Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud 13.10.2006 sõlmis hageja õiguseellane Spalles AS kostjaga autovedaja vastutuskindlustuslepingu nr 6/1688, mille alusel andis kostja välja kindlustuspoliisi nr 653884. 06.02.2007 sõlmisid hageja ja Spalles AS veolepingu nr 01SAN, mille alusel kohustus Spalles AS teostama kaubaveo CMR-konventsiooni tingimustel Tallinnast Moskvasse. 09.02.2007 süttis Narva linnas Tallinna maanteel põlema sadulauto Scania 124 L registreerimismärgiga xxx xxx, mille tagajärjel sai kahjustada kaubaks olnud sanitaartehnika väärtuses 373 834,19 krooni. 08.05.2007 keeldus kostja kindlustushüvise väljamaksmisest. 14.06.2007 loovutas Spalles AS hagejale oma hüvise nõudeõiguse kostja vastu, millest teatati ka kostjale. Asjaolud ja hageja nõue Hageja palub kostjalt välja mõista kindlustushüvitise summas 373 834,19 krooni, viivise tasumisega viivitamisel kuni 18.09.2008 – 53 554,92 krooni, viivise alates 19.09.2008 kuni lõpliku täitmiseni - 7% aastas, millele lisandub VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alusel Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1.jaanuari ja 1.juulit. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et kostja on alusetult keeldunud väljamaksmast kindlustushüvist. Pooltel ei ole vaidlust selles, et toimunud on kindlustusjuhtum kindlustuspoliisi kehtivuse ajal ning kehtivuspiirkonnas. Kostja vastuväited kindlustushüvitise väljamaksmisele on jäänud tõendamata. Tõendatud ei ole, et kindlustusvõtjal (tema töötajal) oleks olnud tahtlus tekitada kindlustusjuhtum. Samuti ei ole tõendatud, et tegemist oleks kindlustusvõtja või tema töötaja poolt raske hooletuse tagajärjel tekkinud kahjuga. Ekspert H. P. poolt osundatud võimaliku tulekahju tekkepõhjuse – piisavalt suure võimsusega lahtise tule allika viimine vahetult kütusepaagi juurde – põhjendatuse korral, ei ole kostja mingil moel tõendanud, et tegemist oleks kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isiku tegevusega. Ekspert on andnud arvamuse, et tulekahju võis tekkkida eelmainitud tegurite tagajärjel, kuid ekspert ega keegi teine ei ole osundanud, et sellise teoga oleks saanud hakkama kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isik. Kostja järeldus eksperdi arvamusest, et madalate temperatuuride tagajärjel paksenenud kütuse lahtisulatamiseks lahtise tulega oleks võinud olla selleks süttimise allikaks, et seda tegi kindlustusvõtja autojuht, ei ole millegagi põhistatud. Puuduvad tõendid, et seda tegi just autojuht. Hageja leiab, et ei ole välistatud muud põhjused nagu kellegi otsene pahatahtlus (konkurendid, kuritegelik ühendus), samuti püromaani või nõrgamõistusliku isiku tegevus. Vaatamata eksperdi arvamusele, ei saa välistada ka seda, et süttimise võis põhjustada mingi

tehniline rike, nt elektrisüsteemi rike. Sellele viitas autojuht ning seda versiooni kinnitab kaudselt ka sõidumeeriku kettal näha olev näidu hüpe. Kostja vastuväited Kostja vastuväidetel tuleb hagi jätta rahuldamata. Tulekahjuekspert on asunud üheselt seisukohale, et tulekahju sai alguse kütusepaagi piirkonda viidud suure võimsusega lahtise tule allikast, milleks võis olla nt leeklamp või kütusega niisutatud ja süüdatud kalts. Samuti kinnitavad selle versiooni põhjendatust õnnetuse toimumise ajal olnud ilmastikutingimused – suur külm -23°C, sõiduki pikk seisuaeg selles külmas ning sõiduki kütusepaagi täituvus ca 10-15%. Nendes tingimustes, kui sõiduk ei saanud kütust seoses selle paksenemisega kätte, oli sõiduki juhil otsene põhjus asuda kütusesüsteemi leeklambi või muu lahtise leegiga soojendama, et saada kütus liikuma. Selline tegevus on otseselt hinnatav kui raske hooletus, mille tagajärjel tekkis süttimine ning põhjustati kahju. Kostja juhib tähelepanu tunnistaja A. M. ütluste vastuolulisusele. Nimelt olevat eksperdile kinnitanud päästetöötajad, et ajal, kui nad kohale jõudsid oli autojuht (tunnistaja) tegev kabiinist oma asjade väljatassimisega, kuid tunnistaja enda sõnade kohaselt olevat kabiiniukse avamisel leek kabiinist välja löönud. Ekspert on ülevaatuse käigus ja hiljem kohtus osundanud sellele, et kabiinis ei olnud algset tulekollet ja tulekolle oli kütusepaagi piirkonnas. Samuti on ilmne sõidumeeriku kettalt, et vahetult tulekahju tekkimise ajal on fikseeritud tugev elektriimpulss, mis kostja arvates viitab otseselt sellele, et juht pidi tegelema auto käivitamisega, ilmselt ka akude ümbertõstmisega. Mistõttu on kaheldavad tunnistaja väited, et ta oli tulekahju puhkemise ajal lähedal asunud Statoili tanklas, mitte auto juures. Kostja hindab seda kõike kui rasket hooletust kindlustusvõtja (antud juhul tema autojuhi) poolt, mistõttu tulenevalt kindlustustingimuste W100-2002 p-st 8.24 on kostja vabastatud kohustusest korvata tekkinud kindlustuskahju. Kostja osundab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1144-05, kus selgitatakse kindlustusandja õigust keelduda hüvitise maksmisest kindlustusvõtja raske hooletuse korral. Alternatiivselt esitas kostja vastuväite tuginedes CMR-konventsiooni p 27 lg-le 2, mille kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba vigastamine toimus asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Seega, kui selgub, et kindlustusvõtja ei ole tekitanud tulekahju, vaid see tekkis mingil muul põhjusel, siis ei ole vedaja vastutav kahju eest CMR p 27 lg 2 alusel. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi. Otsuse kohaselt ei ole pooltel vaidlust selles, et tegemist on kindlustusjuhtumiga, mille vastu oli sõlmitud kindlustusleping, ning kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkis kahju 373 834,19 krooni. Pooltevaheline vaidlus seisneb selles, kas on tõendatud, millest tekkis vaidlusalune tulekahju ning kas tekkinud kahju põhjustasid kindlustusvõtja Spalles AS või temaga samastatavad isikud. Kohus luges usaldusväärseks ekspert H. P. poolt osundatud tulekahju põhjust, st tulekolle tekkis suure võimsusega lahtise tule allikast, mis asetses sõiduki kütusepaagi lähedal. Ekspert on tulekolde tekkekoha ja -põhjuse piisava usutavusega põhjendanud ning kohus nõustus sellega. Kohtu hinnangul tuleb arvestada osundatud kahju asetust: suurimad tulekahjustused

asuvad kütusepaagi juures ning sealt levis tuli edasi ümbritsevatele sõiduki osadele. Sõiduki kabiinis/salongis, kus asetsevad enamus elektriseadmetest, on tulekahjustusi, kuid need on leekide väljast sisse levimise tagajärg. Tulekahjustusi ei ole salongi soojendusseadmel, mis oleks võinud olla samuti tulekoldeks. Kohus ei pidanud esitatud andmete põhjal usutavaks võimalust, et algne tule allikas võis tekkida elektrisüsteemist. Ekspert H. P. oma järeldustes ja kohtus antud ütlustes on välistanud võimaliku lühise elektrisüsteemis, kuna tema poolt kontrollides olid sõiduki kõik kaitsmed terved. Eksperdi kinnitust mööda oleksid kaitsmed pidanud olema kahjustatud, kui oleks tegemist olnud elektrisüsteemist tekkinud süttimisega. Tunnistaja A. M. oma ütlustes osundas versioonile tulekahju algallikast, mis olevat seotud just elektrisüsteemis esinenud tõrgetega. Tunnistaja arvates osutavat sellele muuhulgas ka sõidumeeriku kettal vahetult enne tulekahju nähtavad anduri visked. Ekspert on seletanud samu võnkeid sellega, et vahetati sõidukil akut, et käivitada sõidukit. Milline võis olla lahtise tule allikas, kas tegemist oli leeklambiga või kütusega niisutatud kaltsuga või muuga, ei ole kohtu arvates tõendatud. Paikvaatluse ega muude tõenditega ei ole tõendatud ühegi konkreetse allika olemasolu sündmuskohal, ka ei esine ühtegi erilist tunnust, mille alusel võiks teha järeldusi, milline oli tule algallikas. Kohus leidis, et ei ole leidnud tõendamist, et antud kahju põhjustamises otseselt või kaudselt olid tegevad kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isikud, nt autojuht (tunnistaja A. M.). Kostja poolt esitatud versioon, mille kohaselt tule alguse põhjustas autojuht, kes proovis madalal temperatuuril (-23°) paksenenud kütust kas leeklambi või muu lahtise tule allikaga üles soojendada, põhineb mitmel antud menetluses tõendamata oletusel. Kuivõrd ei ole selge, milline oli tule algallikas, siis ei saa väita, et see oli selline, millega oleks saanud kütusetorustikku soojendada. Samuti puuduvad igasugused andmed selle kohta, et sõiduki käivitamise takistuseks oli paksenenud kütus, aga mitte muu rike. Menetluse käigus ei ole esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et autojuht oleks tegutsenud sel hommikul sõiduki käivitamiseks kostja poolt osundatud viisil. Tunnistaja A. M. ütlused välistavad täielikult selle võimaluse ning muid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud. Hageja poolt vastuväidetes väljapakutud muud variandid nagu kolmandate isikute tahtlik kahjutekitamine (konkurendid või kuritegelikud isikud), või õnnetute asjaolude kokkulangemine või vaimselt ebastabiilse isiku (nt püromaani) tegevus, ei ole tõendatud, kuid samas ei saa neid ka välistada täie kindlusega. Kohus ei lugenud tõendatuks asjaolu, et kahju tekkimisele oleks kaasa aidanud kindlustusvõtja või temaga samastatava isiku otsene tahtlus või raske hooletus. Sellest tulenevalt ei saa kostja oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmisest keelduda tuginedes kindlustusetingimuste W100-2002 p-le 8.24. Kostja alternatiivne vastuväide, mis tugines CMR-konventsiooni art 27 p-le 2, ei ole asjakohane. Antud sätte kaitseb vedajat vaid tingimustel, kui on selge, milline oli tegur, mis põhjustas kahju ning vaid siis, kui see oli tõesti väljaspool vedaja vastutusala. Tavapäraselt on praktikas selliseks asjaoluks peetud kolmandate isikute otsest tegevust nagu rööv või vargus. Seda, et tehniline rike võiks olla selliseks asjaoluks, ei ole senine kohtupraktika leidnud ja kohus ei pidanud seda esitatud asjaoludel mõistlikuks.

Kohus mõistis kostajalt hageja kasuks kahju hüvitamiseks hüvitise 373 834,19 krooni ja viivise kuni 18.09.2008 summas 53 554,60 krooni ning sealt edasi alates 20.09.2008 kuni kohtuotsuse täitmiseni viivise põhinõudelt vastavuses VÕS §-dega 94 ja 113. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid. Kohtule esitatud tõendite alusel on võimalik üheselt tuvastada, et sõiduki süttimine konkreetses kontekstis sai toimuda vaid sõidukijuhi enda või tema määratud isiku aktiivse ja suunatud tegevuse tagajärjel. Seda kinnitab asjaolu, et muud võimalikud põhjused sõiduki süttimiseks on välistatud just konkreetset konteksti arvestades. Võimalike muude sündmuste välistamise läbi on võimalik tuvastada toimunud sündmus, seejuures ei oma tähtsust, kas sõiduki juures kasutas lahtist tuld sõidukijuht ise või keegi teine, kellele ta selle ülesandeks tegi. Ekspert H. P. arvamusega on tuvastatud, et sõiduk Scania 124L süttimine sai olla põhjustatud üksnes tulekolde piirkonda viidud küllaldase võimsusega pikaajaliselt toimivast lahtise tule allikast. Sedavõrd madala õhutemperatuuri juures (-23°c) välistas ekspert süttimise juhuslikust süüteallikast (sigaret jmt). Kolmandate isikute tahtliku tegevuse (nt konkurentide rünnak) välistab asjaolu, et sõiduk seisis ühtses kolonnis, st sõiduk oli nähtav ees ja taga olevatele veoautojuhtidele, st toimus ühtne liikumine kolonnis. Et sõiduk oli teistele hästi nähtav kinnitab ka asjaolu, et süttimise järgselt helistati kahe minuti jooksul kolm korda IdaEesti Häirekeskusesse. Mitte ükski helistanud isikutest ei ole teatanud sellest, et tegemist oleks olnud kellegi kolmanda isiku poolse tegevusega. Kõrvalise isiku poolne rünnak oleks olnud kõigile näha, pealegi oleks lahtist tuld tulnud pika aega hoida sõiduki juures. Võimalik rünne on välistatav kuna äratundmise kartuses ei ole loogiline eeldada, et sõidukit tullakse süütama valgel ajal, kõikide nähes ja olukorras, kus lahtise tule allikat tuleks pikaajaliselt sõiduki juures hoida (lokaalselt). Ilmastikuolusid silmas pidades ei ole reaalne saavutada sõiduki kiire süütamine. Ekspert on üheselt tuvastanud, et sõidukist endast tulenevatel põhjustel tulekahju algust ei ole saanud. Nimetatud asjaolu üle puudub vaidlus ja kohus on selle otsuses tuvastanud. Puudub vaidlus selle üle, et sõiduk seisis järjekorras, oodates piiriületust. Põlengu tekkimise ajal (kell 10:27) oli õues valge. Kahjujuhtum toimus talvisel ajal. Ekspertiisiaktis on ekspert selgitanud, et tulekahju toimumise hommikul oli väljas temperatuur -23° C. Seega oli tegemist erakordselt külma ilmaga, millest tulenevalt diiselkütus muutub tahkeks (kristalliseerub). Kristalliseerunud kütusega sõiduki mootorit toita pole mõeldav. Kütuse kristalliseerumist suurendas asjaolu, et kütust oli paagis vähe (ca 15 - 18% paagi kõrgusest). Väiksem kogus kütust külmub kiiremini kui suurem kogus. Eelnimetatud asjaolusid on ekspertiisiaktis selgitanud H. P.. Ilmselt ei arvestanud sõidukijuht selle asjaoluga, kui hakkas tavapäraselt kütusepaaki ja/või filtreid lahtise tulega kuumutama. Väiksem kogus kütust on veokijuhtidel paagis tavaliselt seetõttu, et osta Venemaalt soodsamat kütust. Kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis vaadates on võimalik teha ühene järeldus: sõidukijuht soovis kütusepaaki või kütusefiltreid lahtise tulega soojendades saavutada diiselkütuse vedeldumist. Filtrite soojendamisega loodeti saavutada, et kütusefiltrid hakkaksid jälle kütust läbi laskma. Kütuse soojendamine kaotab kütusest kristallid ja kütus on taas kasutatav.

Nimetatud asjaolusid on ekspert H. P. selgitanud kohtuistungil (asjatundja protokollitud ütlused). Apellant järeldab, et suure võimsusega lahtise tule allikaks on suure tõenäosusega olnud leeklamp või kütusega immutatud ese, mis viidi kütusepaagi või kütusefiltrite piirkonda. Millist vahendit kütuse soojendamiseks kasutati, pole tähtsust. Oluline on, et ühelgi kõrvalseisval isikul ei olnud selles olukorras võimalik sellist süütamise protsessi läbi viia. Selleks oleks tulnud teiste sõidukijuhtide nähes pikaajaliselt lahtist tuld kasutada. Tegemist oli valge ajaga, mil kogu tegevus oleks olnud kõigile sõidukijuhtidele nähtav. Puudub vaidlus, et sõiduk seisis ühtses järjekorras teiste sõidukitega. Tunnistaja A. M. selgitas kohtuistungil, et seisis ühtses kolonnis, sõidukid sõitsid temast ka mööda. Oluline on asjaolu, et kolmandate isikute tegevust pole ka sõidukijuht, vedaja ega vastustaja võimalikuks pidanud. Tunnistaja A. M. poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt pidas tema võimalikuks vaid sõiduki süttimist sõidukist endast tulenevatel tehnilistel põhjustel. Samas on ekspert tehnilised põhjused täielikult välistanud. Tulekahju tekkepiirkonnas ei asu seadmeid, mis sõiduki seismisel võiksid suure võimsusega ja lahtise tulega kütusepaaki mõjutada. Tellitud ekspertiisiaktist selgub, et AS-ile Spalles kuuluva sõiduki Scania 124L süttimine sai alguse sõiduki kabiini tagaseina ja tagasilla vahelisest piirkonnast raami tasandilt või sellest allpool. Sealjuures leiab ekspert, et tulekahju võis tekkida üksnes tulekolde piirkonda viidud küllaldase võimsusega lahtise tule allikast ning tõenäoliselt oli tegemist suurevõimsuselise lahtise tule allika mõjuga diiselkütusepaagile või kütusetorustikele (filtritele). Ekspert välistab tulekahju tekkepõhjuse väikesevõimsuselisest juhuslikust süüteallikast (sigaret jms), sest sõiduk oli üle 11 tunni seisnud temperatuuril -23° C. Seetõttu leiab ekspert, et süütamiseks oli vaja suurevõimsuselist pikaajaliselt toimivat süüteallikat. Ekspert toob eraldi välja asjaolu, et kütusepaagi läbisulamine toimus lokaalselt mõjunud lahtise tule toimel. Sõidukijuht A. M. eitab oma osalust sõiduki Sõiduki Scania 124L põlema süttimise põhjustamisel. See on ka mõistetav, sest ta kardab isiklikku vastutust, kuid see ei muuda võimatuks olemasolevate tõendite alusel tekkepõhjuse tuvastamist. Süttimise tekkepõhjustena on välistatud kõik muud põhjused peale sõidukijuhi enda teadliku tegevuse, mis kokkuvõttes viis sõiduki süttimiseni. Sellele viitab konkreetne kontekst, milles sündmus toimus. Tunnistaja A. M. ütlustes esinevad ilmsed vastuolud. Ekspert kinnitab, et päästjate info kohaselt tassis autojuht enda autost asju välja, seega kabiinis tuld olla ei saanud (hetk, kui päästjad olid juba kohal). Samas on tunnistaja A. M. 09.02.2007 seletuskirjas selgitanud, et kui ta ukse avas, siis pahvatas leek talle näkku. Tunnistaja A. M. selgituste kohaselt asus ta esmaselt kabiini sisemust kustutama. Ekspert on tuvastanud, et tulekahju kolle ei asunud kabiinis ja tule levik kabiini toimus alles pärast uste avamist. Seega on tunnistaja A. M. ütlused ebaõiged ja eksperdi järeldustega ümber lükatud. Tuli ei saanud A. M. näkku pahvatada ajal, kui ta ukse avas. Tunnistaja A. M. ütluste kohaselt süttis sõiduk ajal, kui ta oli Statoili tanklas. Samas on tahhograafi kettalt näha, et vahetult enne põlengu algust (s.o kell 10:27) on tahhomeetril fikseeritud kõrge impulss, mis ekspert H. P. hinnangul on tingitud akuklemmide maha võtmisest sellel ajal. Analoogilised impulsid toimusid ka varem. Järelikult ei olnud tunnistaja A. M. tegelikult sellel ajal Statoili tanklas nagu ta ise väidab, vaid üritas sõidukit korduvalt käivitada. Võimalik, et selleks oli ka keegi teine isik, kes tema ülesandel tegutses. Ilmselt kasutati käivitamiseks tõepoolest ka teist akut. Kõik viitab sellele, et tegeleti aktiivselt sõiduki käivitamisega - selleks erinevaid meetodeid kasutades.

Tahhomeetri impulss ei saanud tekkida ilma juhi poolse aktiivse tegevuseta, st ta ei saanud samal ajal olla eemal nagu ta ise väidab. Akuklemmide maha võtmisele viitab ka asjaolu, et aku konteiner oli pealt ära ja ekspertiisi käigus seda ei leitud. See jäi tee äärde maha. Nimetatud asjaolu kinnitab üheselt tunnistaja A. M. ütluste ebaõigsust. Eeltoodut arvesse võttes on tunnistaja A. M. kohtuistungil antud ütlused ebaõiged. Tunnistaja ütlused ei ole objektiivsed, sest ta ei ole huvitatud enda vastu tunnistamast. A. M. toodi kohtuistungile ütlusi andma kinnipidamiskohast. A. M.l puudus Spalles AS-iga igasugune püsiv lepinguline suhe, ta määrati sõidukijuhiks esmakordselt ja suulise korralduse alusel, selgitas A. M. kohtuistungil. Apellant leiab, et moonutatud ütluste andmisega soovis tunnistaja A. M. jätta muljet nagu poleks ta seotud tulekahju põhjustamisega. Tunnistaja üritas jätta muljet nagu poleks tulekahju kolle asunud sadulauto kabiini tagaseina ja tagasilla vahelises piirkonnas raami tasandil või sellest allpool. Samuti andis tunnistaja eksitavaid selgitusi tahhograafi fikseeritud impulsside põhjuste kohta. Eeltoodud asjaolusid ja konkreetset konteksti arvesse võttes saab teha järelduse, sõiduki süttimine sai toimuda vaid teadliku ja suunatud inimtegevuse tagajärjel, mille eesmärgiks oli saavutada sõiduki käivitamine. Sõidukijuht ise või keegi, kellele ta selle korralduseks tegi, on sõiduki kütusepaaki ja/või kütusefiltreid lahtise tulega soojendanud selleks, et saavutada diiselkütuse vedeldumine ja selle läbi sõiduki toide. Tähtsust ei oma, kes konkreetselt sõiduki juures pikaajaliselt lahtist tuld kasutas, vaid oluline on, et see ei saanud olla keegi kõrvaline isik. Välistatud on sõiduki süttimine sõidukist endast lähtuvatest tehnilistest põhjustest (elektriseadmestik, kütteseade, gaasipliit), sõiduki süttimine juhuslikust süüteallikast (sigaret jms) ja kolmandate isikute tegevusest. Apellant on seisukohal, et sõiduk Scania 124L süttis vedaja raske ettevaatamatuse tõttu ja seetõttu ei ole apellandil hüvitamise kohustust tulenevalt kindlustustingimuste (kindlustuspoliis nr 653884) p-st 8.24. Apellandi kindlustustingimuste kohaselt ei hüvitata kindlustuslepingu alusel kahjusid, mis tekivad seoses kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatusega. Kuna apellant on seisukohal, et Spalles AS on oma raske ettevaatamatuse tõttu kauba omanikule kahju tekitanud, siis puudub apellandil hüvitamise kohustus. Tingimuste p 2.2 kohaselt võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel tema töökohustuste piires tegutsevad töötajad, agendid, teenistujad jt isikud, kelle teenuseid ta kasutab vedude teostamisel. Seega ei oma tähtsust, kes Spalles AS-i ülesandel tegutses. Apellant leiab, et suurevõimsuselise lahtise tule allika kasutamisega tuleohtlike materjalide läheduses, eriti kütuseseadeldiste läheduses, on kindlustusvõtja käitunud raskelt ettevaatamatult ning seetõttu ei ole apellandil vastavalt kindlustustingimustele hüvitamise kohustust. Kohus on jätnud arvestamata ja sisuliselt motiveerimata asjaolu, et apellandil oli hagile ka alternatiivne vastuväide, millele apellant tugines eeldusel, kui kohus peaks leidma, et pole tõendatud, et vedaja Spalles AS põhjustas Scania 124L süttimise. Juhul, kui eeldada, et vastustaja väide on õige, et vedaja (Spalles AS) pole olnud sõiduki süttimise põhjustajaks, siis järeldub sellest, et vedaja ei ole vastutav kauba omaniku ees

tulenevalt CMR artiklist 17.2. Sellisel juhul ei ole ka vastustajal nõudeõigust apellandi vastu, sest apellant vastutab vaid juhul, kui Spalles AS vastutus on tekkinud. Apellant on seisukohal, et vedaja AS Spalles on olnud raskelt ettevaatamatu veose säilimise tagamisel. Nimetatu välistab vastutuse, sest apellandil ei ole hüvitamise kohustust tulenevalt kindlustustingimuste (kindlustuspoliis nr 653884) p-st 8.24. Alternatiivselt leiame, et (vastustaja seisukohast tulenevalt) vastustajal ei ole nõudeõigust, sest juhul, kui on tõendatud, et sõiduk Scania 124L süttis vedajast, Spalles AS, sõltumatutel põhjustel (st müstilistel asjaolud, mille eest vedaja ei vastuta), siis ei ole vedaja vastutav kauba omaniku ees tulenevalt CMR artiklist 17.2. Sellisel juhul ei ole ka vastustajal nõudeõigust apellandi vastu, sest apellant vastutab vaid juhul, kui Spalles AS-i vastutus on tõendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tõendite hindamisel. TsMS § 442 sätestab otsusele esitatava nõude. Nimetatud paragrahvi lõike 8 kohaselt põhjendavas osas tuleb analüüsida kõiki tõendeid ning poolte väiteid. Seejuures tõendite hindamine peab toimuma TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole järginud nimetatud põhimõtet ning tsiviilasjas olulised asjaolud on kohus jätnud tähelepanuta, mis on viinud ekslikule järeldusele. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate faktiliste asjaolude üle: -Kostja ERGO Kindlustuse AS-i ja Spalles AS-i vahel oli sõlmitud autovedaja vastutuskindlustusleping, mille lahutamatuks osaks on autovedaja vastutuskindlustuse tingimused W 100●2002. - Kindlustusperioodiks oli 19.10.2006 kuni 18.10.2007. - 09.02.2007, so kindlustusperioodi kestel, süttis põlema Narva linnas Tallinna maanteel Spalles AS-i sadulauto Sckania 124 L reg.märk xxx xxx, mille tagajärjel hävines kaup väärtuses 23 892,36 eurot, mis vastab 373 834,19 kroonile. Tegemist on kindlustusjuhtumiga. -08.05.2007 teatas kostja kindlustusandjana kindlustushüvitise taotluse rahuldamata jätmisest, viidates kindlustuslepingu tingimuste punktile 8.24, mille kohaselt raske ettevaatamatuse tõttu tekkinud kahju ei kuulu kindlustuslepingu alusel hüvitamisele. 14.06.2007 loovutas Spalles AS kindlustuslepingust tuleneva nõude kostja vastu hagejale Kauritel OÜ-le, kes taotleb kostjalt kindlustushüvitise 373 834,19 krooni ja viiviste väljamõistmist. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, mis asjaoludel süttis põlema sadulauto ning kas selles esineb kindlustusvõtja Spalles AS-i süüd. Maakohus luges usaldusväärseks kostja poolt esitatud tulekahju põhjust: tulekahju tekkis suure võimsusega lahtise tule allikast, mis asetses sõiduki kütusepaagi lähedal. Kohus ei pidanud usutavaks hageja poolt esitatud võimalust, et algne tule allikas võis tekkida sadulauto elektrisüsteemist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et tõendamist ei leidnud see asjaolu, mis võis olla lahtise tule allikaks, so kas tegemist oli leeklambiga või kütusega niisutatud kaltsuga või veel

muuga. Samuti ei leidnud kohtu hinnangul tõendamist, et kahju põhjustas kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isik, so autojuht A. M.. Hageja poolt esitatud versiooni sellest, et tulekahju võisid põhjustada ka kolmandad isikud, ei lugenud kohus tõendatuks, kuid ka ei välistanud sellist võimalust. Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega ega tõenditest tehtud järeldustega hagi rahuldamisel. Kolleegiumi arvates on maakohus asunud ekslikule seisukohale, et kui puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et Spalles AS-i autojuht kasutas leeklampi või muid vahendeid sadulauto diiselküttepaagi soojendamiseks, siis on see aluseks hagi rahuldamiseks. Maakohtul tuli hinnata kõiki tõendeid, poolte väited ja alles seejärel tuli võtta seisukoht. Vastustaja väide sellest, et tunnistaja H. P. ei osanud öelda, kes põhjustas tulekahju, on ekslik. Eriteadmistega isik H. P. ei saanudki sellele küsimusele vastata. Asjaolu tuvastamine, kas tulekahju tekkimises võis olla süüdi hageja autojuht või mitte, kuulub kohtu pädevusse. TsMS § 230 lg 1 sätestab üldise tõendamiskoormise, mille kohaselt peavad pooled tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja tõendas kindlustusjuhtumi olemasolu ja kahju suuruse. Kostja kohustuseks kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel kindlustuslepingu tingimuste p 8.24 alusel, oli tõendada, et kahju tekkis kindlustusvõtja töötaja autojuht A. M. raske ettevaatamatuse tõttu. Väidet, et tegemist oleks tahtliku kahju tekitamisega kindlustusvõtja poolt, ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et kostja tõendas tunnistaja H. P. ütlustega, et tulekahju tekkis suure võimsusega pikaajaliselt toimivast lahtise tule allikast, mis asetses sõiduki kütusepaagi lähedal. Seejuures on tunnistaja poolt koostatud ekspertiisiaktis ära toodud, kuidas sai vaidlusalune tulekahju üldse tekkida. H. P. näol on tegemist tulekahjueksperdiga, kellel on pikaajalised töökogemused eksperdina, so 31- aastane töökogemus. Kolleegium leiab, et puudub alus kahelda tunnistaja H. P. ütluste usaldusvääruses. H. P. on andnud arvamuse põlenud sadulautot uurides, vaatlusega on fikseeritud, et sadulauto tahhograafi näitude kohaselt sadulauto seisis 8.02.2007 kella 20.35-st kuni 9.02.2007 kella 7.46-ni. H. P. vaatluse kohaselt kell 7.46 ja 7.52 tahhograafi kettal olid ilmpulsid, millised võisid tema arvates olla tekkinud akumulaatorite lahtiühendamisest ja lisatoiteallika külgeühendamisest. Tahhomeetril olid veel impulsid kell 9.40, 9.46, 10.11 ja 10.14. Kell 10.27 on tahhograafi kettale tekkinud lühike impulss ning seejärel elektriline toide kadus. Kell 10.29 saabus Ida-Eesti Häirekeskusesse esimene teade tulekahjust ja järgnevad teated olid kell 10.30 ja 10.31. Kell 10.42 jõudis kohale Narva Keskkomando valverühm (t.lk.10-14, fotod lk.89-126). Nimetatud tahhograafi näitude, tulekahju teadete ja päästemeeskonna saabumise aja osas vaidlus puudub. Hageja tunnistaja A. M. ütluste kohaselt enne tulekahju tekkimist auto käivitamine ei õnnestunud. Hommikul õnnestus mootorit käivitada, keegi võõras tuli appi (t.lk. 131 pöördel). Seega ilmneb tunnistaja A. M. ütlustest, et ta üritas autot käivitada mitu korda, kuid seda teha ei õnnestunud. Apellandi väide on õige, et tunnistaja A. M. ütlustes on vastuolud, mis seavad kahtluse alla selle tõendi usaldusväärsuse. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta tulekahju tekkimise ajal Statoili tanklas, oli seal 10-20 minutit. Kui ta tuli tanklast tagasi, siis oli kabiinis juba suits, kuid põlema hakkas siis, kui tegi kabiini ukse lahti (t.lk.131 pöördel). Tunnistaja H. P. ütluste kohaselt päästjate info kohaselt tassis autojuht autost asju välja, kui nad kohale jõudsid, seega kabiinis tuld ei olnud (t.lk.132). Kolleegium leiab, et kui tahhomeetri ketas näitas viimast impulssi kell 10.27, teade

tulekahjust edastati kell 10.29 ning päästemeeskond jõudis kohale kell 10.42 ja juba sel ajal autojuht tassis autost asju välja, siis ei saanud A. M. kuidagi olla Statoili tanklas tema enda väidetel 10-20 minut. Apellandi väide on õige, et tahhomeetri impulss ei saa tekkidas ilma juhipoolse aktiivse tegevuseta. Tunnistaja H. P. ütluse kohaselt kell 10.27 oli impulss akuklemmide mahavõtmise ajal. Apellant pöörab tähelepanu ka sellele, et tunnistaja A. M. 09.02.2007 seletuskirjast (t.lk 5658) ilmneb, et kui ta ukse avas, siis pahvatas leek talle näkku ning ta asus kabiini sisemust kustutama, kuid H. P. arvamuse kohaselt tulekahju kolle ei asunud kabiinis ja tule levik kabiini toimus alles pärast uste avamist. Väide sellest, et tulekahju võis tekitada ka keegi kõrvaline isik, on paljasõnaline ning on kolleegium arvates ebausutav, arvestades tulekahju toimumise aega ja kohta. Tulekahju toimus kella 10.29 paiku Narva linnas Tallinna maanteel, kus seisid reas ka teised veoautod piiriületamise ootel. Seega pidi sadulauto Scania 124 L reg.märk xxx xxx olema nähtav ka teistele veoautojuhtidele. Toimikust ei ilmne, et Spalles AS oleks esitanud avaldust kriminaalasja algatamiseks. Tunnistaja H. P. välistas tulekahju tekkimise juhuslikust süüteallikast (sigaret jms). Kolleegium leiab, et tunnistaja H. P. on andnud piisavalt usutava põhjuse, miks oli vaja lahtist tulekollet üldse kasutada. Nimelt väljas oli -23 ̊C külma, sadulauto seisis väljas arvates 8.02.2009 kella 20.35-st, kütusepaak ei olnud diiselkütet täis. Mootori käivitamiseks oli vajalik mõjutada filtrit, et ta hakkaks uuesti kütust läbi laskma. Seejuures luges H. P. tõenäoliseks, et tegemist oli suurevõimsuselise lahtise tule allika mõjuga diiselkütusepaagile või kütusetorustikele (filtritele). Leeklambiga soojendamine olevat autojuhtidel praktikas ka praegu kasutamisel. Arvestades tunnistaja H. P. töökogemusi, tuleb kolleegium arvates lugeda eelnimetatu usutavaks ( t.lk.132-133). Asjaolu, et mootor ei käivitunud, ilmneb ka tunnistaja A. M. ütlustest. Spalles AS autojuhi otsene huvi oli selles, et sadulauto mootor hakkaks tööle. Apellandi väide on põhjendatud, et arvestades konkreetseid asjaolusid sai sadulauto süttimine toimuda üksnes sõidukijuhi enda või tema poolt abiks kasutatud isiku tegevuse tagajärjel, seega raske ettevaatamatuse ehk raske hooletuse tõttu. VÕS § 452 lg1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju ka muu süüvormi korral peale tahtluse. Autovedaja vastutuskindlustuse tingimuste p 8.24. kohaselt kindlustuslepingu alusel ei hüvitata kahjusid, mis ei ole põhjustatud kindlustusjuhtumist või mis tekivad seoses kindlustusvõtja töötajate tahtliku või raske ettevaatamatusega, kauba veo- või hoiutingimuste rikkumisega, kaubaveoprotseduuri rikkumisega TIR vihiku kasutamisel konventsiooni järgi. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isikute tegevust või tegevusetust töökohustuste täitmisel, mille tagajärjel kaubaomaniku, tolliorgani või kolmanda isiku pretensioone pidi või oleks pidanud ette nägema, kuid kergemeelselt loodeti, et need tagajärjed ei saabu. Tingimuste p 2.2 kohaselt võrdsustati kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel tema töökohustuste piires tegutsevad töötajad, agendid, teenistujad jt isikud, kelle teenuseid ta kasutab vedude teostamisel. Kolleegiumi arvates on kindlustusandja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest vastavalt kindlustustingimuste p-le 8.24 seaduslik, kuivõrd leidis tõendamist asjaolu, et kahju tekkis

kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatuse tõttu. Vastustaja seisukoht on ekslik, et kogu tõendamiskoormus lasus kostjal. Õige on, et vastuväidete esitamise korral tuleb kostjal neid tõendada, mida on ka kostja teinud. Kui hageja ei nõustu kostja tõenditega, siis tuleb need ümber lükata usaldusväärsete tõenditega, milliseid käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja esitanud. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks esitanud taotlust ekspertiisi määramiseks või tunnistajate ülekuulamiseks, kes võisid anda ütlusi toimunud tulekahju kohta. Apellandi väidetel maakohus ei võtnud seisukohta kostja alternatiivse vastuväite osas, mis ei ole õige. Maakohus on seisukoha võtnud ja leidnud, et kostja alternatiivne vastuväide ei anna alust jätta hagi rahuldamata. CMR 17.2. kohaselt vabaneb vedaja vastusest kui kauba kaotsiminek, vigastamine toimus asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ei suutnud vältida. Tsiviilasjas ei leidnud tõendamist CMR art 17.2. sätestatud vedaja vastutusest vabanemise alus. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning on võimalik apellatsioonimenetluses teha uus otsus TsMS § 657 lg1 p 2 järgi, jättes hagi rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.