2-08-66039/19 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Peale raha vargust, mille N. V pani toime hageja korterist 1999. aasta mais, hageja mõistis, et need olid läbi mõeldud tegevused, võib-olla väljamõeldud lood raha saamise eesmärgil. Raha varguse eest mõisteti N. V süüdi - Narva kohtu 04.07.2002 otsus kohtuasjas nr 1-655. Peale raha varguse avastamist 1999. aasta mais palus N. V mitte teatada politseisse, tõotas kõik tagasi maksta ja sai hagejat nõusse, et annab talle allkirja garantiina, et maksab kõik tagasi. 12.05.1999 allkiri on olemas kriminaalasja toimikus. Ütles, et ta peab saama suure päranduse Saksamaal ja arveldab hagejaga 1999. aasta septembriks täielikult. Et see näeks välja veenvam, palus ta hagejat sõita koos temaga, kuna ta ei oska võõrkeelt ja hageja võis aidata tal kõiki dokumente vormistada. Selleks vormistas ta hagejale 26.07.1999 üldvolituse on olemas kriminaalasja toimikus märkusega, et volitab hagejat vormistama kõiki dokumente seoses pärandi saamisega. Hageja tegi volituse ja teiste dokumentide tõlke saksa ja inglise keelde. Hageja dolumendid legaliseeriti Eesti Vabariigi Välisministeeriumis ja saatkonnas Saksamaal. Kõigi sõiduks vajalike dokumentide ettevalmistamiseks ja vormistamiseks, notariaalsete tõlgete tegemiseks, legaliseerimiseks ja viisa jaoks kulutas hageja 6400 krooni. Hageja hankis viisa, samuti oma raha eest ja pooled määrasid ärasõidupäevaks 26.08.1999. Enne ärasõitu palus N. V hagejal maksta ära lennupiletid Hamburgi. Öeldes, et seal võtab pooli vastu advokaat, kes tegeleb pärandi vormistamisega ning ta küsis advokaadilt mingi summa ja tasub kohe piletite eest. Sel põhjusel võeti piletid ainult ühes suunas, olgugi, et edasi-tagasi oli odavam. Arvestades eelmisi pettuseid, pani hageja raha oma arveldusarvele, võttis endaga kaasa 1500 saksa marka sularahas sel ajal fikseeritud kursi järgi – 12 000 krooni ning kaks pangakaarti. Saabumisel 26.08.1999 Saksamaale ei olnud pooli lennujaamas kedagi vastus. N. V läks helistama. Tagasi tulles ütles, et advokaat pidi tähtsate asjade pärast kiiresti ära sõitma ning pooltel on mõned vabad päevad. Kuna hagejal oli Itaalia viisa, siis N. V tegi ettepaneku sõita Itaaliasse, et mingilgi määral kompenseerida hageja hingelist traumat, mille ta tekitas varguse ja pettustega. Ta ütles, et sõiduraha pärast ei maksa muretseda, kuna ta palus advokaadil raha üle kanda hageja arvele Eestis. Raha olevat juba üle kantud. Hageja helistas Eestisse Hansapanka 26.08.1999 kell 13.31 ja palus välja selgitada, kas hageja arvele on tehtud ülekanne. Kuna hagejal ei olnud lepingut teenindamiseks telefoni teel, siis talle niisugust infot ei antud. N. V hakkas hagejat veelkord veenma, et kõik on juba üle kantud, öeldes seejuures: „Milleks peaks ta mind praegu petma, kui kõik on juba korras, me oleme juba Saksamaal ja ootame ainult advokaadi tagasitulekut”. Hageja ostis 26.08.1999 piletid lennukile Hamburg-Pariis-Veneetsia-Pariis-Hamburg. Otsereisi Itaaliasse ei olnud. Kõik see oli väga kallis ja tegi hagejat valvsaks, kuna kõik pidi ta kinni maksma. N. V ainult kinnitas juttu advokaadist ja suurest pärandusest, kelle sõbra matustele ta sõitis, jällegi hageja raha eest. Veneetsias ei olnud pooled kaua, N. V tegi ettepaneku külastada samaaegselt ka Pariisi, kuna aega on. Kui pooled jõudsid 30. augustil 1999.a tagasi Hamburgi, siis N. V ütles, et helistas advokaadile, kuid advokaat ei ole veel tagasi tulnud. 30.08.1999 päeval N. Volotškovskaja kadus. Hilisõhtuni teda ei olnud. Hageja läks otsima kohta, kus pooled päeval lahku läksid. Hageja ei teadnud, mida teha ja pöördus Hamburgis politsei poole teatega inimese kadumise kohta. Hagejat viidi poltseijaoskonda ja paluti oodata. Nagu hiljem selgus, N. V pani toime varguse kaupluses, peeti kinni ja asus ühes politseijaoskonnas. Seda fakti võib kinnitada, tehes päringu Hamburgi. Hagejale öeldi, et kui ta tahab tema vabaks 3(10)

Kostja ei tunnista hagi täies ulatuses. Kostja peab võimatuks protsessi lõpetamist kompromissi või muu kokkuleppega. Kostja väidab, et hageja ja kostja vahel tekkinud suhete faktilised asjaolud on kostja jaoks aluseks tuua väited selle kohta, et hageja käitumine ei olnud heatahtlik suhetes kostjaga ning hagis toodud põhjendused ja taotlused ei saa olla aluseks hagi rahuldamiseks. Hageja ei formuleeri haginõude õiguslikku põhjendust, kuid hagi sisust ning sellele lisatud dokumentaalsetest tõenditest, saab kostja teha järelduse selle kohta, et jutt käiv võlaõiguslikest suhetest, mis kuuluvad eraldi kohustuste liigi - laenu hulka. Hageja osutab, et võla sissenõudmiseks aluseks olnud faktilised asjaolud toimusid 1999 2000.a.a. Sealjuures osutab hageja viimasele kuupäevale, mis omab tähendust antud suhetes 03.08.2000.a, kui kostja andis välja viimase allkirja. Lähtudes toodust, kostja leiab, et tuleb kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse norme seaduse asjaolule või toimingule kohaldamise osas, samuti aegumise kohaldamise osas. Vastavalt nimetatud seaduse § 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Järelikult tuleb hagis toodud asjaoludele ja toimingutele kohaldada kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja tsiviilkoodeksi norme. Vastavalt tuleb aegumisele kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 9, 11 norme ning kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 norme. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1: tsiviilõiguste ja- kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus usklikult ning nagu on toodud sama paragrahvi lg 2: õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja väidab, et hageja oma eeldatavate õiguste teostamisel, ei tegutsenud heas usus kostja suhtes, vaid eeldatavate õiguste teostamise eesmärgiks on varalise kahju tekitamine kostjale. Kostja väidab, et hageja kirjeldatud sündmuste, kostjaga vastastikuste suhete ajavahemikul, alastes 1997.a, kasutades kostja psühholoogilist sõltuvust hagejast, mis oli hageja ja kostja vaheliste isiklike suhete tagajärjeks, samuti raskete asjaolude tagajärjeks, rikastus kostja arvelt ja tekitas kostjale varalist kahju. Võla olemasolu dokumentaalse tõendinda toob hageja allkirja koopiad, mille kostja andis 12.05.1999.a ja 03.08.2000.a. Antud allkirjad andis kostja temapoolse hagejast psühholoogilise sõltuvuse ajal hageja otsesel sundimisel, mis ilmselgelt nähtuv nende sisust. Kostja tahe antud allkirjade kirjutamisel ei olnud kujunenud vabalt. Samuti, vaieldes vastu haginõuetele, kostja väidab, et hagi nõude aegumistähtaeg on möödunud. Kostja peab silmas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 norme: kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Nagu on toodud peale 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1: tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Antud aegumistähtaeg on lühem kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1 sätestatud 10-aastasest 5(10)

aegumistähtajast, järelikult kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg.2 norm ning 3-aastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates 01.07.2002.a. Lähtudes ülaltoodust möödus haginõuete aegumistähtaeg 01.07.2005.a. Kinnitades, et haginõuete aegumistähtaeg on möödunud, peab kostja võimalikuks ja põhjendatuks taotleda kohtu ees vaheotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 korras: kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Vastavalt kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lg 2: kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse aegumistähtaja (hagi aegumise tähtaja) möödumisel ja huvitatud pool nõuab aegumistähtaja kohaldamist, siis kohus jätab hagi rahuldamata. Käesolevas hagimenetluses ei ole asjaolusid, mille olemasolul aegumist ei kohaldata ning mille loetelu sisaldub sama seaduse § 115. Nagu ülalpool toodud, möödus hagitaotluse aegumistähtaeg 01.07.2005.a. Hagi on esitatud peale aegumistähtaja möödumist. Avaldades taotluse kohtu poolt aegumistähtaja kohaldamiseks ning vaheotsuse tegemiseks, millega rahuldada antud aegumistähtaja kohaldamise taotlus, lähtub kostja ülaltoodud hageja pahatahtlikkuse asjaoludest võlaõiguslikes suhetes kostjaga, samuti ajavahemikust, mis möödus aegumisega enne hagi esitamist. Kostja jaoks antud taotluse esitamisel on oluliseks see, et käesolevas tsiviilkohtumenetluses kavatseb kostja käituda kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 73, 74 normidele vastavalt, esitada vastuhagi hageja vastu tehingu, kui raskete asjaolude kokkulangemisel ning sunni mõjul teostatud tehingu, kehtetuks tunnistamisest samaaegselt kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud vastuhagi esitamisel kavatseb kostja põhjendada tehingu kehtetuks tunnistamise nõuet ning esitama tõendid hageja poolt sundimise kohaldamise, samuti raskete asjaolude kokkulangemise kohta. Ülaltoodu alusel palus kostja jätta hagi rahuldamata täies ulatuses, kohaldada aegumist hagitaotlusele, teha vaheotsus TsMS § 449 lg 3 alusel kostja taotluse põhjal haginõuete osas aegumise kohaldamisest, asi läbi vaadata kohtuistungil poolte osalusel, viia läbi eelistung TsMS § 398 lg l korras asja arutamise parema ettevalmistamise eesmärgil, menetluskulud panna hagejale.

Pooltel on tegu lepinguga. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjal oli kohustus. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kostja ei täitnud oma kohustusi vastavalt lepingu tingimustele teadlikult, viivitades tagasimaksmisega, järelikult ei kuulu aegumistähtaeg rakendamisele. Siin tuleb lähtuda mõistlikkuse ja heausksuse põhimõttest. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Antud olukorras peaksid hea usu üldistel põhimõtetel tegutsevad isikud mõistlikuks, et võetud raha tuleb tagastada, see on võõras raha ja ei tule eeldada, et tagasimaksmisega viivitades võib võetud raha jätta tagastamata. See on vastuolus mõistlikkuse põhimõttega. Tavadest ja praktikast järgneb, et võlgu võetud raha tuleb alati tagastada. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja püüab viivitada, taotledes eelistungit, milleks pole vajadust. Kõik asjaolud ja vajalikud dokumendid on toimikus olemas. Muid argumente ja tõendeid, peale aegumistähtaja, kostja ei esitanud. Kohus on korduvalt andnud kostjale aega vastamiseks. Kostjal oli küllaldaselt aega kõigi oma väidete esitamiseks, kuid ta ei esitanud kohtule midagi. Kohtu äranägemisel on hageja nõus nii kirjaliku menetlusega kui ka läbivaatamisega kohtusaalis.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS § 143 kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Kohus peab esmalt vajalikuks välja selgitada, millised nõuded on hageja esitanud ja milliseid tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid tuleb nende nõuete aegumise analüüsimiseks kohaldada, sh tuleb välja selgitada aegumise algusele kohaldatavad sätted. Hageja esitatud asjaolude ja põhjenduste kohaselt võib järeldada, et poolte vahel tekkisid lepingulised suhted ja nad sõlmisid laenulepingu. Hageja põhjenduste ja esitatud tõendite (tl 626, 44, 45) kohaselt sõlmisid pooled laenulepingud 12.05.1999 summale 250 000 krooni tagastamise tähtajaga kuni 01.09.1999, millest jäi tagastamata 177 541,70 krooni ja 03.08.2000 summas 88 361,92 krooni. Hageja väidab, et pöördus korduvalt kostja poole nõudega tagastada raha, kuid kostja ei tagastanud võlga ja hageja oli sunnitud pöörduma kohtusse. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sama seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a. kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kuulub antud vaidluses kohaldamisele väidetavate võlasuhte kui laenusuhte tekkimise ajal kehtinud tsiviilkoodeks (edaspidi TsK). Vastavalt TsK § 272 lg 1 annab laenulepingu järgi üks pool (laenuandja) teisele poolele (laenajale) omandisse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Otsustamaks, kas hageja nõue aegus või mitte, tuleb tuvastada, mis ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab antud juhul hageja teadasaamist kostja poolt võlgnevuse tähtaegselt tasumata jätmisest, st. 02.09.1999. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Võlaõigusseaduses (VÕS) § 110 lg-s 4 sätestatud põhimõte, et kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist, on kohaldatav ka siis, kui aegumistähtaja kulg algas enne 1. juulit 2002. a ja lõppes pärast seda kuupäeva. Kohus leiab, et kui hageja esitas avalduse politseile kriminaalmenetluse alustamiseks kostja suhtes 09.05.2001 (kriminaalasja nr 01233001490 tl 4-5), selleks ajaks saabusid kõik tähtajad võla tagastamiseks ja hiljemalt sellest ajast hageja juba teadis kostja poolt endale võetud kohustuste rikkumisest. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või 8(10)

võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi vana TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates 01.juulist 2002.a. kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi uus TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Hageja nõudele laieneb uue TsÜS-i § 146 lg-s 1 ettenähtud kolmeaastane aegumise tähtaeg, mis Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt tuleb arvestada alates 01. juulist 2002.a, seega hagi esitamise viimane tähtaeg oli 30.06.2005 kell 24.00. Tsiviilasja toimiku materjalidest tulenevalt oli hagiavaldus esitatud kohtule 08. oktoobril 2008.a, seega peale aegumistähtaja möödumist. Kohus leiab, et antud juhul aegumine ei katkenud ja ei peatunud (vana TsÜS §-d 120, 121; uue TsÜS-i §-d 158-169). Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõue on aegunud. Kohus ei arvesta hageja väited selle kohta, et ta ei pöördunud kohtusse varem, kuna kostja kogu aeg lubas tagastada raha ja ta lootis, et kostja vabatahtlikult täidab oma kohustuse. Kohus leiab, et seadusega nähti ette aegumistähtajad selleks, et distsiplineerida tehingu pooli, ning kahjustatud pool ei saa lõpmatuseni lubada oma õiguste rikkumist lootuses, et võlgnik selle ükskord ikkagi lõpetab ja kui õigused on rikutud, tuleb neid kaitsta seaduses ettenähtud aja jooksul. TsÜS-is sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ja võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema. Samuti kohus ei arvesta hageja väitega, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, seega hageja nõue ei ole aegunud. Laenu mittetagastamine pika aja jooksul vaatamata võlausaldaja pidevale nõudmisele ei ole käsitletav kohustuse tahtliku rikkumisena TsÜS § 146 lg 4 mõttes, sest sellise tõlgenduse korral muutuks küsitavaks aegumise mõiste ja vastava õigusinstituudi otstarve. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.03.2009 otsuses (edaspidi RKTKo) nr 3-2-1-15-09 väljendatud seisukoha kohaselt hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa. Oma 16.09.2009 otsuses nr 3-2-1-79-09 väljendas Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukoha, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. RKTKo 22.02.2007 asjas nr 3-2-1-8-07 ja 14.11.2007 asjas nr 3-2-1-101-07 väljendatud seisukohade kohaselt, vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.