2-07-30553/19 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja töötas kostja juures alates 15.07.2002 lihatsehhi töölisena. 16.09.2004 toimus hagejal tööõnnetus, mille tagajärjel kaotas ta kaks sõrme. 30.09.2004 Tallinna ja Harju Tööinspektsiooni poolt koostatud uurimiskokkuvõtte alusel on üheks tööõnnetuse toimumise põhjuseks hakklihasegisti mittevastavus tootja/valmistaja kasutusjuhendile, kuna tal puudus võimalus pealülitist seadme väljalülitamiseks. Hageja teostas oma tavapäraseid tööülesandeid, kui peale hakklihasegaja seiskamist kõrvaldas käega segajasse jäänud hakklihajääke. Ootamatult toimus segaja käivitumine ning hageja käsi jäi segaja teo vahele. Vastavalt arstlikule ekspertiisiotsusele on tema töövõimekaotus 20%. Arvestades, et hageja töötasu enne tööõnnetust oli aasta keskmisena 7 360,50 krooni ning töövõimekaotus on 20%, palub hageja välja mõista kostjalt hüvitise vastavuses Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172 igakuiselt 1 472, 10 krooni ja ühekordselt perioodi eest 01.10.2004 kuni 01.09.2007 35 623,30 krooni. VÕS § 127 lg 6 alusel palub hageja välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitist, mille suuruse palub määrata kohtul. Kohtukulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kostja keeldub hagejale maksmast hüvitist töövõime kaotuse ning mittevaralise kahju eest, põhjendades seda sellega, et hageja on rikkunud kehtinud nõudeid ning kostjal puudub kohustus hüvitada hagejale kahju. Seetõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt hageja ise rikkus kehtestatud töökorraldust ning kostja ei ole vastutav hagejale tekkinud kahju eest. Hageja oleks pidanud teatama hakkliha segaja puhastama asumisest oma vahetule ülemusele ega oleks tohtinud asuda seda tööd teostama üksinda. Tööohutusjuhendi nr 17 kohaselt oleks ta pidanud seadme enne puhastamist välja lülitama, kuid seda ilmselt ei teinud. Samuti oli tal kohustus teatada seadme riketest oma vahetule ülemusele, mitte remondimehaanikule. Kostja on hagejale kogu menetluse ajal pakkunud võimalust asuda uuesti tööle kostja juures, kuid hageja keeldus sellest. Sellest teeb kostja järelduse, et hageja soovib vaid alusetult kostja arvelt rikastuda. Tööinspektsiooni poolt koostatud uurimiskokkuvõtet peab kostja ekslikuks, kuna kostja on lasknud tööõnnetuse põhjustanud pingi elektriosa asjatundjatel üle vaadata ning nemad ei leidnud selles mingeid vigu. B. E. OÜ poolt teostatud ülevaatuse kohaselt ei ole nende poolt tuvastatud seadme küljel paiknevas juhtnuppude töös puudusi ja nuppude karbis on kõik visuaalselt vaadates korras.

Samuti kinnitas hakklihasegaja korrasolekut tunnistajana ülekuulatud A. Š., kelle teadmist mööda oli seade töökorras ning tehase poolt tarnitud seisundis. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi. Otsuse kohaselt poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja oli tulenevalt 16.09.2004 toimunud tööõnnetusest kaotanud kaks sõrme ja vastavalt arstliku ekspertiisi otsusele on ta töövõime kaotus 20%. Samuti ei ole kostja poolt vaidlustatud hageja poolt esitatud hüvitise arvutamine vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172. Kahjuna on hageja välja toonud asjaolu, et ta ei ole peale tööõnnetust seoses tervisekahjuga enam võimeline teenima sellist tulu nagu enne töövõime kaotust. Vastavalt tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttele oli õnnetuse põhjusteks muuhulgas ohutusnõuetele mittevastava hakklihasegisti kasutamine tootmises, hagejale tööohutusalase väljaõppe ja juhendamise läbiviimata jätmine ning puudulik töökeskkonna sisekontroll. Tulenevalt sellest rikkus kostja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 5 lg 1,2 ning § 12 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3-6, 12-14. Samuti ei jälginud kostja Töövahendi kasutamise tervishoiu ja tööohutuse nõuded (edaspidi töövahendi kasutusnõuded) (Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrus nr 13) § 4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejale tekkis tervisekahju hakklihasegisti iseenesliku käivitamise tulemusena, kuna segisti ei vastanud kehtinud nõuetele, uurimiskokkuvõte on tuvastanud, et seade ei olnud varustatud vajaliku lülitiga, mis pidi sellise võimaluse välistama., Kohus luges tõendatuks, et kostja kui tööandja andis hagejale tööülesannete täitmiseks seadme, mis ei vastanud TTOS § 5 lg 1, 2 nõuetele. TTOS § 5 lg 1 järgi seadme, tööriista, veoki või muu töövahendi kasutamine ettenähtud otstarbel ning nende paigaldamine, reguleerimine, parandamine, hooldamine, teisaldamine ja puhastamine ei tohi ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ega töökeskkonda. TTOS § 5 lg 2 järgi tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele. Töövahendi kasutusnõuded § 4 lg 4 kohaselt töövahendi iseeneslik käivitumine, seiskumine või töörežiimi muutumine peab olema välistatud. Kostja vastuväited ning tunnistaja kinnitused, et seade oli tehniliselt korras, on jäänud kohtu hinnangul paljasõnaliseks. Kostja ja tunnistaja poolt osundatud B. E. hinnang, et käivitusvoolu lülitusseade oli korras, ei välista seda, et seade oleks saanud iseeneslikult käivituda, kuna seadmel puudus pealüliti. Pealüliti eesmärgiks on kogu seadme vooluahelast väljalülitamine, mille tagajärjel ei ole enam võimalik seadme käivitumine. Töötervishoiu ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra (sotsiaalministri 14.12.2000 määrus nr 80, edaspidi väljaõppe kord) § 8 lg 1 kohaselt töötaja sissejuhatav, esmane- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Väljaõppe korra § 8 lg 2 järgi töötaja kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamist, väljaõpet ning iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga. Uurimiskokkuvõte kohaselt ei olnud kostja teostanud hageja juhendamist ega tööohutusalast väljaõpet. Kostja väidete kohaselt kohtumenetluses oli selline juhendamine toimunud ja ta esitas tööohutuse juhendid mitmete seadmete kohta ning nendega tutvustamise kohta tõendi. Samas ei ole kostja esitanud ei tööohutuse juhendit ega sellega tutvustamist, mis puudutaks antud tööõnnetuse põhjustanud seadet, st hakklihamasinat. Kohus luges kostja vastuväiteid paljasõnalisteks ja leidis, et kostja ei teostanud hageja tutvustamist tööohutusnõuetega.

Kohus asus seisukohale, et kostja vastuväited tuleb lugeda tõendamatuks tulenevalt väljaõppe korra § 8 lg-st 1 ja TsMS § 238 lg-st 2. TsMS § 238 lg 2 kohaselt kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Tulenevalt väljaõppe korra § 8 lg 2 tuleb juhendamist ja väljaõpet kinnitada töötaja allkirjaga. Seega on seadusest tulenevalt kehtestatud antud asjaolu – töötaja tööohutusalase juhendamise ja väljaõppe tõendamisele - kindel vorm: töötaja poolt allkiri vastava toimingu tegemise kohta. Järelikult seda asjaolu ei saa muude tõenditega tõendada. Lähtuvalt eeltoodust luges kohus tõendatuks, et kostja jättis hageja juhendamata tööohutuse osas ja ei teostanud tema väljaõpet tööks talle antud tööpingil, millega rikkus TTOS § 5 lg 1, 2; § 12 lg 2; § 13 lg 1 nõudeid. Kohus leidis, et esineb põhjuslik seos kostja osas tuvastatud õigusvastase teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kui kostja oleks andnud hageja kasutusse tehniliselt ohutu seadme, ei oleks tekkinud olukorda, et seade oleks iseeneslikult käivitunud. Samuti oleks ära jäänud hageja vigastus, kui talle oleks selgitatud hakklihamasinal ohutu töötamise võtteid, võimalikke ohutegureid ja ohutustehnikat. Sellisel juhul oleks hageja olnud teadlik, kuidas tuleb seadet puhastada. Sellisel juhul oleks juba hageja riisiko ja võinuks kerkida tema osavastutuse küsimus, kui ta olles teadlik vastavatest ohtudes, ei järginud neid. Kostja vastuväited, et hageja oleks pidanud teatama seadme puhastama asumisest või oleks seda pidanud tegema kellegi juuresolekul on kohtu arvates sisutud, kuna sellist korda ei ole kostja juures kehtestatud. Vastuväide selle kohta, et hageja teatas eelnevalt esinenud riketest remondimehaanikule, mitte vahetule ülemusele, ei ole samuti põhjendatud, kuna ei ilmne, et selline kord oleks hagejale teatavaks tehtud. Kohtu hinnangul on muu korra puudumisel piisav remondimehhaaniku informeerimine, kelle tööülesanneteks oleks olnud sellise rikke kõrvaldamine. Maakohus leidis, et kostja osas on olemas kahjuhüvitamise koosseis. Hageja on esitanud oma arvestuse perioodilisest hüvitisest vastavuses Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172, nn tervisekahju hüvitamise ajutise korrale. Kostja ole esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud arvestustele. Vastavalt sellele oli hageja keskmine palk 7 360,50 krooni ning hüvitis 1 472,10 krooni. Hageja ei ole oma arvestustes ega ka hilisemalt taotlenud hüvitise summa indekseerimist, mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks seda kohaldada. Ajavahemikus 01.10.2004 kuni 01.09.2007 on hageja taotlenud 35 623,30 krooni ning 01.09.2007 kuni 30.09.2008 19 137,30 krooni (13 x 1472,10) väljamõistmist. Seega ühekordse hüvitisena tuleb välja mõista 54 760,80 krooni. Alates 01.10.2008 mõistis kohus välja kostjalt igakuise hüvitise 1 472,10 krooni kuus. Kohus, hinnates hagejale tekitatud kehavigastusega kaasnenud üleelamisi ning kehavigastuse ulatust ning selle mõju hageja edaspidisele toimetulekule, leidis et mõistlikuks hüvitiseks mittevaralise kahju eest on 100 000 krooni. Apellatsioonkaebus Apellant AS U. palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellant leiab, et kohus on rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse normi, mille tulemusena tuli väärale otsusele.

Otsuse motiveerivas osas juhindus maakohus eranditult vastustaja subjektiivsest arvamusest, võttis tõele vastavatena vastustaja seisukohti. Kohus ei märkinud ära ega hinnanud õnnetusjuhtumi asjaolusid, mis leidsid aset 16.09.2004 ning vastustaja õigusvastast tegevust. Vastustaja rikkus 16.09.2004 jämedalt ohutustehnika eeskirju. Kohus ei märkinud ära ega hinnanud fakte, et vastustaja väitel jäi ta õnnetusjuhtumi tagajärjel ilma tulust, kuigi vastustaja tuli 2006. aasta algul tagasi ettevõttese ja täitis oma kohustusi poole aasta vältel. Käesoleval ajal vastustaja töötab lihunikuna XXXXX XXXXX XXXXX. Vastustaja soovib alusetult saada ühekordset toetust ja igakuiseid väljamakseid, samas kui U. AS-i juhtkond pakub vastustajale võimalust läbida täiendav koolitus ja täiustada teadmisi ohutustehnika valdkonnas, võimaldades töökoha firmas moderniseeritud seadmetel tootmistöötaja ametikohal algse palgaga 12 796 krooni kuus, mis on oluliselt kõrgem Eesti Vabariigi keskmisest palgast. Apellant on seisukohal, et kuna vastustaja keeldub tööst, soovib ta alusetult rikastuda U. AS-i arvel ja kindlustada end teise ebaseadusliku pensioniga igakuise toetuse näol. Antud juhul puudub alus vastustaja poolt kahju hüvitise väljamõistmiseks apellandilt. U. AS ei kanna vastutust kahju eest, mis oli tekitatud vastustajale, kuna vastustaja ei ole tõendanud oma süü puudumist tema tegevuses väljaspool tööaega, kui tsehhi personal sõi sööklas. Samuti ei ole vastustaja tõendanud tulu puudumist ning keeldus väärika sissetulekuga töökohast. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaotas kutsealase töövõime, kuivõrd teatud aja jooksul jätkas ta töötamist apellandi ettevõttes. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ hüvitamise suurus sõltub töövõime protsendi kaotamisest. Vastustaja olemasolev töövõime 80% suuruses annab talle õiguse töötada ja saada töötasu vastavalt tema poolt täidetavatele kohustustele. 2006. aasta alguses tuli vastustaja ettevõttesse tagasi tööle ning tuli suurepäraselt tööga toime ning täitis oma kohustusi poole aasta jooksul. 05.06.2006 lõpetas vastustaja avalduse alusel töölepingu U. AS-iga, vaatamata sellele, et tema brutopalk oli 6 765 krooni. Apellant on seisukohal, et vastustaja kuritarvitab oma õigusi ega soovi lähtuda kainest mõistusest. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid asjaolude kohta, millel rajaneb tema hagi. Olemasolev töövõime 80%, annab vastustajale õiguse töötada ja saada töötasu. Kohtu otsus on ebaobjektiivne ja ei rajane tõendite analüüsil. Kohus ei võtnud arvesse B. E. OÜ ülevaatuse akti, vastustaja poolt allkirjastatud ohutustehnika juhendite nimekirja, tööohutusjuhendit ja tuleohutuse juhendeid nr 1-22. Vastustajal on kahju tekitamise kohustuses õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist üksnes apellandi süü olemasolu korral Apellant on seisukohal, et protsessiosalised on kohustatud kasutama kõiki neile kuuluvaid protsessuaalseid õigusi kohusetundlikult. Vastustaja esitas kohtule väljamõeldud vastuväiteid ilma põhjendatud tõenditeta ning püüdis juhtida kohut eksiteele alusetu rikastumise eesmärgil. Apellatsioonkaebuses mainitud materiaalõiguslike ja menetlusnormide rikkumise tulemusena tegi kohus ebaõige otsuse ning ei hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõiki tõendeid.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude, milles palus välja mõista ühekordse kahjuhüvitise alates 01.oktoobrist 2004 kuni 01.09.2007 35 623,30 krooni ning järgnevalt igakuise hüvitise 1472,10 krooni. Maakohus tuvastas, et hageja on kaotanud 16.09.2004 toimunud tööõnnetuse tagajärjel kaks sõrme ning arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt on töövõime kaotuseks 20% ning mõistis välja ühekordse hüvitise 54 760,90 krooni ning arvates 01.10.2008 igakuise hüvitise 1472,10 krooni. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekuste vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kahju hüvitamise eesmärgiks on asetada isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervisekahjustuse tekitamisel on varaliseks kahjuks töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavad kulutused. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Seejuures sissetulekuks on kõik inimese töö eest saadavad tasud, näiteks palk, juhtorgani liikme tasu, toetused jne. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas tööõnnetuses on süüdi üksnes kostja või esineb selles ka hageja süüd ning milline on tekkinud kahju suurus. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud tsiviilasjas olulised asjaolud välja selgitamata ning kostja vastuväited tähelepanuta. TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus eelmenetluses välja selgitama nii hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning p 4 kohaselt tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Maakohus on jätnud kahju hüvitamise nõude rahuldamisel välja selgitamata, millises summas on hagejal kahju tekkinud. Otsuses on maakohus lähtunud ühekordse hüvituse arvestamisel hageja tööõnnetuseelsest keskmisest palgast ning töövõime kaotuse protsendist, milleks on 20%. Samas ei ole kohus välja selgitanud, millises suuruses on hageja vähem palka saanud. Toimiku materjalidest ilmneb, et kostja vastuväidetel hageja tuli tööle tagasi 2006.a, saades brutopalka 6765 krooni kuus, töösuhe lõppes juunis 2006, ning pärast seda töötas hageja XXXXX XXXXX XXXXX (t.lk. 46). Kohus jättis kostja vastuväited tähelepanuta. Apellatsioonikohtu istungil apellant väitis, et kostja sai pärast tööõnnetust ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid selle suurust ja perioodi, mis ajal see maksti, ei osanud öelda. Ravikindlustuse seadus sätestab ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise korra. Nimetatud seaduse § 54 lg 1 p 6 kohaselt haigekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist 100 protsenti kutsehaigusest tingitud või tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral (RK s 28.06.2004 jõust.01.08.2004 - RT I 2004, 56, 400).

Asjaolu, et tööõnnetuse tagajärjel on töötaja ajutiselt töövõimetu, pidi olema teada nii pooltele kui ka kohtule. See asjaolu on jäänud maakohtus kahjuks tähelepanuta. Toimikus puuduvad tõendid, millisel perioodil ja millises suuruses maksti hagejale töövõimetuse hüvitist ning palka. Samuti ei ilmne kohtuistungi protokollist, et oleks välja selgitatud, kas hageja on asunud tööle, mis ajal ja millise töötasuga. TsMS § 230 lg 2 järgi tõendeid esitavad menetlusosalised, kuid kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavad tõendid. Käesolevas tsiviilasjas tulnuks juhtida kostja tähelepanu sellele, et oma vastuväidete tõendamiseks tulnuks esitada tõendid. Seega on jäänud välja selgitamata, millises suuruses on hagejale välja makstud vaidlusalusel perioodil töövõimetuse hüvitist ja palka. Ilma nimetatud asjaolude väljaselgitamiseta ei ole võimalik kindlaks teha kahju suurust. Maakohus on hageja poolt esitatud kahju hüvitise arvestust, mis on otsuse kohaselt tehtud vastavuses Vabariigi Valitsuse 10.juuni 1992 määrusega nr 172, aktsepteerinud. Viitamine kehtetule õigusaktile ei ole õige. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13.01.2009 otsuse nr 3-2-1-117-08 p-s 13 selgitanud, et Vabariigi Valitsuse 10.juuni 1992 määrus nr 172, millele on viidatud ka käesolevas tsiviilasjas, kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisest 1.juulil 2002. Seega see kord ei kehti nende tegude suhtes, mis pandi toime pärast 1.juulit 2002. Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2008 otsuses nr 3-2-1-114-08 asus seisukohale, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast 01.07.2002 tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord, nagu see on praegusel juhul. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). Seega kahju hüvitamise nõude menetlemisel käesolevas tsiviilasjas tuleb juhinduda võlaõigusseaduse sätetest, kuivõrd tervisekahjustus on tekkinud 16.09.2004. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab otsuse põhjendavas osas vastama poolte väidetele. Kohus küll tuvastas kostja õigusvastase teo ja põhjusliku seose tekkinud kahju osas, kuid hagejapoolsele käitumisele tulnuks hinnang anda esitatud tõendeid hinnates. Kolleegium nõustub apellandiga, et kohus ei ole otsuses tõendeid hinnanud TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik ka mittevaralise kahju suuruse osas võtta seisukohta enne, kui on tuvastatud töötajapoolse süü esinemine või selle puudumine. Kolleegium leiab, et eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, millest tulenevalt tuleb tsiviilasi täies ulatuses tagasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamaisel.