Vaheotsus aegumise kohaldamiseks Tsiviilasja number
2-09-24988
Kohus
Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Heli Käpp
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi Tsiviilasja hind
16.02.2010 kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagi läbi vaadatud kohtuistungil Kohtuistungil osalesid
OÜM(likvideerimisel) hagi JHv astu võla väljamõistmiseks 112 800 krooni Hageja: OÜM (likvideerimisel; registrikood XXX asukoht XXX) Hageja esindaja likvideerija Riho S Kostja: JH(isikukood XXX; elukoht XX) Kostja esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik (AB Valdma & Partnerid, Majaka 26, Tallinn 11412, e-post: [email protected]) 21.01.2010 R. Siil, I. Västrik
28.05.2009 OÜ M (likvideerimisel) esitas Harju Maakohtule hagi JH214 447 krooni väljamõistmiseks. 24.08.2009 kostja vastuse suhtes esitatud seisukohas hageja vähendas nõuet
ning taotles kostjalt välja mõista põhivõlana 87 585 krooni, so summa, mille kostja oma vastuses võtab omaks juhul, kui hagil oleks aL. Hagiavalduse kohaselt hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana sõlmisid 28.05.2003.a. laenulepingu nr , mille järgi hageja andis kostjale laenu summas 9473,28 EUR (148 225 krooni), laenu sihtotstarbega sõiduauto Mercedes Benz (reg nr xxx) ostmine OÜ-lt M . Laenu tagastamise tähtaeg ja intressimaksete tähtajad oli sätestatud laenulepingu lisaks olevas maksegraafikus. Selle kohaselt laenusaaja kohustus tagastama laenusumma 28.05.2006.a, igakuine laenu põhiosa ja intresside maksmise tähtaeg oli kalendrikuu 28. kuupäev. Laenusaaja kohustus tasuma intressi 3 % kuus ja viivist laenu põhiosa maksetega viivitamise korral 1 % päevas viivitatud summalt. Laenusaaja poolsete kohustuste täitmisel loetakse täidetuks kohustused järjekorras: esmalt intressid, teiseks viivised ja muud leppetrahvid ning viimasena laenujääk. Kostja andis laenulepingus hagejale käsundi maksta laenusumma välja sõiduki müüjale OÜ-le M . Pooled leppisid kokku, et laenu tagamiseks on kaup selle müüja OÜ M omandis kuni lepingust tulenevate kohustuste täitmiseni laenusaaja poolt. OÜ M ja hageja vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt kohustus OÜ M andma sõiduauto omandi ostjale/laenusaajale üle alles siis, kui laenusaaja on täitnud kõik laenulepingust tulenevad kohustused OÜ M ees. Vastavate kohustuste täitmisest kohustus hageja OÜ-d M teavitama. Hageja täitis kostja käsundi ja kandis laenusumma üle OÜ-le M , täites sellega ostja rahalised kohustused müüja ees. OÜ M andis hagejale üle sõiduauto valduse, kostja asus sõidukit valdama ning laenu kuumakseid tasuma. Kostja ei täitnud laenulepingust sätestatud tasumise kohustust kohaselt. Igakuise makse suuruseks oli kokku 6799 krooni. Kostja tegi kokku kolm laenumakset: 14.06.2003 4000 krooni, 27.06.2003 1500 krooni ja 27.11.2003 60 000 krooni. Rohkem laenumakseid kostja ei tasunud. 27.11.2003 ei sooritanud makset 60 000 krooni mitte laenusaaja, vaid kindLusandja teostas sõiduauto omanikule OÜ-le M väljamakse seoses kindLusjuhtumiga. Vastavalt OÜ M ja OÜ M vahel sõlmitud lepingule maksis OÜ M nimetatud summa välja OÜ-le M , kes arvestas selle laenusaaja kohustuste täitmiseks. Eeltoodu alusel on kostja tasunud kokku laenu põhiosa 35 345 krooni, intresse 26 505 krooni, viiviseid 3 649 krooni. Hageja taotleb kostjalt välja mõista laenu põhiosa 112 800 krooni ja intressivõlgnevus perioodi eest alates viimasest maksest 27.11.2003 kuni lepingu tähtajani 28.05.2006. Kokku 30 kuu eest moodustab võlgnevuselt 112 800 arvestatav intress 3 % kuus ehk 3 384 krooni, seega kokku intressivõlgnevus 101 520 krooni. Viivisenõuet hageja ei esitanud. Hageja taotleb hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Vastuseks kostja vastuväidetele hageja 24.08.2009 menetlusdokumendis märgib, et kostja rahalisi kohustusi kolmandad isikud, sh V. F , üle võtnud ei ole. Kostja väide sõiduki valduse V. F ile üleandmise kohta on paljasõnaline ja tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei olnud sõiduki omanik ega omaniku volitatud esindaja, mistõttu ei saanud ta ka valdust kellelegi üle anda. Hageja ei võtnud sõidukit ka oma valdusesse, mistõttu VÕS § 417 lg 2 ei ole kohaldatav. Hageja seletab, et pärast vaidlusaluse sõidukiga toimunud liiklusõnnetust jäi sõiduk kostja valdusesse, kes soovis selle ära remontida, misjärel pidi selle tagastama müüjale, kes lubas seejärel kostjale välja maksta 60 000 krooni. Kui kostjal ei õnnestunud sõidukit selle suurte kahjustuste tõttu mõistliku hinnaga remontida, esitas kostja sõiduauto müüjale taotluse vormistada sõiduk V. F i nimele ja hagejale taotluse, et tema laenulepingust tulenevad kohustused vormistataks samuti nimetatud isiku nimele. Hageja oli kohustuse üleminekuga tingimuslikult nõus, kuid kohustus üle ei läinud, sest V. F tingimusi ei täitnud. Hageja möönab, et kostjaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, kostja vastuväited seoses liisingulepingu ülesütlemisega ei puutu asjasse ja tuleb jätta tähelepanuta.
27.07.2009 kirjalikus vastuses hagile ja 11.11.2009 täpsustustes kostja hagi ei tunnista. Kostja arvates tulnuks hagi jätta menetlusse võtmata. Kostja leiab, et arvestades lepingu eesmärki, selle sõlmimise iseloomu ja teostamise viisi, on tegemist liisingulepingust tuleneva õigussuhtega, mitte laenulepingust tuleneva õigussuhtega. Pooled sõlmisid sellise laenulepingu, mille kohaselt kostja krediteeris hagejale auto ostu, antud krediit kanti laenuandja poolt otse müüjale, auto valdus anti üle kostjale ning auto omand jäi hageja ja müüja vahelise kokkuleppe alusel müüjale. Lisaks laenulepingule on kostja ja OÜ M vahel sõlmitud ka ostu-müügileping nr , mille p 4.2. kohaselt oli kostja omafinantseering 30 775 krooni ja millise summa kostja müüjale on tasunud. 148 225 krooni tasus müüjale hageja. Kostja oli veendunud, et ta sõlmib tavalise liisingulepingu, eeldas, et tegemist on oma ala professionaalidega ja ta kirjutab alla korrektsele liisingulepingule, millest enne lepingu sõlmimist ka jutt käis. Seda kinnitavad ka laenulepingu punktid 2.4, 2.5. ja
müüja vahel on ilmselge koostöö ja kavatsus tekitada kostjale kahju. On tõendatud, et vaidlusalune sõiduk osales liiklusõnnetuses, milles kostja ei olnud süüdi ning kindLusfirma maksis müüjale välja tekitatud kahju 60 000 krooni. Sellele vaatamata nähtub 15.04.2004 kokkuleppest, et kostja kirjutas alla eestikeelsele dokumendile, millega pandi kostjale kohustus taastada sõiduk omal kulul ja riisikol, vaatamata väljamakstud kindLushüvitisele ja õnnetuses kostja süü puudumisele. Kostjale seletati, et see dokument on vajalik kindLusele, kostja eesti keelt ei valda ning allkirjastas dokumendi heas usus. Liiklusõnnetus toimus 11.07.2003, pärast seda seisis sõiduk parklas remondi ootel. Hageja andis V. F ile volituse ning V. F organiseerid sõiduki remonditöökotta. Hageja väidetel laekus 4 kuud hiljem, 27.11.2003 kindLusfirmalt 60 000 krooni. Hagejaga oli ka jutuajamine, et V. F soovib sõidukit ise omandama hakata. Kostja teatab, et ei ole sõidukit enam näinud peale seda, kui pärast avariid sõiduk remonti viidi. V. F i jutu järgi andis hageja selle sõiduki V. F ile. Kogu asjaajamine jätkus hageja, müüja ja V. F i vahel. Kostja saatis hagejale ka kirja, milles palus liisinguleping üle anda V. F ile, kuna seda paluti, nii olevat vaja. Hiljem kostja helistas asjaolude täpsustamiseks hagejale, kes teatas, et kõik on korras. Sellest peale oli kostja veendunud ja kindel, et leping on lõppenud ja kõik kohustused on täidetud. Kuna hageja on VÕS § 417 lg 1 kohaselt lepingust taganenud, siis valduse ülemineku hetkest lõppes VÕS § 118 lg 2 järgi kostjal ka intressi maksmise kohustus. Seega ei saa kostjal olla ka intressi võlga.
Kostja taotleb kohaldada nõude suhtes aegumist. Kuna pooltevahelised suhted lõppesid 01.09.2004, siis TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3 aastane nõude esitamise tähtaeg oli enne hagi esitamist möödunud. Kostja leiab lisaks, et ei oma tähtsust, kas leping lõppes 01.09.2004 või mitte, igal juhul aegusid kuumaksed igaüks eraldi võetuna, sest hageja ei ole tähtaegselt kohustust sissenõutavaks muutnud ja tähtaegselt nõuet esitanud. Lepingujärgne viimane makse pidanuks olema 28.05.2006. Ei enne lepingu lõppu, lepingu lõppemise päeval ega ka peale seda ei ole hageja kostjale mingit nõuet esitanud. Esimest korda esitas hageja kostjale nõude 28.05.2009 hagi kohtusse esitamisega. Kõik kuumaksed eraldi kuni perioodi lõpuni on aegunud ja kostja taotleb aegumise kohaldamist kõikidele kuumaksetele. Lisaks kostja leiab, et hageja on muutnud hagi eset ja nõuab põhiosana 87 585 krooni väljamõistmist. Samas muutis hageja tegelikult ka hagi aL, esitades täiesti uue nõude uuest lepingust. Nõue tarbijakrediidilepingust on täiesti uus nõue, uutel aLel, milline on hagi muutmise päevaks tervenisti aegunud. 21.01.2010 kohtuistungil kostja täiendas aegumise aL TsÜS § -ga 154, kui kohus leiab, et tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga. 05.02.2010 täiendavas seisukohas kostja märgib, et korduvate kohustuste aegumistähtaeg on 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Laenulepingu lisa 1 järgi laen tuli koos intressidega tasuda 36 osas. Iga osa muutus sissenõutavaks lisas fikseeritud kuupäeval (maksed pidid toimuma igakuiselt). 2005.a. sissenõutavaks muutunud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2006 ning aegumistähtaeg möödus 01.01.2009. Varasemate maksete aegumistähtaeg möödus varasemalt, vastavalt 2004.a. maksete aegumistähtaeg 01.01.2008 ja 2003.a. maksete aegumistähtaeg 01.01.2007. Kostja palub kohaldada aegumist kõigi maksete suhtes, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2006.a. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kohustus muutus sissenõutavaks 28.05.2006, sest laenulepingu punktis 2.3. on sätestatud, et laenu tasumine toimub lepingu lisas 1 sätestatud maksegraafiku alusel; p 3.1. sätestas kostja kohustuse tasuda laenu ja intressid lisas 1 sätestatud tähtpäevadeks.
Hageja on hagis märkinud, et igakuiste laenu põhiosa ja intresside maksmise tähtpäev oli kalendrikuu 28-s kuupäev, põhiosa ja intresside maksete summa kuus oli 6799 krooni. Samuti hageja märgib, et 27.06.2003 tasutud 1500 krooni arvestati tervikuna intressivõla katteks, 27.11.2003 arvestati summasid intressivõla ja viiviste katteks. Viiviste katteks saab summasid arvestada ainult kohustuse rikkumise korral, seega leidis ka hageja, et summad tuli tasuda enne lepingu lõppkuupäeva 28.05.2006. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et kostja kohustus laenu ja intressi tasuma osamaksetena 6799 krooni kuus iga kuu 28.kuupäevaks ning igakuiselt muutus vastav summa sissenõutavaks.
Tõendamata on, et pooltevaheline laenusuhe lõppes 01.09.2004 hageja laenulepingust taganemise tõttu, sellepärast ei ole aL aegumise kohaldamiseks. Hageja on seisukohal, et aegumise kohaldamiseks kostja toodud põhjendustel ei ole aL. 28.05.2003 laenulepingu nr täitmise kohta koostati laenu tagasimaksmise graafik (laenulepingu lisa nr 1). Nimetatud dokumendi järgi on laenu lõplik tagastamise tähtaeg 28.05.2006. Selleks päevaks pidi laenulepingu järgi olema tasutud laenusumma ja intress, seega kohustus muutus sissenõutavaks 28.mais 2006.a. Sarnasele seisukohale asus ka Ringkonnakohus 29.05.2009 lahendis 2-07-4779. Hagi esitati kohtusse õigeaegselt 27.05.2009 ning aegumist kohaldada ei saa. 05.02.2010 täiendavas seisukohas hageja märgib, et poolte vahel puudub allkirjastatud maksegraafik, kuigi sellele lepingus viidatakse. Hageja poolt on hagile lisatud maksete tasumise graafik (väljatrükk) kostja tegeliku maksekäitumise kohta, see selgitab üksnes hageja nõuete arvutuskäiku. Hageja on seisukohal, et kostja makseid ei saa vaadelda korduvate kohustustena.
saada, kostjal ei ole tunnistaja muid kontakte peale telefoninumbri. Õige on hageja väide, et hageja nõustus kostja laenulepingust tulenevate kohustuste üleandmisega V. F tingimuslikult. Kostja esitas OÜ M vastuse kostja 01.09.2004 avaldusele (tl 27), milles L. L OÜ M nimel sõnaselgelt kirjutab, et on nõus lepingutest tulenevad kohustused V. F üle andma kirjas loetletud tingimustel. V.F hageja väidetel neid tingimusi ei täitnud, vastupidist ei ole kostja tõendanud. Viidatud kirjas on hageja juhtinud kostja tähelepanu ka asjaolule, et kui kohustused ja õigused jäävad loovutamata, tuleb kostjal hakata alates 11.10.2004 edasi tasuma laenumakseid koos intressidega vastavalt lepingutingimustele. Kuna hageja on kohustuste loovutamisega nõustumise tingimused esitanud vastusena kostja 01.09.2004 avaldusele, ei saa kostja väiteid lepingulise suhte 01.09.2004 lõppemise kohta olla tõesed.
käesolevas asjas muutus vastavalt maksegraafikule iga kuu 28.kuupäeva järel sissenõutavaks vastav osa põhivõlgnevusest ja intressimakse. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 2.lõike järgi tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. Tähtpäeva saabumine kindlaksmääramist reguleerib TsÜS § 136. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval (TsÜS § 136 lg 2). Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni (TsÜS § 136 lg 9). Eeltoodu alusel kalendriaasta lõpeb aasta viimasel päeval keskööl (31.detsembril kell 24:00), seega kalendriaasta lõppemisega seotud aegumistähtaeg hakkab kulgema järgmise kalendriaasta esimesel päeval keskööl (01.jaanuaril kell 00:00) ning aastates arvutatav aegumistähtaeg lõpeb viimase aasta viimasel päeval keskööl (31.12. kell 24:00).
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.