Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 31 010, 47 krooni ja viivise 637, 85 krooni. Menetluskulud jäid kostja kanda.

KÜS § 13 lg 4 kohaselt on korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Lembit Suursaar on KÜ Pikk Maja liige. Korteriühistu juhatus tegi 21.01.2003 otsuse hakata viivise nõuet rakendama alates 2003.a veebruaris tasumisele tulevate haldus- ja kommunaalmaksetega viivitamise eest, kusjuures võlgnevuse ja viivise korral kustutatakse korteriühistule laekunud maksete arvelt kõigepealt viivis. KÜ Pikk Maja põhikirja p 5.2 kohaselt üldkoosoleku pädevus, kokkukutsumine, läbiviimise kord ning otsustamine on sätestatud mittetulundusühingute seaduses ning põhjalikult lahti seletatud kodukorras. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 19 ning kodukorra p-de 4.1 ja 4.7 kohaselt oli KÜ Pikk Maja juhatus pädev antud küsimust tuginedes KÜS § 7 lg-le 4 arutama ja ühistusiseselt liikmetele teatavaks tegemise eesmärgil otsustama, mis ajast viivist hakatakse nõudma, märkides ära korra. Korteriühistu poolt viivise arvestamine ja laekunud rahast kõigepealt viivise katmine on olnud nõuetekohane vastavalt VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9. Hagejal oli kostja poolt kohustuse rikkumise korral korteriühistu juhatuse otsuse alusel õigus viivist arvestada ja kustutada, mistõttu puuduvad asjaolud, mis annaksid alust asuda seisukohale, et hagejapoolne õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kostja väide hageja rikastumise kohta liikmete vahendite arvel ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on viivisenõude maksete teadliku ja sihikindla osalise tasumisega ise tekitanud, kuigi oli olemas kohtuotsus 25.10.2001 üldkoosoleku otsuse punkti 5.3 tühistamata jätmise kohta. Mõistlik käitumine oleks olnud tasuda kütte eest täies ulatuses. KÜS § 7 lg 4 kohaselt majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on hageja poolt esitatud arvetel näidatust tasumata jätnud osaliselt kütte eest. Kostja 14.05.2004 avaldusest korteriühistu juhatusele selgub, et kostja ei ole jätkuvalt nõus sellega, et keskküttega korterite kütte eest tasumisel ei arvestata osaliselt elektriga kütmist ning üritab veelkordselt probleemi tõstatada. Seega ei tõenda ka nimetatud avaldus väidet, et kostja ei saanud aru, et ta peab maksma kogu kütte eest.

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega mõista välja kostjalt põhivõlgnevus 14 401, 20 krooni hageja kasuks, kohustades kostjat tasuma väljamõistetud summat 500 krooni kuus kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni maksetähtajaga jooksva kuu 25-ndaks kuupäevaks. Kohtukulud jätta hageja kanda. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja viite TsÜS § 38 lg-le 2. Kostja on 26.05.2008 menetlusdokumendis põhjalikult selgitanud viitega Riigikohtu lahendile 3-2-1-41-07, et hageja poolt ilma seadusest, põhikirjast ja kodukorrast sätestatud õiguseta (lubatavusega) vastu võetud otsuse alusel kohustuste järjekorra määramine selliselt, et laekuvatest summadest arvestatakse kõigepealt maha viivis ja siis põhivõlgnevus on heade kommetega vastuolus, kuna ei lähtu hea usu põhimõttest, ning on ülekohtune. Kostja koostas ja esitas kohtule seadusega kooskõlas viivise arvestuse, millisest nähtuvalt on ilma kohustuste järjekorda muutmata viivise summa vahe seisuga 31.03.2008 (hageja nõude suurendamine) 5778, 56 krooni kostja kahjuks. Olles seadusest tulenevalt juriidilise isiku liige, on kostjal, tuginedes TsÜS §-le 32 õigustatud ootus, et omavahelistes suhetes järgitakse hea usu

põhimõtet ning arvestatakse ka kostja õigustatud huvidega. Hea usu põhimõttega vastuolus on mittetulundusühingu poolt raha laekumisel kõigepealt võlgnevusest maha arvestada viivis ja siis põhivõlgnevus, kuna selline kohustuste täitmise järjekord on juriidilise isiku liikmetele koormavam ning ülekohtune, mida tõendavad ilmekalt kostja koostatud ja kohtule esitatud arvestused. Kohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata MTÜS § 12 lg 4, mille kohaselt liikmetele võib panna kohustusi ainult põhikirjas ettenähtud korras, ning kostja poolt märgitu, et hageja kodukord ja põhikiri ei reguleeri kohustuste täitmise järjekorda. Seega tuleb kohustuste täitmise järjekorra muutmisel lähtuda seadusest, kuna eelkirjeldatust nähtuvalt on laekuvatest summadest kõigepealt viivise ja siis võlgnevuse kustutamine liikmetele koormavam ning seega ei saa sellist otsust vastu võtta juhatus. Lisaks on kohus ebaõigesti tuginenud VÕS § 88 lg-le 8, kuna eelnimetatud lõiget kohaldatakse lepingulistes suhetes kokkulepitud intressi suhtes, mitte viivitusintressi suhtes. Korteriühistu 16.03.2005 üldkoosolekul võeti vastu otsus muuta ühistu kodukorra p 2.5 lause „Maksmisega viivitamisel maksab korteriomanik Ühistule viivist 0,2% summast, mille maksmisega viivitati, iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest“ sõnadega „Maksmisega viivitamisel maksab korteriomanik Ühistule viivist 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates“. Kuigi eelnimetatud üldkoosolekul kaks aastat hiljem vastu võetud otsus viib korteriühistu kodukorra kooskõlla KÜS § 7 lg-s 4 sätestatuga ja 21.01.2003 juhatuse poolt vastuvõetud otsusega viivise määra suuruse suhtes, ei ole üldkoosolek juhatuse poolt 21.01.2003 otsust kohustuste tasumise järjekorra kindlaksmääramise osas vastu võtnud (heaks kiitnud). Esitatud arvetest nähtub, et kostja näol ei ole tegemist võlgnikuga, kes on jätnud maksed tasumata tahtlikult seoses eesmärgiga tasumata arvete alusel kasutada muud hüve või rikastuda liikmete arvelt, vaid kostja pikaajalise mittemõistmisega seoses korteriomandi küttega (kostja korteris küttesüsteem aastaid osaliselt ei tööta seoses ehitusveaga) maksekohustuse olemasolust. Kostja on eakas ning seda enam on tal raske aru saada, et tasudes igakuiselt alates juunist 2007 jooksva kuu eest arvestatud summa täies ulatuses, põhivõlgnevus järjepidevalt suureneb. Eelnimetatu näitab ilmekalt korteriühistu juhatuse poolt vastu võetud otsuse hea usu põhimõttega ja heade kommetega vastuolus olemist. Ühiskonnas väljakujunenud käitumisreeglite ja standardite kohaselt ei saa mittetulundusühingu juhatus kuritarvitada talle antut pädevust ning võtta vastu otsuseid, millised koormavad liikmeid rohkem, kui seadusest tulenev vastutus ja sund. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja 02.10.2008 kohtuistungil esitatud taotluse, arvestades kostja sissetulekut (kostja ja tema abikaasa on eakad ja terviseprobleemidega ning nende keskmine sissetulek pensioni näol on 7920 krooni kuus) väljamõistetud summa täitmine ajatada. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 26.05.2008 tegi kostja hagejale kirjaliku ettepaneku kompromissi sõlmimiseks kaebuses taotletud ulatuses. Seega, kui ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab ja teeb uue otsuse kostja taotletud ulatuses või sellesarnases ulatuses, on igati õigustatud jätta menetluskulud tervikuna hageja kanda. Kostja soovib esitada kohtule tõenditena hageja poolt alates oktoobrist 2008 väljastatud arved ja nende tasumist kinnitavad kviitungid, millistest nähtub üheselt, et KÜ Pikk Maja 21.01.2003 juhatuse koosolekul vastu võetud otsus, millega muudeti kohustuse täitmise järjekorda, on heade kommetega vastuolus ning koormab ebamõistlikult kostjat.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi väited vastava otsuse vastuolu kohta heade kommete ja hea usu põhimõttega ei ole õiged. Korterühistu liikmed järgivad kõnealust otsust ega oma pretensioone selle suhtes. Ülekohtune ja hea usu põhimõttega on vastuolus pigem see, et kostja oma kohustusi ei täida, mistõttu peavad teised liikmed kannatama. Kui kostja oma kohustusi korrektselt täidaks, ei oleks tal tarvis maksta viivist. Vastustaja ei nõustu, et maksete võlgnevus on tekkinud arusaamatusest. Küttemaksetega seoses andis kostja hageja kohtusse, kuid kohus talle õigust ei andnud. Kuid ka pärast kohtuotsuse jõustumist ei nõustunud kostja arveid tasuma, mis näitab selgelt tema pahatahtlust. Ka antud menetluses näitas kostja üles äärmist pahatahtlikkust, sest just tema keeldus esindajate poolt ettevalmistatud kompromissist (hageja oli nõus nii summa vähendamisega kui ka selle ajatamisega). Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus hagi rahuldamise põhjendusi, sest nõustub Pärnu Maakohtu otsuses sisalduvate motiividega. Kuigi maakohtu viide VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9 ei ole asjakohane, ei muuda see otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. VÕS § 88 lg 4 kohaselt oli võlausaldajal antud juhul õigus määrata, millist kohustust tuleb esmajärjekorras täita. Ringkonnakohus tagastab apellandi esitatud tõendid maksete tasumise kohta, kuna need ei käsitle vaidlusalust perioodi (nõue on esitatud seisuga 31.03.2008). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole jätnud kostja vastuväiteid tähelepanuta, vaid on neid oma otsuses põhjalikult analüüsinud. Kohus leidis õigesti, et heade kommete vastasuse väite osas ei ole kostja seda sisustanud ega selgitanud, milles seisneb hageja otsuse heade kommete vastasus. Väide, et kõnealune otsus on vastuolus heade kommetega seetõttu, et ei lähtu hea usu põhimõttest, ei ole kindlasti see, mis võimaldaks soovitud asjaolusid tuvastada. Kindlasti ei ole aga viidatud otsus ebaõiglane, sest pikaajaliste võlgnevuste puhul saavad ühistu ja tema liikmete huvid oluliselt kahjustatud (sõltumata ühistu liikmete poolsete kohustuste täimisest peab ühistu oma võlausaldajate ees kõik kohustused tähtaegselt täima). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et võlgnevus on tekkinud kostja kui eaka inimese teadmatusest oma kohustuste suhtes. Asja materjalist nähtuvalt oli kostjale vähemalt oktoobrist 2002 (kui Tallinna Ringkonnakohus tegi otsuse hageja 25.10.2001 üldkoosoleku otsuse kehtivuse kohta) teada, et tal lasub kohustus küttearveid tasuda. Maakohus on seejuures viidanud õigesti ka kostja poolt ühistule adresseeritud 14.05.2004 avaldusele, mille kohaselt avaldas kostja jätkuvalt rahulolematust küttekulude arvestuse suhtes. Maakohus on oma otsuses kõiki kostja väiteid põhjalikult analüüsinud. Ringkonnakohus nõustub vastava käsitlusega ega pea vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Sama põhjalikult on maakohus käsitlenud kostja väiteid ühistu juhatuse pädevuse kohta. Ka selles osas ei ole ringkonnakohtul midagi olulist lisada. 11.10.1998 üldkoosolekul kinnitatud kodukorra kohaselt on hageja juhatus ühistu alaliselt tegutsev juhtimisorgan, kelle pädevusse kuulub muuhulgas kõigi nende küsimuste otsustamine, mis ei kuulu üldkoosoleku pädevusse. Maakohus on kõiki juhatuse pädevust puudutavaid kostja väiteid põhjalikult käsitlenud ning jõudnud õigele järeldusele, et ühistu liikmetel lasus kohustus juhatuse otsust täita. Pealegi nähtub asja materjalist, et kõnealust otsust ei ole vaidlustatud. Tulenevalt MTÜS § 24 lg-st 1 võib kohus tunnistada juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks. Seega erinevalt seadusega vastuolus olevast tehingust, mis on teatud juhtudel tühine (TsÜS § 87), on juriidilise isiku organi seadusega vastuolus olev otsus üldjuhul vaieldav. Nii on see sätestatud ka TsÜS §-s 38, mille kohaselt on otsus tühine vaid juhtudel, mis on lg-s 2 ette nähtud. Neid asjaolusid aga tuvastatud ei ole.

Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu oleks maakohus jätnud lahendamata tema taotluse ajatada väljamõistetava summa tasumine. Vastavat taotlust ei ole kostja esitanud. 26.05.2008 esitatud vastuses hagile (tl 108-111) on kostja teinud ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, milles on muuhulgas teinud hagejale ettepaneku võimaldada tal võlgnevust (14 401, 20 krooni) tasuda osade kaupa, s.o 500 krooni kuus. 02.10.2008 kohtuistungil on kostja seda soovi küll korranud, kuid samuti 14 401, 20 krooni väljamõistmise kontekstis (istungi protokoll - tl 137-138, II köide). Samal istungil on kostja asunud ka seisukohale, et vastuväited, millele ta tugineb, on esitatud 26.05.2008, ning muudes dokumentides sisalduvatele vastuväidetele eraldi ei tugine. Seetõttu on põhjendamatu käsitleda kostja avaldusi taotlusena otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks TsMS § 445 tähenduses. Pealegi ei näe nimetatud norm ette võimalust rahalise kohustuse täitmist ajatada, samuti ei ole täitmise reguleerimise puhul tegemist kohtu jaoks imperatiivse kohustusega. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.