Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

perioodiks ja laenuandja kandis kostja näidatud pangakontole laenu krooni, mis tuli tagasi maksta koos intressidega 2’375.- krooni hiljemalt 08.04.2008.a. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Laenuandja esitas kostjale pretensiooni ja palus võla likvideerida, kuid kostja ei ole võlga ära maksnud. SMS Laenud OÜ loovutas nõude kostja vastu hagejale. Kostja võlgnevus on järgmine: a. tagastamata laen 10’000 krooni b. intress, mis tuleneb lepingu p 4 ja mille määr on 0,38 % päevas ja arvates laenu andmisest 09.01.2008.a on seisuga 09.12.08 intress 10’000*335*0,38%=12’730,00 krooni c. viivis, mis tuleneb lepingu p 13 ja mille määr on 0,5 % päevas tasumata võlalt. Arvates laenu tagastamise tähtajast 11.03.2008.a on viivitus 245 päeva. Seisuga 08.12.2008 moodustab viivis on seega 10’000 * 245*0,05%=12’250.- krooni d. leppetrahv vastavalt lepingu p 14, mille järgi on õigus nõuda leppetrahvi kuni 50% kohustuse rikkumise hetkel tagastama laenust ja seega leppetrahv 5000.krooni e. nõudeõiguse loovutamisest tulenevad kulud vastavalt lepingu p 12.2.1. 12.2.2. 12.2.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 4 x 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 2’550.- krooni. 29.06.2009.a täienduste kohaselt pole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja eksib lepingu p 22.3 tõlgendamisel. Laenusaajale antavate laenude tagastamise tähtaeg on sätestatud p-s 5. Laenuandja võimaldab laenu tagastamise tähtaja edasilükamist isikutel, kes avaldavad selleks soovi. Nimetatu ei muuda aga laenu tagastamise algselt kokkulepitud tähtaega, mis on oluline VÕS § 403 lg 3 p 2 kohaldamisel või kohaldamata jätmisel. Krediid netosumma on väiksem kui 200 eurot, mistõttu kohaldub § 403 lg 3 p 1 ja 2. Seetõttu ei saa kostja tugineda ka VÕS § 404 lgtes 1 ja 2 sätestatule. VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete pudumisel muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kaustama. Laenuandja ei ole kostjat eksitanud. Lepingu p-s 3.4 on laenutähtaja pikendamise võimalus, lepingu p 7 kohaselt on leping poolte vaba tahte väljendus. P-s 21.2 on pooled kinnitanud, et on hoolikalt tutvunud lepingu tekstiga, saanud täielikult aru selle sisust ja sõlmimise tagajärgedest ng leiavad, et se on kõigis tingumustes vastava nende tegelikule tahtele. Lepingu p 19.3 järgi loetakse teade laenusaaja poolt kätte saaduks, kui teade on saadetud liht- või tähitud kirjagana lepingus märgitud laenusaaja postiaadressile. Kostjale on saadetud vähemalt 8 nõudekirja kostja näidatud aadressile, mis on identne kostja avaldatud aadressiga. Lepingu p-st 19.3 tulenevalt on lihtkirjalikult paberkandjal edastatud nõudekirjad kostjale kättetoimetatud. Hageja nõuab siiski menetluskulusid vähemas määras kui lepingus ette nähtud. Hageja ei ole kohustatud iga nõudekirja edastamisel tõendama esindusõigust. Kostja on korduv SMS-laenu võtja, kes on võtnud ka hagi aluseks oleva laenuga analoogset laenu. Seega on alust väita, et kostja oli kursis laenu taotlemise, saamise, kasutamise ja tagastamise tingimustega. 13.01.2010.a avalduses palub hageja välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 10’000.- kr, intressi 2’375.- kr. Hageja vähendab viivise nõuet ja loobub leppetrahvi nõudest ning nõudeloovutamisega kaasnevatest kuludest. Hageja palub asjas teha tagaseljaotsuse ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited ja põhjendused Lepingule kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Laenulepingus ei ole määratletud tagastamise tähtaega. Laenulepingu kestvusperioodi tuleb määratleda lepingu p-st 22.3, leping on sõlmitud

tähtajatult ning laenuvõtjale on antud piiramatu hulk võimalusi lepingjärgsete maksete edasilükkmaiseks. Kuigi lepingus ei ole määratletud laenusummat ega laenu tagastamise tähtaega, on seal sätestatud võimaluse pikendada laenu tagasimaksmise perioodi lõpmatu arv kordi. Samuti tuleb poolte tegeliku tahte kindlakstegemiseks lähtuda lepingu eelselt kosjtale teatavaks saanud informatsioonist – OÜ SMS Laenu internetikeskkonnas https://www.smslaen.ee avaldatud infost, mille kohaselt on SMS-laenu võimalik pikendada kodulehel 15 või 30 päeva võrra. Selleks tuleb tasuda ainult laenu pikendamise tasu. Ka osamakseid saab pikendada. Õnnestunud laenupikenduse korral teavitatakse e-posti teel. Leping on tõhine seaduses sätestatud vorminõuete täitmatajätmise tõttu. Esialgne võlausaldaja ei ole enne lepingu sõlmimist informeerinud kostjat õigusest taganeda tarbijakrediidilepingust. Nüüdseks on esialgne võlausaldaja mõistnud tarbijate informeerimise kohustust ning lisanud vastavasisulised taganemisõigust puudutavd punktid uute klientidega sõlmitavatesse lepingutesse. Kostja ja esialgse võlausaldaja vahel sõlmitud epingu ei ole sätestatud selgesõnalist võimalust 90 päevaks võetud laenu tähtpäeva pikendamiseks, mistõttu on kostjat interneti kodulehel eksitatud. Pettuse mõjul tehtud tehingu võib isik tühistada. Läbirääkimisi kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ei ole toimunud. Kostja ei mäleta enam, et ta on võtnud esialgselt võlausaldajalt laenu. Kostja eeldas, et esialgne võlausaldaja annab märku võlgnevusest ja ei lase viivistel põhjendamatult suureks kasvada. Väiteid kostjale nõudekirjade saatmisest tuleb postiteenuse osutaj poolt antavate väljastamisteadetega tõendada. Muude teadete osa tuleb juhinduda lepingu ps-t 19. SMS-d ja e-mailid ei ole kirjalikus vormis teated. Jääb arusaamatuks, misk hageja on väidetavalt saatnud kostja postiaadressil ja muude sidevahendite kaudu teateid, kui puudus vastav esindusõigust tõendav dokument või nõude loovutamise leping. Lepingu p-s 12 sätestatud nõude loovutamise õigus ei tähenda automaatset loovutamise võlgnevuse tekkimise korral, vaid eeldab kõikide VÕS-s sätestatud nõude loovutamise tingimuste täitmist. Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei saa VÕS § 415 lg 1 alusel nõuda leppetrahvi. Kohtuotsuse põhjendused VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik andma teisel isikule rahasumma, laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus või kutsetegevuse antud laenult maksta intressi üksnes juhul kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Laenutaotluse väljatrükist (tl 39, 82), lepingust (tl 19-28, 83-92) nähtub, et SMS Laenud OÜ ja kostja sõlmisid interneti vahendusel 09.01.2008.a lepingu nr . Maksekorraldusega (tl 29, 93) loeb kohus tõendatuks, et laenuadja kandis kostja kontole 09.01.2008.a 10’000.- kr, märkides muuhulgas selgitusse “Sms laen OÜ, leping /.../ SMS laen 90-10000, tähtaeg 08.04.2008.a, summa 12’375.-eek”. Eeltoodu alusel leiab kohus, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ja et lepingu järgi muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 08.04.2008.a. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks laenusumat tagasi maksnud või laenu tagastamise pikendamist taotlenud. Seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Kuna laenusumma oli alla 200.- euro, ei kohaldu vaidluses VÕS 22. peatüki 2. jao sätted

vastavalt VÕS § 403 lg 3 p 2 - st tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätteid, vaid laenu ja krediidilepingut reguleerivad sätted, aga ka võlaõigusseaduses muud lepingulise kohustuse rikkumist reguleerivad sätted. VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele ja lg 3 alusel loetakse kohaselt täidetuks kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil. Kostja on rikkunud lepingust tulenevalt kohustust, kuna ei ole laenusummat tagastatud õigel ajal (VÕS § 76 lg 3). VÕS § 164 lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ja lg 2 alusel asub sellisel juhul uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. VÕS § 169 lg 1 sätestab, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovtanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse et on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Hageja kirjadest (tl 30-34, 73-80) nähtub, et hageja on pöördunud kostja poole hageja esindajana ja et alles kavatsetakse hakata nõuet loovutama käesolevas asjas olevale hagejale. Hageja poolt kohtule esitatud nõudeõiguse loovutamise lepingu (tl 35-37) lisast (tl 38), mis on koostatud 24.10.2008.a nähtub, et SMS Laenud OÜ on nõude kostja vastu loovutanud 06.12.2006 lepingu alusel ja kostjat on teavitatud õude loovutamisest. Seega teavitati kostjat nõude loovutamisest. Kostja väited, et hageja ei lisanud esindusõigust kinnitavat dokumendi, ei muuda olematuks kostja võlgnevust nõude loovutamise järgselt hageja ees. Vaidlus puudus selles, et hageja on majandus-ja kutsetegevuses tegutsev äriühing ning tegeleb laenu andmisega, mille tõttu on tal on õigus antud laenult intressi nõuda ja seda tuleb tasuda vastavalt lepingus on kokkulepitule VÕS § 76 lg 1. Kuna vaidlus puudus selles, et kostjale anti laenuks raha (VÕS § 397 lg 1 alusel võib laenuks anda ka muud kui raha ), siis on poolte vahel tegemist krediidilepinguga. Nimelt on VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt toimub krediidi andmine tasu eest, st krediidisaajal on kohustus maksta tasu saadud krediidilt, milleks ongi intress ja mis vastavalt esitatud kokku lepitud lepingu p 4 järgi määras 0,38 % päevas. Hagejal on õigus nõuda intressi kuni kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, edasi võib hageja nõuda viivist. Hageja poolt viimases avalduses nõutud intressi määr 2’375.vastab nimetatule. Seega on hageja nõue intressi 2’375.- kr kostjalt väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral viivist ja seda lepinguga kokkulepitud määras. Seda, et kostja kohustust ei ole täitnud, vaidluse all ei ole, mis lubab võlausaldajal nõuda kostjalt viivist. Vastavalt lepingu p-le 13 on viivis 0,5% kalendripäevas kui võlgnik ei tee laenu tasumakset tähtaegselt. Kuivõrd hageja nõuab viivise tasumist põhivõlgnevuse suuruses, on hageja nõue kostja vastu viivise summas 10’000.- kr väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele hageja kasuks 22’375.- kr. Menetluskulud jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi

rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.