Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-87-10 Tartu, 26. oktoober 2010. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu AS Baltic Agro hagi OÜ HELDE PM TOOTMINE vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-23771 OÜ HELDE PM TOOTMINE kassatsioonkaebus 162 152 krooni Hageja AS Baltic Agro (registrikood 10344249), esindaja vandeadvokaat Andres Alas Kostja OÜ HELDE PM TOOTMINE (registrikood 10983676), esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok 4. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a otsus ja Harju Maakohtu 6. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-23771 viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus.
2.Leppetrahvi väljamõistmise osas jätta ringkonnakohtu ja maakohtu otsus muutmata.
Mõista OÜ-lt HELDE PM TOOTMINE välja leppetrahv 163 152 krooni AS-i Baltic Agro kasuks.
3.3.Mõista OÜ-lt HELDE PM TOOTMINE AS-i Baltic Agro kasuks välja viivis 101 807 (ükssada üks tuhat kaheksasada seitse) krooni 68 senti ajavahemiku eest
15.veebruarist 2008. a kuni 6. aprillini 2009. a ja alates 7. aprillist 2009. a viivis, mille määraks päevas on 0,15% leppetrahvi tasumata osast, kuid kokku mitte rohkem, kui 163 152 krooni.
3.4.Jätta menetluskuludest 75% OÜ HELDE PM TOOTMINE ning 25% AS-i Baltic Agro kanda.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada OÜ-le HELDE PM TOOTMINE kassatsioonkaebuselt 9. aprillil 2010. a tasutud kautsjon 1631 (üks tuhat kuussada kolmkümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Baltic Agro (endise ärinimega Aktsiaselts Kemira GrowHow; edaspidi hageja) esitas 13. juunil 2008 Harju Maakohtusse hagiavalduse OÜ HELDE PM TOOTMINE (edaspidi kostja) vastu leppetrahvi 163 152 krooni ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2007 müügilepingu, millega kostja kohustus 2007. a viljasaagist müüma hagejale 200 tonni söödaotra hinnaga 2200 krooni tonn (edaspidi odra
müügileping). Selle lepingu kohaselt pidi kostja andma hagejale vilja üle hiljemalt 30. novembril 2007. Odra müügilepingu lisa p 4 järgi kohustus kostja lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvina kokkulepitud teravilja müügihinna ja turuhinna vahe. Söögiodra turuhind oli 2007 detsembris 3200 krooni tonn, Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) andmetel 3027 krooni tonn. Kostja ei andnud otra hagejale üle. Pooled ei ole odra müügilepingut asendanud nisu müügilepinguga. Hageja tegi 22. jaanuaril 2008 kostjale lepingust taganemise avalduse ja esitas 4. veebruaril 2008 leppetrahvi nõude 163 152 krooni saamiseks. Lisaks leppetrahvile palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates 15. veebruarist 2008 kuni leppetrahvi tasumiseni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Pärast odra müügilepingu sõlmimist, 30. augustil 2007 tegid pooled asendustehingu, millega asendati odra müük 162,9 tonni toidunisu müügiga hinnaga 2750 krooni tonn, s.o turuhinnast odavamalt (edaspidi nisu müügileping). Asendustehingu sõlmimist kinnitab 16. novembril 2007 sõlmitud võla tasumise kokkulepe, milles pooled leppisid kokku, et hageja võlgneb kostjale 278 633 krooni 69 senti ning hageja on selle kohustuse kostjale täitnud. Nimetatud kokkuleppes ei märgitud müügilepingust tulenevat võlga. Sellest võib järeldada, et sel hetkel kostja võlga ei olnudki. Odra müügilepingu p 8.6 kohaselt on leppetrahv 10% koguhinnast. Pooled ei ole seda tingimust müügilepingu lisas tühistanud. Hagi on pahatahtlik, sest 2. detsembril 2008 pakkus kostja hagejale lepingu täitmist ja odra müüki. Kostjal oli tahe asendada odra müük nisu müügiga. Otsese tahteavalduse lepingute asendamiseks tegi kostja pärast nisu müüki. Kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur, tuleb seda vähendada. Leppetrahv on liiga suur osa lepingu väärtusest. Mõistliku suuruseni tuleb vähendada ka viivist, sest hageja ei ole kahju saanud, kostja müüs talle teist liiki teravilja.
3.Harju Maakohus rahuldas 6. aprilli 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 163 152 krooni ning 101 807 krooni 68 senti viivist ajavahemiku eest 15. veebruarist 2008 kuni 6. aprillini 2009 ja alates 7. aprillist 2009 viivise, mille määraks on 0,15% tasumata leppetrahvist päevas. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 19. juunil 2007 odra müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2007. aastal kasvatatavast saagist müüma hagejale 200 tonni söödaotra hinnaga 2200 krooni tonn. Kostja pidi andma hagejale odra üle hiljemalt 30. novembril 2007, kuid ei ole seda teinud. Lisaks müüs kostja hagejale toidunisu 162,9 tonni hinnaga 2750 krooni tonn, mille kohta vormistati
30.augustil 2007 arve. Pooled sõlmisid 16. novembril 2007 võla tasumise kokkuleppe. Selles kokkuleppes märgitud võla on hageja kostjale tasunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas nisu müük 30. augustil 2007 on 19. juunil 2007 sõlmitud odra müügilepingu asendustehing võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 tähenduses. Kuivõrd nimetatud sätte kohaselt on täitmise asendamiseks vaja nii võlausaldaja kui ka võlgniku tahteavaldust, peab kostja tõendama, et nii hageja kui ka kostja on teinud lepingute asendamise tahteavalduse. Tõendatud on, et kostja esitas taotluse odra müügilepingu täitmise asendamiseks pärast nisu tarnimist, kuid pooled ei saavutanud odra müügilepingu tühistamise kokkulepet. 16. novembril 2007,
mil pooled sõlmisid võla tasumise kokkuleppe, ei olnud saabunud odra müügilepingu täitmise tähtpäev (30. november 2007). Seega ei saanud hagejal olla kostja vastu odra müügilepingust tulenevat leppetrahvinõuet ega muid nõudeid. Asjaolu, et hageja ei esitanud pärast nisu müüki kohe kostjale pretensioone odra müügilepingu täitmiseks, ei võimalda järeldada, kas hageja oli selle müügilepingu täitmise nõudest loobunud, sest odra müügilepingu täitmise tähtaeg saabus alles kolm kuud pärast nisu tarnimist. Kuivõrd kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et pooled ei sõlminud asendustehingut, ei oma tähendust asendamise tõendamiseks kostja esitatud kaudsed tõendid ja väited, et kostja müüs hagejale nisu turuhinnast odavamalt. Asjakohane ei ole ka kostja väide, et kostja pakkus hagejale 2. detsembril 2008 lepingu täitmist ja odra müüki. Selleks ajaks oli hageja juba enam kui kuus kuud varem odra müügilepingust taganenud. Kostja ei ole tõendanud, et nisu müügiga 30. augustil 2007 asendasid pooled 19. juunil 2007 sõlmitud odra müügilepingu. Odra müügilepingu lisa p-s 4 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui müüja annab ostjale lisa p-s 1.3 toodud tabeli veerus 3 fikseeritud teravilja kogusest üle vähem teravilja või üleantud kogus ei vasta lepingutingimustele, kohustub müüja tasuma ostjale leppetrahvi. Leppetrahvi suurus arvutatakse järgmiselt: (kokkulepitud kogus miinus lubatud 1% miinus tegelik kogus) * turuhind. Turuhind on seejuures hind, mida ostja on tasunud kolmandatele isikutele ühe tonni teravilja eest selleks, et osta müüja poolt ostjale üle andmata jäetud teravilja kogusele vastav kogus teravilja. Kostja ei ole hagejale üle andnud lepingus kokkulepitud odra kogust 200 tonni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et EKI andmetel maksis söögioder 2007 novembris 3027 krooni tonn. Hageja esitatud arvetest nähtub, et hageja on ostnud otra hinnaga 3200 krooni tonn. Seega on turuhind odra müügilepingu lisa p 4 tähenduses vähemalt 3027 krooni tonn. Hageja arvutus (198 * 824 = 163 152) on korrektne ning kostja on kohustatud tasuma leppetrahvi 163 152 krooni. Odra müügilepingu üldtingimustest nähtub, et üldjuhul sõlmiti lepingud lahtise hinnaga koos baashinna klausliga (väikseim võimalik hind). Praegusel juhul on pooled juba külviperioodil määranud kindlaks vilja lõpphinna ja seega on kumbki pool võtnud endale hinnariski, mis realiseeruski 2007 sügisel odra hinna tõusuga. Leppetrahv kattus hinnariski ulatusega, mis omakorda kattus otsese varalise kahju suurusega. Seega puudus leppetrahvil isegi igasugune kohustuse täitmist stimuleeriv karistuslik mõju ning selline leppetrahv ei ole lepingu eesmärke silmas pidades ebamõistlik. Kuna pooled täpsustasid odra müügilepingu lisas müügilepingu üldtingimusi, soovisid nad üldtingimustest kõrvale kalduda. Müügilepingu lisaga võtsid pooled endale suuremaid riske ning vajasid nende tasakaalustamiseks ulatuslikumaid õiguskaitsevahendeid. Kostjalt väljamõistetav viivis ei ületa põhivõlga. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud viivise ebamõistlikkust, mistõttu tuleb jätta viivise vähendamise taotlus rahuldamata. Viivise sissenõutavaks muutumise aja üle pooled ei vaidle. Viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud määras välja mõista.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus õigesti rahuldamata kostja leppetrahvi vähendamise taotluse. Isegi juhul, kui pooled ei oleks leppetrahvi väljamõistmise aluseks olnud kokkulepet sõlminud, oleks hageja saanud sama suurt hüvitist nõuda ka kahjuhüvitisena. Kostja võttis endale vabatahtlikult kohustuse müüa hagejale tulevikus teravilja ette kindlaksmääratud hinnaga. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud teada, milliseks kujuneb teravilja hind tulevikus, kuid selline kokkulepe võimaldas kostjal kulusid ja tulusid planeerida. Kuivõrd kahju arvutati teravilja kokkulepitud hinna ja turuhinna vahe alusel, ei ole õige kostja väide, et leppetrahv on lepingu hinda arvestades ebamõistlikult suur. Müügilepingus leppisid pooled kokku, et kostja müüb hagejale teravilja. Müügilepingu lisas täpsustati, et müüdavaks teraviljaks on söögioder. Seega on õige maakohtu järeldus, et müügilepingus lepiti kokku söögiodra müük. Isegi siis, kui maakohus oleks selle asjaolu valesti tuvastanud, on leppetrahvi väljamõistmise aluseks olevad asjaolud õigesti kindlaks tehtud. Nisu müügileping ei muutnud odra müügilepingut. Kostja ei ole väitnud, et ta oli eksimuses või et esinevad tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud. Leppetrahvi nõude aluseks olev kokkulepe on piisavalt selge. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et ta ei saanud leppetrahvi tingimusest aru. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis oleks viivise vähendamise aluseks. Paljasõnaline ja lakooniline väide, et viivis on ebamõistlikult suur, viivise vähendamiseks alust ei anna. Odra müügilepingu p 8.6 sisuks ja eesmärgiks on anda ostjale [otsuses ekslikult müüjale] lepingu rikkumise korral õigus nõuda müüjalt [otsuses ekslikult ostjalt] leppetrahvi 10% lepinguhinnast, kui lepingust ei tulene teisiti. Praegusel juhul leppisid pooled müügilepingu lisa p-s 4 kokku teisiti. Odra müügilepingu eesmärgiks ei ole sätestada, et leppetrahv ei tohi ületada 10% ostuhinnast. Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole kahju saanud. Nisu müügi kohta sõlmiti teine leping, mis ei muutnud ega lõpetanud odra müügilepingut. Hagejal tekkinud kahjuks on teravilja kokkulepitud hinna ja turuhinna vahe, st saamata jäänud tulu, mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks täitnud odra müügilepingust tulenevaid kohustusi. Lisaks kandis hageja hinnariski, sest ta sõlmis kostjaga lepingu ette kindlaksmääratud hinnaga, kuigi teravilja turuhind oleks võinud osutuda kokkulepitud hinnast ka madalamaks. Mitte ükski tõend ei viita sellele, et poolte sõlmitud kokkulepped on näilikud või et esinevad leppetrahvi kokkuleppe tühistamise alused.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus tõendeid valesti hinnanud, mistõttu jõudis valele
järeldusele, et kostja kohustus hagejale müüma otra. Ringkonnakohus ei arvestanud, et pooled asendasid odra müügilepingu nisu müügiga. Leides, et nisu müügileping ei olnud asendustehing VÕS § 89 lg 1 järgi, pidi kohus hindama, kas kostja oleks pidanud lepingutingimustest aru saama. Ringkonnakohus jättis leppetrahvi ja viivise vähendamata alusetult. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on hagejal õigus nõuda leppetrahvi rohkem odra müügilepingu p-s 8.6 kokkulepitud määrast. Selle punkti kohaselt on leppetrahv piiratud 10%-ga koguhinnast. Kuna odra müügi koguhind on 440 000 krooni (200 tonni hinnaga 2200 krooni tonn), on leppetrahvi suurus 44 000 krooni. Leppetrahvi väljamõistmisel pidi kohus arvestama, et hagejal ei ole kahju tekkinud. Ebamõistlikult suur on nii leppetrahvi- kui ka viivisenõue, mis kuni maakohtu otsuse tegemiseni moodustas ca 2/3 leppetrahvinõudest ning kasvas edasi iga päev 0,15% võrra leppetrahvist. Seega on praeguseks viivisenõue oluliselt suurem kui väljamõistetud leppetrahv.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja arvates on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus tuvastas asjaolud õigesti. Leppetrahv ei ole lepingu hinda arvestades ebamõistlikult suur. Samuti ei ole suur viivisemäär 0,15% päevas. Viivise summa on tingitud kostja rikkumise ulatusest ja kestusest, mitte määra suurusest. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis võiks olla viivise vähendamise aluseks, ega tõendanud viivise ebaproportsionaalsust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb viivise ning menetluskulude jaotuse osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi ja viivist. Asja lahendamiseks pidid kohtud esmalt tegema kindlaks, kas pooled asendasid 19. juunil 2007 sõlmitud odra müügilepingu 30. augustil 2007 nisu müügilepinguga. Kohtud on tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et nisu müügilepinguga ei asendanud ega muutnud pooled odra müügilepingut. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3-5 arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei kogu ega uuri tõendeid. Ringkonnakohus ei ole asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
11.Kohtud on põhjendanud oma seisukohta, et kostja on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi müügilepingu lisa p 4 järgi. Pooled leppisid odra müügilepingu p-s 8.6 kokku, et müügilepingust tulenevate mitterahaliste kohustuste täitmata jätmise korral ja/või täitmisega viivitamise korral on ostjal (hageja) õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 10% koguhinnast, kui müügilepingus ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul leppisid pooled müügilepingu lisa p-s 4 muu hulgas kokku leppetrahvi maksmise alused ja arvutamise korra. Leppetrahvi suurus arvutatakse selle punkti kohaselt järgmiselt: (kokkulepitud
kogus miinus lubatud 1% miinus tegelik kogus) korda turuhind. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et odra müügilepingu p-s 8.6 ettenähtud poolte kokkuleppe eesmärgiks ei ole sätestada, et leppetrahv ei tohi ületada 10% ostuhinnast. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõude aluseks olev kokkulepe piisavalt selge ning leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Kolleegium märgib, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Ringkonnakohtu otsus vastab leppetrahvi väljamõistmise osas TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele.
12.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga hageja nõutud viivise vähendamata jätmise kohta. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 101 807 krooni 68 senti ajavahemiku eest
15.veebruarist 2009 kuni 6. aprillini 2009 ning edasi viivise, mille määraks päevas on 0,15% tasumata leppetrahvist. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium märgib, et selliselt viivise väljamõistmine on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, mille kohaselt peaks kohus otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. Kohtud on ekslikult leidnud, et kuna väljamõistetav viivis ei ületa põhivõlga (leppetrahvi), peab kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Praegusel juhul on maakohus mõistnud kostjalt välja leppetrahvi 163 152 krooni ning viivise leppetrahvi tasumata jätmise eest kuni otsuse tegemiseni (101 807 krooni 68 senti) ja edasi protsendina leppetrahvist. Kuivõrd tasumata leppetrahvilt väljamõistetud viivis on alates maakohtu otsuse tegemisest suurenenud 0,15% päevas, ületab hageja viivisenõue leppetrahvi. Kuna kostja nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust. Kuivõrd kostja on nõudnud viivise vähendamist ja hageja on esitanud sellele oma vastuväited ning asjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid ega hinnata tõendeid, saab kolleegium viivise väljamõistmise osas teha uue otsuse. Kolleegium leiab, et kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal tekkis leppetrahvist suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistetud viivist leppetrahvi suuruseni. Kostjalt tuleb lisaks leppetrahvile välja mõista viivis kuni maakohtu otsuse tegemiseni 101 807 krooni 68 senti ning alates 7. aprillist 2009 tasumata leppetrahvilt 0,15% päevas, kuid kokku
mitte rohkem kui 163 152 krooni.
13.Kooskõlas TsMS § 173 lg 3 esimese lausega muudab kolleegium poolte menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium jaotab menetluskulud selliselt, et 75% menetluskuludest jääb kostja ning 25% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
14.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1631 krooni TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.