud kogus miinus lubatud 1% miinus tegelik kogus) korda turuhind, kus: /---/ turuhind on hind, mida ostja on tasunud kolmandatele isikutele ühe tonni teravilja eest selleks, et osta müüja poolt ostjale üle andmata jäetud teravilja kogusele vastav kogus teravilja. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale üle andnud lepingus kokku lepitud odra kogust 200 tonni. Vaidlust ei ole ka selles, et EKI andmetel maksis söögioder 2007.a novembris 3027 krooni tonn. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et hageja pidi ostma otra hinnaga 3200 krooni tonn. Kohus leidis, et hageja esitatud arvetest (t.lk 47 ja 13) nähtub, et hageja on ostnud otra hinnaga 3200 krooni tonn. Hageja lähtus oma arvestuses EKI andmetest ja kohus luges, et turuhind müügilepingu lisa punkti 4 tähenduses on vähemalt 3027 krooni tonnist. Kohus leidis, et hageja arvestus 198 x 824 = 163 152 on korrektne ning lepingu kohaselt on kostja kohustatud tasuma leppetrahvi 163 152 krooni. Müügilepingu üldtingimustest nähtub, et üldjuhul sõlmiti lepingud lahtise hinnaga koos baashinna klausliga (väikseim võimalik hind). Käesoleval juhul on pooled juba külviperioodil määranud kindlaks vilja lõpphinna ja seega on kumbki pool võtnud endale olulise hinnariski, mis realiseeruski 2007.a sügisel ning odra hind tõusis sügisperioodil märgatavalt. Lepingus kokku lepitud leppetrahv kattus täpselt hinnariski ulatusega, mis omakorda kattus otsese varalise kahju ulatusega. Seega puudus leppetrahvil isegi igasugune kohustuse täitmist stimuleeriv karistuslik mõju ning kohus leidis, et selline leppetrahv ei ole lepingu eesmärke silmas pidades ebamõistlik. Kostja väitele, et leppetrahvi arvestamisel tuleb lähtuda põhilepingu punktist 8.6, märkis kohus, et kuivõrd lepingu lisa kujutab endast müügilepingu üldtingimuste täpsustust, siis tuleb lugeda, et pooled on soovinud müügilepingu üldtingimustest kõrvale kalduda. Kõrvalekaldumine on mõistetav ka seetõttu, et lepingu lisaga võtsid pooled endale suuremaid riske ning vajasid nende tasakaalustamiseks ulatuslikumaid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Müügilepingu punkti 8.5 kohaselt oli viivise suuruseks 0,15% tasumata summalt päevas. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Käesoleval juhul ei ületa väljamõistetav viivis põhivõlga. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud viivise ebamõistlikkust, mistõttu tuleb jätta taotlus viivise vähendamiseks rahuldamata. Vaidlus puudub viivise sissenõutavaks muutumise aja üle. Viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud määras välja mõista. Kohus mõistis viivise välja summaliselt kuni kohtuotsuse tegemise ajani ning edasi protsendina põhinõudest vastavalt TsMS §-le 367. Apellatsioonkaebus

4(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771 19.06.2007.a müügilepingu nr S-07-5447 alusel kohustus kostja müüma söödaotra. Müügilepingu punktis 3 leppisid pooled kokku erinevate teraviljade müügi. Alles hiljem vormistati müügilepingu lisa söödaodra kohta, mis ei muutnud ega tühistanud müügilepingut, vaid täpsustas ainult seda lisas toodud punktides. Maakohus jättis arvestamata, et poolte vahel toimus 30.08.2007.a toidunisu tehing ning puudus vaidlus asjaolu üle, et hageja on kostjalt kauba kätte saanud. Juhul, kui maakohus leidis, et tegemist ei olnud asendustehinguga VÕS § 89 lg 1 mõistes, siis oleks kohtul tulnud hinnata, kas kostja juhatuse liige mittejuristi ja põllumajandussaaduste kasvatamisega tegeleva isikuna oleks pidanud aru saama kõikidest lisa täpsetest nüanssidest ja kas võimaliku tehingu õiguslikult mittekorrektse vormistamise korral tekkinud leppetrahv on tehingu asjaolusid arvestades põhjendatud ja mõistlik. Kostja taotles VÕS § 162 alusel ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamist, kuid kohus jättis selle arvestamata. Tehingu hinda ja vaieldavaid asjaolusid arvestades on kostja hinnangul hageja leppetrahvi nõue ebamõistlik ning kostja palub seda vähendada. Lisaks arvestab hageja leppetrahvilt viiviseid, milline summa on samuti ebamõistlikult suur. Juhul, kui kohus viiviseid arvestab, siis tuleb neid vähendada mõistliku ulatuseni (VÕS § 113 lg 8, § 162). Kohus pole piisavalt motiveerinud, miks kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõue suurem kui müügilepingu punktis 8.6 kokkulepitud 10% koguhinnast. Kuna lepingu lisas lepingu punkti 8.6 ei muudeta või ei tühistata, siis peaks antud punkt ka poolte vahel kehtima. Kostja hinnangul on leppetrahv piiratud 10%-ga koguhinnast (200 tonni hinnaga 2200 krooni tonn, kokku tehingu koguhind 440 000 krooni, millest 10% on 44 000 krooni). Kuigi tegemist on leppetrahvi nõudega, siis tuleks ikkagi arvestada, et hageja ei ole tegelikkuses kahju saanud ega tõendanud kahju tekkimist. Hageja sai kostjalt teist sorti teravilja, mis vastas algses müügilepingus kokkulepitule. Kostja juhatuse liikme Mart Nõmme ütlustest nähtub, et poolte vahel olid head ärilised suhted ning tehti mitmeid tehinguid. Mart Nõmm ei soovinud lepingule lisa sõlmimisega muuta põhilepingut ja võtta endale suuri leppetrahvi kohustusi ning käitus heausklikult, kui asendas kehva vilja parema viljaga. Hageja kasutas ära kostja juhataja vastutulelikkust dokumentide vormistamisel ning nõuab nüüd põhjendamatult trahvi ja viiviseid, mida võiks käsitleda soovina alusetult rikastuda. Vastustaja seisukoht

5(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771 teatud kogus teravilja ette kindlaksmääratud hindadega. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud teada, milliseks kujunevad teravilja hinnad tulevikus, kuid selline kokkulepe võimaldas kostjal kulusid ja tulusid planeerida. Kuivõrd kahju arvestati teravilja kokkulepitud hinna ja turuhinna vahest tulenevalt, ei saa nõustuda apellandi väitega, et leppetrahv oli lepingu hinda arvestades ebamõistlikult suur. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja poolt maakohtus ja ringkonnakohtus kohtu ette toodud asjaolud ei anna leppetrahvi vähendamiseks alust. Sellist alust ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest.

6(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 26 10 2010 otsusega nr 3-2-1-87-10

RESOLUTSIOON

7(8)

Tsiviilasi nr: 2-08-23771

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.