Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.03.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-6596
Tsiviilasi
Grigory Grigoriyani hagi Andrei Akulistõi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
398 532 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.07.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Grigory Grigoriyani apellatsioonkaebus Andrei Akulistõi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22.02.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Grigory Grigoriyan (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX X X-XX XXXXXX), lepinguline esindaja adv Valli Murde Kostja Andrei Akulistõi (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXXXXXXX XXX X-X-XX XXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Sven Sillar
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.07.2009 otsus tühistada osaliselt.
2.Teha uus otsus, millega : 1) mõista Andrei Akulistõilt välja Grigory Grigoriyani kasuks 238 471.86 (kakssada kolmkümmend kaheksa tuhat nelisada seitsekümmend üks krooni 86 senti) krooni; 2) menetluskulud jätta 6% ulatuses hageja ja 94% ulatuses kostja kanda.
Grigori Grigoriyani apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Andrei Akulistõi apellatsioonikaebus jätta rahuldamata.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, seal hulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.02.2008 esitas Grigory Grigoriyan (edaspidi hageja) hagi maakohtusse Andrei Akulistõi (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt andis kostja 13.12.1998 hagejale võlatunnistuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses, millega kinnitas, et lubab tasuda kokkulepitud võla summas 24 000 USD ehk 398 532 krooni. VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Kuna võla tasumise tähtaeg ei olnud kindlaks määratud, siis hageja pöördus kirjalikult kostja poole ettepanekuga tasuda ülalmainitud võlg, määrates kohustuse täitmise tähtajaks 15.01.2008. Kostja ei vastanud hageja ettepanekule.
2.Pooltevaheline võlasuhe tuleneb sellest, et kostja isa I. A. ja hageja sõlmisid 14.09.1998 kokkuleppe, mille p 1 kohaselt kohustus hageja andma rahalised vahendid ning kostja isa kohustus selle raha ees ostma kinnistuid. Sama lepingu p 6 kohaselt pidid kõik lepingust tulenevad kohustused I. A. surma puhul või teovõime piiramise korral minema üle tema pojale, see on käesolevas asjas kostjale. Lepingu lisana olevast käsikirjalisest dokumendist („raspiskast“) nähtub, et kostja isa sai hagejalt 14.09.1998 kätte 20 000 USA dollarit. Kostja isa oma 12.12.1998 avaldusega kohustas kostjat kui oma poega täitma kõik enda kohustused hageja ees. Avaldusele on lisatud kostja poolt 13.12.1998 lihtkirjalikus vormis vormistatud kohustus võla 20 000 USA dollari tunnustamise kohta. Kohustuse täitmise viisiks märgiti täitmine ositi.
3.Panga väljavõttest nähtub, et kostja kandis hageja arveldusarvele Hansapangas 26.10.1999 1020 USA dollarit ning 02.12.1999 510 USA dollarit. Märtsikuus 2000 võttis kostja hagejaga ühendust ning pooled leppisid kokku, et kostja tasub võla nõudmise esitamisel.
4.Vaidluse lahendamisel tuleb võlaõigusseaduse jne rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 11 tulenevalt lähtuda tsiviilkoodeksi (TsK) sätetest. TsK § 272 lg 3 kohaselt võisid pooled iga võla, mis oli tekkinud ost-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhul tuli kohaldada laenu reguleerivaid sätteid. Võla
ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks oli TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik tõendama, et ta laenu ei saanud. Seega, antud vaidluses peab kostja tõendama, et tal puudub kohustus hageja ees.
5.TsK § 177 lg 1 kohaselt, kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, oli kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Sama sätestab ka kehtiv VÕS § 82 lg 3, mille kohaselt on „mõistlikult vajalik aeg“ tähtaeg, millega määratakse tähtpäev, milleks peab kohustus hiljemalt täidetud olema. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist põhimõtteliselt igal ajal.
6.Tegemist on kohustusega, mille täitmise tähtaeg ei olnud kindlaks määratud. Nii kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 kui ka kehtiva TsÜS-i redaktsiooni § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist TsÜS § 147 lg 2 tähenduses. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 15.01.2008, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjal hagejaga ühtegi omavahelist õigussuhet. Hageja ei ole kunagi kostjale raha andnud. Kostja omakorda ei ole hagejale kunagi mingit kahju põhjustanud, mida võiks väljendada rahalise nõudena. Kostja ei ole kunagi ühtegi kolmandat isikut käendanud hageja ees. Kostja ei ole kunagi andnud hagejale ühtegi võlatunnistust.
8.13.12.1998 vormistatud dokumendi kohaselt tunnistas kostja kellegi ees 24 000 USD suurust võlga. Seega tuleneb kostja kohustus ühepoolsest tehingust. TsK sätete kohaselt oli sellise nõude täitmiseks esitatava hagi aegumise tähtajaks 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et sellise nõude aegumisel tuleb arvestada TsÜS-s sätestatut ja aegumist hakatakse arvestama alates 01.07.2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtajaks 3 aastat. Seega on 13.12.1998 vormistatud ühepoolse tehingu aegumise tähtpäevaks 01.07.2005. Hagiavaldus on esitatud 2,5 aastat pärast nõude aegumist.
9.Hagiavaldusele on lisatud 14.09.1998 sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt olid kostja isal rahalised suhted hagejaga. Kokkuleppe p 6 kohaselt pidid kostja isa rahalised kohustused minema kostjale üle siis, kui isa sureb või ta muutub teovõimetuks. Kumbagi nimetatud asjaoludest käesoleval ajal ei esine. Seega puudub hagejal lepingust tulenev õigustus kostjalt mingite rahasummade sissenõudmiseks.
10.12.12.1998 allkirjastatud avalduse kohaselt tunnistas kostja 24 000 USD suurust võlgnevust. Tegemist on summaga, millega kostja vastutanuks, kui saabunuks 14.09.1998 sõlmitud kokkuleppe p-s 6 nimetatud tagajärg. Avalduse pealdisest nähtub, et nimetatud rahasumma tuleneb otseselt kostja isa ja hageja vahelistest suhetest. Kostja ise ei ole kunagi hagejalt mingeid rahalisi vahendeid saanud. Seega võlasuhe eksisteeris kostja isa ja hageja vahel ning juhul, kui kostja isa oleks surnud või muutunud teovõimetuks, oleks tema asemele võlasuhtesse asunud kostja.
11.Tallinna Linnakohtu 15.02.2001 otsusega nr 2/3/227-8757/00 kuulutati välja kostja isa pankrot. Selles menetluses esitas ainsana nõude B. M., kelle nõue kaitsti summas 786 426.45 krooni. Hageja omapoolset nõuet ei esitanud, kuigi sel ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 21 kohaselt loeti pankroti väljakuulutamisega võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks. Intresside ja viiviste arvestamine lõpetati. Nõude mitteesitamine iseenesest ei muuda nõuet olematuks, küll aga sätestas tolleaegse PankrS § 95 lg 1, et nõude, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis
on selles jäänud esitamata, võib võlausaldaja esitada füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku, keda ei ole lõpetatud, vastu pärast pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses. Kui võlgniku võla maksetähtpäev loeti § 21 alusel saabunuks, arvestatakse aegumistähtaega pankroti väljakuulutamisest. Pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. Seega hakkas hageja nõude aegumine kostja isa vastu kulgema 01.07.2002, mil võeti vastu VÕS. Tehingust tulenev nõue aegub 3 aastaga. Seega hageja nõue kostja isa vastu aegus 01.07.2005. Põhinõude aegumine lõpetab automaatselt ka seda nõuet tagava õigussuhte. Tallinna Linnakohtu 27.07.2005 määrusega lõpetati kostja isa pankrotimenetlus raugemise tõttu. Esimese astme kohtu otsus
12.30.07.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 195 966.70 krooni hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus 49% ulatuses kostja ja 51% ulatuses hageja kanda.
13.Otsuse põhjenduste kohaselt rakendas maakohus VÕSRS § 2, § 11 ja § 12 ning leidis, et laenulepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga ja asjaolude kohta, mis toimusid enne 01.07.2002 kuulub kohaldamisele TsK ja alates 01.07.2002 VÕS. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagi on aegunud. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et TsÜS §146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning eeltoodust tulenevalt oleks nõue aegunud 01.07.2005. Kostja on jätnud aga tähelepanuta, et lepingus ei ole tagastamise kuupäeva ära näidatud. Hageja on oma kirjas palunud kostjal tagastada rahasumma 15.01.2008. TsÜS § 147 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Sama sätte lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega algas aegumistähtaeg 15.01.2008. Eeltoodust tulenevalt nõue aegunud ei ole.
14.Kostja isa kuulutati Tallinna Linnakohtu 15.02.2001 otsusega pankrotis olevaks. Hageja pankrotimenetluses nõuet ei esitanud. Kostja leiab viidates kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS §-le 95, et hageja nõude aegumine kostja isa vastu hakkas kulgema 01.07.2002 ning seega nõue aegus 01.07.2005. Põhinõude aegumine lõpetab ka automaatselt seda nõuet tagava õigussuhte. Kohus on seisukohal, et tuvastamist ei ole leidnud käenduse või käenduselaadse suhte olemasolu.
15.Tegemist on võla ülekandmisega. TsK § 220 lg 1 kohaselt võlgnik võis oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul. Sama seaduse § 221 kohaselt nõude loovutamine ja võla ülekandmine, mis põhinesid kirjalikult teostatud tehingul, pidid olema teostatud samuti kirjalikus vormis. Võla ülekandmisel on järgitud kirjalikku vormi ning hageja on olnud võla ülekandmisega nõus. Hageja nõusolek võla ülekandmiseks nähtub 14.09.1998 kokkuleppe p-st 6 ja asjaolust, et hageja on aktsepteerinud 1530 USD tasumist kostja poolt. Eelnevat on kostja kinnitanud ka võlakirjale alla kirjutamisega 13.12.1998. TsK § 272 lg 3 kohaselt võisid pooled iga võla, mis oli tekkinud müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil tuli kohaldada laenu reguleerivaid sätteid.
16.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid kostja isa, kostja ja hageja V. O.juuresolekul 14.09.1998 kokkuleppe, mille kohaselt anti kostja isale üle 20 000 USD. Raha saamist on kostja isa kinnitanud korduvalt. 14.09.1998 kokkuleppe kohaselt pidid kostja isa kohustused tema surma või teovõimetuse korral minema üle kostjale. 12.12.1998 tegi kostja isa avalduse, et ta ei ole võimeline täitma hageja ees võetud kohustusi ja andis täitmise üle oma pojale, see on kostjale. Maakohus jättis tähelepanuta nimetatud avalduse tõlke, kuivõrd see on vigane ja mittetäielik. Kostja on sellele andnud oma
allkirja ja kinnituse, et on nõus volituste üleandmisega. Päev hiljem on kostja kinnitanud, et tunnistab võlga 24 000 USD suuruses summas.
17.Kostja on seisukohal, et allkirja andes oli ta nõus volituste üleminekuga, mitte kohustuste üleminekuga; tunnistust 24 000 USD kohta tuleb käsitleda kui võlgnevuse summat; ta ei ole kinnitanud, et võtab kanda isa kohustused. Kostja tasus hagejale summad, kuna ei olnud teada, kas isa jääb ellu või mitte. Kohus on seisukohal, et kostja selgitused ei ole usutavad.
18.Kostjalt kuulub väljamõistmisele 18 470 USD, mis 21.02.2008 Eesti Panga kursi järgi on 195 966.70 krooni (18 470x10,61). Kostja isa ja hageja olid sõlminud lepingu 20 000 USD suuruses summas (põhikohustus). Toimunud on võla ülekandmine 20 000 USD suuruses summas. Kostja on andnud deklaratiivse võlatunnistuse 24 000 USD suuruses summas. Deklaratiivse võlatunnistusega ei saa võtta rohkem kohustusi, kui seda on võetud võla ülekandmisega. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tagastanud hagejale 1530 USD. Kostja apellatsioonkaebus
19.Kostja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
20.Kaebuse põhjenduste kohaselt hindas kohus valeti 14.09.1998 sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt olid apellandi isal rahalised suhted vastustajaga. Kokkuleppe p 6 kohaselt pidid kostja isa rahalised kohustused apellandile üle minema, kui isa sureb või muutub teovõimetuks. Kummagi nimetatud asjaolu esinemist maakohus ei tuvastanud. Seega puudub vastustajal lepingust tulenev õigustus apellandilt mingite rahasummade sissenõudmiseks.
21.Kohus sai valesti aru ka 12.12.1998 allkirjastatud avaldusest, mille kohaselt tunnistab apellant 24 000 USD suurust võlgnevust. Tegemist on summaga, millega kostja vastutanuks, kui saabunuks kokkuleppe p-s 6 nimetatud tagajärg. Tegemist oli dokumendiga, milles fikseeriti kokkuleppe täitmise realiseerumise rahaline suurus ehk kui apellandi isa sureb või muutub teovõimetuks, siis on apellant vastutab 24 000 USD-ga. Seega apellandi isa ja vastustaja vahelist õigussuhet nimetatud dokument ei muutnud.
22.Maakohus jättis sisulise hinnanguta kohtu 15.02.2001 otsuse, millega kohus kuulutas välja apellandi isa pankroti. Vastustaja nõuet pankrotimenetluses ei esitanud, kuigi sel ajal kehtinud PankrS § 21 kohaselt loeti pankroti väljakuulutamisega võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks.
23.Vastustaja nõude aegumine apellandi isa vastu hakkas kulgema 01.07.2002, mil võeti vastu VÕS. Tehingust tulenev nõue aegub 3 aastaga. Seega hageja nõue kostja isa vastu aegus 01.07.2005. Põhinõude aegumine lõpetab automaatselt ka seda nõuet tagava õigussuhte. Apellant palub kohtul kohaldada nõude aegumist.
24.Isegi, kui tinglikult jaatada vastustaja käsitlust, et tal tekkis apellandi vastu 12.12.1998 sõlmitud dokumendist nõue, siis oleks see nõue aegunud 01.07.2005 (TsÜS § 146). Ekslik on maakohtu arusaam, et aegumine algas alles nõude esitamisega. Hageja apellatsioonkaebus
25.Hageja palub Harju Maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.
26.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus leidnud, et 13.12.1998 võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega ei saa võtta rohkem kohustusi, kui seda on võetud võla ülekandmisega. Vaidlust ei ole selle üle, et asjas tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud TsK sätteid. TsK § 272 lg 1 kohaselt andis
laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustus laenutajale sama summa raha tagastama. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et vastustaja kohustub tagastama 24 000 USA dollarit, mis 14.09.1998, see on raha saamise momendil, vastas Eesti Panga kursi järgi 398 532 kroonile (24 000x16,6). VÕS § 93 lg 3 viimase lause mõtte kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus, kui tasumine on võimatu vääringus, milles rahaline kohustus on väljendatud.
27.Apellant andis võlga 398 532 krooni ja soovib tagasi saada sama raha TsK § 272 lg 1 tähenduses, see on 398 532 krooni, millest tuleb maha arvata varem tasutud 25 398 krooni (1530USDx16,6), seega kuulub väljamõistmisele 373 134 krooni.
28.Maakohtupoolne seaduse rikkumine seisneb selles, et kohus jättis märkimata, mis seaduse sätete kohaselt vähendas ta väljanõutud summat, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas seadused, mida kohus kohaldas ning kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega.
29.Kohtuotsus on menetluskulude jaotuse otsustamisel vastuoluline. Kui kohus arvutas võla suuruse USA dollarites, siis tuleb välja, et hagi on rahuldatud ca 80% ulatuses, sest kohtuotsuse teksti kohaselt kuulub kostjalt väljamõistmisele 18 470 USD. Nimetatud summa ei moodusta 51% 24 000 USA dollarist. Menetluskulude jaotuse otsustamisel tuleb kindlasti arvestada vastustaja käitumist, sest just vastustaja pikaajaline kohustuse täitmisega venitamine ning hiljem enda varjamine tingis kohtusse pöördumise ja sellega menetluskulude kandmise. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada väljamõistetud rahasumma suuruse ja sellest tulevalt ka menetluskulude jaotamise osas. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei alust selle tühistamiseks. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
31.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja isa vahel oli 14.09.1998 sõlmitud kokkulepe ühiseks tegutsemiseks maareformi õigustatud subjektidele kuuluvate maatükkide ostu-müügi valdkonnas, kusjuures tehingute jaoks kohustus hageja andma kostja isale raha (p 1) ja konkreetse tehingu mittetoimumisel oli hagejal õigus oma rahalised vahendid tagasi saada (p 5) (t lk 84); 2) samal päeval sai kostja isa hagejalt kokkuleppe täitmiseks 20 000 USD (t lk 86); 3) 12.12.1998 allkirjastasid kostja ja kostja isa hagejale suunatud avalduse (t lk 83), milles kostja isa teatas, et ei ole seoses pankrotistumise ja töövõime täieliku kaotusega võimeline enam asju ajama ning et kõigi kohustuste täitmise on ta volitanud oma pojale; kostja pojana kinnitas allkirjaga, et on volituste üleandmisega nõus; 4) 13.12.1998 andis kostja hagejale võlakirja, milles kinnitas, et tunnistab võlga 24 000 USD ja kohustub selle tagastama kooskõlastatud graafiku alusel; 5) 26.10.1999 ja 02.12.1999 kandis kostja hagejale üle kokku 1530 USD (arveldusarve väljavõte t lk 60); jaanuaris 2008 andis hageja kostjale tähtaja võla tasumiseks kuni 15.01.2008 (nõudekiri t lk 5).
32.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja isal 14.09.1998 kokkuleppe alusel tekkinud kohustused hageja ees läksid üle kostjale või mitte. Selle väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha asjassepuutuvaid tehinguid sõlminud ja toiminguid teinud isikute (seega
lisaks pooltele ka kostja isa) tegelik tahe vastavalt 1998.aastal kehtinud TsÜS-i §-le
64.Nimetatud sätte lg 1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti; lg 2 kohaselt tuli eelistada tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses ning lg 3 kohaselt tuli kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Lisaks tuleb tõlgendamisel arvestada TsÜS-i sama redaktsiooni § 108 lg 1, millest tulenevalt ei tohi tehingut tõlgendada viisil, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
33.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud poolte tahe selliselt, et 12.12.1998 tehinguga andis kostja isa oma võla hageja ees üle oma pojale tol ajal kehtinud TsK § 220 lg 1 mõttes ning et 13.12.1998 vormistas kostja ülevõetud võlgnevuse laenulepinguna TsK § 272 lg 3 mõttes. Selline järeldus on kooskõlas 12.12.1998 ja 13.12.1998 tehingute tekstidega ja kaudselt kogumis teiste tõenditega kinnitab seda ka kostja enda hilisem käitumine (1999.aastal võla osaline kustutamine). Pooled ei esitanud enda ja kostja isa tegeliku tahte väljaselgitamiseks muid tõendeid, kui tehingute allkirjastatud tekstid paberkandjal. Nende kogumis tõlgendamise tulemusena ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale --kostja isa sai hagejalt kokkulepitud ühiseks äritegevuseks rahalisi vahendeid, tal tekkis kohustus saadu hagejale tagastada (nimetatud asjaolu käesolevas asjas vaidluse all ei ole), peale isa tervise ja majandusliku olukorra olulist halvenemist võttis poeg isa kohustused üle ja vormistas need võlakirjana, hageja kreeditorina oli ülevõtmisega nõus. Kohtu järeldust võla ülekandmise kohta ei lükka ümber 14.09.1998 kokkuleppe p-s 6 hageja ja kostja isa poolt väljendatud tahe, et „sellest kokkuleppest tulenevad kostja isa kohustused lähevad kostjale üle isa surma või teovõime kaotuse korral.“ Selline kokkulepe ei välista, et isa ja poeg võisid leppida kokku isa kohustuste ülemineku ka muudel asjaoludel, kui hageja sellega nõus oli. Ka ei saa nõustuda kostja tõlgendusega tema poolt 13.12.1998 omakäeliselt kirjutatud võlakirja kohta. See on sõnastatud kindlas kõneviisis („mina ... tunnistan võlga...ja kohustun tagasi maksma...“) ning sellest ei saa kuidagi välja lugeda lubadust maksta kunagi tulevikus, kui isa peaks surema või teovõimetuks muutuma.
34.Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles lükatakse ümber kostja vastuväide hageja nõude aegumise kohta. 13.12.1998 võlakirjas ei leppinud pooled kokku laenu tagastamise tähtaega. Kumbki pool ei väitnud menetluses, et 13.12.1998 või hilisemalt oleks poolte vahel lepitud kokku laenu tagastamise graafik või muul viisil laenu tagastamise tähtaeg. Seega oli 13.12.1998 laenulepingu näol tegemist tehinguga, milles kohustise täitmise tähtaeg ei olnud kindlaks määratud. TsK § 177 lg 1 kohaselt oli kreeditoril sellises olukorras õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Alates 01.07.2002 reguleerib sellise kohustuse täitmist VÕS § 82 lg 7 kolmas lause, mille kohaselt juhul, kui kohustise täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks vajaliku mõistliku tähtaja möödumist. Hageja õigustatud isikuna esitas nõude jaanuaris 2008, nõudes täitmist hiljemalt 15.01.2008. Seega sellest ajahetkest tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kohustise täitmist ja hageja nõue muutus sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas asjas esinevatel asjaoludel aegumisele seadusandja eriregulatsiooni ei ole sätestanud.
35.Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega maakohtule, nagu ei oleks otsuses käsitletud tema vastuväiteid seonduvalt kostja isa pankrotimenetlusega. Pooltevahelise vaidluse õigeks lahendamiseks vajalikus ulatuses on maakohus vastavaid väiteid analüüsinud. 12.12.1998 kostjale ülekantud kohustuse aegumisele ei saa omada tähtsust hilisemalt
toimunud kostja isa pankrotimenetlus ega asjaolu, et hageja ei esitanud selles menetluses 14.09.1998 kokkuleppest tulenenud nõuet. Võla ülekandmisega langes endine võlgnik (kostja isa) kohustisest välja ja hagejal puudus seaduslik alus nõuda endiselt võlgnikult kohustise täitmist.
36.Kolleegium nõustub osaliselt hageja etteheidetega maakohtule ja seda osas, milline puudutab kostjale ülekantud kohustuse suurust. 12.12.1998 avaldus suurust ei sisalda, kuid järgmisel päeval tunnistas kostja, et võlgneb 24 000 USD. Asjaolule, et võla ülekandmise ajal võlgnes kostja isa hagejale 20 000 USD asemel 24 000 USD kostja vastuväiteid ei esitanud. Kohustise laenulepinguna (võlakirjana) vormistades ja 24 000 USD suurust võlga tunnistades pööras kostja ümber tõendamiskoormise --- kui ta väidaks, et tegelikult oli võlgnevus 20 000 USD, oleks ta pidanud seda ka tõendama. Ringkonnakohtu istungil möönsid poolte esindajad, et kostja isa võis saada hagejalt lisaks 20 000 USD-le (mille vastuvõtmise kohta on allkiri 14.09.1998) veel 4 000 USD. Seega tuleb kostja kohustise suuruse arvestamisel lähtuda kostja poolt vaidlustamata ja võlakirjas kinnitatud suurusest 24 000 USD, millest tuleb maha arvestada 26.10.1999 ja 02.12.1999 hagejale ülekantud kokku 1530 USD, seega kokku võlgneb kostja hagejale 22 470 USD.
37.Kolleegium ei saa nõustuda hageja seisukohaga, nagu peaks väljamõistetava rahasumma ümberarvestamisel eesti kroonidesse lähtuma USD kursist EEK-i suhtes raha üleandmise seisuga aastal 1998. Lähtuda tuleb VÕS §-st 92, mille kohaselt tuleb rahaline kohustus täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 13.12.1998 võlakirjast teistsugune kokkulepe ei nähtu. Seega ei mõjuta raha väärtuse langus võlgniku kohustuse suurust. Kui võlgniku rahalise kohustuse suurus on lepingu sõlmimisel kindlaks määratud, tuleb vastav rahasumma tasuda ka täitmisel ja seda vaatamata sellele, et inflatsiooni tõttu võib raha tegelik väärtus olla madalam, kui see oli lepingu sõlmimise ajal. Rahavõla inflatsiooniriski kannab võlausaldaja. Hagejal oli võimalik seda riski vähendada, esitades täitmise nõue ajal, mil USD ja EEK kurss oli tema jaoks soodsam, kuid seda võimalust hageja ei kasutanud. Seega on asjakohane, et maakohus arvestas võlgnevuse eesti kroonidesse ümber hagi esitamise aja (21.02.2008) kursiga 10,6129 (väljatrükk Eesti Panga kodulehelt t lk 87-88). Arvestades otsuse eelmises punktis põhjendatust leidnud võlgnevuse suurust 22 470 USD, tuleb kostjal hagejale hüvitada eesti kroonides 238 471.86 krooni.
38.Hagi rahuldamisele kuuluva osa suuruse muutumisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti lähtunud TsMS § 163 lg-st 1, kuid arvestades rahuldamisele kuuluva hagiosa suurenemist 94%-ni (22 470/24 000; sama ka 238 471.86/254 709.60), tuleb I astme menetluskulud jätta 94% ulatuses kostja ja 6% ulatuses hageja kanda. Sama sätte alusel jätab kolleegium, arvestades, et hageja kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostja kaebus jääb rahuldamata, apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
Ande Tänav
Imbi Sidok
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.